Sellest on möödas juba enam kui kaks kuud, kui meie blogis ilmus lugu „Lühidalt ja Täpselt Reksist”. Kahe pika kuu jooksul on toimunud midagi imelist, Reks on tohutult arenenud ja see kõik on muidugi meeli pööritavalt hea uudis! Kuna tegemist on väga energilise koeraga, siis soovib ta ka palju tähelepanu ja liikumist. Seda on ta kõike saanud, koos oleme ettevõtnud pikki jalutuskäike metsas, linnas ja ka jõe ääres. Reks muutub igapäevaga järjest kuulekamaks ja tublimaks. Olen ka sellest aru saanud, et talle meeldib õppida, Reks on motiveeritud maiusest, kui ka mänguasjast. Ta on kõigeks valmis, et natuke tähelepanu ja hellitusi saada. Ka autoga oleme paaril korral sõitmas käinud, esialgu see talle väga ei meeldinud ja sinna sisse hüppamine ei tahtnud kuidagi välja tulla, kuid nüüd juba nädalake tagasi oli ta täitsa rahul autosse ronimisega ja väga palju veenimtööd tegema ei pidanudki.
Reks saab suurepärsalt läbi ka teiste koertega, vahet ei ole, kas tegemist emase või isesega. Koer on koer ja see talle sobib, tähtis, et ikka sõber oleks. Natuke rohkem peab vaeva nägema väikeste koertega, kuid miski ei ole võimatu. Üks murekoht on endiselt alles ning selleks on kassid. Reks ei ole kuidagi suutnud neid väikeseid karvakerasid usaldama hakata ja ilmselt ei ole ta seda ka oma plaani võtnud, võib-olla ei ole see ka vajalik. Kui mõlemad saavad elada rahulikult oma elu eraldi. Korra oleme jõudnud ka Sotsialiseerumise trenni, saabudes olid ootused kõrgel, sest teadsin, et Reks on ju ometi tubli poiss. Kuid väga lihtsalt need asjad siiski ei sujunud. Kuna olime Reksiga jõudnud täiesti tundmatuse kohta, siis oli ärevus suur ja uurimist palju, lisaks oli veel ees ootamas 10 võõrast koera. See tekitas palju pingeid ja rahulolematust, kuid mõnikümmend minutit rahunemist ja asjad hakkasid paremuse poole liikuma. Kui alguses saime teistest olla ligi 50m kaugusel, siis lõpus juba 10m. See oli tohutu areng ja väga tubli edasiminek Reksi poolt. Kui vähegi veelkord aega leiame, siis on plaan seda vahvat trenni taas külastada, kuid muidugi on loots suurem, et Reks jõuab enne uuede koju minna ja seal koos oma uue perega edasi õppida ja areneda. Reks on tubli poiss, kes on varjupaika unustatud juba liiga kauaks, värsti täitab tal juba 6 kuud varjupaiga elu, mis on olnud küll täis rõõmu ja kordaminekuid, kuid suurt puudust oma pere järele tunneb ta ikkagi. Kui sina oled valmis võtma vastutust ja tunned, et suudad pühendud ühele väikesele koerapoisile, siis tule kindlasti Pärnu varjupaika külla ja tutvu Reksiga. Algus võib olla ülemeelik ja täis pöörast rõõmu, kuid ole mureta, Reks rahuneb peagi ja käitub, kui tõeline ingel! Kui tead kedagi, kes teab kedagi, kes otsib enda ellu uut sõpra, siis jaga seda lugu ka temaga. Reksi eelmise looga saab tutvuda siin - http://hettyhanna.weebly.com/blogi/luhidalt-ja-tapselt-reksist Ja igapäevaste kordaminekutega saate tutvuda siin - http://hettyhanna.weebly.com/reks.html Reks ootab ja loodab, et ehk sa jõuad varsti! Ka meie loodame! Aitäh, et hoolid! Vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|