Ammu pole ma kirjutanud postitust oma hoolealustest ja sellest, mis üleüldse varjupaigas toimub, kuid nüüd on ka selle aeg käes. Terve suvi oli täis üritusi ja tegemisi, kuid varjupaika jõudsin ma sellest hoolimata. Enamus vaba aega olingi ma varjupaigas ja selle tõttu ei ilmunudki midagi. (Pilt on kevad/suvest kui varjupaigas oli ülemeelik Donna, leebe Nora ja krutskeid täis Simona, viimane neist ootab endiselt uut omanikku) Kui mina oma südasuvisest ning salapärasest viirushaigusest taastusin ruttasin ma taas varjupaika oma armsaks saanud neljakäpalisi uudistama. Tänaseks on minu hoolealused Mäx, Beton ja Ott ehk kolm vahvat musketäri väga sotsiaalsed ja ootvad igatsevalt uut ja hoolivat kodu. Märkasite, et kunist Bellat ei nimetanudki? Seda just sellepärast, et Bella on juba oma imetoredas kodu ja naudib just sellist rahulikku ja suurepärast elu nagu ta väärib meie vabatahtliku Annely juures. (Palju rõõmu ja õnne teile teie tegemistes) Kolmest musketärist esimene ehk Mäx on teinud suuri edusamme ja muutunud aina kuulekamaks. Suvel sai käidud temaga nii Pärnu kesklinnas, kui ka jõe ääres jalutamas. Varjupaigas oleme sobitanud teda teiste koertega ning läbisaamine on väga hea. Hetkel enamvähem hea klapp on Rebella ja Simonaga. Enne oli üks parimaid sõpru tore Hugo, kes tänaseks on oma uues ja kaunis kodus. Minu suureks ja meeldivaks üllatuseks oli see, et Mäx suhtub väikestesse lastesse väga hästi, ta arvestab nende olemasoluga ja ei ole üldse agressiivne. Teine musketär Beton teeb samuti väga tublisid edusamme, ta suhtub teistesse koertesse ja võõrastesse inimestesse sõbralikult ja on nõus kohe esimesel kohtumisel nendega pikemat jalutuskäiku ette võtma. Hetkel ainsaks probleemiks on see, et kõiki võõraid tervitab ta korraliku kõva haukumisega ning sellega ehmatab paljud endast eemale. Suurimaks sõbrannaks ja mängukaaslaseks on Betonil koer Arabella. Ning kolmas musketär Ott on alati rõõmsameelne ja vahva sell. Haugub vaid siis kui näeb, et selleks on ka põhjust ning kuuletub käsklustele kui leiab, et selleks on vajadust. Üldiselt on Ott vaatamata oma vanusele väga energiline ja lustlik koer. Kõige enam meeldib talle joosta ja ringi tormata. Varjupaika saabudes oli ta ülekaaluline, kuid nüüd on ta kaotanud paar kilo ja hakkab tõesti välja nägema nagu tõeline Norra põdrakoer. Lisaks veel saabusid suvel meile ka Kurena koerad, lähemalt saab neist lugeda vanemast postituses. Kuid Kurena koerad Potsataja ja Berta on toonud meile kahepeale kokku kuus imearmast kutsikat. Berta omad on juba nii suured, et astuvad oma esimesi samme uues kodus ning Potsataja omad avavad tasapisi oma tillukesi silmakesi. Lisaks paljudele teistele koertele saabus varjupaika ka üks üli sõbralik ja tore suur koer (kes varjupaigas sai endale nimeks Zeus). Kohe esimesel vaatlusel oli märgata tagumise vasaku jala juures kasvajat. Arstid kinnitasid, et seda saab opereerida ja kõik saab korda. Kuna tegemist oli väga toreda koeraga, siis olime kindlad, et talle tullakse järgi ja juhatatakse tagasi oma kallisse koju. Tänaseks on see tore koerake varjupaigas veetnus 12 päeva ja mitte keegi ei ole tema vastu huvi üles näidanud. Miski ei luba minus siiani uskuda, et koer võidi kasvaja pärast kodust minema ajada. Loodan siiralt, et ta on kogemata eksima läinud. Kui juhuslikult sinu tutava tutava tutaval on kodus sarnane koer, siis küsi kindlasti üle ega tema kutsa kaduma ei ole läinud! Vahepeal olema Hannaga alustanud tagasiside küsimisega uue kodu leidnud kasside ja koerte omanikelt ja tasapisi toome ka teieni rõõmsad pildid ja meeldivad jutukesed. Esimest lugu kass Ferrust olete saanud juba lugeda. Veel üks uskumatu seik juhtus päev pärast tagasiside kogumist, mul oli aeg minna autokooli lõppastme koolitusele, kus tuli väike tiir ka autoga. Jõudsin Haapsalu maanteele ja teeääres jalutas minu endine hoolealune Bima koos oma uue peremehega. Üritasin jälgida neid nii pingsalt kui vähegi suutsin, see oli lihtsalt uskumatu (kahjuks jäi õpetaja jutt sel hetkel tähelepanuta, vabandan). Eemalt paistis, et mõlemad olid väga õnnelikud ja teineteisega rahul. Ning ühel õhtupoolikul kohtasime me koos Hannaga samuti varjupaiga endist elanikku ja minu hoolealust Sandrat, kes oli koos peremehega jalutuskäigul. Siis astusime me julgelt nende juurde ning Sandra tundis meid koheselt ära. Peremees muljetas, et on Sandraga väga rahul ja õhtuti käivad nad koos pikal jalutuskäigul. Sandra olevat tubli ja truu koer! Lisaks kassidele ja koertele on varjupaika saabunud ka erinevad linnud ja muud närilised. Ühel kenal päeval saabus haige jalaga vares, kes tänaseks juba paranenud ja taas varese elu naudib. Lisaks juhtus väike äpardus vahva rotiga. Mõnusalt pika heina sisse oli paigaldatud maitsva konserviga püügipuur, et tagasi meelitada plehku pannud koera, kuid kogemata läks puuri maias rott ja jäi sinna lõksu. Ka rott sai päästetud ja kindlasti naudib ta mõnusat roti elu ja ilmselt varjupaika niipea enam ei külasta. Hoidke kindlasti silm peal ka tulekul olevatel postitustel, siis on teada mida põnevat oodata! Lisaks on ka Mäxiga paar uut ettevõtmist plaanis, kuid kõik juba omal ajal.
Tundub uskumatuna, et juba saabki suvi läbi ja taas tuleb sammud seada teise linna kooli poole. Uute postitusteni! Hetty
0 Comments
193 päeva ootamist on läbi! Mu kallis HUGO sõitis täna ära uude koju! Selle aasta valentinipäeval Papsaarest leitud suur musta värvi koer, kelle varjupaigas hunt Hugoks ristisime oli nende päevade jooksul minu Luitejooks 2014 ja sadade teistegi jalutuskäikude partner. Loomulikult tekkis unustamatu kontakt, hea koostöö ja kiindumus, kuid mul on siiski superhea meel, et tal päris oma inimesed ja maalapike on. Kõike kõige paremat mu kullakallile Hugole ja tema uutele omanikele! Jääd mulle alatiseks meelde! vabatahtlik Hanna
(foto: Kristhel Vaht) Et asi liiga koerakeskseks ei muutuks kajastame ka õnnelikult uues kodus oleva kass Ferru lugu, mis algas meie jaoks 2013 aasta detsembris, kui ta koos oletatava venna Rikiga Pärnu tänavailt üles korjati. Ferru ja Riki olid oma käitumise tõttu automaatselt metsikute kasside kategoorias. Juba ülal olevalt piltidelt on näha, et nad ei tundnud inimese seltsis end just mugavalt.. Õnneks oli varjupaigas siis veel selline aeg, kus jagus ruumi veel ka nii öelda üksindusteraapia jaoks ehk et kass paigutati üksi elama ühte taastusravi maja tuppa. Kass on ikkagi loomult sotsiaalne olend ja ideaalis peaks mõne aja pärast hakkama teatud tähelepanust ja kontaktist puudust tundma, mis peaks ühtlasi kaasa tooma leebumise. Meie üheks esimeseks katsealuseks saigi Ferru. Umbes nädal-paar oli Ferru ikka üpris tõrges. Saime ta küll häääästi hästi rahulikult sülle võetud kuid ega ta seal siis rahulikult polnud, ikka kössi tõmbunud ja pinges. Samas oli asi kohe parem siis kui ta oli üksi kui siis kui ta paar esimest päeva kassipoegade toas, kollases majas elas - seal hüppas ta mööda seinu edasi tagasi ning puudutamisel tegi lõvimöirgeid. Ega Ferru polnud vana, üsna nooreke teine. Umbes pool aastat maksimaalselt siin maa peal elanud hing. Seega tekkis pidevalt küsimus kuidas on JUBA inimene või tema mitteolemine tekitanud Ferru hinge nii sügavad haavad et ta lihtsalt suurest hirmust kähiseb ja lihtsalt niivõrd asotsiaalne on. Ferru käitumine hakkas paranema nagu eespool öeldud sai umbes kaks nädalat pärast teraapia algust. See hõlmas endas muidugi korduvaid visiite ja istumisi Ferru juures. Alati pidime teda otsima kuskilt tekikuhjast ja kui valgus temani jõudis saime kuulda ja näha teatud sisinat. Saime ta jälle sülle, paitada ja sügada. Läbimurre saabus umbes kolm nädalat hiljem kui Ferru enam ei põgenenud teki alla ning 18. jaanuar 2014 oli see päev kui Ferru esimest korda nurrus. Te ilmselt ei kujuta ette ka KUI hea tunne see oli näha metsikut kassi hellitusi nautimas, süles lõdvestunult ning kuulda teda ka nurrumas.. Sellest sai tehtud ka video. Nädal hiljem vajas hädasti taastusravimaja boksi kohta külmunud väike koer (Gucci) ning seetõttu koliti Ferru 24. jaanuar 2014 kassituppa tagasi. Arvasime, et nüüd alustame otsast, kuid meie töö ja vaev oli kandnud vilja! Tuppa astudes Ferru küll vastu ei tulnud, kuid ootas rahulikult ühes nähtavas kohas, lasi end paitada ja sülle võtta. Olime ta arengu üle nii-nii õnnelikud! Õnneks pidi Ferru kassitoas elama vaid nädala kuniks tuli inimene, kes soovis endale just Ferrut. 30.01.2014 koliski Ferru uude koju. Nüüd, pea 8 kuud hiljem saime me tema perenaiselt ka tagasisidet. Kiri Ferru perenaiselt: ''Ferru on oma uues kodus ilusti kohanenud ning enam ei peida ennast perenaise eest, pigem tunneb rõõmu, kui koju tulen, oodates ukse juures. Väga tark ja andekas on ta ka, saab aru, kui teda pildistatakse või filmitakse ning siis hakkab poseerima. Öösiti leiab oma mänguasjad üles lohistades neid ühest toast teise. Hommikuti äratuskella helina peale tuleb ja limpsib nägu, äratades mind üles. Olen temaga väga rahul ning ei vahetaks teda millegi vastu. Pilte olen temast väga palju saanud teha, nendest siis mõned paremad (mitte väga udused) lisan ka teile siia.'' Lisan siia ka pildid mis perenaine meile Ferrust saatis. Mis sai aga Ferru vennast Rikist? Riki sai endale umbes kuu pärast varjupaika saabumist hoiukodu, kus ta tohutu vaeva läbi sarnaselt Ferrule leebus. 21.03.2014 vormistati Riki päriskoju. Ka see lugu sai õnneliku lõpu. Siiani on Ferrul minu ja Hetty südames eriline koht. Temaga tõestasime, et nii saab sotsialiseerida ka metsikuid. Nii ja hoiukodudena. Aga põhjus miks neid on nii vähe.. Noh sest see vajab palju-palju kannatust, järjepidavust. Aga see tunne, kui jõuad esimese sentimeetri läbitud on nii hea tunne, et selle peal kestad kaua. Minul näiteks tulevad kogu loo peale siiani külmavärinad.
Suur aitäh Ferru ja Riki peredele! Hanna Kordi edasi lükkunud postitus on nüüd avalikult Teie ees.. Põhjus miks seda eriti kirjutada ei tahtnud on lihtne - veidi romantiline, muinasjutuline pool minus ootas väga et saaksin natukegi kirjutada õnnelikest edusammudest või isegi lõpust - ikka ju loodad, kuid eks me kõik tõde aeg-ajalt, et elu polegi muinasjutt. Lisan siia nüüd täieliku versiooni 11. juulil 2014 ilmunud õhtulehe artiklist, siit saate nukra pildi kenasti ette. Pärnu proual on 30 peni.. ei 40... ah, ei teagi täpselt Kõrvulukustav klähvimine ja hingemattev hais võtavad vastu ühe Pärnumaa talu õuel, kus proua Leida peab koeri, kelle arvu ta ei tea täpselt isegi. Osa neist on praeguseks varjupaigas. Tallinna–Pärnu maanteel Are vallas on teelõik, kus alatasa jooksevad autode ette koerad. Need on Kurena külas elava Leida loomad, kelle arv on paisunud üle mõistuse suureks. Naabrite hinnangul võib krantse olla umbes 40, omanik aga pakub, et kutsusid võib olla "vaid" 30 ringis. Kui palju neid omapäi metsikult ringi jooksvaid elukaid päriselt on, ei tea keegi. Naabrite sõnul on õnn, et loomad pole inimohvritega liiklusõnnetust põhjustanud. Oma elu on mõned koerad autorataste alla jätnud küll. Praeguseks on naabrimehe utsitamisel ja omaniku nõusolekul Pärnu loomade varjupaika viidud 15 looma, peamiselt kutsikad. "Meile toodud koerad on täiesti ebasotsiaalsed, kardavad paaniliselt inimesi, olid siia tuues näljased ja ahmisid toitu," märgib varjupaiga juhataja Mari Hagi. Kaka ja klähvimine Peale selle, et ühel inimesel on nii hirmutavalt palju koeri, teeb Mari Hagile muret, et loomad on steriliseerimata ja kastreerimata, nad on metsikud ja kardavad inimesi. Omavahel paljunemine toob kaasa ka väärarenguid. Kõige selle taustal on varjupaiga juht hämmeldunud naabrimehe sõnadest, et kunagi on kohapeal käinud ka veterinaarameti ja vallavalitsuse esindajad ning hinnanud olukorra normaalseks. Nüüdseks on koeratädi ise aru saanud, et kui lihtsa matemaatikaga krantside hulka enam määrata ei saa, tuleb sabasid vähendada. Samas ei ole ta nõus allesjäävaid emaseid steriliseerima, mis tähendab, et peagi paljuneb koertekari taas mõõtmatuks. Läheme varjupaiga töötajatega koos Leida juurde, et olukorrale pilk peale heita. Võtame kaasa ka puuri, sest omanik nõustus mõne krantsi loovutama. Taluõuel piirab suur klähviv koertekamp autod sisse. Jõuame kokku lugeda 12 elukat, kui järgmiseks hetkeks on piirajad lidunud juba põõsaste ja puude taha varju. Klähvimine ei vaibu. Autoust lahti tehes lööb ninna vänge hais. Astumisega tuleb ettevaatlik olla, sest õu on "mineeritud". Leida tuleb külalistele vastu. Ütleb, et üritab mõne koera toast kinni püüda. Meid ta tuppa ei luba. "Mul on just põrandapesu pooleli," viskab koeratädi üle õla, ise koerarihmaga kambri poole kiirustades. Ta kinnitab, et toas on vaid kaks kutsikat ja üks suuremat kasvu koer. Toast kostva haukumise ja aeg-ajalt aknale ilmuvate koonude järgi tundub, et proua pisut alahindab tubaste koerte hulka. Varjupaiga töötajad püüavad taas matemaatikat appi võtta ja arvutavad, et kui viisteist koera on ära viidud ja kaksteist tuli meile õuel vastu, siis toas võib olla veel kümmekond koera. Pärast pikka ootamist kirbe lehaga õues toob Leida varjupaiga töötaja kätte ühe keskmist kasvu peenikeste jalgadega looma, kes hambaid plagistades talle peale pissib. Hagi räägib, et kui nad eelmine kord siit seitse kutsikat kaasa võtsid, siis olid vaatepilt veel hirmsam olnud. Perenaine sai oma koertelt suisa pureda, nii et käed verised. Miks on koerakarjal lastud nõnda kasvada? On siis loomaarmastus nõnda suur? Ei sellele ega teistele küsimustele Leida selget vastust ei anna. Ütleb vaid, et maal elades peavad majapidamises koerad olema. "Mitu korda on öösel sõitnud võõras auto maja ette. Lasin koerad lahti ja see hirmutas võõrad minema," räägib tädi Leida. Küsimusele, kas kontvõõraste hirmutamiseks on tingimata kolme-kümmet koera vaja ning kas paarist ei peaks piisama, vastab proua, et peaks vist piisama küll. Tädi Leida koerakasvatuses on veel palju küsimärke. Nii näiteks teadsid varjupaiga töötajad, et koerakari sai alguse kümme aastat tagasi tee äärde maha jäetud kahest tiinest litast, kelle proua enda juurde võttis. Leida aga ütleb, et tee äärde on päris mitu korda kutsikaid jäetud, aga tema pole neist ühtegi endale võtnud. Leida enda sõnul olnud tal koguaeg vaid kümmekond koera ja alles viimasel aastal hakanud loomad paljunema. Naabruses, kohe üle jõe oleval põllul heina kaarutav Väino kostab, et see pole jutt ega asi ning ütleb, et vähemalt 20 koera korraga on seal viimased 10 aastat kindlasti olnud. 10-15 aastat tagasi, kui Leida ema veel elas, oli peres vaid üks koer ja kõik korras. Toitmine käib üle jõu Õnneks ei ole penid vähemalt inimestele kallale läinud. "Koerad pelgavad inimesi, kuna perenaisel ei ole ju aega terve selle karjaga tegelda," märgib Väino. Ta räägib, et on vahel Leida näljastele koertele jõe äärde süüa pannud. "Loomad olid nii näljased, et isegi mitte ei ahminud toitu, vaid tõmbasid selle lumpsti nagu vaakumiga sisse," räägib Väino. Põhjus, miks naabrinaise koerad näljas on, ei ole Väino sõnul mitte see, et perenaisel raha ei jätku, vaid see, et bussiga ei jaksa omanik lihtsalt piisavalt palju toitu koju tassida. Leida on öelnud varem varjupaiga töötajatele, et toidab penikarja jahuga, loomad saavad ka keedetud kaerahelbeid searasvaga. Varjupaiga juhi sõnul ei ole koerad sellise toitmise juures küll täiesti näljas, aga ei saa eluks vajalikke toitaineid kätte. Hagi näitab varjupaigas neid koeri, kes omaniku juurest ära toodi. Vaid kõige väiksemad kutsikad on paari-kolme päevaga usaldavamaks muutunud ja lubavad end paitada. Suuremad pelgavad inimesi ja tunduvad väga närvilised. Kõik raviprotseduurid jäävad paraku varjupaiga kanda. Kolmapäeval andis Leida varjupaigale üle veel kuus koera. "Mis saab kõigist neist koertest edasi?" on varjupaiga juht mures ja loodab, et loomadele leitakse uued kodud. Veterinaarid kontrollivad Pärnu veterinaarkeskuse juhataja Raivo Mogilnõi ütleb, et nende peaspetsialist käis proua Leida juures 2009. aastal. Siis oli tal kümme koera ning neli kassi ja loomade olukord oli rahuldav. "Tookord ei olnud näha, et loomad oleksid näljas või olukord mingil muul põhjusel sekkumist vajaks," ütleb Mogilnõi. "Selle aasta 7. juulil tegi Pärnu kodutute loomade varjupaik meile teatise nende visiidist sinna ja palus olukorda kontrollida. Sellest tulenevalt on külastus planeeritud järgmise nädala algusesse, siis selguvad täpsemad asjaolud." Vallajuht: need koerad ei hulgu Are vallavanem Lauri Luur ütleb, et vallavalitsus on Leida koerte teemast teadlik: "Oleme aeg-ajalt teda külastanud ning sel ajal on koerte tervisega kõik korras olnud. Koerad ei ole metsikud ega ohtlikud, sellekohased kaebused puuduvad. Samuti ei liigu nad majast väga kaugele, suur tee on majale üsna lähedal. Eks see selline piiripealne olukord ole. Kui koerad lähevad ohtlikuks ja hulkuma, siis vastavalt varjupaigaga sõlmitud lepingule püütakse need loomad kinni." Mis tänaseks 21 koerast on saanud? Nad sorteeriti kahe erinevasse boksi - emased ja isased eraldi. Osad, 'leebemad' said tõesti vaktsineetitud ja selle käigus sai neile justkui märgistuseks panna kaela ka kaelarihmad. Me tõesti käisime nende juures toiduga istumas, tervest pilvest emastest tulid käe pealt võtma vaid kaks, järgmisel päeval küll juba neli, kuid ülejäänud olid surmahirmus ka veel kuukene hiljem. Nad muutusid küll kambakesi julgemaks ja lõrisesid meie peale kooris, kuid kui aedikusse sisenesime siis osad lihtsalt hirmust jooksid ümber meie, üritasid end teiste vahele peita. Need täiesti paaniliselt kartlikud näod ei lähe mul vist kunagi meelest.. Taas tekkis viha sellise vastutustundetu inimese suhtes, kes kasvatas metsiku koerakarja valmis, sai umbes pooltest lahti ning siis õnnelikult uusi edasi kasvatab.. Sest valla ja veterinaarameti meelest pole midagi valesti, koerad rahuldavas seisus.. NO KURAT. Olen kindel et aasta pärast naastes on neid jälle sama palju. Mõned Kurena koerad polnud aga oma nooruse tõttu üldse mitte hullus seisus. Meieni jõudsid lisaks täiskasvanud kabuhirmus ja metsikutele koertele ka kolm umbes kahekuust kutsikat - Annette, Annett ja Artur-Armin, kellest kõik on tänaseks juba uued head kodud saanud. Lisaks neile kolm neljakuust kutsikat Hedvika, Hendelin ja Harald, keda ilmselt võib samuti pidada normaalseteks - nad olid küll kartlikud, ei oskanud alguses rihma otsas kõndida, kuid see leevenes kiirelt. Hendelin läks neist koju esimesena, kuid on tänaseks taas varjupaigas, sest loomavõtt polnud ka pärast pikka veenvat jutuajamist juhatajaga ikkagi nii läbi mõeldud kui jutt sisaldas. Plikade vend Harald on kuuldavasti samuti uues kodus täiesti õnnelik ning Hedvika läks küll alguses meie vabatahtliku Katrini juurde hoiukoju, kuid varsti tuli otsus hingepugenud olend endale päriseks vormistada. Mõned päevad pärast Kurena koerte saabumist sai üks emane plehku, kes arvatavasti oli tiine. Päev hiljem nähti teda siiski varjupaiga ümbruses olevatelt territooriumitelt. Ühel hommikul avastasid hooldajad Kurena emaste seast kahe vastsündinu puretud laibad ning algselt täiesti puutumatult terveks jäänud õnneseen. Poeginud ema paigutati õnneseenega eraldi boksi, kuid mõned päevad hiljem suri ka allesjäänu, sest noor ema hülgas ta (pole ka ime stressi, segaduse ja inimkartuse ees).. Plehku pannud koera kutsikaid käisime ka meie Hettyga otsimas (klippe sellest saab näha varsti avalduvas VLOG-is), kuid ''töövõit'' saabus jällegi päev hiljem, kui läbi kavaluse emale järgi hiiliti ning piisavalt lähedale jõudes kutsikad piuksumise peale leiti. Kutsikate järgi otsustas see ema aga puuri tulla ning nüüd elavad prisked kolmenädalased pontsikud kenasti ühes taastusravimaja boksis. Ka ema on leebumas. Väga hirmunud, kuid lubab end ja kutsikaid paitada. Peagi kuuleb ka neist rohkem. Mõned nädalad tagasi poegis aga veel üks Kurena emastest. Nüüd on meil veel kolm musta kutsikat. Ausõna polnud kuidagi tema tiinusest võimalik varem aru saada, sest kõik koerad tundusid võrdselt ikkagi liiga kõhnad et kedagi tiineks arvata. Täiskasvanud emastest on tänaseks alles jäänud neli - kõik, kes paari nädala jooksul kas või mingit märkigi ilmutasid ega polnud agressiivsed. Selgeks sai et karjana pole neid võimalik sotsialiseerida, hoiukodupakkumisi ei tulnud, eraldi kõiki hoida pole ruumipuuduse tõttu võimalik. Mõne puhul ei oleks ka hoiukodu aidanud, ma arvan et tavaline inimene ei kujuta ettegi tõeliselt metsikut koera (me ei räägi siin lihtsalt asotsiaalsest koerast), sellist kes isegi oma elust rõõmu ei tunne, kes päevad läbi haugub ja väriseb vaheldumisi ja sellele ei paista lõppu. Sellest et mõnel seal viis kuni seitse varvast, väärast toitumisest tekkinud valehambums või lihtsalt purustunud närvisüsteem... Oeh. Seda raskemad olid eutanaasiaotsused mida lihtsalt tuli vastu võtta. Sest ega need koerad oma seisukorras süüdi pole. Vastupidi, nad olid süütud loomakesed. Süda ütleb küll, et äkki ja oleks ju võinud ja veel aega, kuid mõistus annab aru, et tuleb otsustega nõustuda.. Lose-lose olukord. Kurat küll ma ütlen.. Kindlasti on paljud kes võib-olla sellele vastu vaidleb ja ütlebki, et ''AGA MIKS TE EI.....''. Teate ma ütlen teile.. Seda kirjeldamatus psüühilises seisundis koera ning lootusetuse tunnet pärast miljoneid luhta läinud sotsialiseerimistunde.. Kui tunned, et su tõeline töö ja vaev ei liiguta millimeetrist millimeetritki. Võeeh.. Enne ei tea kui näed ja tunned.. Täiskasvanud emased elavad nüüd koeramajas ja ühe hooldaja peale liputavad osad ka saba. Ühe sai ta ka rihma otsas jalutama, asi liigub, kuid neile oleks vaja intensiivsemat sotsialiseerumist et asi veidi kiiremini liiguks. Kui keegi leiab et soovib ühele õnnetule Kurena koerale hoiukoduks olla, siis oleme kahe käega poolt!
Hetkel on Kurena koerte lugu umbes poole peal. Need koerad on nüüd põrgulähedasest kohast päästetud, osad küll said igavese rahu osaks pilvepiiri taga, kuid teistest loodame saada veel normaalsed kodukoerad. Hoiame teid kindlasti uudistega kursis. Hanna Täna on aeg taas pajatada üks õnneliku lõpuga lugu ühest üsna pikalt varjupaigas viibinud koerast. Nagu kombeks saanud, alustame päris algusest. 2013 aasta esimestel kuudel sai Pärnu varjupaik väljakutse Härma kaubahoovi, kus pidavat inimestel sabas tolknema üks väike koer. Varjupaik sõitis välja ja korjas koera üles. Möödusid päevad ja nädalad, koera järgi ei küsinud keegi. Pärast 14-päevalist perioodi sai koerale leiukoha järgi nimeks Härma ning hakkasimegi talle uut kodu otsima. Seekord ikka sellist, keda huvitaks ka kui koer kaduma läheb... Härma oli selline veider koer, kes polnud küll kuidagi agressiivne või asotsiaalne aga samas polnud neutraalne ka. Ta võttis küll meid kõiki kiirelt omaks, kuid omajagu läks sellega et ta vabatahtlikult jooksuaedikus hiljem juurde tuleks. Ta kartis äkilisi liigutusi ning kuigi teatud tasandi usaldus oli võidetud ja säilis, siis oli lihtne Härmat niimoodi tahtmatult äkiliste liigutustega hirmutada, et ta enam järgmine kord juurde ei tulnudki.. Kuigi tavaliselt lähevad sellist kasvu koerad hästi 'kaubaks', siis Härma boksist möödusid pea kõik inimesed alati kiiruga. Jah, võib-olla ta tahtis olla nagu suured koerad ta ümber ja lõugas kui võõras boksi ees kõõlus, kuid seda tegid ka teised, kellest osa said ka kodu. Härma veetis aga oma jõulud varjupaigas. Aegamööda muutus tema käitumine üha enam manguvaks. Kohe kui jalutusrihm sai kätte võetud seisis tema boksi najale püsti ja tegi seda sama nunnut nägu nagu nad kõik kipuvad meil tegema.. Nii ma teda jalutama viima hakkasin ja võib öelda et mingilt maalt tekkis ka sügav vastastikune kiindumus. Härma armastas mängida palli, seda aga viisil, et pall on ta suus ja tema jookseb sellega inimese eest ära nii kaua kuni inimene enam lihtsalt ei viitsi. Sest Härma viitsis alati. Tema säravvalged hambad ja reibas olek andsid meile teada, et ega tal vanust üle paari aasta pole. Samamoodi ületas Härma lõbuga jooksuaedkusse seatud agilitytakistusi. 2013 suve lõpupoole, kui meile saabus uus veterinaar, kes ühtlasi ka loomapsühholoog hakkas ta koeri kokku klapitama. Nii sai Härma möllata paljude teiste koertega, muu hulgas ka minu lemmiku Cleidisega. Härma meeldis väga ka Rekkurescue vabatahtlikele, kes lisasid ta oma koerapanka. Pikka aega ei tulnud ühtegi Härmat puudutavat rõõmuudist, kuid äkitselt vabanes üks hoiukodu kuhu oodati üht väikest kasvu Pärnu varjupaiga koera. Valiku sai teha Pärnu varjupaiga endine juhataja Anni ning tema saatis Härma. Sest tema oli teistega võrreldes kõige kauem pidanud 'kannatama'. Härma veetiski pool aastat hoiukodus uute kahe-ja neljajalgsetest sõpradega. Sai tohutult julgemaks ja rõõmsamaks, kasvatas rasvakihti ja nautis ilusat elu. Pildid Härma esimesest vahepeatusest: hoiukodust SoomesNagu korraks mainisin sai Härma hoiukodus veeta rõõmsad pool aastat. Siis soovis teda endale päriseks hoopis teine pere kus Härma tänaseni õnnelikku elu elab. Härma uus pere on isegi nii usin, et harrastavad temaga edukalt ka Agilityt! Siin igal juhul lõppebki Härma õnnelik lugu. Iga kord kui ma neid postitusi kirjutan või juba siis kui ma lihtsalt mõtlen, et noh näiteks tollel Härmal, kes veetis pikki ja külmi päevi varjupaigas, kus oli sunnitud leppima umbes ühe jalutuskäigu ja mõne silitusega päevas, on nüüd oma inimesed vähemalt igal õhtul täiesti olemas, kelle asemeks pole enam kõle kuut vaid siseruumid, diivanid ja voodid ning kes ei pea ilmselt enam kunagi muretsema sellepärast, et keegi ta kaubanduskeskuse juurde poetab. Need 10 pikka kuud varjupaiga elu on elatud. Nüüd naudib Härma oma elupäevade lõpuni sellist paradiisielu nagu ta väärib. Ma ei saakski olla tema üle õnnelikum..
Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|