Endalegi üllatuseks leidsin end täna kell pool 11 autost, mis viis Pärnu poole. Planeeritud see algselt nii polnud, aga praegusel tunnil on mul küll hea meel, et nii juhtus. Päeva veetsin varjupaigas, kus keskendusin enim Hugoga kontakti loomisele. Tegelikult polegi otseselt inimkontakti probleemi temaga olnud - Hugo ainult inimese tähelepanu all olemisest mõtlebki, aga on vaja, et ta peaks mind enda inimeseks, sest ainult nii saan teda ka sellisel üritusel nagu Luitejooks kontrollida. Veel avastasin enda jaoks sellise koera nagu Donna, kes on lihtsalt üks imepärane nähtus. Alguses tundus ta mulle üks käitumisraskustega ja suurt tööd vajav koer, kes ei ole harjunud alluma käsklustele, kuid kui temaga individuaalselt täna platsi peal tegelesin, siis vajus mul suu lahti selle peale kui kiiresti ta õpib ja kui väga ta tahab koostööd teha. Võib vabalt väita et tolle tunnikesega saime selgeks istu! oota!, erinevalt teistest tõi ta mulle pärast viskamist palli vabatahtlikult tagasi et ma uuesti viskaks ja lisaks ületas ta kohe poomi, A-d ja tõkkeid! Ma olin tõeliselt rabatud! Pärast tundi aega agilitytakistuste läbi võtmist, frisbeed ja teiste asjade loopimist sai selgeks, et Donnast saab minu hoolealune number 3 Nupsu ja Hugo kõrval. Pärast väga aktiivset tundi siirdusime aedikuvälisele õuealale ja muidu energilisest-hüplevast koerast sai mõnus ja kuulekas jalutuspartner - samuti kui istusin, istus too rahulikult minu kõrval ja ei olnud tal enam kuskile vaja tormata. Seega Donna kui ''kasvatamatu'' koera ainus probleem on suur hulk energiat, millele tuleb leida õiget rakendust. Mingil hetkel levis ''müüt'' et Donna on võib-olla kuulmispuudega, kuid täna reageeris ta isegi kõige väikesematele krabinatele, loomulikult ka nimega kutsumisele ja teistele häälitusstele. Seega sai ka see müüt murtud. Nüüd siis aga sotsialiseerumise trennist. Sel korral jätsid Karin ja Roki meid maha ning asusid ümber vabatahtlik Annely autosse koos Bellaga. Meie jäime Hettyga kahekesi ja kuna mõlemad koerad meil kergelt öeldes memmekad, siis ei tahtnud neid enam piinata ja paigutasime nad enda kõrvale istuma. Seega istus Tuusja juhi kõrvalistmel ja mina Hugoga taga. Kõik olid rahul, sõit kulges edukalt. Toon trennis toimunu punktidena:
*Trenn algas taas treeneriga kätlemisest. Hugo tundis treeneri vastu vaid sõbralikku huvi. Treeneri enda koer, kes oli ka juhuslikult kõige häälekam, sai kõiki koeri nuusutada ja rahunes mõõduka tasemeni. Saime loa minna ringi liikuma. Probleeme Hugoga ei tekkinud. *Lisaks tavapärasele ringis liikumisele sai iga händler endale vahelduseks teise kätte treeneri koera, et vaadata kuidas koerad selliselt reageerivad. Kõik osalejad said hakkama. *Mis esimesest trennist erines oli see, et üheks ''harjutuseks'' oli koera püsilamama jätmine. Tulime ilusti toime, kuid et käsklust eraldi Hugole õpetanud pole, siis ta ei taibanud väga mis temalt oodatakse. Samamoodi tuli koer suunata küliliasendisse ja ta sinna jätta. Sellega oli Hugo igati nõus. 5+! *Tegime ka grupiliikumist. See tähendas, et grupp liigub koos ühes suunas, keerab ümber postide koos ja iga paar üritab säilitada koeraga vajaliku kontakti. Hugo on võrrrrraaattuuuu kontaktiga! Ta on nii rõõmus ja teotahteline, mul jääb üle vaid kiita! *Siia! harjutus tunni lõppu. Hugo seekord tuli 70% üksi - wuuhuuuuu! See tuli kordades parem välja kui eelmisel korral. Mu pingutused hakkavad vaikselt-vaikselt paistma! Siiski on Hugoga veel pikk tee minna. Ta on teadupärast juba nii mõnedki hullud aastad siin ilmas veetnud ja tal ei ole seda taipu nii teravalt. See ei tähenda sugugi et talle ei saa käsklusi õpetada - saab muidugi ja seda ma teengi, aga tema puhul võtab kõik lihtsalt kauem aega. Samuti ei soovi ta hetkegi inimesest kaugemal olla, mis tekitab püsivusprobleemi ja isegi liikumisel käib täpselt mu vasaku jala vastas.. Üritan edaspidi nende punktidega maadelda. Hetty räägib: Kuna mina saabusin Pärnusse täna kell 17.00, siis enne trenni teiste koerte ja kassidega tegeleda ei jõudnudki. Kuid Tuusjaga sai tehtud mõnus jalutuskäik ja isegi natuke maad joostud. Autosse sisenemine ei olnud ka täna mingi probleem ja nii saigi tänane trenni ilusa alguse. Tuusjaga sujus trenn ideaalselt. Ta kuuletus mulle ilusasti ja probleeme ei tekkinud. Ka meie sooritasime kõik need samad harjutused, mis Hugo ja Hanna ning mina jäin Tuusjaga täitsa rahule. *Kõrval kõndis ta tõeliselt rahulikult ja mul ei olnud muud midagi teha kui temaga kaasa kõndida ja lihtsalt teda vahepeal kiita, kuna ta oli lihtsalt nii tubli. *Ka lamamine on muutunud aina paremuse poole. Täna suutis ta täitsa pikalt lamada, varem võis juhtuda nii, et kui mina kükitan ja ta lamama panen ning seejärel püsti tõusen, siis tõuseb ka tema, aga täna oli kõik sootuks teine. Sain rahus vähemalt 5 minutit seista ja teda aeg-ajalt premeerida. Tema ainult vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja lamas. *Kuid kui koer tuli külili pöörata tekkis meil natuke raskusi. Nimelt oli Tuusja jaoks kõik nii uus ja põnev, et pea ei tahtnud kohe üldse põranda vastas olla. Kuid kätt tema turjal hoides, saime ka sellega hakkama. *Käskluse siia täitmine tuli meil suurepäraselt välja. Temast eemaldudes oli juba näha, et ta sooviks mulle kohe järgneda ning kui tuligi käsklus, siia, siis tormas ta nagu pöörane. Tal oli nii suur hoog ja nii palju jõudu, et minuni jõudes viis ta mu lausa tasakaalust välja. Kuid kõik lõppes hästi ja Tuusja sai ainult preemiat ja hulgaliselt kiitust! Meile mõlemale, minule ja Hannale, oli tänane trenn väga meelt mööda ja kõik sujus fantastiliselt. Kuna trennis hakkasime me käimagi just sellepärast, et koeri sotsialiseerida ja valmistada ette luitekrossiks, kus tuleb neil kohaneda erinevate olukordade ja koertega, siis võime me nüüd öelda, et me saame oma hoolealuseid usaldada ja võime julgelt astuda sammu väravast välja, kartmata, et midagi juhtub! Küsimuste korral võite julgelt pöörduda meie poole ja üheskoos leiame ka vastused! Hanna ja Hetty
0 Comments
Nagu ennegi mainitud on mõned varjupaiga koerad minemas 20. aprillil Rannametsas toimuvale Luitekrossile. Et minu partner Hugo, Hetty Tuusja ja Karini kaasa Roki pole varem ilmselt nii rahva ja koerarohkes kohas viibinud (noh, varjupaik välja arvata) hakkasid just Tuusja ja Hetty algselt kõige enam huvi tundma sotsialiseerumise trenni vastu, sest tal kombeks ärevaks ning ülierksaks minna. Kui võimalus anti ning neljapäeva õhtu parajasti vaba ka, siis otsustasin ka Hugoga head võimalust ära kasutada ning liitus ka Karin koos Rokiga. Seega sõitsime me kolm Vana-Pärnusse ja saime ühtlasi trenni minemisega proovida ära ka autosõidu. Alustan nagu ikka algusest. Varjupaigas läks natuke sehkendamiseks. Otsisin Hugole uue, poova kaelarihma, mida treener soovitas, et tagada kontrolli. Ärge palun endale ette kujutage suurte ogadega metallrihma, sest see pole seda. Rihm on nahkne ja lihtsalt nii öelda väikseks jooksev, et juhul kui koer tirib aitaks see säilitada kontrolli koera üle. Koerainimesed nagunii teavad. Lisaks üritasin leida Hugole meeldivat mänguasja. Proovisin köiemoodi ollust, tennisepalli, Frisbee't, kummimänguasja, piiksuvat mänguasja ja karvast mänguasja, kuid Hugo vaatas mulle selle peale sellise näoga otsa nagu ma oleks veidi peast põrunud. Teda ei huvitanud absoluutselt minu vibutused, piiksud, visked. Ainus millest ta hoolis oli minu tähelepanu ja silitused. Seega mänguasjad jätsime vähemalt me Hugoga maha. Tuusjale vastupidiselt Hugole meeldis kõik. Kõik koerad said kerged jalutuskäigud ning tuuri aedikus, tegime enne trenni mõned pildid ja hakkasimegi end autosse pakkima. Hugo sai endale pagasiruumi koha, kuid sinna ta mängleva kergusega ei läinud. Pidin ikka mitu viinerit viskama, et ta esikäppadegagi end autosse viitsiks upitada. Lõpuks ma lihtsalt tõstsin ta autosse mille vastu tal midagi ei olnud. Tuusja paiknes tagaistmel minu kõrval ja oli sellega superrahul, Roki ja Karin mahtusid ette. Pärast esimesi sõiduminuteid sai selgeks, et Hugole kohe üldse kiirus ei meeldi. Küll ta oigas ja ähkis seal taga, kui oma käega teda sügasin (samal ajal vajas seda ka Tuusja), siis veidikeseks rahunes aga hakkas jälle oma ooperit laulma. Ekslesime kohale ja kõik tundus nii põnev. Erinevalt kuulekuse trennist oli seal palju rohkem koeri, kümme kindlasti pluss siis meie. Kõik varjupaiklased käitusid üllatavalt hästi. Ei mingit klähvimist või urinat kellegi peale. Uhke tunne kui samal ajal on kõrval olev taks täiesti endast väljas ning teisedki näevad koerte rahustamisega vaeva. Treener tervitas meid kui uusi, kompis korraks koeri, küsis vanuse ning ''probleemi'' kohta. Silmasime kohe, et trennis on ka varjupaigast 2013 aastal kutsikana võetud koerapliks Tessa. Esimene nii öelda harjutus oligi see, et treener tuli ja surus omanikel kätt. Pärast seda läksime ringi liikuma ja meie kui händlerite ülesandeks oli koera oma kontrolli all hoida. Kõik meie koerad käitusid nagu pailapsed. Hugo sai kiita oma kohanemisvõime pärast ja ega teisedki halvemad polnud. Vahepeal juhtus, et Hugo hakkas ukse poole tirima, aga kui teda kiitva häälega ergutama hakkasin, siis vaatas ta mulle rõõmsa näoga otsa, liputas saba ja kepsutas kõrval edasi. Poov rihm mängis suurt rolli. Et suurendada kontrolli tuli see tõmmata kõrvade tagant ja kurgu alt. Nii me seal tegime mitu raundi liikumist, üht ja teistpidi, ühed ja teised koerad ees. Samuti said kõik koerad kõigi teiste poolt nuusutatud ning ise teisi nuusutada. Konflikte meie koertel kellegagi ei tekkinud, Hugo läks ühe koera puhul natukene uudishimulikuks ja pidin ta lõpuks sealt ära tirima kuid muidu oli pigem arglikult lähenev. Vahepeal jälle ringis liikumist, treener rääkis Luitejooksust koeraga ehk cani-krossist. Iga nö harjutuse vahepeal tuli koeri kiita ja neid ergutada. Kiitmine polnud lihtsalt silitus või maius, vaid just täpselt koera kallistamine, ümbert kinni võtmine. Üks viimaseid harjutusi oli veel 'siia!' ehk et treener hoidis koera sama ajal kui omanik eemale liikus ning lasi lahti kui koer hakkas kutsuva omaniku poole liikuma. Tuusja ning Roki läksid oma händlerite juurde kohe, kuid Hugo vaatas ringi, tšillis treeneriga ja liputas talle saba, keerutas ja vingerdas ja ei saanud arugi et mina minema läksin. Seega ta sisuliselt ei saanudki ise mu juurde tulla, sest Hugo-nimi pole talle veel omane ning samuti pole minu-tema kontakt veel selline, et ta peaks mind päris omaks - ma olen talle küll tuttav ja sõber, aga tee hää kontaktini on veel käimata. See on ka see mille kallal tuleb meil kõige rohkem vaeva näha, et Luitekrossil edukalt 'esineda'. Tuusja sai teise koeraga mängida lahtiselt, kuid et koer oli emane, siis läks asi veidi konfliktseks ja tuli hoopis Roki kord. Roki sai trennikaaslase Terriga imehästi läbi! Roki ootas terve tund seda et saaks kellegagi mängida ja lõpuks täitus ta soov - neid oli nii hea vaadata. Mõlematel ainult head kavatsused. Hugo sai seal ka aega rihmastamata olla, kuid selle asemel et Roki või Terriga ühineda kasutas ta aega urineerimiseks. Autosõiduga sai tagasiteel korda, sest Hugo ja Tuusja vahetasid kohad. Viimane küll rahmeldas seal, aga kui käsi kurgu alt sügamas, siis rahunes temagi. Küll me hakkama saame, sest midagi katastroofilist ei toimunud. Lõppkokkuvõttes saab öelda, et meie koerad panid meid kõiki üllatuma. Nad olid lihtsalt nii tublid! Kõik käitusid suurepäraselt, suuri probleeme ei tekkinud ning me händlerid saime nendega kenasti hakkama. Võib öelda, et meil on üsna sotsiaalsed loomad! Tunnen et trenn andis kõvasti juurde nii mulle kui Hugole. Kinnitus ka teadmine et Hugo on üks ütlemata lahe koer! Loomulikult ka Tuusja ning Roki, lihtsalt nende käitumise kohta oskavad võib-olla Hetty ja Karin ise rohkem kirjutada. Mul jätkus silmi peaaegu ainult Hugo jaoks. :) Mida panin kõrvataha:
*Koera NIME ei tohi keelamise/karistamise ajal kasutada!!! See tekitab negatiivse emotsiooni tagasiulatuvalt ka siis kui kutsud koera näiteks mängima või lihtsalt enda juurde. Mõelda tuleb mõni teine operatiivnimi/käsusõna. Näiteks EI (kasutan nt ka mina) või JÄTA (kasutab nt ka Hetty). *Rihm peab olema käes noh kuidas seda nüüd kirjutada.. Nii et käeselg oleks üleval pool. *Kui koer nö keeb üle või teeb midagi väga lubamatut (nt näksab teist koera) ning ei allu nö äkktirimisele ehk psühholoogiliselt võttes nende hetkeks rivist välja löömisele, siis tuleb ta suruda küllili maha, oma põlv kaelale. Lahti lasta alles siis kui koer on rahunenud. Kui kohe läheb uueks madinaks tuleb uuesti maha suruda ning kui see ka ei aita siis kahekümneks minutiks eraldada tühja ruumi. Kui see ka ei aita siis eraldus tunniks ajaks. (Eraldamiseni treener ise pole jõudnud ühegi koeraga, see väga ekstreemne) *Et koerad ja kassid ja muudki loomad saavad infot üksteise kohta tagumikke nuuskides, siis sellel hetkel tuleb kontrollida koera pead ning hoida rihm lõtv et ei tekiks pingeid. *Käsi, mis hoiab rihma peab olema küünarnukist sirge, rihm lõtv. Kui vaja teha korrektuure ehk et koer hakkab tirima, siis tuleb korraks rihm äkitselt liigutusega enda poole tirida ja kohe jälle lõdvaks. *Koerad peegeldavad teise koera olekut. St kui üks ruumis urr, siis on seda ka teised. Näiteks kui ruumi tuli uus koer, kes hakkas urrama hakkasid kohe ka teised, kui järele jättis rahunesid ka teised. *Samamoodi tuleb ise jääda võimalikult rahulikuks (ka keelamisel) ja seda toonitas treener pidevalt. Samuti see peegeldamisteema. *Kiita tuleb kõrge heleda häälega (teadsin ja tegin muidugi nii ka varem, aga lihtsalt las need kõik olla siin samas kohas) *Koera saab kiita ka patsutuste ja silitustega, kuid need peavad mitte toimuma pea peal, vaid suunurgast alates külgedel, rinnakul, patsutustena. *Enne Luitekrossi või ükskõik mis jooksu/pikka läbitavat maad tuleb koerale anda rohkelt juua. Isegi kui ta ei taha tuleb leida võimalus talle seda meeldivamaks teha. Näiteks poetada vee sisse maiust või lasta käe pealt lakkuda. Eriti kehtib see pikakarvaliste koerte kohta, kellel läheb joostes praktiliselt kohe väga palavaks. Kui koer sörgi ajal tõmbab nt muruliblesid sööma, siis on tal ilmselt tekkinud janu ja janu tekkimine tähendab juba veepuudust kehas, nagu inimeselgi. Seega jootke oma lemmikuid ja jooge ise ka hoolega! *Kui käite lemmikuga pidevalt asfalti peal jooksmas oleks tark osta lemmikule käpavaha. Rohkem hetkel ei meenu, kuid kui midagi tuleb meelde, siis kindlasti lisan. Ilusat nädalavahetust! Hanna Laupäev andis meile ilusa päikesepaistelise ilma ja uskuge mind, seda nautisid varjupaigas absoluutselt kõik. Praktiliselt kõik kollase maja suure toa kassid püherdasid väliosas, koerad olid rõõmsad ning nii minul kui Hettyl oli energiat et toimetada. Varsti on tulemas Luitejooks ja meil on selleks käimas usinad ettevalmistused. Eelmisel nädalal valisin endale retkepartneri ja selleks saab koer Hugo, keda olen küll tundnud vähest aega, sest ta saabus veebruari alguses, kuid algus temaga on tehtud ning pealekauba paljutõotav. Hetty kinnitas oma partneriks Tuusja ning et tegemist ülienergilise ning jõulise koeraga, kes pole esmapilgul just kõige tolerantsem teiste koerte ja inimeste suhtes, siis hakkavad nad sotsialiseerumise trennis käima neljapäeva õhtuti. Esimene samm, koera valik oli võrreldes eelmise aastaga üpris keeruline, sest eelmisel aastal oli mul käepärast superkoer Cleidis, kellega selleks ajaks olin olnud tuttav ja tegev juba poolteist aastat. Samuti olime temaga juba kaks kuud käinud kuulekuses ning üleüldiselt parimad sõbrad. Teadsin täpselt kuidas ta käitub autosõidul ning meel oli igas olukorras temaga üsna rahulik, sest selle üsna pika aja jooksul olime teineteisega täielikult kohandunud. Hugol ma alles alustasin nurkade lihvimisega. Tegemist on ka veidi vanema, umbes 6-7 aastase koeraga, kuid samas esmakontakti on temaga lihtne luua, sest ta on kõigiga sõbralik, vähemalt siiani olnud. Küll aga on ta selles mõttes keeruline, et hüppab ja rahmeldab nagu kutsikas. Tunnen end temaga umbes nagu ühiselamu korrapidaja räpaka tudengiga, ainult et nii armsa olendi peale ei suuda eriti kuri olla. Teiseks sammuks sai trakside valimine. Tuusjale istusid kui valatult Cleidise eelmise aasta traksid, kuid Hugoga oli rohkem pusserdamist. Ta lasi endale neid ilusti peale panna, kuid mitmed traksid olid suured, siis väikesed ja järeleandmatud, kuid lõpuks leidsime kiftid punased traksid. Kolmandaks – koerte omavaheline läbisaamine. Vajalik minimaalne – et koer teise nägemisest segaseks ei läheks ning et taluks sellise piirini, et koos ühes autos sõita saaks, üks ees ja teine kuskil tagapool. Kuna Hugo isane ja Tuusja emane koer, siis nad on täiesti okei ja tolereerivad teineteist. Seega üks mure vähem. Neljandaks – käitumine liikluses. Koos käisime Ehitajate teel jalutamas. Tuusja läks veidi äksi täis kui suurem auto möödus, kuid Hugo oli pigem pelglik versioon endast. Mööduvatest inimestest ei teinud eriti välja kumbki. Läks oodatust paremini. Viiendaks – allumine händlerile, kontakt. Tegelikult kõige-kõige tähtsam selle protsessi juures. Kui ikka koeraga head kontakti pole, siis pole ka koostööst väga midagi oodata. Koer peab teadma kellele alluda ning arusaamine mida tohib ja mida kindlasti ei tohi peab minu arvates koerale olema selgeks tehtud. Sellega tegelesin just selle ülemäärase hüplemise ja rahmeldamise osas. Alustasin ’’EI’’ selgeks tegemisega, sest tol hetkel ta lihtsalt ei tajunud mitte midagi. Minu eesmärgiks on tema hüppamise kommet hüppeliselt vähendada, teha selgeks käsklus istu! ning et ta teaks mis tähendab käsklus siia!, vaata!, ning mingil määral ka oota!. Tahaksin nii väga et saaksin iga päev varjupaigas käia, et seda juba selgeks saanud osa pidevalt kinnistada. Vähemasti sel ajal kui varjukas olen annan endast parima ning tegelen sellega süvitsi. Kuuendaks - Hugot tuleb autosõiduga proovida. Kas tal hakkab halb või hakkab ta jällegi rahutult tõmblema või hoopis meeldib? Kas ta üldse nõustub autosse minema? Seda pole veel proovinud, kuid Hetty lubas mingi päev oma sõiduvahendiga kohale tulla et saaks sellegi kogemuse kätte. Pärast Luitejooksu teen sellest ka blogipostituse kuidas Hugo käitus ja kuidas mina temaga hakkama sain, mis riivas silma ning mis tegi ürituse nautitavaks just Hugo aspektist. Laupäeval tegelesin veel natuke ka Nupsuga, jalutasin uut koera Matildat ja mängisin päääris kaua sulepulga abil kassidega. Päikesepaisteline päev sai ruttu otsa! *** Pühapäeval jalutasin taas Hugoga ning alustasime käskluse siia! ja istu! Õppimisega. Ta on veidi kärsitu ja hetkel väga ei taju, kuid oli ka väga edukaid minuteid. Hugo on tegelikult väga võluv ja hea koer ning õnneks ka õppevõimeline olenemata vanusest – teame ju kõik, et vanus on lihtsalt number. Samuti kammisin tema metsikut kasukat, kuid ma ei jõudnud sellega poolepealegi - tal on lihtsalt liiga tihe kasukas. Kui Hugo tagasi viisin ei saanud ma lootusrikaste, kuid kurbade silmadega Gustav Kastan Coconutist ehk Kastanist mööda vaadata ja viisin ka tema jalutama pärast mida sai ta veel ka aedikus tšillida. Sama hetk kui Kastani rihmastasin vaatas mulle ka sügavalt silma Sämmi ning siis viisin ka tema pisikesele retkele müttama. Sämmi on teatavasti kõige staažikam varjupaiklane – jutud liiguvad, et varsti saavat tal täis juba 8 aastat seda elu. Selle ajaga on temast saanud väga mõnus jalutuspartner. Ei hooli ta sikutamisest ega muust rahmeldamisest. Lust ja lillepidu. Mängisin jälle ka kassidega. Nad on meil ikka nii lahedad. Nikolas ja Njuuton hämmastavad mind oma veidrusega. Kui Njuuton vihaseks saab siis ta mitte ei kähise või urise vaid konkreetselt vingub. Muust niipalju, et külastasin karantiini-Bauhofi, Audru-Bellat, jalutasin hoiul olevat koera Supsut ning tegin kerge visiidi ka Vioola tuppa. Samuti tšillisin Cramo kassitoa uute asunike ning Donna ja Lucyga aedikus. Kõige selle tegevuse juures on vaid üks nõme asi – aeg läheb nii ruttu, juba jälle esmaspäev ning see tähendab tavaliselt kõike muud kui varjupaika.
Õnneks lõppeb minu jaoks see nädal natuke varem. Juba reedel taas varjupaika! Elagu ülikooli-elu! Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|