Reks on koer, kelle lugu sai aluguse 5 aastat tagasi. Sündides siis ilma oli ta täis pealehakkamist ja lootust, et nüüd hakkab kõik taas pihta – maailma avastamine, õppimine, sõpruse loomine ja kõik muu põnev! Ta leidis endale kodu, kus oli perekond alguses tore ja hooliv. Kuid avastamise ja kõige muu asemel sai tema ülesandeks kortermajade juures kuuri lähedal ketis istuda ja sealset kõledat kohta hoopis valvata. Kahjuks ei ole täpset ülevaadet, kui palju tähelepanu Reks sai, kas jalutuskäik esines ja kui palju hoolt ja armastust ta eelnevalt tunda sai, siis täna võin öelda vabalt, et Reks on hoitud, hellitatud, nannutatud ja armastatud. Reks saabus varjupaika eelmise aasta lõpus, detsembris. Ta oli ulakas, kasvatamatu ja isepäine. Tegi seda, mida soovis ja käitus nii ulakalt kui vähegi suutis. Õnneks taipas ta õigepea, et nüüdsest on tekkinud mingid reeglid ja nendest kinnipidamine teeb päeva kohe rõõmsaks. Reks on õppinud käskluseid Istu, Lama, Oota. Kõik vajab veel kõvasti harjutamist ja kinnitamist, kuid lootust on ja iga uus päev toob juurde kindlustunnet ja paremaid oskuseid. Minu ja Reksi sõbralik tutvumine sai alguse siis, kui varjupaigas tuli mõte katsetada udu teket piltidel. Kuna Reks oli sel ajal uus ja pilte oli vaja, siis saigi just tema modelliks valitud. Udu oli plaan tekitada kuuma vett õhku visates. Mõni klõps tuli ikka täitsa tore ning sellest õhtupoolikust jäi Reksi soe naeratus ja lustlik käpapats ikka kummitama küll. Järgmistel varjupaiga külastustel jalutasime Reksiga lihtsalt rahulikult ja üritasime üksteist paremini tundma saada. Kuna ta on väga energiline ja mänguhimuline, siis jalutuskäigu lõpuks olid nii käed kui ka jalad üpriski väsinud. Aeg oli teha uusi pilte, sest Reks ei plaani varjupaika kauaks jääda ning uut perekonda ootab ta juba pikkisilmi. Järjekordsel fotosessioonil oli märgata, et Reks on muutunud pisut närvilisemaks ja sõna ta ka hästi kuulata ei taha. Kuigi pildid said tehtud ja minu meelest tulid need välja ka väga ilusad, siis jäi mulle Reksi käitumine kripeldama nii mõnekski päevaks. Sealt sündis ka otsus võtta just Reks oma hoolealuseks, sest tegemist on koeraga, kes tahab teha tööd ja õppida ning kes hoolib väga inimesest ja lähedusest. Tänaseks oleme saanud Reksiga suurteks sõpradeks, ta ei salli eriti teisi loomi, kuid koertega teeb ta juba pisikesi edusamme. Koolitundides oleme selgeks saanud nii mõnegi uue käskluse ja ka halvad kombed hakkavad tasapisi kaduma. Käe närimist esineb juba väga harva ning kui ta seda kogemata tegema peaks, saab ta kohe aru, et tegi valesti. Hüppamine esineb siis, kui Reks on erutunud ja ta ei oska kuidagi oma emotsioonidega hakkama saada, kuid ka selle puhul on edusamme märga ning rahunemine saabub aina kiiremini. Reks on tore energiline koer, kes ootab uu kodu alates 29. detsembrist 2015. Lisaks on talle tehtud kõik vajalikud protseduurid, et ta saaks uues kodus elada õnnelikult ja tervena. Ta soovib muuta oma perekonna päevad sisukaks ja õnnelikusk, rõõmustades neid kallistuste ja kauni naeratusega. Näidates neile kui palju ta oskab armastust jagada ning kui väga ta soovib tunda lähedust ja hellust. Reks on väärt uut võimalust! Meie saame talle selle üheskoos anda, jagades tema lugu on suur võimalus viia uus perekond just selle toreda koeraga kokku! Üritame üheskoos! Aitäh, et hoolid!
Vabatahtilk Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|