Terri on üks lahe, siiras, ilus, sõbralik, sõnakuulelik ja vahva koer. Ta saabus varjupaika, kuna perekond kolis ja uude kohta ei olnud võimalik kaasa võtta koera, kes oli terve oma senise elu elanud õues, ketis. Alguses oli Terri väga alandlik ja arg. Temaga sõbrunemine ei olnud keeruline, kuid siiski aeganõudev. Miks on selline suur ilus isane koer nii alandlik? Põhjust ei pidanud kaugelt otsima, koer oli lihtsalt hirmul ja stressis, sest kodu ja kindlus oli kadunud, järgi oli jäänud vaid kari võõraid inimesi ja liiga palju haukuvaid koeri. Õnneks kadus stress ja alandlikkus õige varsti ja Terrist sai julge, sõbralik ja mänguhimuline koerapoiss. Siiani on küll võõras alguses hirmus, kuid kontakt on lihtne tekkima. Terri on 5 aastane ning pikk lustlik elu veel ees. Lisaks saab ta väga hästi läbi ka kõikide teiste koertega, nii emased kui ka isased sobivad. Varjupaigas on tal kaunis sõbranna Liisu, kes on seal elanud juba kolm aastat ning aitas lahkelt uuel poisil lihtsalt sisse elada. Sõpradel on nii hea läbisaamine, et isegi pea 10 aastane plika viitsib joosta ja kutsub Territ mängule. Terri sobib oma rahuliku iseloomu tõttu hästi ka laste ja kassidega. Kasside toast mööda minnes läheb Terri nägu särama ja poiss muutub väga elevaks, sooviks nii väga neile kõikidele karvastele ühe ilase musi anda :) Terri on kastreeritud. Saanud kiibi, vaktsiinid ja parasiiditõrjed, lisaks on tal uhke pass! Ta on igati valmis minema uude koju. Kui sul on kodus juba 3 kassi ja 5 koera ning Terri ei mahu enam kuidagi, siis võib-olla on sul toredad naabrid, lahedad sugulased, head tuttavad, kes sooviksid just Terrile kodu pakkuda? Räägi oma sõpradele ja tulge koos varjupaika koerapoisiga tutvuma, jalutama ja jutustama.
Poisike ootab Teid kõiki T-R 12:00 – 17:00 ja L-P 12:00 – 14:00 Pärnus, Raba 32! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Nagu meie Facebooki lehelt võis lugeda, käisime me 16-18. juulil Hettyga veidike Eesti peal, nimetagem seda siis puhkuseks. Kirjutasime sellest ka postituse, kuid minu hingele jäi siiski veel midagi kripeldama. Leian, et hetkel meie varjupaigas elav Rocky väärib eraldi postitust, kuigi sõnad ei suuda iial ära kirjeldada minu vaimustust temast, mis võimendus tohutult ettevõetud retkega. Ma teadsin, et minu hoole all on üks suur ja imeline hing, muidugi teadsin. Kuid jalutuskäigud ja tegelemised temaga varjupaigas ei andnud mulle eales ette kogu pilti, sest pikemalt kui paar tundi järjest pole varjupaiga tasandil temaga võimalik ju tegeleda. Temas peitub kindlasti veel, aga kõik mis ma sellel reisil nägin oli ainult hea. Meil ei olnud päris tavaline reis, et sõidame kuskile, oleme seal, pakime asjad kokku ja tuleme tagasi. Meie reis hõlmas koertele mõeldes pidevaid peatuseid, jalgsi avastamist, hõlmas praamiga sõitmist, laada külastamist, telgis magamist, ujumist.. Kuid see, kuidas ta sellele kõigele vastu pidas – nagu see kõik oleks kõige normaalsem asi maailmas! See on uskumatu kui kiirelt Rocky ära harjus et nii, meil ongi selline seiklus ja pidevalt on uus olukord, uus ümbrus, kord lebame muru peal ja siis sõidame poolteist tundi järjest autoga. Nüüd läheme keset siginat-saginat ja praamimürinat kitsast järsust trepist praamile ja viibime seal terve sõidu Virtust Kuivastusse, siis kitsast trepist alla tagasi ja keset paljusid autouste matse ja lähedalt mööduvaid inimesi tagasi autosse. Ma ei arvanud, et Rocky agressiivne kuidagi on, vaid ma arvasin, et võib-olla on mõned minutid sel reisil tema jaoks ebameeldivamad kui nad tegelikult olid. Võib öelda julgelt et mina põdesin üle. Ka see polnud sellepärast nagu ma ei oleks juba siis teadnud et Rocky on imetore. See oli sellepärast, et alguses kui Rocky meile tuli ja ma temaga tegelema hakkasin, siis ta oligi arg. Kui me tänaval jalutades inimestest möödusime, siis ta polnud mitte uudishimulik, vaid alalhoidev, kõndis võimalikult vastasäärtpidi. Kui ühel korral üks mees Rockyga tutvuda soovis keset tänaval jalutamist, siis Rocky oli samuti arglikult ettevaatlik. Siis vedasin ta endaga kaasa Grillfestile ning Hansapäevadele, kus varjupaiga telki külastas sadu inimesi, kes ikka tahtsid koeri oma käega katsuda ja Rocky harjus ka selle tähelepanuga ilmaturuttu ning palavate ilmade survel ei teinud lihtsalt lõpuks enam inimestest välja, lasi end sealjuures ikka rahumeeli edasi silitada. Mitte kunagi pole Rocky olnud inimesega kuri. Mis temast siis veel kõneleda? Ta on võimeline saama läbi teiste koertega. Väikeste koerte puhul olen täheldanud, et ta jääb neid nö jahtima, kuid otsesel kokkupuutel pole halba kontakti olnud. Suurte koertega on samamoodi – Mäxiga on nad muidugi parimad semud, kokku oleme proovinud ka Pätuga – kuna mõlemad on parajad isased ja mingi pinge kehahoiakutes ja pilkudes on, siis kokku pole aedikusse lasknud, kuid kui tegu on samasuguse ignoreeriva isendiga nagu Mäx, siis ei tohiks ka teised koerad probleeme valmistada. Kassidega otsest kontakti pole olnud – jällegi, huvi on, aga ei saa ju teda kassiaedikusse teisi traumeerima lasta, kuid vabalt võib öelda, et kuna ta teab, mis tähendab EI, siis klapitamine pole võimatu. Käsklustest tunneb istu, lama, oota, käppa.. Siia on veel harjutamisel ja praegu pean ütlema, et lahtiselt ma teda jalutada ei saa, sest kuigi ta lühikese maa pealt veel korra vaatab tagasi, siis nii kui ta saab aru et ta päriselt lahti on, lülitab oma kuulmise välja ja lidub kaugustesse. Senised katsed näitavad, et ta tuleb tagasi, aga millegipärast kui teiste koertega saab kuidagi loomulikult selle asja paika, siis Rocky vajab tööd. Aga rihma otsas see eest on kukupai. Loomulikult siis, kui end korraks kehtestada. Muidugi oli Rocky pettunud, kui ta uuesti boksi panin. Muidugi oli minul nutt kurgus, kui ma ära kõndisin ja ta ulguvaid häälitsusi kuulama pidin kui ta aru sai, et ma võtsin ta vaid mõneks päevaks endaga kaasa. Nüüd katsuge minust õigesti aru saada - ma soovin kõikidele meie koertele alati kiiret heasse kodusse jõudmist, aga ma ei mõista miks raske iseloomuga taks saab kiiremini koju vaid seepärast et ta on taks kui minu imearmas hoolealune Rocky.. Ta on kõik head sõnad! Rocky on oodanud uut kodu, uut algust 2014 märtsist. Minu südamesoov on, et Rocky saaks nendeks jõuludeks koju. Tegelikult soovin, et juba täna või homme. Nii kiiresti kui võimalik. Sest ma ei saa lahti sellest tundest, et samal ajal kui Rocky saaks olla ühe väikese tüdruku või poisi kõige parem kaisuloom (sest seda ta tingimata on, Rocky armastab laiutada ja magada kõik jäsemed taevapoole), on ta varjupaigas ja lihtsalt raiskab oma aega siin ilmas. Rockyl on kõik mida mina ühelt koeralt soovin ja ootan ja kui mul oleks võimalus hetkel koera pidada, siis oleks ta minu koer. Ma niiiiii tahan, et keegi hea ka seda kõike temas näeks! Kus sa oled, Rocky inimene? P.S! Ma olen nõus igal ajal Rockyga seonduvatele küsimustele vastama!
Vabatahtlik Hanna Beton on varjupaiga üks huvitavamaid kujusid just tema erilise loo pärast. Beton saabus varjupaika olles kuri ja agressiivne. Ta ei lubanud mitte kellelgi enda boksi sisendea ligi kaks kuud. Nii oli hooldajatel välja mõeldud eri süsteemid, kuidas tema boksi korras hoida, küll varuti sinna redelid, pikad rehad ja mida kõike veel. Kõigil hakkas juba lootus kaduma, kuna ei olnud märgata mitte ühtegi edusammu. Beton lihtsalt oli, kuna mitte keegi ei saanud talle ligi ja nii ta seal siis ootas. Tal ei olnud päris pikalt isegi nime, kuna keegi ei suutnud ega soovinud talle nime välja mõelda, sest lootust enam ei olnud. Nii siis kutsuti teda omavahel „viimane betoon“ (kuna ta asus viimases betoonpõrandaga boksis) ja „kuripaha“ (kuna ta oli tõsiselt agressiivne). Saabus päev, mis oleks pidanud olema Betoni viimane päev, kuna nii pikk aeg oli möödas ja mitte ühtegi edusammu ei olnud pea kahe kuu jooksul toimunud. Sellel päeval juhtus midagi imelikku, Beton ei uinunud ja kepsutas rahumeeli edasi. Möödus veel paar nädalat ja juba ta liputas tuttavatele saba. Kogu selle aja jooksul oli keegi korra päevas käinud tema boksi lähedal istumas või talle konservi jaganud ning alles nüüd lõpuks muutus midagi. Veel nädal ja talle sai kaelarihma kaela panna ning esimesele jalutuskäigule minna. Mäletan selgelt seda hirmu, mis valitses mu sees kui lähenesin tema boksile, et talle konservi pakkuda. Esimese lihatüki ma viskasin talle, kuna ei julgenud kätt talle väga lähedale panna, teine tükk läks kiirelt sõrmedevahelt ja kolmas juba peopesalt. Mõistsin, et tegelikult ei ole see armas pruunikas-beež koer sugugi kuri vaid hoopis hirmul. Üritasin talle ka pai teha, samalajal kui ta konservi vastu võttis, kuid alguses kartis ta mu kätt jubedalt. (Pilt, kui me esimest korda jalutama läksime) See on uskumatu lugu, mis tekitab alati külmavärinaid. Kuid miks Beton siis nii käitus? Teda vaadates oli koheselt aru saada, et tegemist on väga hirmul noore ja väärkoheldud koeraga. Ta pelgeb siiani äkilisi liigutusi, reha ning mehi... Täna on Beton meeletult sõbralik, mänguhimuline ja lähedust otsiv koer. Ta saab suurepäraselt läbi teiste koertega ja naistega ning ka laste vastu ei ole tal midagi. Vahel võib juhtuda, et mõni meesterahvas talle siiski ei meeldi ja oma pahameelt näitab ta välja just tugeva haukumisega, kuid hammustanud ei ole ta kedagi. (Nüüdseks on Beton ülimalt sõbralik, mänguhimuline ja rõõmu täis koerapoiss) Betoni lugu on üks paljudest, mis näitab, et eutanaasia ei ole mitte kellelegi kerge otsus ja seda ei teha läbi mõtlemata ja nii-öelda ülejala. Kui isegi lootus on kadunud tasub siiski proovida, sest kunagi ei tea, kui kaua võtab mõnel koeral traumast taastumine aega. Beton otsib kodu, kus ta saab oma noort elu veel täiel rinnal elada ja kutsikapõlves kaotatud aeg tagasi teha. Otsime Betonile üheskoos hea kodu! |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|