Teine hoolealune on Aadu, kes on veidi ulakas, kuid üüratult tore suurt kasvu isane koer, kes saabus meile nii nagu paljud teised - otse tänavalt. Alguses õnnestus tal plehku panna, teisel korral enam mitte. Ju sai ta aru nagu kõik teised, ega pole see tänavaelu ei midagi roosilist. Harjumine võttis tal meiega natuke aega. Mäletan imehästi korda kus hooldaja soovis minna ta aedikut puhastama ning et ta tegi arglikuid haugatusi läksin ma kõrvalaedikusse, kutsusin ta enda juurde, läks veidike aega kuniks ta tuli ning siis paitasin ja rääkisin temaga kuniks aedikut puhastati. Sellest hetkest saadik teadsin, et temast saab mu järgmine hoolealune. Nüüd on Aadu võtnud omaks kõik töötajad ja vabatahtlikud. Ainult võõrastega on samasugune probleem ja ilmselt seetõttu kõnnitakse ta aedikust ka kaarega mööda. Kui ta rihma otsa võtta ning jalutama võhivõõrastele anda, siis ei teki mitte ühtegi probleemi, kuid oma territooriumil, oma aedikus Aadu mõne sekundiga ei usalda. Aadu on aga tegelikult tõeline hellik. Kui teiste koerte peale meeldib talle haukuda ja eputada, siis inimese vastu on tal ka kõige pingelistemas olukordades (boksiridade vahel, kui temaga välja minna üritan ning keelan) vaid head tunded.
Kolmandaks hoolealuseks sai Sulli, koer, kelle ainus 'viga' on tohutu vihavaen teiste koerte vastu. See oli ka põhjus, miks eelmine pere Sulli loovutama pidi. Ülejäänus on ta suurepärane. Ta jalutab hästi, ta on imearmas, ta armastab kõiki inimesi ja tal on väga kuninglik välimus. Hetkel üritan ka tema karjajuhiks saada ja üritan leida lahtiseid otsi miks ta teiste koertega ei klapi ja kas see ehk on parandatav. Neljas hoolealune on Bosse. Bosse tuli meile narkoosi mõju all, sest nii kurja ja agressiivset koera, keda me algul tunda saime polnud võimalik muudmoodi transportida. Mitu-mitu nädalat oli Bosse aedikul silt ''KURI! MITTE PUUTUDA!''. Oligi kuri. Kaugelt nägi, liputas saba, lähedale läksid hakkas ähvardavalt haukuma ja aediku kallal märatsema. Iga päevaga jäi seda käitumist natukese haaval vähemaks. Kuid Bosse aedikut oli tarvis koristada ning enam ei piisanud sellest, et üks hooldaja seisis ühes otsas ja lasi tal enda peale karjuda samal ajal kui teine üritas väljaspool aedikut junne kokku kraapida. Niisiis võttis üks hooldajatest Bossega sõbrunemise oma südameasjaks ning läks kaks päeva ja kilo viinereid et jõuda faasi, kus Bosse on vähemasti niivõrd ohutu, et lubab enda aedikusse askeldama minna. Nüüd on Bosse aedikult silt rebitud. Mõlemad hooldajad pääsevad ta aedikusse sisse ning saavad koeraga läbi. Mina võtsin ta enda hoole alla, sest Bosse on väljakutse ja selliseid pole mul ammu olnud. Viisin Bosse jalutama ja valmistasin selleks korralikult ette. Valisin pikalt sobivat rihma ning kerisin selle viis korda ümber käe enne kui väljusin, sest teistesse koertesse Bosse hästi ei suhtu, kuid et saada varjupaiga väravast välja tuleb mul paljudest mööduda. Saime hakkama ja viisin ta varjupaiga taha metsa, nii kaugele et varjupaigast tulevat müra pole kuulda. Nii me siis kahekesi jalutasime, mina ja killer-koer, linnulaulu saatel. Bosse muutus metsas täiesti rahulikuks. Tegin temaga kohe hästi palju tööd, sest esimesed minutid näitasid ära, et tegelikult oli tema agressiivsuse ja 'kurjuse' taga ebakindlus. Praegu iseloomustaksin Bosset händlerina kolme sõnaga: närviline, ebakindel, intelligentne - tal on täiesti olemas see saksa lambakoera nutikuse geen, mis peegeldub ka tema välimuses. Mina tunnen end temaga hetkel üsna kindlalt, kuid kallistama ja musitama praegu veel ei kuku. Lasen meil teineteisega harjuda ning usaldusel tekkida enne kui hakkan kontakti kallal tööle et kuulekust individuaalselt harrastada. Sinna läheb kindlasti veel aega. Arvestades aga seda, et juunis õnnestub mul ilmselt rohkem kohal käia, siis toimetan temaga ikkagi üsna intensiivselt. Kui liita veel see, et ta sai juba esimesel jalutuskäigul aru, mis tähedab EI! ning mida ma mõtlen selle all kui ütlen teatud tooniga HÄSTI!, siis praegune prognoos on, et areng on tempokas. Sellele väljakutsele on mul ka enda suhtes kõrged ootused. Ma soovin seda koera tema eelmise elu energiatest põhjalikult puhastada ning näidata talle, et me oleme tiim - koer ja inimene, ning et kui ta teeb seda mida ma teda suunan tegema, siis ongi kõik korras. Arengutest annan teada! Viies hoolealune, keda minu hoolealuste sektsioonist küll veel ei leia, sest pilte ei ole ma selle paar nädalat meil olnud tegelasega veel teinud, kuid peagi-peagi siiski ta sinnagi ilmub, on kümne kuune kutsikas Muhtarr. Tal on natuke Mäxi temperamenti, kuid ülejäänud on ta lihtsalt üks kasvatamata jäänud kutsikas. Saabus ta meile noortelt inimestelt, kes võtsid pisikese ja armsa kutsika omale ühiselamusse, kuid koer kasvas suureks ja ei õnnestunud teda enam varjata - sellesse ühiselamusse polnud loomad üldse lubatudki. Muhtar on tõeline kratt. Ta ei ole arg, vastupidi - tõeliselt ulakas alfaisane. Tema särtsakust olen püüdnud tänaseks paar korda alla suruda ja mõlemad korrad on lõppenud igati viisaka ja viksi koeraga. Seda kõike taas tänu Cesar Millani tehnikale, mis paneb säärasele käitumisele punkti väga lühikese ajaga. Teda ma veel kombin ja tema kombib mind, kuid olen kindel, et temast saab väga viisakas poiss. Pärast tervet hooaega ''Koeralausuja'' vaatamist (hetkel vaatan järgmist juba) ning põhinedes ka eelnevale kogemusele paljude koertega ning üleüldisele julgusele, mis mind koertega tegeledes saadab olen hakanud kasutama Cesar Millani meetodit, milleks on saada iga koera karjajuhiks dominantse ja enesekindla hoiakuga, ilma ühegi sõnata. Pärast igasuguste juhtumite jälgimist teleshow vahendusel ei olnud minus enam seda tavapärast skeptikut ning ma otsustasin proovida, ise tõeliselt meetodisse uskudes, kuid siiski adudes, et ma ei ole veel niisugune koeraekspert, et nende igat meelemuutust kehakeelest aru saada. Jätsin meelde kõige tähtsama: kõik peab käima järjekorras treening, distsipliin, hellus, enesekindlust peab väljenduma kehahoiakus ning pärast igat parandust koera käitumise kallal tuleb kohe leida see sisemine rahulik energia. See mis toimuma hakkas esimesel katsel Rockyga, keset lõugavate koerte boksikoridori oli muljetavaldav. Alguses valitses segadus, sest tavapärase ignoreerimise asemel (Rockyl oli kombeks rõõmuhüppeid boksist väljumisel teha) hakkasin kohe ta käitumist parandama. Algus möödus korrektuure tehes, pidin ennast tohutult kontrollima, et kogu aeg see rahulik/domineeriv/enesekindel energia minus taastuks, kuid ei läinud viit minutitki, et Rocky oleks aru saanud mida temalt nõutakse. Rocky on küll iseloomult alandlik, kuid ma tundsin, et tänu sellele, et ta saab aru kes olen mina ja kes on tema, on ta palju õnnelikum, sest kui ta jõudis energiastaadiumisse rahulik-alluv, siis ta sai ka aru mille eest ma teda kiidan. Mõtlesin siiski veel, et ehk on Rocky juba eelnevaid nippe kasutades lihtsalt niivõrd treenitud ja läksin uue tegelase kallale. Selleks sai mu teine hoolealune, Aadu. Alguses, kui ta oli meil olnud vähest aega ei olnud ta sugugi nii hull, kuid praegu on asjad muutunud. Boksiridade vahelt tulemine temaga oli põrgupiin. Vähemalt minuga see enam nii ei ole, sest ka tema sai esimese paari minutiga aru, mida ma temalt ootan ja kuidas käituma peab. Jalutuskäik oli alguses küll tempokas, sest tahtsin teda väsitada, kuid hiljem lasin täitsa rihmast lahti ja ta kõndis minust paar sentimeetrit tagapool, justkui minu külge liimitult. Ta seisis siis kui seisin mina, ta kõndis siis kui kõndisin mina. Ma sain paari hetkega tema karjajuhiks, kelle vastu polnud tal muud kui suur sümpaatia ja austus. Proovisin meetodit ka Bosse peal. Samamoodi toimis. Kuna Bosse puhul on tegu ebakindla koeraga, siis tundus mulle, et tal on eriti hea meel, et lõpuks on ta elus keegi, kes näitab talle kuidas käituma peab - ta ei ole enam üksi. Muhtarr oli nagu kutsikad ikka, ülienergiline ja kohe kui tundis rihmas pinget pistis kisama. Ka temaga ei läinud kaua, kuigi algus möödus okkaliselt. Tema sisemine mina on lihtsalt nii suur, et teisi tema pilti hästi ei tahtnud mahutada, aga mina mahutasin end ise. Temaga läheb veel veidike aega, sest selle aja vahel kui mina temaga jälle tegelen on mõned päevad, kus teda käsitlevad teised inimesed, kes selle meetodiga ei katseta ning kohe kui ta tunneb, et on teine inimene koos hoopis teise energiaga on minu töö tema peast pühitud. Igal juhul olen ma hetkel Cesar Millani meetodist vaimustuses ja ma ei uskunud, et mul esimese korraga õnnestub kõik viis täkku saada rahulik-alluvasse staadiumi. See on andnud mulle edaspidiseks tohutult enesekindlust, sest see, mille puhul tavaliselt töötan kaks-kolm nädalat, sai selgeks viie minutiga. Lihtsalt, sest kontrollisin oma energiat, tegin õigel ajal õigel viisil parandusi ning kiitsin ehk siis õhutasin käitumist ja energiastaadiumi, mis on õige. Kordan, ma ei kasuta sõnu, ma kasutan kehakeelt ja sisemist energiat. See tundub mullegi kui maagia, aga olen veendunud, et see on maagia mis toimib, sest nii on asjad paigas ka looduslikult, koerte eellaste karjas, nüüd peab lihtsalt inimene võtma liidrikoera rolli. Uutmoodi maailma hakkan avastama edasi oma viie täkuga. See on tõeliselt intrigeeriv. Peagi tulevates postitustes kuulete aga minu ja Hetty suvistest plaanidest ning räägime ära ka uues kodus olevate asunike lood, kelle omanikelt oleme tagasisidet saanud. :) vabatahtlik Hanna
0 Comments
Mäx on oma uues kodus olnud tänaseks juba 3 kuud ja 19 päeva! Tänaseni on kõik sujunud suurepäraselt ning ettevõtmisi ja toimetusi on kogunenud kuhjaga. Jätkasime agility trenne ning oleme käinud ka oma esimestel võistlustel. Võistlustel oli kaks rada ning mõlemal rajal kahjuks aega kirja ei saanud, kuid meie eesmärk see ei olnudki. Soovisime lihtsalt saada juurde kindlust ja oskust. Kuna võistlustel on ju rohkem sebimist ja lärmi, siis oli ka keskendumine pisut häiritud. Kuid sellest hoolimata jäin mina päevaga superrahule ning usun, et ka Mäx nautis kogu päeva. Mäx ei ole varjupaika unustanud ning sealne viibimine ei tekita temas ärevust ega stressi, nii me siis käime mõnikord seal teiste koertega mängimas ja metsas jalutamas, seltsis ikka segasem. Muidugi ei ole Mäx nõus mind silmist laskma ja üksi sinna jääma, ega ta seda peagi. Ta on ääretult suur sõber kõikide koertega, kellega on siiani kokku puutunud ning tema üle olen ma tõsiselt uhke! Kuna Mäxile meeldib endiselt tohutult autoga sõita, siis nii ta ongi igal võimalusel minuga alati kõikjal kaasa. Veel oleme ära õppinud rattaga sõitmise, õigemini Mäx õppis ära, kuidas õigesti kõrval joosta. Esimene sõit kujunes pisut naljakalt, nimelt oli Mäx pisut häiritud ja soovis mind selle imeliku asjanduse seljast ära päästa, kuid kui ta nägi, et kõik sujub kenasti ja mina olen rahul, rahunes ka tema maha. Kodus peab Mäx ennast väga tublisti üleval, ta on tõeline kullatükk ja kogu pere silmarõõm. Päikesekiir, kes toob igasse päeva soojust, rõõmu, hellust ja õnne. Eks ka Mäxil jagub väikeseid krutskeid, kuid need on pigem lõbusad ja rõõmu toovad kui pahameelt tekitavad. Lisaks rattaga sõitmisele oleme käinud ka tihti jooksmas, eks ikka Mäxi tempos, kui vaja puu või põõsa juures 5 minutit seista ja nuuskida, siis seda me muidugi ka teeme. J Lisaks oleme osa võtnud Koerte Luitekrossist 2015, kus saavutasime tubli 63 koha, oma vanusegrupis 17nda (aeg 33:12:5) (Eelmisel aasta olin kohal 56, oma vanusegrupis 13 (aeg 35:44:8)). Mõni päev peale seda katsumust võtsime osa ka jüriöö teatejooksust, siis juba üheskoos Pärnumaa Agilityklubi Minu Sõber liikmetega. Lisaks oleme jõudnud sel kevadel ka juba ujuma! Mäx armastab vett ja on tõeline fänn, vahepeal tekib minul küll selline tunne, et ta vist tahakski ainult vees elada :) Täna askeldame juba RMK metsarajal ja üritame mitte ära eksida!
Nautige ka teie oma pühapäeva ja olge mõnusad! Vabatahtlik Hetty. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|