Kui enne kauneid pühi saime rõõmustada, et varjupaigas kolm aastat kodu oodanud koer Liisu sai koju, kus teda hoitakse ja armastatakse, oli see ülemõistuse pööraselt õnnelik aeg. Õnn ei olnud veel vaibunudki kui saabus teade, et ka minu hoolealusele Pätule on tekkindu huvilised, kes tulevad teda õige varsti vaatama. Olin ise sel päeval väga elevil, sest Pätule, kes oli selleks ajaks kodu otsinud aasta ja viis kuud, saabusid esimest korda huvilised, kes kaalusid koeravõttu. Pätust liiguti varasemalt lihtsalt mööda ja mitte keegi ei tundnud huvi, mis see sell seal üksi istub. Nii need vahvad inimesed saabusid, naeratus näol kuid ärevus hinges. Pätu läks rahumeelselt jalutama, nagu igapäevane tegevus, kõik sujus suurepäraselt ja klapp uute inimestega oli kohe olemas. Kuid siiski tekkis väike aga, neil inimestel oli autos ootamas üks perelige veel, vahva koerake. Kuidas nemad küll klapivad? Vastus on lihtne, suurepäraselt. Koerad said kohe hästi läbi ja tehti veel üks jalutuskäik. Tagasi varjupaika jõudes möllati jooksuaedikus ja otsus sai langetatud. Pätu läheb uude koju! Kas pole mitte imeline! Oli tõesti... Pätu on tagasi varjupaigas. Ta otsib taas uut võimalust ja uut kodu! Pätul oli esimest korda võimalik tunda kodusoojust, õnne, hoolivust ja armastust, kuid kahjuks ei suutnud Pätu oma minevikku unustada. Ei ole saladus, et Pätu minevik pole olnud kerge, teda on väärkoheldud ja seetõttu on ta ka meeste suhtes ettearvamatu. Kodusoojust nautides ei taibanud Pätu, et minevik ei kimbuta teda enam ja ta võib selle kõik unustada. Kuid kahjuks ühe pereliikme liigutus või olek tõi Pätu mällu äratundmise minevikust ja nii ründaski Pätu seda meest, teadmata, et tegelikult ohtu ei olnud. Raske südamega ja mõnda aega kaaludes, perekond langetas otsuses ning peale jõulupühi tuli Pätu varjupaika tagasi. Otsus oli raske, kuid rohkem riskida ei soovitud. Nii ongi Pätu uue võimaluse otsingul, kuid kindel on see, et midagi sellist enam lihtsalt juhtuda ei tohi. Pätu vajab enda kõrvale kogenud, stabiilset ja asjatundlikku inimest. Pätu on väga suure kaitse instinktiga ja oma territooriumi hoiab ta väga, kuid väljaspool seda ta võõrastest ei huvitu. Seda näitas ta ka siis, kui käisime aasta alguses Pärnu jõe äärse jalutama koos Pätu ja Mäxiga. Vastu tulid nii mehed, kui naised, kuid Pätul oli muud tegemist kui neid jälgida. Pätu armastab mängimist, hellust, soojust ja kallistusi. Lisaks ei ole ta ära unustanud kuidas meeldiva musiga tervitada ja tuju tõsta. Pätu on üle saanud stressist ja valmis vastu võtma uusi võimalusi. Ta ei vaja n-ö füüsiliselt väga palju tegelemist, kuid vaimse poole pealt on tal vaja kindlat tuge ja osavat pereliiget, kes oskab olla juht ja juhtida nii, et Pätu ei pea enda turvalisuse pärast muretsema. Pätu ootab ja loodab, et talle ei keerata selga tema mineviku tõttu vaid antakse uus võimalus tuleviku tarbeks. Nii Varjupaikade MTÜ kui ka meie usume, et igal loomal on kuskil oma õige inimene, tuleb anda lihtsalt võimalus ja lubada neil kahel kokku saada. Aeg on näidanud, et loomad jõuavad oodata. Oodata oma ja õiget! Leiame üheskoos Pätu inimese üles!?
Aitäh, et hoolid! Vabatahtlik Hetty
0 Comments
Taas oleme teie ees ühe nüüdseks õnneliku koera looga. Seekordne peategelane on rotveilerit meenutav koer Rolf, kes sattus varjupaika 18. detsember 2014 ning sai uue kodu 10. august 2015. Rolf leiti suvaliselt uitamas ja kuigi arvasime, et ehk on koer tõesti kogemata kellelgi kaduma läinud, sest ta oli krapsakas, sotsiaalne ja sõbralik, siis tema endist omanikku ei tulnud. Egas midagi - varjupaik teostas protseduurid ja Rolf jäi uue kodu ootele. Detsembrist augustini oodata on pikk-pikk aeg, üle poole aasta ning Rolf kuulub nende koerte kategooriasse, kel kõrgem energiatase kui mõnel teisel ning kes seetõttu üpris ruttu närviliseks muutus ja stressi langes.. Stressi väljendas ta oma boksis ringiratast jooksmisega ning ka jalutuskäikudel polnud tal eriti inimesest asja, oli vaid edasi vaja sammuda. Rolfist hakkas mingi hetk meil kõigil kurb, sest oli näha kuidas loom kannatab selle all rängalt, et ta vajab palju enam tegelemist ja tähelepanu kui me talle varjupaigas võimaldada suutsime. Rolf sai varjupaiga ajal hästi läbi tollase koera Sällyga, kuid isaseid ei talunud ka distantsilt. Vabatahtlik Jennifer proovis temaga ka varjupaiga koertekooliga ühineda, lihtsalt et distantsilt proovida harjuda teiste isaste olemasoluga paarikümne meetri pealt, olles temaga juba eraviisiliselt kuulekust ja tähelepanu harjutusi edukalt katsetanud, kuid see oli Rolfile sellel hetkel liiga suur väljakutse ja temaga tegeles Jennifer edasi eraviisiliselt. Rolf sai tänu Jenniferile selgeks käsklused istu, käppa, vaata, siia, kõrvalkõnni ning õppis ka kenasti rihma otsas jalutama. Juuli lõpus tekkisid aga Rolfile huvilised ning peale paari tutvumise korda nii uute kahejalgsete kui pere teise koeraga sõitis Rolf uut elu elama, oma uue perega, oma uude koju. Detsembris võtsin Rolfi perega ühendust, et teada saada kuidas kogu pere end tunneb ja kuidas neil läheb. Kust tuli mõte endale koer just varjupaigast võtta? Meie mõte võtta koer just varjupaigast oli peres mõlema täiskasvanu salajane mõte - nimelt olime mõlemad vaikselt ikka piilumas käinud ja mõelnud sellele. Kuid mitte sellest veel selleks ajaks ehk nii palju rääkind. Eelmisel kevadel saime endale ka lõpuks Soomes maja. Siis oli asi selge, et teine koer peab tulema lisaks. Miks? Eks oma suur osa oli ka meie teisel koeral Steffil kes näitas välja igatsust, et tal võiks ikkagi olla sõber. Lugedes päevast päeva kurbasid lugusid koertest kes on koduta oli selge,et ühele vähemalt pakume meie kodu. Nii ma siis hakkasin vaikselt uurima Pärnu varjupaiga lehelt ja ega ma pikalt otsima ei pidanudki. Mis sai Rolfi varjupaigast võtmise puhul otsustavaks? Miks just Rolf? Nähes Rolfi pilti polnud enam edasi vaja vaadata sest temas oli olemas kohe see miski.Näitasin pilti elukaaslasele, pikka juttu polnud ning kiri kästi teele panna. Rolfi vaatama tulles oli väheke siiski hirm kuna kokkupuude lastega tal puudus ja see mis oli olnud, polnud ka nii positiivne. Kuid teda nähes teadsime, et tema lihtsalt on see õige. Tema reaktsioon meiega kohtudes rääkis enda eest. Rolf oleks nagu meie perre loodud. Samuti sai ta kohe algul läbi ka meie teise koeraga. Või õigemini ei teinud ta teist nägugi temaga kohtudes, nagu nad oleks terve elu koos elanud. Kuidas on pärast Rolfi perre võtmist teie pereelu muutunud? Pereelu muutus ju ikka nii palju, et on rohkem kohustusi ja tegevust. Rolf vajab palju tähelepanu. Ja ta on ka tunduvalt elavam kui algul meile paistis. Ka Steffist on ta teinud jälle ühe rõõmsa ja elava koera. :) Kas koolitate Rolfi omal käel või osalete/olete osalenud mõne koertekooli programmis? Eraldi koertekoolitusel me ei käi ja Rolfi õpetame omal käel. Kuna ta pole üldse mitte rumal siis polegi see nii keeruline. Milliseid rõõme ja muresid on Rolf Teie ellu toonud? Rolf on toonud meie ellu ikka rohkem rõõme kui muret, seega polegi kirjutada midagi muredest. Ainuke asi mis ehk on raske on see, et ta muutub väga, väga elavaks ja ülemeelikuks mängides kuid sellega oleme harjunud ja teame juba kuidas toimida. Läbi saab Rolf kõigiga. Meie poissi hoiab ta väga. Naabri lapsedki käisid teda tervitamas ja konte toomas kui koju temaga tulime. Kassidest ta ka ennast häirida ei lase, ei meie endi omadest ega ka teistest. Mida soovitaksite teistele varjupaigast looma võtta planeerivatele inimestele? Kas julgustaksite inimesi samuti varjupaigast endale lemmikut valima? Mina ei näe põhjust miks mitte võtta endale loom varjupaigast. Neil on pakkuda väga palju armastust ja seda tingimusteta. Samas peab arvestama looma enne läbielatuga ja peab olema kannatlik. Meie pere on oma otsusega väga rahul ja kui oleks võimalik siis kindlasti võtaks veel ühe loomakese. Selle looga on nüüd siis kõik! Soovime Rolfile ja tema toredale perele kõike kõige paremat ning oleme väga õnnelikud ja tänulikud, et Rolf on just seal kus ta on. Aitäh!
Jutu komplekteeris vabatahtlik Hanna. Kuna varjupaika ei sattunud mõnda aega eriti koeri, siis viis teekond meid tihti kasside tubadesse. Nii õppisime neid kavapalle lähemalt tundma ja saime nendega tunde ja päevi koos veeta. Ei ole saladus, et vabatahtlikud veetsid pühade ajal ühe toreda õhtupooliku varjupaigas koos mõnusalt aega veetes ja vahvaid mänge mängides. Pisikese lustliku pundiga liitusid ka kaks iseseisvat ja seltskondlikut kassi - Agnes ja Saluut. Iseloomuga kassid - taibukad, asjalikud, iseseisvad, inimesest hoolivad ja kaunid. Need sõnad iseloomustavad osaliselt neid kahte kaunist kassi. Saluut ja Agnes ei ole enam kiisupoja kasvu ning neis puudub ka mässav ja pöörane käitumise soon. Tegemist on parajalt pehmete ja mõnusas eas kaunite kassidega, kes juhtuvad mõlemad olema need ''tavalised triibikud'', kes jäävad tavalisuse tõttu sageli kodupakkujatele nähtamatuks. Natuke lähemalt Saluudist. Ta on kass, kellel on iseloomu, teab täpselt mida soovib ja annab sellest märku hooleka nurrumise ja lustliku käpalt-käpale tammumisega. Hetkel elab ta varjupaiga kasside uues toas mitme kauni neiuga, kes sobivad talle hästi kaaslasteks. Igal hommikul on tema esimene, kes tuleb tervitama, kurrudes ja kräunudes nõuab süüa ja hellitusi. Saluut on ilus poiss, kes ei varja tundeid ja oskab neid väljendada. Ta ootab uut võimalust alates 13. novembrist 2015, võib-olla ei tundugi see nii pikka aeg, kuid sellisele seltskondlikule ja hoolivale kassile on see lausa piin, istuda ilma oma inimeseta üksinduses. Ta vajab uut võimalust, ta lihtsalt väärib seda! Saluut on uueks võimaluseks valmis, nii on talle tehtud sise- ja välisparasiiditõrje, kiip, marutaudi- ja kompleksvaktsiin, kastratsioon, FIV/FeLV test. Saluut ootab oma inimest iga päev, tihti veedab ta aega aknast välja vaadates või ukse juures istudes. Ta soovib tähelepanu ja olla hellitatud. Kuid liigset solgutamist ja nunnutamist ta ei talu. Teda sülle haarates, siis kui tal on parasjagu filosoofiliselt sügav mõttekäik pooleli, annab ta oma pahameelest pehme käpahoobiga märku ja eemaldub. Eriti põhjalikult hoolitseb ta oma kasuka eest, ei meeldi talle väga ka see, kui keegi seda liigselt silitab, sest hetkel on õhus palju särtsu ja ei ole meeldiv pidevalt säriseda. Mossitades istub ta nurgas ja mõnusa nohinaga korrastab taas oma karvastiku. Saluuti varjupaiga kodulehel saab vaadata siit. Teine kena tegelane on ilus preili Agnes. Ta on ääretult tark ja arukas kass. Erinevalt Saluudist ei esita ta oma nõudmisi, ta lihtsalt ootab ja eeldab, et inimene ise taipab, mis preili Agnes soovib. Tavaliselt eelistab ta käia oma rada ja teha mida ise soovib. Agnes on iseseisev ja asjalik kass, tuleb siis kui tahab ja läheb siis kui soovib. Inimesest peab lugu ja teab täpselt kelle poole hoida- ikka selle juurde, kes süüa pakub. Agnes on mõnus tegelane, eriliselt teistest kassidest ei huvitu, st oma isiklikku kassGabrieli ei vaja, sest iseendaga ajaveetmine on ikka kõige parem tegevus. Lisaks on Agnes ka parajalt pirtsakas ja huvitavate põhimõtetega, seda kõike muidugi heas mõttes. Agnes on tõeline daam, kes üleliiksete liigutuste pärast vaeva ei hakka nägema, sest muidu võib küüneke viga saada või soeng sassi minna. Agnes alustab hommikut enda eest hoolitsemisega, kosutava hommikusöögi ja meeldiva pesa otsimisega. Nii ta sätib end rahulikult istuma ja ootama, ikka uksele kõige lähemale, sest ükskord peab mõni sõber ju tulema ja ta koju kaasa võtma. Agnes ootab uut võimalust alates 12. novembrist 2015. Ka tema ootamise lugu ei ole ülemõistuse pikk, kuid ühele hellale hingele mõjub see siiski kurnavalt. Agnesele on tehtud kõik protseduurid, mis eeldavad koju saamise luba. Agnesest varjupaiga kodulehel. Kui sulle tundus Agnese või Saluudi lühikirjeldus huvipakkuv, siis võid meiega julgelt ühendust võtta ja alati lisaküsimusi esitada. Varjupaigas elab palju erinevaid kasse, kõigil oma lugu ja saatus. Kuid võib-olla õnnestub selle pisikese loo levitamise tõttu meelitada nii mõnigi kassisõber varjupaika, kes saaks leida oma truu kaaslase just sealt. Ehk tunneb keegi ära oma õige just nüüd ja nii on võimalus kokku viia kaks üksteisele väga lähedast. Kõike kaunist ja mõnusat nädala jätku!
Aitäh, et hoolid. Vabatahtlik Hetty Veel võib soovida head uut aastat ja seda me teile, me kallid sõbrad, soovimegi! Kadusime justkui veidikeseks orbiidilt, sest siin on olnud üpris vaikne, kuid ka sellel on omad, meile nii omased põhjused. Me filmisime mitu tundi Teile ühte jõulust, aastat kokkuvõtvat videot, kuid erinevatel põhjustel see teie ette ei jõua (natuke nagu ära hõiska enne aasta lõppu), nii et tegin sellest videost lihtsalt hetktõmmised, mille postitan pärast tõsisemat juttu, kõige lõpuks.
Millega üllatas 2015?
Mida toob 2016? Keegi ju täpselt ei tea, kuid oleme ikka enne uut aastat maha istunud ja mõelnud selle üle, mida ootame oma uuelt varjupaiga aastalt ning oma e-tegevusest.
|
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|