Taaskord võib tunduda, et kätte on jõudnud tavaline teisipäev, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Pärnu kodutute loomade varjupaigas on üks pisike Pallike, kellel on järjekordne uus ootusärevust ja lootust täis päev. Pallike on pisike must kass, kes on varjupaigas elanud juba kolm pikka kuud. Ootus ja lootus on suur, sest Pallike teab, et täna on tema päev! Nüüd on jõudnud kätte hetk, kus tema saab oma lühikese elu jooksul esimest korda särada - kõik loevad ja mõtlevad just ainult temale. Ehk loeb seda ka inimene, kellel on kodus just puudu must kiisu valge väikese lipsuga. Pallikese käitumise järgi võib aru saada, et tal ei ole ilmsetl mitte kunagi olnud oma päris kodu. Esimest korda sai ta inimese headust ja hellust tunda just varjupaigas, kus personal ja vabatahtlikud pühendavad talle algusest peale rohkelt aega, et tema usaldust võita ja talle natuke elu ilusamat külge tutvustada. Pallikesele on tehtud kõik vajalikud protseduurid, et ta oma lemmik mänguasjad kokku pakiks ja pehmel sammul uue kodu uksest sisse astuks. Noor tüdruk klapib väga hästi ka teiste kassidega, koos nendega tunneb ta end turvaliselt ja võtab neilt tublisti õppust. Pallike ei jookse kohe uksele vastu, küll aga teravneb tema tähelepanu. Ta jälgib alati kõike eemalt ning kui talle lähenetakse jääb ta rahulikult ootama mõnusat kõrva sügamist. Pallike on kogunud palju julgust ja enam ei tunne ta vajadust põgeneda, nüüd on neiul kannatlikust silmitsi seista inimesega, sest ta teab, et tegelikkusese oleme me toredad. Kui sa tunned õhtuti üksi kodus olles puudust just ühest pisikesest särasilmsest mustast kiisust, kelle rinnaesist ehib valge kaunist lipsuke, siis tule julgelt temaga tutvuma. Pallike ootab, ta teab, et täna on tema päev, ta teab, et nüüd tuleb aeg astuda suur samm ja leida endale kodu, kus kasvada, koguda julgust ja elukogemust. Nüüd on Meie aeg teha tööd ja leida Pallikesele tõeline kodu. Pallike väärib seda! Teeme koos imet, oleme seda suutnud varem, suudame ka nüüd!
Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Sellest on möödas juba enam kui kaks kuud, kui meie blogis ilmus lugu „Lühidalt ja Täpselt Reksist”. Kahe pika kuu jooksul on toimunud midagi imelist, Reks on tohutult arenenud ja see kõik on muidugi meeli pööritavalt hea uudis! Kuna tegemist on väga energilise koeraga, siis soovib ta ka palju tähelepanu ja liikumist. Seda on ta kõike saanud, koos oleme ettevõtnud pikki jalutuskäike metsas, linnas ja ka jõe ääres. Reks muutub igapäevaga järjest kuulekamaks ja tublimaks. Olen ka sellest aru saanud, et talle meeldib õppida, Reks on motiveeritud maiusest, kui ka mänguasjast. Ta on kõigeks valmis, et natuke tähelepanu ja hellitusi saada. Ka autoga oleme paaril korral sõitmas käinud, esialgu see talle väga ei meeldinud ja sinna sisse hüppamine ei tahtnud kuidagi välja tulla, kuid nüüd juba nädalake tagasi oli ta täitsa rahul autosse ronimisega ja väga palju veenimtööd tegema ei pidanudki.
Reks saab suurepärsalt läbi ka teiste koertega, vahet ei ole, kas tegemist emase või isesega. Koer on koer ja see talle sobib, tähtis, et ikka sõber oleks. Natuke rohkem peab vaeva nägema väikeste koertega, kuid miski ei ole võimatu. Üks murekoht on endiselt alles ning selleks on kassid. Reks ei ole kuidagi suutnud neid väikeseid karvakerasid usaldama hakata ja ilmselt ei ole ta seda ka oma plaani võtnud, võib-olla ei ole see ka vajalik. Kui mõlemad saavad elada rahulikult oma elu eraldi. Korra oleme jõudnud ka Sotsialiseerumise trenni, saabudes olid ootused kõrgel, sest teadsin, et Reks on ju ometi tubli poiss. Kuid väga lihtsalt need asjad siiski ei sujunud. Kuna olime Reksiga jõudnud täiesti tundmatuse kohta, siis oli ärevus suur ja uurimist palju, lisaks oli veel ees ootamas 10 võõrast koera. See tekitas palju pingeid ja rahulolematust, kuid mõnikümmend minutit rahunemist ja asjad hakkasid paremuse poole liikuma. Kui alguses saime teistest olla ligi 50m kaugusel, siis lõpus juba 10m. See oli tohutu areng ja väga tubli edasiminek Reksi poolt. Kui vähegi veelkord aega leiame, siis on plaan seda vahvat trenni taas külastada, kuid muidugi on loots suurem, et Reks jõuab enne uuede koju minna ja seal koos oma uue perega edasi õppida ja areneda. Reks on tubli poiss, kes on varjupaika unustatud juba liiga kauaks, värsti täitab tal juba 6 kuud varjupaiga elu, mis on olnud küll täis rõõmu ja kordaminekuid, kuid suurt puudust oma pere järele tunneb ta ikkagi. Kui sina oled valmis võtma vastutust ja tunned, et suudad pühendud ühele väikesele koerapoisile, siis tule kindlasti Pärnu varjupaika külla ja tutvu Reksiga. Algus võib olla ülemeelik ja täis pöörast rõõmu, kuid ole mureta, Reks rahuneb peagi ja käitub, kui tõeline ingel! Kui tead kedagi, kes teab kedagi, kes otsib enda ellu uut sõpra, siis jaga seda lugu ka temaga. Reksi eelmise looga saab tutvuda siin - http://hettyhanna.weebly.com/blogi/luhidalt-ja-tapselt-reksist Ja igapäevaste kordaminekutega saate tutvuda siin - http://hettyhanna.weebly.com/reks.html Reks ootab ja loodab, et ehk sa jõuad varsti! Ka meie loodame! Aitäh, et hoolid! Vabatahtlik Hetty Täna tuleb juttu kahest väga armasast koerapoisist, Akselist ja Ottost. Nad mõlemad sattusid Pärnu varjupaika erinevatel põhjustel ja veetisid seal täpselt parasjagu aega, et meile kõigile sügavasse südamesse pugeda ja, et me neid pikalt veel meeles peaksime! Täna toomegi teie ette mõlema poisi käpakäigu ja kuuleme, kuidas neil oma päris kodudes läheb! Mõnusat lugemist! Kust tuli mõte endale loom just varjupaigast võtta? Kuidas leidsite tee just Aksli juurde? Tegelikult jõudis Aksel meile üpriski kummalise juhuse tahtel. Vaatasime ühel õhtul niisama ajaviiteks varjupaikade lehelt kodu vajavaid loomi ning järsku turgatas, et miks mitte pakkuda kodu mõnele hädasolevale loomale. Meil oli mõlemal lapsepõlves olnud koer ning olime just kolinud oma korterisse Tallinnas vaiksemas rajoonis. Tundsime, et oleme valmis veel kellegagi oma elu jagama. Jõudsime Aksli pildini ning meid tabas äratundmisrõõm. Võtsime varjupaigaga ühendust ning samal ajal organiseerisime juba koju kõike tarvilikku Aksli vastuvõtmiseks. Oleme seisukohal, et ainuõige on loom võtta just varjupaigast ning sellega pakkuda kodu loomadele, kes meid vajavad ning juba koju ootavad, selle asemel, et toetada kutsikaäri. Lisaboonusena jäid sel moel ära kõik kinga närimised ja tuppa pissimised :) Kui kaua on Aksel tänaseks Teie peres olnud? Kuna me täpselt ei tea, millal Aksel sündis, tähistame tema 7. sünnipäeva (ehk 2. koju jõudmise aastapäeva) käesoleva aasta 16 veebruaril. Mis sai Aksli varjupaigast võtmise puhul otsustavaks? Miks just tema? Miski kõnetas meid tema olekus. Aksel jõudis varjupaigas kokku olla vaid nädalajagu ning tundus seetõttu ka piltidel veel kergelt shokis ning hirmunud olevat. Aga kui koju jõudsime, oli kohe rõõmus poiss! Milliseid muutuseid tõi koera võtmine teie ellu? Hetkel ei kujutaks enam oma elu teisiti ette. Aksel on ennast meie juures väga hästi sisse seadnud ning sobime elustiili poolest kolmekesi hästi kokku. Muuhulgas armastame kõik nädalavahetustel pikalt magada :) Aksel on pigem rahuliku natuuriga koer ning talle meeldib palju ka omakeskis aega veeta ning vahel päevaks kuskile sahtlisse või tekikuhja alla ennast sisse seada. Kui lähme reisile, siis on Aksel minu isa ning tema retriiveri juures - mõlemad suured lemmikud, kelle juures väga hea meelega aega veedab. Õhtused jalutuskäigud sunnivad ka ennast rohkem liigutama! Meil on väga vedanud, et kõik on nii kergelt laabunud ja paika loksunud. Kas olete Aksliga käinud trennides/koolides? Kuskil seiklemas? Oleme võtnud koerakasvataja juures eratunni, et õppida mõningaid olukordi paremini lahendama ning koera paremini õpetama. Igapäevaselt püüame ise ka kuulekustrenni teha, et omavahelist suhtlust paremaks lihvida. Aksel käib meiega üsna palju kaasas, eriti suvel. Tema kõige suurem reis on olnud ilmselt Kihnu saarele, mis sai ette võetud jalgratastega. Kas Aksel on teinud pahandust? Kurvastanud teid? Pahandust ega koerust ei ole Aksel küll kunagi teinud. Nagu takside puhul ikka, püüab ta aeg-ajalt pinnast testida ja oma jonni ajada. Siis tuleb lihtsalt endale kindlaks jääda ning kinnistada, et kes siin boss on. Üldiselt on tegemist väga eeskujuliku härraga! Kuidas tuli mõte võtta Akslile veel üks seltsiline just varjupaigast? Pärast Aksli tulekut meie majja hakkasime rohkem tähele panema, kui palju on toredaid koeri, kes varjupaikades oma kodu ootavad. Tundsime, et oleme Aksliga juba kenasti ära harjunud ning jõuaksime hoolitseda veel ühe koera eest ning pakkuda Akslile ka seltsilist selleks ajaks, kui ise kodust ära oleme. Leidsime kuulutuse Otto kohta, pärisime varjupaigast lisainfot ning sõitsime siis Pärnusse koos Aksliga külla. Esialgne tutvus läks täitsa kenasti, käisime jalutamas ning koerad näisid teineteisega sobivat. Nad on mõlemad rohkem omaette hoidjad ning kumbki suures koerakarjas jooksmist eriti ei armasta. Järgmisel nädalal läksime siis juba Ottot koju tooma. Umbes nädal pärast koju saabumist läksime elukaaslasega reisile ja Aksel elas nädala minu isaga ning Otto ämmaga Loksal. Ämm on ammu endale koera igatsenud ning neil klappis omavahel väga hästi. Pärast reisilt tagasitulekut nägime, kui hästi on Otto ennast Loksal sisse seadnud ning otsus sai vastu võetud, et Otto alaliseks elupaigaks jääbki Loksa ning perenaiseks ämm Pille. Pille on üksinda elav õpetajanna ning tal on Otto jaoks rohkem vaba aega pühendada. Ottole sobib praegune elukeskkond ka palju paremini, sest ruumi ja loodust on ümberringi rohkem ning teiste inimeste ja koertega ei tule nii palju kokku puutuda, kui meie kodus Kalamajas. Otto nimelt oli seltskonna osas küllaltki valiv ja mitte igaüks ei pääsenud kohe tema siseringi :) Kuidas on Ottol siiani läinud? Mis on suurim rõõm, mida ta pakkunud on? Kas on suutnud ta kedagi kurvastada? Pahandust teinud? Kirjutab Otto perenaine Pille: Ottoga sain tuttavaks möödunud aasta kevadel. Pean tunnistama, et ta oli tõesti oma käitumiselt esialgu ettearvamatu. Ta ei lasknud oma keha katsuda ja kui ma temaga väikelinna tänaval kõndimas käisin, püüdis ta rünnata kõiki ja kõike, ka liikuvaid autosid. Kui juunikuu alguses Otto lõpuks päriselt enda juurde võtsin, oli selge, et ta vajab eelkõige stabiilset ja rahulikku õhkkonda – tundus, et tema sotsialiseerimisele ei ole varem piisavalt tähelepanu pööratud. Nii alustasimegi jalutuskäikudega metsaradadel ja mere ääres. Esimestel kordadel oli Otto rihma otsas, sest minagi pelgasin: mulle on usaldatud koer, aga kui ta metsas ära jookseb ja äkki tagasi ei tulegi, mis ma siis teen. Samal ajal kodus püüdsin leida temaga paremat kontakti: paitades teda, rääkisin samal ajal temaga rahustaval toonil. Tundub, et see mõjus, sest peagi võisin ma ta tagumisi jalgu katsuda, seejärel usaldas ta mulle oma kõhualuse ning lõpuks isegi sabaaluse. See võttis muidugi aega, aga need edusammud olid rõõmustavad. Jalutamas käieski julgesin peagi ta mere ääres lahti lasta – ta nautis seda ega jooksnud ära. Seejärel sai ta ka metsaradadel vabalt ringi joosta. Tundsin, et meil tekkis juba vastastikune mõistmine. Teekonnad rihmata pikenesid pidevalt. Kui olime saavutanud mingi stabiilsuse, hakkasime ka taas linnatänavatel kõndima – esialgu ikka väiksed tuurid, mida tasapisi pikendasin. Probleemid vähenesid iga korraga. Nüüdseks oleme jõudnud selleni, et ma ei pea tänaval tema käitumise pärast muretsema – ta möödub nii jalakäijatest, jalgratturitest kui ka autodest rahulikult. Muidugi on tal mõned „tuttavad“ hoovikoerad, keda tuleb „tervitada“, kuid need tervitused ei ole võrreldavad enam esialgsetega. Ta on rihmata mitmel korral koduuksenigi kõndinud – vaatab ainult aeg-ajalt tagasi, kas ma ka ikka tulen. Olen tundnud Otto arengust pidevalt rõõmu ning arvan, et ka tema elu kvaliteet on paranenud. Meil on muidugi veel palju õppida: eelkõige seda, kuidas jääda koduste külaliste puhul rahulikuks, aga ka seda, kuidas olla rahulik, kui ümbritseb seltskond inimesi, kes ei ole lihtsalt möödujad, vaid pööravad tähelepanu nii mulle kui talle. Mu lemmiktekk ja kaks patja on külaliste puhul tema emotsioonide ohvriks saanud, aga eks me õpime koos edasi. Tavaolukorras ei ole ette tulnud mingit närimist ega lõhkumist. Usun siiralt, et koerad, kellel on varem olnud keeruline saatus, oskavad hinnata seda, kui nad leiavad endale tõelise, hooliva kodu. Nii Aksli kui Otto puhul tundub mulle küll nii. Olen igati õnnelik, et Otto mu ellu sattus. Mida soovitaksite teistele varjupaigast looma võtta planeerivatele inimestele? Varjupaiga ja üldse täiskasvanud koerte puhul on see hea külg, et saate tutvust teha juba väljakujunenud isiksusega. Muidugi saab iga koera õpetada rihma otsas käima ja käppa andma, aga sel viisil on võimalik natuuri poolest just endale parim ja sobivaim kaaslane leida. Kas soovid sülekoera, kes soojendaks sind õhtuti diivanil või energiapallist spordikaaslast? Varjupaikades on võimalik käia koertega tutvumas, jalutamas ja mängimas, samuti saab personalilt infot koerte iseloomude kohta. Samuti saab varjupaiga töötajatelt uurida, mis konkreetse koera jaoks suurim präänik on ning siis juba esimeseks kohtumiseks piiksupalli või maiusega valmistuda. Kas julgustaksite inimesi samuti varjupaigast endale looma võtma? Muidugi, igal juhul! Karta küll midagi ei ole. Varjupaigast koju toodud looma tänulikkus on üks hindamatumaid emotsioone, mida kogeda võib. Suur-suur aitäh ühele fantastilisele perekonnale, kellel on nii suur süda, et on kodu pakkunud kahele varjupaiga koerale, kellel ei ole olnud üldse mitte lihtne minevik!
Kui ka sinul on kodus Pärnu varjupaigast võetud silmatera, siis saada meile temast pilte ja kirjuta, kuidas teile läheb! See on uskumatult suur rõõm näha kunagisi varjupaiga elanikke oma kodudes mõnulemas ja kuulda, kui hästi neil kõigil läheb! Aitäh Teile, et hoolite! Hetty Meie blogi ning Facebooki lehekülg on toonud meile aeg-ajalt selliseid veidi teistsuguseid võimalusi ligi, mille üle on meil alati väga hea meel. Nii helistaski ühel jaanuarikuisel päeval mulle Äripäeva konverentside korraldaja ning palus kommentaari selles osas miks meil 2015. aasta lõpus ühtegi koera varjupaigas polnud. Mina, nii pool naljaga, mõtlesin et olgu, nüüd tuleb üks pikk küsitlus teemal kas me oleme nad kõik järgemööda eutaneerinud. Tegelikult oli teiselpool telefoni üks minu ja Hetty postitusi silkamini näinud ja meie tegemistst vaimustunud heasüdamlik inimene, kes juhtus korraldama Võtmetöötajate kogemusfestivali ning soovis meid ärihaide vahele positiivseks ja eriliseks näiteks. Meid kutsuti 6. mail Tallinnas, Erinevate Tubade Klubis toimunud kogemusfestivalile. Peale mõningaid infovahetusi ütlesime JAH-festivalile ka jah! Meie "eetriajaks" sai 15 minutit, millest viis küsimuste-vastuste tarbeks. Alguses ei võtnud me seda millegi väga hirmsana, aga kui juba aprilli lõpp ja maikuu paistis ning nende koduleheküljelt nägime milliste inimeste keskel peame nii lühikese ajaga oma jutuga lagedale tulema, siis võttis jala värisema. Telia, Swedbank, ABB, Tallink Grupp, Maksu-ja tolliamet, Saku Õlletehas.. Direktorid, osakonna juhatajad, arendusjuhid.. Mida teevad seal kaks tudengit ja mittetulundusühingu vabatahtlikku? Läks rabelemiseks. Meil on nii palju millest oleksimegi võinud rääkida, aastatejagu jutte, kogemusi ja kõike muud. Kuid kuna meile anti üpris täpselt ette mida nad soovivad - olukord varem, olukorra muutmine (mis hästi, mis läks valesti), olukord nüüd, nn õppetund siis hakkasimegi oma esitlusega tasapisi veerema, fookuses see, kuidas olime suur osa sellest, et aasta lõpp möödus ühegi kodu ootava koerata varjupaigas. Kuuenda mai varajasel hommikutunnil istusime bussi ja tuli kõne korraldajalt et kas saaksime ka koera kaasa võtta, et see mõte tuli tal nii äkki. Paraku oli veidikene hilja. Muidugi oleksime võinud sel juhul minna autoga, võtta kaasa superkoer Mäxi, kes oleks seal ka hakkama saanud, kuid nüüd, tagantjärgi mõtleme, et terve päev ühes ruumis vegeteerimist ei oleks olnud ühelegi koerale eriti mõnus. Jõudsime pärale, tegime väikese esitlusproovi ja asusime teisi ettekandeid kuulama. Kasum, tasuvusaeg ja väga palju ärialaseid termineid. Sellegipoolest tundsin ise ka, et võtsin sealtki näpunäiteid ja mõtteid kaasa ning oli väga-väga huvitav. Paus möödus toredalt, kuid siis tuli päeva hirmsaim osa - asuda ise lavale esitlema. Õnneks olime veidi saanud ka harjutada ning olime kenasti teineteisele toeks. Järgnevalt ülevaade meie esitlusest. Alustuseks tutvustasime end. Kuigi mõtlesime rääkida seal enda saabumisest varjupaika pikemalt, mõistsime, et meil ei ole selle jaoks seda minutit, ning seega sai sissejuhatuseks see, et oleme Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaiga vabatahtlikud ning saabusime varjupaika erinevatel aegadel, kuid samadel põhjustel - tegeleda koerte ja kassidega ning pakkuda kodututele versioonidele rõõmu, muuta nende igapäevaelu paremaks. Mainisime ära ka, et tulime rääkima sellest kuidas me olime suur osa sellest, et varjupaigas ei olnud enam 2015. aasta lõpuks mitte ühtegi kodu ootavat koera ning et see on lugu sellest kuidas koerad on meie tooted, meie nii öelda tootearendajad ning läbi oma loodud blogi teostame "müügitööd", et äriinimestega samastuda. Vajadus olla mõistetav: Kui olime varjupaigas juba mõnda aega ka külastajatega tegelenud kuulsime pidevalt (ja kuuleme vahel siiani) kommentaare, et "issand kui kurvad silmad sellel koeral on, ma ei saa aru kuidas siin saate toimetada, ma nutaks päevad läbi või et ühel päeval ma tulen päästan nad siit kõik ära". Tekkis arusaam, et inimesed ei mõista, mis toimub varjupaigas ning et see ei ole alati maailma õudseim koht, vaid vastupidi - koht kus hoolitakse ja armastatakse, kus on palju lootust ning kus kogu aeg püütakse areneda paremuse poole. Lõimegi blogi, et see kõik inimestele koju kätte tuua. Iga algus on raske: Alguses ei osanud me end aga kuidagi väljendada nii, et see jõuaks ka päriselt inimesteni. Meie kõlapind olid vaid sõbrad, pere ja tuttavad ning mõni üksik kes meid varjupaigas oli toimetamas näinud. Samas ega me nüüd enam ei imesta, et see nii oli, sest meie lood loomadest olid stiilis armas must isane kass otsib kodu, nelja aastane, palun kas keegi saab talle kodu pakkuda. Samal ajal oli selliseid armsaid musta värvi isaseid kasse kodu otsimas miljon. Me ei eristunud mitte kuidagi teistest loomadele kodu otsivatest organisatsioonidest ning oodatud tulemust ei tulnud mõnda aega. Püüdlus parema kvaliteedi poole: Saime sellest isegi aru ja tegime Hettyga koosoleku. Leppisime kokku, et me ei tee enam lugusid lugude kirjutamise pärast vaid tõesti ainult siis kui meil on vastav emotsioon, mille pealt kirjutada. Kui meil on looma kohta rohkem infot kui ainult et armas ja nii palju aastaid vana. Peagi hakkas ka varjupaika saabuma inimesi, kes olid varjupaiga ametliku kodulehe kaudu või üleüldiselt meieni jõudnud ning meid nn ära tundsid, piltlikud õlale patsutasid ja olid tänulikud et said huvipakkuva koera kohta teoreetiliselt rohkem teada enne kui varjupaika reaalset kontakti otsima tulid. Lisaks täitus unistus kvaliteetsematest fotodest, mis kindlasti väga suur faktor blogi üleüldises kvaliteedi ning seega ka populaarsuse tõusus. Liisu lugu: Liisu lugu oli läbimurre. Ühel tavaliselt varjupaiga päeval avastasin, et Liisu, varjupaigas juba kolm aastat veetnud koer, on nukker, äraolev ja ei reageeri enam millelegi, mis teda varem kogu aeg närvi ajas - ei muruniidukile, varestele kui möödakõndivatele külastajatele. See tekitas kurbust ja puges mulle nii hinge, et läksin õhtul koju, võtsin arvuti ning hakkasin trükkima välja kõike seda mida arvan sellest, et Liisu on juba nii kaua ilma oma inimeseta varjupaigas konutanud. Lugu läks paljudele hinge ning jõudis 33 000 inimeseni. Mõned päevad hiljem sõitis Liisu oma uude koju. Seega kolm aastat, ei ühtegi tõsist huvilist (mis ei tähenda seda, et talle koduleidmiseks poleks enne lugusid kirjutatud või midagi tehtud - kindel see et tehti!), üks siiras lugu ja peagi koer uues kodus.. Saime aru, et meil on võim aidata koerad kiiremini lähemale oma tulevikule. Nii kujuneski blogi vahendiks mille abil leidsid õiged inimesed omale kiiremini õiged loomad. Sest meie õppisime neid tundma, kirjutasime täpselt nii nagu on ning inimesed lugesid - süües kasvab isu=suurem, tõsiseltvõetavam huvi loomade vastu kes varjupaigas on. Eesmärgini jõudmiseks teeme peale koerte varjupaigas sotsialiseerimise ja nende läbi ja lõhki tundmaõppimise järgnevat: 1) Oleme pildis! Üritused nagu Luitejooks, Grillfest, Hansapäevad. Uus asi: kohvikukülastused koertega, linnamatkad. 2) Arendame iseend valdkonnaalaselt. Raamatud, nõuanded kogenud koeratreeneritelt ja sotsialiseerijatelt, YouTube'i videod, võimalusel koolitused. 3) Koostöö varjupaiga personali ja teiste vabatahtlikega. Mitte ainult me kaks pole selle kõige taga, vaid meil on hea koostöö varjupaiga personali ja teiste vabatahtlikega, kes teevad töös oma osa samuti imelise hoolega. Hetkeolukord on, et varjupaigas on aasta lõpust saadik olnud maksimaalselt kümme koduootavat koera, mis on vähemalt kolm korda vähem kui siis kui meie varjupaika jõudsime ning mis tähendab seda, et jõuame koos vabatahtlikega võimaldada neile piisavalt füüsilist ja vaimset trenni, et nad enamasti ei lange stressi ning mis kindlustab selle, et jõuame neid kõiki tundma õppida. Oma tegevuses suuname energia enim neisse kes seda vajavad - nn "mittekaubandusliku" välimusega loomad, loomad, kel mõni käitumishäire, asotsiaalsed loomad, mis ei tähenda, et nn puudusteta loomad jääksid tegelemata. Endiselt on blogi tähtis väljund meie tööle varjupaigas ning oleme üks suur põhjus paljude seas, miks koerad endale kiiremini kodu leiavad - tundmaõppimine, selle väljendamine, õige inimene leiab blogi kaudu endale uue sõbra. Lisaks täitus meil ka üks unistus - paljud varjupaiga loomad saavad omavahel läbi, mis aitab neil kiiremini sotsialiseeruda (Nova lugu sellest kuidas täiesti asotsiaalne koer õppis mõne nädalaga inimest usaldama tänu sellele, et viibis koos koertega, kes inimest usaldasid) ning mis annab neile võimaluse end välja elada, pakub rõõmu ning aitab meil samaaegselt tegeleda rohkematega, mis annab aega juurde individuaalseks tööks koertega. Tee seda kirega või üldse mitte: Kui meil ei oleks nii suurt kirge ja armastust selle vastu mida me teeme, siis ilmselt me ei pühendaks nii palju oma aega varjupaiga loomadele, mis tähendab, et ehk ei oleks selliseid tulemusi ja sellis blogi. Ole alati aus! Meie teame kui võrratud koerad meil on, kui andekad, kui palju läbi elanud, kui ülivõrdes ägedad. Meil on vaja et teised ka seda teaks, kuid me ei saa jätta märkimata oma postitustes või inimesi nõustades, et ühel või teisel koeral poleks mõningat viga, nn meesteviha või ta ei salli teisi koeri või lapsi. Seega lähtume aususe printsiibist väga palju. Lootus sureb viimasena! Meie organisatsioonis muudmoodi ei saagi kui loota. Loota imele, kui väärkoheldud loom on tõeliselt asotsiaalne või leida üks lootuskiir kõige raskemate juhtumite puhul. Lootust ei tohi aga kunagi kaotada, seda on kinnitanud meile kogemus. Ja lõpetuseks: Be the person your dog thinks you are. Mõelge selle peale! Esitlus läks meil suures osas hästi, mõned puterdamised ja veidike häälevärinat, kuid publik võttis meid hästi vastu ja seda oli tunda soojas aplodeerimises. Kuulasime veel nelja ettekannet enne kui programm läbi sai ning asusime siis koduteele. Öelda on lihtsalt veel seda, et ääretult kasulik kogemus, oli suur au olla kõigi nende seas üheks esinejaks, üheks heaks näiteks ning meeletult hea meel, et meid kutsuti ning kõik lõppkokkuvõttes hästi läks. Eriti vahva oli tore kingikott, mis peitis endast suurendust ka kodulehel kirjelduses olevast karikatuurist, millel mina ja Hetty. Niiii äge! Lõpetuseks tahan veel öelda suure tänu Äripäevale, et nad meid üles leidsid ja kutsusid ning Teile, meie imeägedate lugejatele, tänu kellele me rohkemate inimesteni jõuame, rohkem loomi kiiremini õigetesse kodudesse saadame ning üleüldse selliseid võimalusi elus kogeme. AITÄH!
kokkuvõtte kirjutas: vabatahtlik Hanna Täna on mul edastada ainult head uudised, mis toovad meie kõigi päeva algusesse palju rõõmu ja päikest! Pätu on oma minevikus palju kannatanud, lisaks varjupaigas aasta ja üheksa kuud ootamist ning uus imeline võimalus ongi käes! Pätu leidis oma päris KODU! Pätu perenaine saatis meile ääretult armsa kirja! Toredat lugemist! Kui kolisime elukaaslasega oma majja, saime üsna pea aru, et keegi on puudu – sõber koer. Olen ise väikesest lapsest saati soovinud võtta koera just varjupaigast. Ei teagi täpselt, miks. Juba 2015. aasta talvel jäi meile varjupaiga kodulehelt silma koer nimega Pätu. Tema kohta oli palju infot ka varjupaiga vabatahtlike blogis ning ta tundus väga sümpaatne ja südamlik koer. Meil aga ei olnud veel vajalikke tingimusi koera võtmiseks ning jälgisime lihtsalt varjupaiga kodulehte. Jõulude paiku nägime, et Pätu oli juba vahepeal uude koju saanud, kuid siiski sattus ta mõne aja pärast tagasi varjupaika. Ühel hetkel tundsimegi elukaaslasega, et on õige aeg minna Pätuga tutvuma. Meid hämmastas, kui korralikult ta juba esimese jalutuskäigu ajal käitus. Samuti nägime eemalt ka teisi koeri jalutamas ja käske täitmas – siinkohal tuleb austust avaldada varjupaiga töötajatele ja vabatahtlikele, kes tõepoolest teevad loomadega imesid. Otsustasime esimese jalutuskäigu järel, et tuleme Pätuga veel kohtuma – nii jätkuski jalutuskäike tervelt kaheks nädalaks. Järjest raskemaks muutus Pätu jätmine oma sealsesse aedikusse, ta vaatas nii sügavalt silma, justkui küsides, et kas tõesti jätate mu jälle siia maha? Saabuski hetk, kui otsustasime, et nüüdseks on Pätu meiega piisavalt tuttav ning ühtlasi saime selleks ajaks luua ka vajalikud tingimused koeravõtuks. Tõime Pätu koju! Pätu tundis end oma uues kodus juba esimesel õhtul väga mõnusasti. Esimestel päevadel otsis ta väga palju lähedust – otsis käe või jala, mille vastu end toetada, kui pikutamise aeg oli ning üleüldiselt ei tahtnud üksinda viibida ei õues ega toas. Alguses arvasime, et kuna ta on varjupaigas pikka aega õues elanud (ning ka oma eelneva elu olnud õuekoer), siis meeldib talle väljas rohkem olla kui toas. Siiski-siiski seisab tema jaoks muretsetud kuut praeguseni nukralt tühjana, sest Pätu veedab ööd ning suurema osa ka päevasest ajast toas. Meil endil on ka sellest olukorrast rõõmu rohkem – hommikud algavad Pätu põsemusidega ning neid jagub tal igaks päevaks! Samas tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ta ennast ka aias kindlamini ja paremini tundma. Kuigi Pätu on peaaegu 8-aastane, on ta väga agar uusi oskusi õppima. Praeguseks (tema saabumisest on möödas 2 nädalat) käib ta vahelduva eduga juba päris hästi kõrval, samuti on ta õppinud üksi kodus olema (see meeldib talle väga, saab segamatult pehmel diivanil magada). Mängimise juures on ta ära õppinud selle, et enne palli viskamist peab ta rahulikult istuma – alles siis lennutatakse pall talle äratoomiseks. Endiselt on tema lemmikuteks piiksuvad mänguasjad, kuid on huvi tekkinud ka sikutamiseks mõeldud nööri vastu, mida siis mõnusa urinaga peremehe käest tirida saab. On silmnähtav, et Pätu on hästi püüdlik ja südamlik koer. Muidugi on tal ka mõned mured, näiteks on ta teatud juhtudel väga ettevaatlik vanemate meesterahvaste osas. Kui Pätu tunneb ennast ebakindlalt, võib ta kurjaks muutuda. Kahjuks on see seotud ilmselt tema minevikuga, mil talle väärkohtlemisega liiga tehti ning seetõttu on ta ka üldiselt väga kaitsev oma territooriumi suhtes. Samuti ei meeldi talle kassid – kui Pätu kassi näeb, tuleb meil peremeestena mängu panna kogu jõud, et ta kassile järele ei jookseks. Õnneks oleme murede lahendamiseks või nendega toimetulekuks saanud mitmeid nõuandeid varjupaiga veterinaarilt – juba tegutsemegi nendele toetudes. Kuigi alguses olid teatud probleemid parajaks ehmatuseks, püüame asja võtta selge mõistusega ning näha igale murele lahendust, mida asjatundjad on välja pakkunud. Üldiselt on ta väga seltsiv kaaslane nii aias kui toas. Kui peremees väljas erinevaid töid teeb, lamab Pätu murul tähendusrikka pilguga ning mõtleb kaasa. Kui peremees aias riisub, sügab Pätu muruplatsil püherdades oma selga. Kui peremees aias niisama mõtliku pilguga seisab, toob Pätu talle oma piiksupalli, et igavust peletada. Tubaste tegemistega on täpselt sama lugu, kõige juures püüab ta käpp olla, kas või läheduses viibimisega. Teame, et pikk tee on veel käia, et Pätu võiks end teatud olukordades kindlamini tunda ning et tema teadvusesse jõuaks taas inimeste headus ja positiivne pool. Sellegipoolest tuleb keskenduda Pätuga kaasnevatele headele omadustele, sest neid on suurel hulgal! Ta on koer, kes väärib päris oma kodu, inimesi ja seiklusi. Temas on peidus palju headust ja hellust, samuti mängulusti ja avastamisrõõmu. Tema hellus ning põsemusid muudavad meie päeva rõõmsaks ning püüame anda endast kõik, et ka tema võiks nautida nüüd lõpuks seda etappi elus, mida saadavad lust ja elurõõm! „Maailmas pole paremat psühhiaatrit, kui su nägu limpsiv koer.“ Andrew A. Rooney PS Tahaksime eriliselt esile tõsta, kui tänuväärset tööd teevad varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud. Nad koolitavad koeri ning jagavad neile hellust ja hoolt, et koertesse taas usku süstida. Nii saavadki neist sellised loomad, kes avaldavad tulevasele peremehele juba varjupaigas muljet. Samuti on väga märkimisväärne see, et vabatahtlikud peavad oma hoolealuste kohta blogi, kust leiab ülimalt olulist infot loomade kohta – iseloomu, käitumismustrite, oskuste, kuulekuse ja ka murede kohta. Suur aitäh ka selle toe eest, mis kaasneb peale looma võtmist. Pakutakse igakülgset abi ja nõuandeid murede lahendamiseks ning asjade nägemiseks uues valguses. Vaadake vaid kui õnnelik on Pätu! Palju, palju rõõmu, päikest ja edu nii Pätu kui ka teme perekonna ellu!
Kõik on lihtsalt imeline! vabatahtlik Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|