Ka sel aastal osalesime Pärnus toimuval Grillfestil. Võrreldes eelmise aastaga oli meie laua juures tegemist tibake rohkem. Eesmärk, miks me sinna üldse läksime, oli koguda Pärnu kodutute loomade varjupaiga uue koeramaja ehitamise jaoks raha, kuna vana on juba tõeliselt väsinud ja oma aja ära elanud. Mina olin mõlemad päevad kohal ja tegemist jagus hulgaliselt. Suureks seltsiliseks ja pilgupüüdjaks oli ka varjupaiga elanik pisike taks Brenda, kes juba täna oma uude koju sõidab. Kohapeal aga toimus heategevuslikloterii, kus oli võimalik võita huvitavaid auhindu. Lisaks tegi Purina meile vahva sudoku mängu. See nägi välja nagu tavaline sudoku, kuid numbrite asemel olid pildid varjupaiga kassidest ja koertest. Huvilisi oli palju ja inimesed võtsid hea meelega osa nii loteriist kui ka sudokust. Lisaks tunti huvi varjupaiga loomade ja üldse sealsete olude vastu. Kogu meie jutu ja olemise taustaks mängis vahva ja meeleolukas video osadest varjupaiga hoolealustest. Visake ka ise pilk peale! Arvan, et need kaks päeva võib lugeda täitsa edukaks. Kuid üritusi on tulemas veelgi. Nimelt toimub Port Artur II aatriumis 14. juunil heategevuslik kunstioksjon, kus toimub samuti erinevaid mänge ja muid tegevusi. Kõigil kellel on kasvõi natuke aega siis soovitan soojalt sealt samuti läbi hüpata, isegi siis kui eriline kunsti fänn ei ole. Rohkem infot leiate siit: https://www.facebook.com/events/784830058207558/?fref=ts Ja mis veel! Otsustasime Hannaga, kes kogu päeva oli veetnud loovkirjutamise õpitoas, et teeme toredale laupäevale veel toredama lõpu. Seadsime sammud varjupaiga poole ja haarasime endaga kaasa Hugo ja Mäxi. Natuke aega klapitasime varjupaiga ees suhteid ja siis tuli juba aeg autosse hüpata ja teele asuda. Minu suureks üllatuseks on Mäx ideaalne koer, kes autos sõidab. Ta hüppas vabatahtlikult autosse ja püsis seal ideaalselt. Pagasiruumis oli tal küllalt ruumi keerata ja pöörata. Nii ta sai kõigile mööduvatele autodele keelt näidata ja muidu muhe sell olla. Ka Hugo pidas enda tublisti üleval. Koos Hannaga tagaistmel laiutades veeres tee nii kiiresti, et silm ei jõudnud pilkudagi. Nii olimegi Reiu randa kenasti kohale jõudnud. Mäx oli energiat täis ja ta oleks hea meelega kogu ranna liivast tühjaks jooksnud ja veest kõik vetikad kinni püüdnud, kuid tema õnnetuseks ei jagunud minul nii palju energiat, kuid ehk mõni teine kord. Kuid Hugo käitus tõeliselt rahulikult ja jälgis igat Hanna liigutust, et ta millestki ometi ilma ei jääks. Kõige suurem üllatus üldse oli see, et kui Hugo tavaliselt kõikide koerte peale (v.a Tuusja ja Donna) on hambaid näitama hakanud, siis Mäx talle meeldis. Tegi seal mitmeid kordi Mäxi tuuride peale ka ise mängulisi samme. Peale jalutuskäiku ja vees sulistamist panime teki maha ja pidasime pisikese pikniku. Kui Hugo võttis sisse mõnusa puhke asendi, siis Mäx otsustas edasi tuuseldada ja oma märg ja niigi liivane kasukas veel liivasemaks püherdada. Ja ega ka siis veel rahu ei saanud, edasi tuli jälgida vees sulistavat taksikoera ja jooksvaid lapsi. Videoklipp Mäxist: Edasi jõudis meie teekond Pärnu jõe äärde, kus said koerad taas vees sulistada ja mõnusalt ringi rahmeldada. Peale jalutuskäiku tuligi sammud varjupaika seda, kuna varjupaiga juhataja helistas ja teatas, et taas on ta uute kassipoegadega teel varjupika ja tal läheb meile laenatud võtit vaja.
Selliste seiklustega kulges siis see nädalavahetus ja nüüd tuleb hakata valmistuma töiseks töönädalaks ja viimasteks eksamiteks. Hetty
0 Comments
Kiired ajad hakkavad mööduma ja jälle jääb rohkem aega blogimiseks. Peale igat varjupaiga külastust kahjuks blogida ma ei jõua, kuid hoolealuste lehekülgedele katsun küll edusammudest ja tagasilöökidest kirjutada, nii, et jälgiga ka seal toimuvat. Vahepeal olen leidnud endale uued hoolealused ja nüüd tegelengi ma nelja koeraga (Mäx, Bella, Viola, Beton) ja kahe kassiga (Desily ja Ramona). Mäx oskab olla hea ja halb korraga. Vahel põhjustab ta tõsist peavalu ja järgmine hetk on selline kullatükk, et ei jõua ära imestada. Ta on tõeliselt põikpäine ja tahab alati oma tahtmist saada. Mäxsi uues kodus peab olema kindlasti keegi, kellel on kindel käsi ja palju aega ja kannatst. Vahepeal oli meil suured probleemid Mäxsi kinni hoidmisega, kuna ta suutis kõik kaelarihmad endal üle pea tõmmata ja kiirelt eest ära joosta. Kuid nüüd sai ta endale kaela keti, mis talle täitsa sobib, sest sellest ei ole ta isegi mitte plaaninud veel loobuda. Mäxiga käib ka pidev kuulekuse õppimine ja tõkete ületamine. Hetkel kordame ja korrigeerime käsklusi istu, lama, käppa, oota, siia, kohale. Poomi, tõkke ja a-tõkke ületamised sujuvad lausa lennates. Mäx läks ujuma Bella on vahepeal leidnud endela fantastilise perekonna, kellega nad klapivad imeliselt. Kuid enne uude koju minekut peab ta veel pisut varjupaigas ootama, et uues kodus ikka kõik tema tulekuks korralikult valmis oleks. Muidu on Bella väga rahulik ja temaga jalutamas käies peab ta end ka väga korralikult üleval. Hiljuti sai tal ka küüsi lõigatud ja ka selle protseduuri käigus oli ta rahulik ning tubli koer. Vaid korra ta raputas käppa ja tahtis lahkuda, kuid muidu lamas ilusasti ja ootas kuni protseduur lõppeb. Violaga on lood nii ja naa. Edusammud on toimunud, kuid need on nii ime pisikesed, et neid on lausa raske märgata. Endiselt ei saa talle õues ligineda ja, et talle parasiiditõrjet või lihtsalt pai teha tuleb ta enne tuppa saada ja siis just seal istub ta värisedes oma pesas ja ootab kuni uks taas avaneb ja ta õue tormata saaks. Kaks korda olen käinud ka temaga jalutamas, kuid need on liiga riskantsed, kuna ta otsib igat võimalust, et põgeneda. Hiljuti pääses ta ka oma aedikust välja ja jooksis mööda varjupaiga territooriumi ringi. Kõigi üllatuseks ei soovinudki ta meie juurest lahkuda (kuigi väravad olid pärani avatu). Kogemata jooksis ta jooksuaedikusse ja sinna ta ka kinni jäi, et teda seal kätte saada läks vaja kavalust ja nelja inimest. Uskumatu kui kaval see tilluke koer ikka olla oskab. Beton on minu uus hoolealune, kellest ei ole siin varem juttu olnud, kuigi ta on varjupaigas juba peaaegu kaks kuud elanud. Varjupaika saabus ta tõeliselt pöörasena ja oli kõige ja kõigi pele väga kuri. Beton ei lubanud kedagi enda boksi, rääkimata tema puudutamisest. Kõigil hakkas lootus juba kaduma, kui üks päev toimus murre. Lõpuks jõudis Beton otsusele ja hakkas sõbraks. Iga kord varjupaigas käies istusin ma tema boksi kõrval ühes käes konserv ja teises käes kinnas. Kui ta tuli lihatükikese järg sai käega, kus oli kinnas, tasakesi põselt paitada. Nii see rada läks ja nüüd on saanud temast lahe koer, kellega saab jalutamas käia ja kes naudib jooksmist ja mängimist. Kahjuks ei usalda ta veel kõiki inimesi nii nagu ta usaldab meid, kes me käime seal vähemalt paar korda nädalas. Mina usun temasse ja see aeg kaugel ei ole, kui ta suudab olla kõigi ja kõige vastu hea! Kurvastusega peame tõdema, et lisaks kõigele on ta saanud ka füüsiliselt haiget ja temaga tegeledes tuleb kontrollida oma liigutusi, kuna Betonil on jäänud mälestus, mida mingi liigutus talle tähendas. Desily ja Ramona on välimuselt väga erinevad, kuid seesmiselt super sarnased. Desily on kass, kellel meeldib mõnuleda süles ja naudib igat mängu mis alguse saab. Ta on väga korralik ka traksidega ja oskab end ideaalselt üleval pidada, kuid seda vaid toas. Talle ei meeldi kohe üldse õues ja uksele lähenedes satub ta lausa paanikasse. Ramona on samuti rõõmsameelne kassitüdruk, kes ei julge teha esimest sammu, et külalist tervitama minna, kuid eemalt jälgib ta suure huviga. Ramona ja Desily saava ka omavahel väga hästi läbi, vahest võib leida neid koos pesakastis magamas, lisaks puhastavad nad üksteise kõrvu ja kasukat. Loomulikult ei saa jätta märkimata seda, kuidas nad kahekesi ühest kasuist sõbralikult koos söövad, hoolimata sellest, et reas seisis neli kaussi. Nii saigi taas ringi minu hoolealustele peale. Varsti ilmub ka Betonile oma lehekülg ja kindlasti jälgige ka teiste hoolealuste lehekülgi, et hoida end uute ja värskete uudistega kursis.
Rääkides uuest ja värskest, siis taas on küpsenud meie peakestes uued ideed. Juuni kuus saab alguse kolmapäeviti tubli looma esitlus. See tähendab, et meie facebooki lehel hakkab kolmapäeviti ilumama jutt ühest nädala tublimast kassist või koerast. Nad kõik on meil seal muidugi äärmiselt tublid ja, et seda tublidust ka teieni tuua, siis otsustasime nende lugusid kolmapäeviti kõigiga jagada. Uute uudisteni! Hetty Ülikool! On kõige lihtsam vastus sellele küsimus, sest tõsimeeli kohusetunne pani meid mõlemat kodus eksamiteks õppima ning süütunne õppimise ees pitsitas ka siis kui mõned tunnid vahelduseks taas varjupaigas veetsime. Õnneks sai nüüd vähemalt minul kool peaaegu et läbi, mis tähendab alati rohkem varjupaiga aega, positused sagenevad ning meil on üks supermõte kuidas meie tegevust veel paremini jäädvustada ja teieni tuua. Sellest pikemalt siis kui otsa lahti saame. :) Piltide kaustadest on näha et üks 'suurem' käik oli meil Hettyga 12.05 kui sai korralik fotosessioon tehtud koos Tuusja ja Hugoga. Lisaks soovis Simona Hettyl ajud ära süüa: Eelmisel nädalavahetusel, 17 ja 18 mai olime Hettyga ka valves, mis tähendas et erilisi rännakuid ei saanud kumbki ette võtta, sest igal hetkel võis tulla väljakutse. Sellegipoolest tegelesin ma Hugoga, kes on tänaseks lihtsalt NII tubli ja kontaktne, et lasen ta rihmastamata boksist välja ja ta jookseb mulle järele. Teda ei huvita ei kõrvalboksi Hubert või territooriumil viibivad inimesed - teda huvitab ainult mina. Varjupaiga taga metsas jalutab ta samuti ilma rihmata, saabub kutsumise peale ja jälgib pidevalt kus ma olen ja ega ma taas talle vimkat ei viska ja teises suunas jookse. Mul on niiiii hea meel, et Hugo selline on! Temaga tegelemine on lust ja lillepidu (kui nüüd vaid ta metsiku kasuka 100% kammitud saaks). Jäime varjupaika ka pärast töötajate lahkumist, sest loomade paljususe tõttu on lihtsalt NII palju teha - kutsikaid nunnutada, kasse pildistada ja traksidega terroriseerida ning jalutada neid koeri kes päeval ei saanud. Mingil hetkel tuli väljakutse: Steffani pitsarestoranis on tuttpüti perekond, mis segab töötajaid ja kliente ning korvab paanikat. Keegi teine juhtumiga tegeleda ei soovi ja tungivalt palutakse meid sellega tegelema. CHALLENGE ACCEPTED! Pärast mõnesekundilist pihkuhirnumist tärkas meis mõlemis adrenaliinialge, võtsime enam-vähem kõik mis vaja võiks minna - transportboksist ja kahvast seemisnahksete kinnasteni. Meil polnud aimugi kuidas neid kinni püüda, aga see tegigi asja nii huvitavaks. Terve tee püsis ootusärevus. Kui olime kohale jõudnud selgus, et keegi oli juba kohal käinud, linnud karbiga kinni püüdnud ja minema toimetanud... Ausõna me olime nördinud, sest olime mõelnud autosõidu ajal juba nii palju teooriaid kuidas see olukord välja võiks näha ja lõppeda. Kokkuvõttes ja kaine inimese pilgu läbi läks ju ikkagi hästi, aga me oleks hea meelega seal ise käputanud. :) Pärnu Postimehest selgus hiljem, et tegu hoopis kosklaperega... Möödunud reede oli hullumeelne päev. Mõtlesin et võtan esimesena Hugo et jõuaks temaga tegeleda. Käisime siis varjupaiga taga 'metsas' rihmastamata jalutamas, Hetty oli ka. Hugo ei ole veel minu usaldust kuritarvitanud. Ta naaseb koheselt kui kutsun ja ma ei tohi ka laisaks kutsimisega/kiitmisega jääda. Vorst oli taas näpus ning iga juurde tulemise peale sai ta tükikese. Pärast võtsin ta meiega kaelarihmasid, trakse ja jalutusrihmasid sorteerima. Saime umbes viis minutit seal olla kui varjupaiga juhataja Mari meist kedagi kaasa kutsus väljakutsele Pärnu lähistele kus üks mees oma kassi kaikaga läbi peksnud oli. Läksin siis kaasa. Ees ootas väga jube vaatepilt. Mees oli purjus, tema ümber samasugused, konfliktsed inimesed. Kuidagi taris Mari ta oma 'korterisse' kus kiisu siis keset räpasust tugitoolis 'puhkas'. Kõik teised inimesed kes enne meid tiirutasid kadusid oma korteritesse 'peitu' sest tolle korteri inimesi üldiselt kardetakse. Jäi ainult naaber, kes meid välja kutsus ja kellest mul on siiamaani nii kahju, sest ilmselgelt terroriseeritakse teda kassiarmastamise pärast. Panime kiisu transportboksi, võtsime vastu 'kenad' tapmisähvardused ja tõmbasime kiiresti udu. Viisime kiisu kliinikusse, kus esmapilgul jäi veterinaarile silma vaid see et ta on pikka aega nälginud ning kannatanud veepuuduse all. Tehti valuvaigistav süst. Siis aga hakkas kass tegema imelikke häälitsusi ning veterinaar otsustas röntgeni teha. Sealt selgus, et kassil on umbes kolm nädalat tagasi olnud ulatuslik trauma, mille tagajärjel on vaagen nelja koha pealt katki, samuti selgroolüli vigastus ning füüsiliselt on võimatu kassil ise kakada, seega kõik mis ta söönud oli viimased kolm nädalat vedeles ta soolestikus ja oli ainuke põhjus miks kassil peale naha üldse midagi sisikonnas näis olevat. Olime nii vihased, kurvad ja nördinud. Kass ise oli kogu läbivaatuse vältel nii rahulik, nurrus ja nautis paisid, keris end läbivaatusruumis olevasse pessa kerra ja ootas.. Seekord ei midagi muud kui narkoosi ja eutanaasiasüsti, sest tollel noorel kassil poleks kunagi enam võimalik olnud ise endaga hakkama saada. Tuli võtta vastu otsus, mis vabastas Rootsu (kutsusime teda kliinikus nii) nendest kohutavatest piinadest. See oli nii kuradi (vabandust, aga ma lähen iga kord keema selle peale mõeldes) valus vaatepilt.. Pärast seda käisime veel Hettyga kolmes kohas. Ühest püüdsime kassipoja, teisest korjasime laiba ja kolmandast tõime imeilusa valget värvi kassi koos kolme umbes kahenädalase pojaga. Selline päev siis seekord. Kui tagasi jõudsime oli kell juba peaaegu viis ja aeg minna koju. Laupäeva hommikupooliku veetsime kirbuturul, kus müüsime varjupaiga nänni ja korjasime Norale fänne. :) Pühapäeval nunnutasime kutsikaid, käisime pikal-pikal kaugel väljakutsel ja vedelesime lõpuks lihtsalt Cramo kassitoa põrandal.. Järgmise postituseni! :)
Hanna. Blogipostitusi meie päevastest käikudest varjupaika on jäänud märgatavalt vähemaks. Selles pole süüdi ei miski muu kui see, et alanud on eksamiperiood. Kuna minu koolis on võimalik eksamite aegu sättida nii kohe pärast aine lõppemist kui ka nö sessile, siis hetkel olen paigutanud kõik eksamid nii et tuleks vaba juunikuu. Selleks peabki praegu tubli olema, et suvel saaks end taas varjupaika unustada. Nõme selle asja juures on see, et praegu on nii-nii ilusad ilmad ja varjupaika on uusi vahvaid tegelasi juurde tulnud. Kui ma siis üle pika aja neljapäeval, 01.05. varjupaika jõudsin oli esimene küsimus Lillult (Lillu ehk Lilian on üks kahest loomade hooldajast Pärnu varjupaigas), et kas ma oleme Hettyga riius et me koos enam varjupaigas ei käi. :D Ma hakkasin südamest naerma. Kahjuks või rõõmuks saame me Hettyga omavahel sama hästi läbi nagu alati ja isegi õnnetud et meil on niivõrd erinevad kooli-ja eksamiajad, et samal ajal Pärnu ja varjupaika pole ammu sattunud. See eest räägime me igal õhtul pikalt ja laialt varjupaigas toimunust, uutest koertest ja sellest kui palju mõtteid meil on seoses suve ja varjupaigaga (näiteks plaanime me koertega matkama minna). Kui jõudsin olid aedikus Donna ja Nora ja Mõmmi - ma vist polegi maininud, et 5.04 saabusid varjupaika kaks emast koera (uute nimedega Nora ja Elfriida) ning 20.04 veel üks emane koer (uue nimega Mõmmi) samast kohast - Tori vallast. Et Nora on selline nooreke ja leebeke klapib ta dominantse Donnaga ja samuti ka tagasihoidliku/pelgliku Mõmmiga. Näost oli näha et aedikus olid nad müranud juba mõnda aega, kuid ma läksin neile seltsi ning ühtlasi viskasin Donnale kümneid kordi Frisbeed - pooled korrad püüab kinni ja teise poole kordadest kas kukub Frisbee maha või ta lihtsalt ei jõua/hindab vahemaad valesti. See on nüüd ka kindlaks tehtud, et Donnal on lõputu energia! Ta jooksis aedikus 3 tundi, ma käisin temaga veel jalutamas ja ta oli ikka sellise näoga nagu jookseks veel ühe maratoni. Elfriide aga läks otsejoones taastusravimajja ootele, sest tema suur ümar kõht lasi meil arvata, et ta on tiine. Mis ma veel peale paari väljakutse maipühal teha jõudsin.. Jagasin koertele maiuseid, käisin Liisuga ja Morrisega jalutamas. Tutvusin oma uue hoolealuse Fannyga ja teistegi uutega. Käisin kassimajas ja valisin oma uueks kasshoolealuseks Neemo (Neemo ja Fanny lehed on samuti valmis! mine menüüribale-hoolealused-hanna-olevik-). Viimasena käisin oma armsa Hugoga jalutamas ja aedikus möllamas. Samuti sai poiss umbes kolmandikust oma uhkest kasukast lahti, sest ta ajab lihtsalt pööraselt oma karva! Lisaks tegin kohapeal ühe väikese klipi. Kvaliteeti sööb Youtube ikka ka jõhkralt, kui väheki saate, keerake mutrimärgilt kvaliteeti natuke kõrgemaks. Reedel, 02.05 õnnestus mul olla varjupaigas veelgi kauem ja seegi päev läks väga väga ruttu. Mäletan et jalutasin Repsu, Ricoga, möllasin aedikus Donna, Mõmmi ja Noraga. Samuti jalutasin Fannyt, tegelesin jällegi Hugoga.. Täna, 04.05. algas uute kutsikate ülekaemisega. Nimelt tõi Elfriide ilmale 6 imearmast kutsikat - 5 poissi ja ühe plika. Istusin natuke nende juures ning samal ajal kui Elfriide tittesid söötis andsin mina talle peo pealt süüa ja juua. Ta polnud hetkekski kuri kui mõne tite, kes löögile ei saanud ja seepärast niuksus, lähemale tõstsin, ta vaid lakkus mu kätt ja liputas saba. Ta on vapustav noor ema oma kutsikatele, sest kohe kui väikesel jalutuskäigul oma hädad ära sai tehtud tõmbas taastusravimaja poole - kutsikate juurde - tagasi. Lisaks käisin Hugoga jalutamas, aitasin vabatahtlik Markoga varjupaiga autot seest ja väljast pesta, käisin Neemot traksidega narrimas ja möllasin taas Donna ja Noraga aedikus - Mõmmi on praegu hoiukodus pere juures, kes teda väga endale tahab, kuid et Mõmmil pole 14 päeva veel täis ja vanal omanikul on õigus koerale järele tulla, siis loovutuslepingust on veel asi kaugel. Sellegipoolest on Mõmmil oma pelgliku loomu pärast kindlasti peres, inimeste keskel parem sotsialiseeruda. Samuti sõlmisin sõpruse uue isendiga varjupaigas - jahimehest peremehe surma tõttu varjupaika sattunud vene hagijas Gromm on hetkel veel suures segaduses, sest ta ei saa aru mis temast täpselt tahetakse, kus ta peremees on ja miks ei ole talle ühtegi tuttavat inimest, vaid ainult võõrad. Kui üleeile Gromm lõugas mu peale üsna otsustuskindlalt, siis täna läksin ma jultunult ta boksi sisse ja siis oli selge - tegemist on üliarmsa õnnetu koeraga, kellele tuleb kiiremas korras uus kodu leida. Loen juba päevi järgmise käiguni varjupaigas, sest sel nädalal on mul sünnipäev, mis vajab pidamist järgmisel nädalavahetusel ja siis juba jälle paar vinget eksamit, milleks tuleb kõvasti valmistuda.
Seniks aga jälgige meid Facebookis! Selle nädala loomad ilmuvad nagu tavaks saanud teisipäeval ja neljapäeval ning kui vahel toimub veel midagi märkimisväärset, siis kindlasti postitame seal ka seda. Hanna. Nii uskumatuna kui see ka ei tundu hakkab tõesti juba esimena aasta kõrgkoolis läbi saama ja sellega kaasneb hulgaliselt eksameid ja nendega omakorda kaasneb väga vähe vaba aega. Kuid täna oli see meeletult tore ja õnnelik päev kui leidsin paar tunnikest aega varjupaigas veetmiseks. Otsustasin hommikul, et hüppan varjupaigast läbi ja vaatan oma hoolealused üle. Kuid nii lihtsalt ikka ei läinud, kuna varjupaigas on taas palju uusi koeri ja kasse, siis tuli ju juba ka nende vahvakestega tegeleda. Minu hommik algas mullegi ootamatult kahe meeletult armasa kassi pesemisega. Nimelt olid kaks kassi (emane ja isane) olnud ühes hoovis ja seal söömas käinud. Kuid nüüd otsustati nad siiski varjupaika tuua, et neile hea ja hoolitsev kodu leida. Kassid said koheselt ka veterinaari poolt üle vaadatud ja vaktsiinidki tehtud. Kuid kuna nad olid suhteliselt räpased, siis otsustasin ma neid natuke vannitada. Tegemist oli tõeliselt rahulike kassidega, kellele küll märjaks saada ei meeldinud, kuid kannatasid ilusasti ära ja ei küünistanud ega kähisenud kordagi. Lihtsalt tõeliselt leplikud kiisud! Järgmisena võtsin sammud Vioola juurde, kellest saab minu uus hoolelaune. Vioola kolm kutsikat on nüüd kõik endale kodu leidnud ja Vioola on täitsa üksi jäänud. Tema juurde minemine ja tema juures olemine osutus loodetust raskemaks. Tal ei olnud vahet kes ma olen, mida ma teen ja mida ma tahan, tema ainuke eesmärk oli mind minema peletada oma meeletult tugeva haukumisega. Kuid mina lihtsalt istusin ja vaatasin teda. Istusin temast u 2 meetri kaugusel ja tema lihtsalt haukus. Kui olin seal sedaviisi juba 15 minutit oodanud, siis otsusasin et tulen hiljem tagasi ja tegelen vahepeal teiste loomadega. Hiljem tagasin minnes oli seis juba oodatust natuke parem, ta lubas endale natuke rohkem läheneda ja mind vaadates ei värisenud ega haukunud ta enam nii meeletult. Lähemale kui 1 meeter mul siiski ei õnnestunud pääseda, kuna tal on ka suhteliselt väledad jalad ja minu eesmärgiks ei olnudteda kinni krabada ja ninnu-nännutama hakata, vaid ma lihtsalt soovisin, et ta mõistaks, kes ma olen ja, et ma ei tee talle liiga. Kui nii me siis istusime ja vaatasime üksteist taas paarkümmend minutit. Vahepeal läksingi siis koos Tuusjaga jalutama. Ta oli mind nähes puhta totu, ei osanud oma rõõmu kuhugile valada ja nii haaras oma mänguasjad suhu ja tõi kõik korraga mulle ukse ette! Kui märkas et mul ka jalutusrihm kaasas siis oli mul ikka tükk tegemist, et teda maha rahustada ja normaale kõnnakuga liikuma hakata. Tegime mõnusa jalutuskäigu ja teepeal harjutasime käsklusi istu, siia, lama, oota. Ta on fantastiliselt tubli tüdruk, sai kõigega ilusasti hakkama. Järgmisena läksin Mäxi juurde. Aedikus olles oskas ta täitsa ilusasti käituda ja ma juba unistasin sellest, et kui ilus jalutuskäik meil tuleb. Kuid aediku ukse avanedes tormas sealt välja tõeline karu - ta hüppas, urises, rahmeldas, üritas kaelarihma üle pea sikutada, lisaks haukus ta kõikide koerte peale, ma olin alguses nii ehmunud, et ei osanudki kohe temaga midagi peale hakata. Sellise rahmeldisega lõpuks kontori juurde jõudes panin talle kaele poova rihma, mis hoidis teda natukenegi ohjas ja me ei pidanud kartma, et äkki saab ta plehku. Suureks üllatuseks rahunes ta varjupaigast eemal olles maha ja temast sai taas täitsa tore koer. Mäx jalutas küll väga tormakalt ja sikutas kohutavalt, kuid eks me hakkame siis tasapisi taas harjutama, kuidas normaalse koera moodi käija tuleb. Teel harjutasime me ka käsklusi istu, oota ja siia. Mäx oli lihtsalt nii tubli ja armas. Teda enda juurde kutsudes tuli ta rahuliku sörgiga minuni ja toetas oma külje vastu mind. Oli näha, et ta on rahul ja rõõmus. Tagasi aedikusse oli ta ka täitsa nõus ise minema. Kohe kui rihm kaelast ära sai võetud, hüppas ta kuudi katusele ja nautis mõnusat päeva edasi. Kassides on minu hoolealla jäänud vaid Nikolas, kes oli täna mõnusalt mängutujuline ja reibas poiss! Tuppa sisenedes oli tema mul kohe esimesena vastas ja sekund hiljem ka juba süles. Oma peakest vastu mind siludes ja mõnusalt nurrudes nautis ta igat paid. Kui ta ennast minu sülle kerra keeras ja mõnusat und nautima hakkas, tuli meile seltsi ka vahva kass Hershey ja otsustas natuke Nikolase kasukat ja kõrvu puhastada. Kahjuks ei õnnestunud mul seda meeldivat hetke pildile saada, kuid siiski oli tore näha, kuidas üksteise eest hoolimine ja hoolitsemine käib ka kasside vahel. Täna ma Bellaga ei tegelenud, kuna varjupaigas oli ka Annely, kes tegi Bellale väga toreda päeva. Koos käidi linnas jalutamas. Hiljem varjupaika naastes kammiti ka korralikult kasukas siidiselt pehmeks.
Kui eksamitega ühel pool, siis olen kindlasti taas varjupaigas! Hetty Kuna nii minul kui ka Hannal on seoses kooliga palju tegemist siis ei ole me see nädalavahetus varjupaika jõudnud. Kuid uudistega hoiame end kursis siiski! Tänane päev on täis huvitavaid sündmuseid, et tekkis soov kohe neid ka teiega jagada, head lugejad!
Minu hoolealune, Roki, leidis täna tee oma uude koju! Täna hommikul saabus varjupaika perekond, kellel oli suur soov enda uue pereliikmena näha Rokit! Loodetavasti kuuleme me ka varsti uudiseid kuidas uues kodus kohanemine sujub! Lisaks mahtus tänasesse päeva ka üks kurb uudis. Nimelt tuli minu endine hoolealune Mäx tagasi varjupaika. Hetkel ei oska ma veel öelda kuidas ta käitub ja kas ta on ka muutunud ning kuidas ta erinevate pingete ja stressiga kohanenud on. Kuid varsti varsti me siiski kohtume ja kindlasti panen ka kõik kirja! Nimelt leidis perekond, et Mäx siiski ei ole see koer, kes nende perekonnaga sobiks ja langetasid otsuse, mis ei olnud kindlasti kerge. Sellised uudised siis täna! Homme oleme me Hannaga luitekrossil koos Tuusja ja Hugoga ning kuidas meil seal läheb ja mida põnevat kogeme kuulete te kindlasti juba varsti! Imeilusat õhtu jätku teile kõigile! Hetty Endalegi üllatuseks leidsin end täna kell pool 11 autost, mis viis Pärnu poole. Planeeritud see algselt nii polnud, aga praegusel tunnil on mul küll hea meel, et nii juhtus. Päeva veetsin varjupaigas, kus keskendusin enim Hugoga kontakti loomisele. Tegelikult polegi otseselt inimkontakti probleemi temaga olnud - Hugo ainult inimese tähelepanu all olemisest mõtlebki, aga on vaja, et ta peaks mind enda inimeseks, sest ainult nii saan teda ka sellisel üritusel nagu Luitejooks kontrollida. Veel avastasin enda jaoks sellise koera nagu Donna, kes on lihtsalt üks imepärane nähtus. Alguses tundus ta mulle üks käitumisraskustega ja suurt tööd vajav koer, kes ei ole harjunud alluma käsklustele, kuid kui temaga individuaalselt täna platsi peal tegelesin, siis vajus mul suu lahti selle peale kui kiiresti ta õpib ja kui väga ta tahab koostööd teha. Võib vabalt väita et tolle tunnikesega saime selgeks istu! oota!, erinevalt teistest tõi ta mulle pärast viskamist palli vabatahtlikult tagasi et ma uuesti viskaks ja lisaks ületas ta kohe poomi, A-d ja tõkkeid! Ma olin tõeliselt rabatud! Pärast tundi aega agilitytakistuste läbi võtmist, frisbeed ja teiste asjade loopimist sai selgeks, et Donnast saab minu hoolealune number 3 Nupsu ja Hugo kõrval. Pärast väga aktiivset tundi siirdusime aedikuvälisele õuealale ja muidu energilisest-hüplevast koerast sai mõnus ja kuulekas jalutuspartner - samuti kui istusin, istus too rahulikult minu kõrval ja ei olnud tal enam kuskile vaja tormata. Seega Donna kui ''kasvatamatu'' koera ainus probleem on suur hulk energiat, millele tuleb leida õiget rakendust. Mingil hetkel levis ''müüt'' et Donna on võib-olla kuulmispuudega, kuid täna reageeris ta isegi kõige väikesematele krabinatele, loomulikult ka nimega kutsumisele ja teistele häälitusstele. Seega sai ka see müüt murtud. Nüüd siis aga sotsialiseerumise trennist. Sel korral jätsid Karin ja Roki meid maha ning asusid ümber vabatahtlik Annely autosse koos Bellaga. Meie jäime Hettyga kahekesi ja kuna mõlemad koerad meil kergelt öeldes memmekad, siis ei tahtnud neid enam piinata ja paigutasime nad enda kõrvale istuma. Seega istus Tuusja juhi kõrvalistmel ja mina Hugoga taga. Kõik olid rahul, sõit kulges edukalt. Toon trennis toimunu punktidena:
*Trenn algas taas treeneriga kätlemisest. Hugo tundis treeneri vastu vaid sõbralikku huvi. Treeneri enda koer, kes oli ka juhuslikult kõige häälekam, sai kõiki koeri nuusutada ja rahunes mõõduka tasemeni. Saime loa minna ringi liikuma. Probleeme Hugoga ei tekkinud. *Lisaks tavapärasele ringis liikumisele sai iga händler endale vahelduseks teise kätte treeneri koera, et vaadata kuidas koerad selliselt reageerivad. Kõik osalejad said hakkama. *Mis esimesest trennist erines oli see, et üheks ''harjutuseks'' oli koera püsilamama jätmine. Tulime ilusti toime, kuid et käsklust eraldi Hugole õpetanud pole, siis ta ei taibanud väga mis temalt oodatakse. Samamoodi tuli koer suunata küliliasendisse ja ta sinna jätta. Sellega oli Hugo igati nõus. 5+! *Tegime ka grupiliikumist. See tähendas, et grupp liigub koos ühes suunas, keerab ümber postide koos ja iga paar üritab säilitada koeraga vajaliku kontakti. Hugo on võrrrrraaattuuuu kontaktiga! Ta on nii rõõmus ja teotahteline, mul jääb üle vaid kiita! *Siia! harjutus tunni lõppu. Hugo seekord tuli 70% üksi - wuuhuuuuu! See tuli kordades parem välja kui eelmisel korral. Mu pingutused hakkavad vaikselt-vaikselt paistma! Siiski on Hugoga veel pikk tee minna. Ta on teadupärast juba nii mõnedki hullud aastad siin ilmas veetnud ja tal ei ole seda taipu nii teravalt. See ei tähenda sugugi et talle ei saa käsklusi õpetada - saab muidugi ja seda ma teengi, aga tema puhul võtab kõik lihtsalt kauem aega. Samuti ei soovi ta hetkegi inimesest kaugemal olla, mis tekitab püsivusprobleemi ja isegi liikumisel käib täpselt mu vasaku jala vastas.. Üritan edaspidi nende punktidega maadelda. Hetty räägib: Kuna mina saabusin Pärnusse täna kell 17.00, siis enne trenni teiste koerte ja kassidega tegeleda ei jõudnudki. Kuid Tuusjaga sai tehtud mõnus jalutuskäik ja isegi natuke maad joostud. Autosse sisenemine ei olnud ka täna mingi probleem ja nii saigi tänane trenni ilusa alguse. Tuusjaga sujus trenn ideaalselt. Ta kuuletus mulle ilusasti ja probleeme ei tekkinud. Ka meie sooritasime kõik need samad harjutused, mis Hugo ja Hanna ning mina jäin Tuusjaga täitsa rahule. *Kõrval kõndis ta tõeliselt rahulikult ja mul ei olnud muud midagi teha kui temaga kaasa kõndida ja lihtsalt teda vahepeal kiita, kuna ta oli lihtsalt nii tubli. *Ka lamamine on muutunud aina paremuse poole. Täna suutis ta täitsa pikalt lamada, varem võis juhtuda nii, et kui mina kükitan ja ta lamama panen ning seejärel püsti tõusen, siis tõuseb ka tema, aga täna oli kõik sootuks teine. Sain rahus vähemalt 5 minutit seista ja teda aeg-ajalt premeerida. Tema ainult vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja lamas. *Kuid kui koer tuli külili pöörata tekkis meil natuke raskusi. Nimelt oli Tuusja jaoks kõik nii uus ja põnev, et pea ei tahtnud kohe üldse põranda vastas olla. Kuid kätt tema turjal hoides, saime ka sellega hakkama. *Käskluse siia täitmine tuli meil suurepäraselt välja. Temast eemaldudes oli juba näha, et ta sooviks mulle kohe järgneda ning kui tuligi käsklus, siia, siis tormas ta nagu pöörane. Tal oli nii suur hoog ja nii palju jõudu, et minuni jõudes viis ta mu lausa tasakaalust välja. Kuid kõik lõppes hästi ja Tuusja sai ainult preemiat ja hulgaliselt kiitust! Meile mõlemale, minule ja Hannale, oli tänane trenn väga meelt mööda ja kõik sujus fantastiliselt. Kuna trennis hakkasime me käimagi just sellepärast, et koeri sotsialiseerida ja valmistada ette luitekrossiks, kus tuleb neil kohaneda erinevate olukordade ja koertega, siis võime me nüüd öelda, et me saame oma hoolealuseid usaldada ja võime julgelt astuda sammu väravast välja, kartmata, et midagi juhtub! Küsimuste korral võite julgelt pöörduda meie poole ja üheskoos leiame ka vastused! Hanna ja Hetty Kuna tervis ei ole viimastel päevadel eriti kiita, siis otsustasin laupäeval mitte varjupaika külastada vaid kodus enda rahulikult ravida. Kuid kuna pühapäeval ärgates oli enesetunne juba nii hea, siis otsustasin siiski sealt enne Tallinnasse minekut läbi hüpata. Kuna ilm oli lihtsalt nii võrratult ilus, siis kasutasin aega maksimaalselt väljas olemiseks. Esmalt võtsin ette taastusravi koristamise. Hetkel elavad seal Viola koos oma kolme kutsikaga, varjupaigas hoiul olev pisike koer Supsu, Audrust pärist koer Arabella ja siis ikka uude koju sõitmist ootav kass Bauhof. Õnneks ei pea ta enam seda kaua ootama, kuna just täna, esmaspäeval, algas tema teekond Soome. Pühapäeval toodi talle ka üks seltsiline, Valgast, kes samuti uude koju Soome sõita soovis. Tegemist oli väga kauni ja rahuliku kiisuga, igal juhul Bauhof oli temast väga huvitatud. Siiski ei pannud me neid mõlemaid lahtiselt tuppa ringi jooksama, kuna mine sa tea mis juhtuda võib, äkki uuele kiisule ei meeldi liigne pealetükkivus ja soovib pisut privaatsust. Nii siis sai uus kiisu Bauhofi tuppa endale suure puuri, üle sai visatud ka väike tekike, et kõik küljed lahti ei oleks, ja ta end ikka turvaliselt uues kohas tunneks. Naljaks oli see, et kui ma neid tunnikese pärast taas vaatama läksin, siis oli Bauhof teki pealt maha visanud ja mõlemad kiisud magasid külg külje kõrval mõnusalt päikese käes, ainult puuri sein lahutas neid :) Igal juhul soovin ma neile kahele pikka ja mõnusat elu uutes ja hoolivates peredes! Kui taastusravi majas toad korda said ja ravimid ära jagatud, läksin jalutama ma Bellaga. Ta on juba päris julgeks muutunud ja soovib jubedalt tähelepanu. Aias joostes selgus, et tegemist on krutskeid täis kutsaga. Küll ta oli vaimustuses erinevatest pallidest ja mänguasjadest ning kepsutas ja jooksis mööda aeda ringi nagu üliarmas plikake. Hetkel oleme harjutanud käsklust siia ja istu. Tema õpetamine on oodatust raskem, kuna ta on nii alandlik ning minuni jõudes tahab ta kohe lamada ja roomata. Kuid siiski läheb tal juba päris hästi. Kui Bellaga said põhilised asjad üle korratud, siis tõin talle seltsi ka Roki. Koos said nad väga ilusasti mängitud. Vahel kippus Roki pisut ülemeelikuks muutuma ja tahtis Bella tähelepanu äratada jalast näksates, kuid ega see tal ei õnnestunud. Rokiga sai ka tehtud kuulekust. Käsklused istu, lama, siia ja oota tulevad juba päris hästi välja. Vahest kipub ta liiga hoogu minema ja ei viitsi oodata, kuid kui asja rahulikult teha ja mitu korda korrata siis hakkab talle ka tasakesi kohale jõudma, mida ma temalt soovin. Natuke ka kassidest. Pärlike oli taas pisut tõbine ja kuni reedeni sai ta jälle rohtu, kuid nüüd paistab, et kõik läheb jälle ülesmäge. Päikese käes mõnuledes ei tundnud ta erilist huvi ka inimeste vastu. Kui pai tegin siis korraks piilus, et kes teda nüüd jälle katsuma tuli ja magas rahus edasi. :) Vennad Nikolas ja Njuuton on ikka sama vahvad nagu alati. Korra käisime ka jalutamas, kuid ega me kaugele ei jõudnud, kuna nad leidsid endale kohe kassimaja läheduses mõnusa koha kus pikali visata ja sooja ilma nautida! :)
Lisaks käisin jalutamas ja aedikus mängimas Tuusjaga. Siiani on sujunud kõik päris hästi ja iga päevaga üllatab ta mind aina rohkem. Ükspäev kirjutan ma temast natuke pikemalt! :) Kellel vähegi aega on, siis ma soovitan soojalt seda varjupaigas veeta, mis saab olla veel parem, kui koertega jalutamine ja kasside nunnutamine! :D Päikselist kevadet teile kõigile! Hetty Lisaks väga positiivsele ja meeleolukale nädalavahetusele lisandus minule veel ka vaba esmaspäev ja teisipäev! See tähendas veel kahte päeva varjupaigas. Kuna Hanna tegi juba väga põhjaliku ülevaate nädalavahetusest, siis sellest mina enam ei kirjuta, vaid räägin hoopis tõsiselt lahedast esmaspäevast! Mul on tõsiselt häid uudiseid, nimelt võtavad osa KÕIK minu kolm hoolealust, Bella, Roki, Tuusja, osa luitekrossist. Õnneks või kahjuks ei jookse ma nendega üksi vaid, Bellaga jookseb väga meeldiv uus vabatahtlik Annely, kes on alustanud juba Bellaga kontakti loomisega ja vaikselt teevad ka juba trenni. Rokiga võtab osa meie suur abiline ja tõsiselt tore varjupaiga administraator Karin. Ja mina osalen ikka Tuusjaga. Esmaspäeval alustasime ka meie Kariniga trenni. Otsisime ka väga sobivad traksid Rokile ja leidsime mõnusa raja, mida mööda kulgeda. Tuusja ja Roki said fantastiliselt hästi läbi! Mitte kordagi ei olnud ebameeldivaid olukordi või ohtu, et nüüd äkki juhtub midagi. Tuusja oli lihtsalt nii tubli! Roki otsis ikka Tuusjaga kontakti ja soovis tema tähelepanu ja kui plika otsustas talle mitte reageerida, siis üritas ta teda tasakesi näksata, kuid see oli lihtsalt mäng, mille üle oli mõlemal hea meel ja kõik klappis ideaalselt. Olen tõsiselt õnnelik Tuusja üle, kuna on märgata juba imelisi edusamme. Ta kuuletub juba lihtsalt nii hästi. Jalutuskäigud on meeletult toredad, kuna ta on õppinud minuga juba arvestama. Tõsi ta on, et aedikust pääsedes on tal nii palju energiat ja tal lihtsalt ununeb, et saab ka aeglasemalt. Kuid varjupaiga väravast väljudes on ta just kui teine koer. Nii rahulik ja kuulekas. Käsklusele siia reageeris ta ka siis kui üht suurt kraavi ületades pääses ta mult käest, alguses võttis küll suure jooksutuuri sisse, kui käsklus siia kuulates jäi ilusasti teeäärde ootama. Lihtsalt super! Oleme juurde õppinud käskluse vaata ja see mulle meeldib kõige enam. Kuna see on lihtsalt nii võrratu, kui ta mulle oma kaunite pruunide silmadega täpselt otsa vaatab ja mõistab, mida ma temalt ootan! Oh seda rõõmu! :) Ka Rokist on ainult häid uudiseid rääkida. Ka temaga alustasime trenni ja hetkel sujub kõik väga hästi. Hetkel on õppimisjärgus käsklused istu, lama, oota, siia. Kui ikka hea preemija käes on siis ei ole kahtlustki, et midagi võib sassi minna. :) Lisaks on Roki tõeline pugeja. Kui talle väheke tähelepanu pöörata siis ta tuleb ja poeb lihtsalt sülle. Karin ja Roki Neljapäeva õhtul osaleme me ka trennis, kus saame vaadata kuidas varjupaiga koerad käituvad võõras keskkonnas ning milline on nende suhtumine võrastesse koertesse ja inimestesse. Meiega (minu ja Tuusjaga) otsustasid liituda ka Hanna ja Hugo ning Karin ja Roki. Tulemustest saate kuulda ilmselt reedel! Ise ootan juba suure põnevusega, kuidas möödub autosõit ja milline on koerte suhtumine väljaspool varjupaika! Ei ole ma ära unustanud ka oma kolme kassi, kellega aktiivselt tegelen. Vennad Nikolas ja Njuuton on tõsiselt muhedad sellid. Taas käisime me jalutamas ning pärast pisikest tiiru tänaval võtsime sammud kontorisse, kus otsustati vallutada kõik kapid ja lauad. Njuutonil on tõsiselt suur huvi lillede ja veega täidetud vaaside vastu. Kahjuks ei jõudnud ma jäädvustada seda hetke kuidas poiss oma pisikese ninaga lilledevahel uurib, kuna kartsin, et see vaas lihtsalt lendab maha. :) Muidugi meeldib kõigil olla soojal kevadisel päeval õues ja nii näitasid oma pahameelt ka need poisid, kui said aru, et jälle tuleb tagasi tuppa minna. Njuuton keeldus lausa trepist alla tulemast ja tegi näo, et tal mingi tähtis asi pooleli. Nikolas ei olnud rõõmus kui nägi enda ees kassimaja ust ja soovis otsa ümber pöörata, kui ma olin temast pisut kiirem ja sain ta ilusast sülle krabada. :) Lisaks poistele, teeb ka pisike Pärlike hiiglaslikke edusamme! Juba on ta kolinud kassimajja ja on kõige sõbralikum plikake, pisikeses toas. Hetkel on ta küll natukene kõhna, kuid küll ta kosub ja jõudu kogub. Tähtis on see, et ta on taas terve! Ja mis veel! Suurepäraseid uudiseid kuulsime me ka Reedest, mis tegi meele veel kohe eriti rõõmaska. Nimelt oli poiss alguses paar päeva olnud segaduses ja stressis, kuid nüüd on juba kõik korras. Talle pidi meeletult meeldima magada diivanil ja voodis! :D Lisaks saab ta suurepäraselt läbi ka pere pojaga! Seda kõike kuuldes tekkis lihtsalt meeletult hea meel! Loodetavasti näeb varsti ka pilte või videosid! Ootan suure huviga!!
Kuna see nädal on mul pisut rohke vaba aega, siis neljapäevani! Hetty Järjekordne mõnus nädalavahetus pooleldi varjupaigas mööda saadetud. Laupäevane Ilm oli natuke kõle ja vahepeal sadas mingit.. ee.. asja(?) taevast alla ning siis oli kõik korraga hästi sopane, siis päike ja jälle mingi niiskuselaviin.. Hetty hakkas kohe taastusravimaja kallal lammutama ja mina vaatasin kähku üle kutsikad ning lohutasin kass Bauhofi, kes peab Soome saamiseks veidi aega eraldi karantiinis viibima, et tagada tema tervislik valmisolek reisiks üle lahe. Ta oli nii rõõmus et keegi tuli teda sügama, et ronis kohe kui ta korraks maha panin mööda jalgu üles tagasi. Kindlasti on see ohverdusaeg seda väärt ning Bauhof saab selle kuhjaga päris oma kodus tagasi igavese hellitamise näol uute pereliikmete poolt. J Viivuks vaatasin ka Vioola kutsikad üle. Kõigil olid just kui minu auks silmad lahti tulnud. Nad on sellised armsad tuduvad vorstikesed, kuid ilmselt nädala pärast vudivad juba veidi rohkem ja siis lähevad nunnumeetrid kohe eriti põhja, sest enda jäsemete otsa koperdavad kutsikad on lihtsalt nii siiralt armsad totukesed. J Nupsuga ma sel nädalavahetusel tegeleda ei jõudnudki. Ma ütlen see varjupaik on nagu must auk – aeg kaob käest ära. Joosta ta teiste koertega igatahes sai, lihtsalt minu-tema kontakti jäi olematuks. Osa laupäevasest ajast veetsin kas kassimajas kasside juures või jagasin koertele maiuseid, mida taaskord kogunenud oli. Koos Hettyga käisime Thori ja Bellaga jalutamas. Nende vahel tekkis lühikese ajaga pingevaba klapp. :) . Käisid ka mõned külastajad, kellele tuli tuure teha ning siis tulid inimesed, kelle sooviks oli leida omale kaitseinstinktiga õuekoera maale omadele sõbraks aga võõrastele veidigi hirmuäratavaks, sest elatakse maal metsatukas. Pärast iga boksi juures peatumist jõudsime tiiruga Rommi boksi juurde, kes neile silma hakkas. Võtsin Rommi rihma otsa, sest boksis lõugas ja märatses ta võõraste peale nagu tal kombeks, sest noh ikkagi tema territoorium kuhu ’teised’ tulid. Kõndisime kontori poole, et ta natuke rahuneda saaks. Alguses polnud tutvus väga lubav, sest minulegi imestuseks käitus Rommi rihma otsas samamoodi nagu aedikus – klähvis ähvardavalt. See oli just seepärast imelik, et kui varemgi on võhivõõrad temaga jalutamas käinud siis pole probleemi olnud. Kuna Rommi ei lõpetanud kiuslikku käitumist, siis viisin ta aedikusse jooksma ja rahunema, kui samal ajal läksid inimesed Rokit ’’proovima’’. Et kuts oli nende jaoks liiga rahulik ning et nad tulid otsima natuke suuremat ning hirmuäratavamat kuju, siis proovisime uuesti. Sel hetkel lõi mul pirn veidike hõõguma – et äkki oli Rommi minu suhtes kaitsev ja hakkasin märke lugema. Ilmselt nii see oligi, sest kui hakkasin koos temaga inimeste poole uuesti kõndima, siis astus ta mulle ette, mida ta pole varem teinud. Nad tahtsid veelkord proovida ning seekord soovis meesterahvas, kelle peale Rommi kuri oli tema rihma enda kätte võtta, et kaugemale jalutada. Ma ütlesin, et olen nõus kaasa jalutama Rommiga, et vältida võimalikku uut halba kokkupuudet, kuid et mees oli endas kindel ka pärast seda kui ütlesin et üksnes omal vastutusel, siis jäi mul üle ainult kaugelt valmisolevalt vaadata. Üsna pea kadus paarike Rommiga võsa vahele ning mina jäin ootama. Umbes kümne minuti pärast astusid mees ja naine rõõmsalt võpsikust välja, Rommi läks mehe juurde kutsumise peale sabaliputades pai nuruma ning naine teatas mulle rõõmsalt, et just sellist sütikut neil vaja ongi. Et eelnevalt olid nad juhatajaga telefonitsi tingimuste osas vestelnud täideti paberid, vahetati rihmad ning Rommi läks rõõmsalt tagaistmele, et alustada pikka autosõitu Järvamaale. Selline ilus lõpp siis Rommile. Mulle vägagi ootamatu, kuid mul on tema üle superhea meel – poiss hakkaski veidi närviliseks minema varjupaiga õhkkonnas. Laupäev sai eduka lõpu ning pühapäev algas samamoodi nagu eelpool kirjeldatud – taastusravimaja, Bauhof, Viola kutsikad.. Siis jalutasin Liisuga ning lisasime tema kuuti uut põhku, sest ta ikkagi lühikarvaline koer ning kuudis oli põhk ära lamatud – või noh mina tõstsin katust ja Hetty sebis kiirelt põhuhunniku sinna kus vaja. Sealt edasi said asjad aga veidi keerulisema käigu. Viisin jalutama ja mängima uue asuka – laika moodi koera, kelle ristisin Thoriks ning kes leiti kolmandal märtsil Pärnu linnast, Mai rajoonist Olerexi tankla juurest uitamas. Kiipi tal tol hetkel ei tuvastatud ning homme oleks saanud 14 päeva täis ehk ametlikult Varjupaikade MTÜ asukaks, kui poleks juhtunud kõige hullemat juhuste kokkulangemiste sarja. Esiteks, et kuna Rommi sõitis laupäeval koju, siis pühapäeval mõtlesin, et kuna Thori aediku kuut on vana ja vilets ning üpris väike võrreldes uute kuutidega, mis saime eelmisel aastal, kuid mida täpselt kolme aedikboksi ei jagunud, siis liigutan ta kõrvalaedikusse, mis kuulus ennist Rommile. Kraamisin aediku ära ning panime koos Hettyga tallegi põhku juurde. Kõik sai korda ja läksin midagi muud tegema, endal mõtteis, et kuna Rommi aediku ukse kohal olev ava oli katmata ja vabatahtlik Marko käepärast, siis peaks tal laskma selle kinni võretada. Olin ära maksimaalselt 15 minutit kui äkki kõik teised koerad lõugavad külaliste peale, aga keda pole on Thor. Läksime siis Hettyga aedikusse sisse, et ehk mõnnab kuiva põhuga kuudis, aga seal polnud teda. Paanika! Et aega oli tõesti nii vähe möödas, siis võtmed, autosse ja otsima. Jõudsime Raba tänava keskele kui äkki märkasin tuttavat beežikat selli. Pidasime auto kinni ja mul tarvitses vaid häält teha kui Thor tuli veidi alandlikult minu juurde. Mul oli nii hea meel, et me ta kätte saime ja ma lihtsalt kiitsin ja paitasin teda. Hops autosse ja ots ringi. Marko parajasti parandas aedikut ja ma ei julgenud teda üksi jooksuaedikusse ka enam jätta. Ise ei tahtnud ka seal olla, sest just sellel hetkel hakkas tulema väga visalt kõige ehtsamaid lumelärakaid. Olime siis kontoris ja sügasin teda kui äkitselt mõtlesin et o kiibilugeja siin ja võiks ju lihtsalt kontrollida nii pulli pärast. Lugeja tegi vajaliku piiksu ja äkki oli seal kirjas kiibinumber! Lemmikloomaregister andis kellegi telefoninumbri, kes olevat selle koera vana omanik, jändasime umbes tunnikese, et leida õige kontakt ja lõpuks saime kätte! Thori pärisnimi on Jacky ning tegemist Lääne-Siberi laikaga. Imelik on see, et nii hooldajad kui juhataja kontrollisid mitmeid kordi kiipi ja tol hetkel ei leitud midagi. Samamoodi pärast minu leidu uuesti kontrollides ei andnud kiibilugeja enam vastust. Soovitasime omanikul kliinikusse kiipi kontrollima minna, et äkki juhuslikult on tegemist praagiga ning tagastasime looma. Veidi uskumatu lugu, aga ometi on seegi võimalik.
Pärast ThorJacky juhtumit oli minul toss väljas ja oli ka aeg koju minema hakata. Viis tundi varjupaigas olid läinud nagu pool tundi. Kes soovib värskes õhus aega veeta nii et ise ka aru ei saa kui ruttu tunnid mööduvad, siis soovitan! Uue nädalavahetuseni! Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|