Täna tuleb juttu kolmest vahvast loomast, kes elavad Pärnu kodutute loomade varjupaigas. Nad on väga lähedaseks saanud paljude vabatahtlikutega ning ka minu südamesse ja mõtetesse pugenud. Pätu on varjupaigas juba omamoodi veteran, ta teab täpselt kuidas asjad käivad, kus kõik on ja millal miski toimub. Pätu on varjupaigas elanud 2014 aasta suvest, vahepeal kodu leidnud ja siis tagasi varjupaika tulnud. (Tagasituleku põhjused: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/patu-loodab-onnelikule-tulevikule) Kohanemine ei ole olnud kunagi lihtne, kuid siiski ta tunneb ära just selle, mis talle hea on. Pätu armastab vabadust, pikki jalutuskäike ja mängimist, ta teab suurepäraselt, et kui ta on tubli poiss, siis saab ta seda kõike endale lubada. Pätu on koer, kelle minevikku ei saa mitte keegi muuta, kuid tulevikku saame me kõik üheskoos kujundada. Ta on väga õpihimuline ja nii olemegi selgeks saanud istumise, lamamise, käpa andmise siia tuleku ja ootamise, lisaks harjutame kõrval kõndimist. Pätu vajab enda juurde inimest, kes suudab pakkuda talle armastust ja õnne. Ta on omamoodi leppinud oma situatsiooniga, ta tundub õnnelik. Alati rõõmsameelne, lustlik, sõbralik ja kuulekas. Tegelikkuses ta ongi õnnelik, sest tal on ju peaaegu kõik olemas, mida üks haavatud hing ihkaks. Puudu on vaid kindlust täis perekond, kuid küll ka see ükskord saabub. Pätu tegemistest saate lugeda näiteks siit: http://hettyhanna.weebly.com/paumltu.html Lisaks on ka tore koer Reks leidnud üles teekonna varjupaika. Ta on ääretult särtsakas, energiline ja pisut ülemeelik koerapoiss, kes tahab olla juht. Kui eesotsas olla ei lubata, siis üritab ta ikkagi. Kuid sõnakuulelikkus on õppimisel ja liigub aina paremas suunas. Lemmikuks on kujunenud istumine ja patsu andmine, kuid kui väga porine pole, siis võib ta ka lamada. Lisaks pusserdame hoolega ka siia ja oota käskluste kallal. Kuna Reksil on alati väga palju tegemist ja uurimisi, siis ei ole see õppimine ka alati meeltmööda, kuid maius on suurepärane motivaator. Lisaks õpib ta ka mänguasju tundma, kuid päris mängust ta veel väga ei taipa. Palli ta toob ja seda võib visata, kuid huvi kipub kaduma, kui selgub, et nii palju peab jooksma. Reks armastab inimesi ja nende lähedust. Hetkel on peavaluks ainult hüppamise komme, kuid tõsine töö käib ka selle kallal. Reks on hea sõber, kes teab kuidas oma sõpru ja perekonda rõõmustada. Reks ei klapi kassidega ja kõik koerad ka talle just väga sümpaatsed ei ole, kuid inimeste vahel ta erinevust ei näe, kõik on ühtmoodi kallid! Reksi tegemistest: http://hettyhanna.weebly.com/reks.html Mul ei ole enam ammu olnud ühtegi kassist hoolealuseid, kuigi armsad ja mõnusad on nad seal alati kõik. Kuid nüüd on mulle väga silma hakanud kiisupreili Darla, kes ei ole tavaline kass. Tema kaunile näole annab särtsu imeilusad jooned, lisaks on ta ääretul nõtke ja pehme triibik. Alguses on ta pisut pelglik ja kohe inimesega kontakti otsima ei tule, kuid silitusi naudib ja need võtab ta väga lahkelt vastu. Ka mängima tulek ei ole just kõige lihtsam otsus, kuid kui hirmutunne kaob, siis saab temast kõige pöörasem ja kiirem plika! Darla kohaneb ja vajab natuke aega, kuid kõigest hoolimata on temast saanud sõbralik, leplik ja lahke tüdruk. Darla tegemised näiteks siin: http://hettyhanna.weebly.com/darla.html Mida teete teie oma lemmikuga vabal ajal ja milliseid trikke selgeks õppinud olete?
Kõike kaunist ja AITÄH, et hoolid! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Armas varjupaiga vabatahtlik!
See kirjatükk siin on mõeldud Sulle, kes Sa oled väga tubli ja noor loomaarmastajast vabatahtlikuhakatis, kes mõtleb või ehk on juba alustanud oma teed ja tööd vabatahtlikuna loomade varjupaigas. Toon välja punktid, kus loodan vastata mõningatele Su küsimustele ning sellele, et mõistad, mis mul Sulle öelda on. Hinda oma võimeid õiglaselt, vastavalt kogemusele: Paljud vabatahtlikud, kes tulevad soovivad esimestel päevadel jalutada kõige pirakamaid pähkleid, ehk koeri kellega on ka minul ja Hettyl kui kogenud vabatahtlikel tükk tegemist või on tegu loomadega, kes vajavad tugevat sotsialiseerimist. Teine asi - onn mõningaid koeri, keda võime mina ja Hetty jalutada kahekaupa, kuid enamikele teistele vabatahtlikele see lubatud pole. Siin tekib kui-sina-võid-siis-miks-mina-ei-või olukord. Jah, me oleme mõlemad vabatahtlikud ja seda samadel tingimustel, kuid ei saa võrrelda Sinu, minu ja Hetty kogemust. Tundub ebaõiglane? Ehk natukene ongi. Kuid palun mõtle enne kui esitad küsimuse, et miks meie võime aga Sina mitte. Alusta neist keda me Sul soovitame jalutada ning siis kui nendega imehästi hakkama saad on aeg liikuda edasi! Loobu mõtteviisist ''mul on kodus koer, ma oskan'': See on tore, et Sul on kodus koer ja Sa tunned end seepärast nendega enesekindlalt, kuid varjupaigas elav koer on natuke midagi muud. Ma ei taha väita seda, et varjupaiga koerad oleks justkui mingi eri liik koeri, keda Sa veel ei tunne või halvemad kui nn kodukoerad, kuid nad on kindlasti teistsugused seepärast, et nad ei saa nii palju seda mida neil vaja on - inimtähelepanu, füüsilist liikumist ja vaimset treeningut kui saab nn kodukoer ning see päädib energiast küllastunud koertega, kellel on boksist vabanedes tohutult palju seda mida välja elada. Nad võivad sellest tulenevalt käituda veidike ulakalt ning sel hetkel tajud isegi millest ma Sulle hetk tagasi enne koera üleandmist rääkisin. Usu neid, kes teavad millest nad räägivad! Kui ma leian, et see loom on Sinu jaoks jalutuspartnerina sobimatu, siis palun usu mind! Ma ei tee seda sellepärast, et Sind kiusata, mul on ausõna vaid head kavatsused ja tahan usaldada Sulle looma, kes on mulle tuttav ning kelle puhul olen kindel, et saate kenasti omavahel hakkama. Kui ma ütlen Sulle, et see koer ei ole hetkel ohutu ning palun ära topi oma näppe tema aedikusse, sest ta võib käituda ettearvamatult, siis palun usu mind! Anname sellele olevusele veidi aega ja usu mind, peagi on käes päev kui töötajad on selle looma usalduse võitnud ning saame kõik vaikselt panustama hakata! Usaldus tuleb võita: Varjupaigas toimetades ei ole Su ülesanne võita mitte ainult loomade usaldust, vaid ka personali ja teist vabatahtlike oma. See on normaalne, et esimesel paaril korral kui tuled tunned end veidike kimbatuses, ei oska midagi teha ning ei oska varjupaigas olevate inimestega eriti midagi rääkida, kuid see läheb üle! Ole ise avatud, kuula mis Sulle räägitakse, jälgi teiste pealt kuidas asjad käivad, käi järjepidevalt kohal - see kindlustab Sulle üsna pea hea vaba aja veetmise väljundi, uued tutvused teiste vabatahtlike näod ning varsti leiad selle tegevuse mida naudid ja mis Sind varjupaika tagasi toob! Iseseisvu: Kuigi iseseisvalt varjupaiga territooriumil toimetama saad asuda alles pärast mõnd korda koos minuga kohal käies ning pärast koolitust, siis tuleb kasuks see kui oskad omale ise tegevust leida. Kohtan tihti küsimust "mida ma teha saan" või "mida siin siis vabatahtlikud ka teevad" ning küsin vastu, et "mida Sa teha soovid?". Konkreetset tööd ei ole mul Sulle iga kord anda, pead lähtuma ikka sellest mida ise teha tahad - on see koerte jalutamine, koolitamine, kassidega mängimine. Ja kui üks koer on jalutatud, siis alati on võtta teine! Käi ringi lahtiste silmadega ning usu, Sa leiad tegevust! Varjupaigas ei saa töö kunagi otsa! Palun tee ikka üks korralik jalutuskäik: See on aamen kirikus. Kui ma annan Sulle koera, kelle boksist värava juurde toomine võttis kaks minutit ning Sina teed koeraga ühe kaheminutilise ringi ning mina panen teda taas kaks minutit boksi tagasi (või teed seda ise), siis on see koera suhtes julm käitumine, see ei anna talle midagi, see teeb ta pigem kurvaks kui rõõmsaks. Koeraga jalutada alla 20 minuti ei ole mõtet. Seega parem jäta see koer boksist võtmata ning ära narri teda kui Sa ei võta tema energia kulutamist ning temaga hea aja veetmist tõsiselt! Oma tahet, mis ei kao Sage on ka see, et alustad oma tööd varjupaigas väga entusiastlikult, kuid mõne kuuga on suurem soov taandunud ning hakkan küsimusi puudmiste kohta küsides saama pidevalt saama vastuseid et mul on olnud kiire, ma ei saa enam käia. Palun mõtle aga sellele ka, et mina olen võtnud aja Sinuga enne varjupaiga saabumist suhtlemisele, oleme leppinud kokku ühise aja, et Sulle varjupaika tutvustada ning loovutanud aja mil oleksin saanud tegeleda sellega mis mulle kõige enam varjupaiga juures meeldib - tegeleda koertega - Sinu kaasamisse varjupaiga vabatahtlike hulka, olen planeerinud oma aega vastavalt sellele mil Sinagi saad varjupaika tulla ning vahel olen ka teinud ära kaks tundi kestva loomadega tegelevate vabatahtlike koolituse ning seletanud Sulle pikalt ja laialt tingimusi, seda miks vabatahtlikud varem loobunud on ning sõlminud Sinuga lepingu kus oled allkirjastanud kõik punktid. Ning ikka leiad mingi hetk, mitte väga kaua pärast lepingu sõlmimist, et Sa ei saa oma tegevust vabatahtlikuna enam jätkata.. Planeeri oma aega: Valdav enamus vabatahtlikest käib alles põhikoolis või gümnaasiumis, mis tähendab, et varjupaika külastatakse vaid nädalavahetustel. See jätab üpris vähe valikuvõimalust nende päevade osas mis varjupaigas veedetud saavad. Sellise elu kõrvalt, kus on korraga kool, trennid, muud hobid, sõbrad, pere ja õppetöö, peab enne tulemist hoolega järgi mõtlema, kas miinimumnõue - kaheksa tundi kuus on täidetav. Paljud vabatahtlikud kellele graafikupõhist süsteemi seletan küsivad tihti, et aga ma ju ei tea kuidas mul siis kooli ja õppimisega on või mida minu pere ja sõbrad sel päeval planeerivad, kuid seda nimetataksegi ajaplaneerimiseks! Soovitan panna kuu alguses plaan paika, et oled miinimum kahel päeval varjupaigas ning kõik teised tegevused peavad end ehitama selle ümber, mitte vastupidi! See miinimumtundide nõue on köömes - minu ja Hetty tavaline kuu, kus me ei ole tõeliselt hõivatud kooli jms tegemistega (kuid ka siis saab alati miinimum täidetud) ei möödu kunagi alla kahekümne tunni varjupaigas. Mõtle sellele tõsiselt järgi enne kui avalduse esitad! Kui Sa neist asjadest aru saad, siis ongi valmis üks ülimalt tore vabatahtlik, kelle me oleme rõõmuga nõus vastu võtma oma tiimi ning kelle olemasolu aitab nii paljude kurbade vaheetappidega loomadel päevi paremaks muuta! Vabatahtlikuks saamisest loe: http://www.varjupaik.ee/#!tule-vabatahtlikuks/cpeq Aitäh et hoolid! vabatahtli Hanna Need kes igapäevaselt loomadega kokkupuutuvad teavad, kui palju need sõbrad meid usaldavad ja meile annavad. Kuid leidub ka neid, kelle jaoks on osad kallid pereliikmed siiski tülikad ja rikuvad nende rahulolu. Varjupaikadesse sattuvad loomad ei ole kindlasti saabudes rahulolevad ja õnnelikud. Võõras koht, palju loomi, uued inimesed põhjustab närvilisust, stressi, hirmu. Loom, kes on kaotanud oma turvatunde, oma õige paiga ei saa kohe usaldada ja end kõigile avada, ta vajab aega. Varjupaigas vabatahtlikuna olles kogeme tihtipeale täielikku ahastust, et kas tõesti möödub taaskord sellel looma 14 päeva ja mitte keegi ei otsi oma kadunud sõpra. Kas ikka veel mõeldakse, et kui loom kaob ära, siis ongi kadunud, kui läinud siis läinud, paratamatus!? Oma mure sokutatakse kellegi teise kanda. Mida mõtleb see inimene, kes oma lemmiku autosse pakib ja ta kuhugile poetab, ei tea me vist keegi see tundub liiga julm. Ei tahaks küll võrrelda, kuid kas see inimene suudaks teha seda ka oma ema või isaga, kui need liiga vanaks ja tülikaks muutuvad, loodetavasti mitte... Aga miks tehakse ikka veel seda loomadega? Tänase teema mõtte algatajaks on üks tõeliselt noor, lustlik, kuid pisut kasvatamatu noor koerapreili, kes jooksis segaduses varjupaiga läheduses ringi. Oli näha, et koer on hoitud ja rõõmsameelne ning kindlasti saabub kohe varsti ka tema omanik, kes on teda juba ammu oodanud ja otsinud. Lootused purunesid ning omanikku ei saabunud, jäid vaid mõtted, miks nii läks? Mida suutis see koeraplika küll korda saata, et mitte keegi enam ei huvitunud ega oodanud teda? Tänaseks on ta leidnud endale hea kodu, kus ei jõuta ära imestada, miks enam nii head, sõbralikku ja truud koer ei vajatud. Kuid ega kõik loomad ka ise varjupaika ei tule. Tullakse ka koos omanikuga ning sõbrast loobumise põhjuseid on erinevaid. Küll kasvas koer liiga suureks või haugub liiga palju, ajab karva, ei kuula sõna, teeb pidevalt pahandust, tekkis allergia. Ka osad kassid ajavad karva, teevad pahandust, ajavad tüütult varakult üles ja ei lase rahus elada. Kuid, kas see on põhjus sõbrast loobumiseks? Või peaks see olema hoopis loomaomanikuks olemise rõõm ja kohustus, olla hea õpetaja oma lemmikule. Enne uue pereliikme koju toomist oleks kasulik enne rahulikult kogu perega rahus maha istuda ja kaaluda, kas tõesti on see aeg käes, kus võtta vastutus 15-20 aastaks, kas tõesti ollakse selleks vastutuseks valmis. Kui kõik meist teeksid kaalutletuid ja läbimõelduid otsuseid, siis jääks nii mõnedki õnnetud loomad olemata.. Kuid kui probleem on juba kohal ja ise enam sellega toime ei tule, siis on olemas paljusid loomasõpru, kes aitaksid alati hea nõu ja mõtetega. Alati ei pea loomast loobuma, teda kuskile poetama. Piisab lihtsalt enda käsilevõtmisest ja looma koolitamisest. Teadmine, et sa ei ole oma murega üksi on juba suur asi. Ei pea kartma muret jagada ja küsimusi küsida, probleemi lahendamine on palju hinnalisem, kui selle minema viskamine. Olen lugematu arv kordi kohanud kuulutusi, kus otsitakse vanale sõbrale uut kodu, sest tema truu peremees on surnud. Muidugi on loom elanud maal ja kohe kindlasti ei saaks ta hakkama linnas elamisega ja veel korteris. Isegi ei proovita, vaid arvatakse kohe, et loom ei kohane ning stressi tekitamisel pole mõtet. Kuid hoopis võõraste inimeste juurde kolimine on kõige parem lahendus. On äärmiselt kurvakstegev selliste kuulutuste lugemine. Kindlasti ei ole kõik lood mustvalged ning esineb erandeid, kus lihtsalt puudub muu lahendus. Kuid palju probleeme leiaks lahenduse, kui leiduks tahet ja julgust võtta endale vastutus ja mitte sellest nii lihtsalt kõrvale põigelda. Pildil on loomad, kes moodustavad ime pisikese killukese loomadest, kes on varjupaigas elanud. Neil kõigil on erinev minevik, kuid saatus sarnane. Varjupaika jõudes oli mõni kriitilises sisus ja vajas kiiret arstide abi, teised näljast ja väsimusest kurnatud ning kolmandad lihtsalt hirmul võõra koha ees, neljandad sügvalt inimkartlikult. Kuid neil kõigil on sarnane saatus. Varjupaigas elades, kohanedes ja õppides, leidsid nad endale uued kodud. Kodud, kus neil on hea, neid hoitakse ja armastatakse. Nad on nüüd täisväärtuslikud pereliikmed!
Kas poleks tore, kui loomi ei koheldaks tänapäeva maailmas mänguasjadena tahan siis võtan, ei taha siisi viskan minema. Selline maailm oleks imeline. Äkki pingutame üheskoos ning ei veeretaks oma tegemata tööd teiste kaela. Koos suudame palju! Aitäh, et hoolid. vabatahtlik Hetty Kui sinu eakamal sõbral, naabril, sugulasel on kaduma läinud kass/koer ning tal endal on lootus kadunud, siis aita teda ja otsige koos oma piirkonna varjupaiga koduleht läbi, võibolla keegi märkas ja pakkus loomale abi ning toimetas ta just sinna. Iial ei või teada. Tänasega algab meie blogis uus postituste sari "Üks päev loomade varjupaigas", mis on täpne ühe varjupaiga-päeva kirjeldus sellest mida me ühel kindlal päeval varjupaigas tegime, kellega tegelesime ning mis toimus. Oleme varasemaltki kirjeldanud mida me teeme, kuid see 'sari' erineb tavapärasest ülevaatlikust postitustest, sest toome teieni võimalikult erinevaid päevi: halva ilmaga, produktiivseid, erinevaid üritusi täis päevi, päevi, mil tuleb varjupaika uus vabatahtlik, päevi kus tegeleme koerte koolitamisega ja nii edasi.. Lõpuks peaks sellest kaardistuma välja see, mida me siis õieti vabatahtlikena näeme, kogeme ja teeme, sest ausalt öeldes kohtame mõlemad aeg-ajalt küsimust, et mida me varjupaigas siis ka teeme ja ei oska sellele kunagi eriti kompaktselt ja lühidalt vastata, sest päevad loomade varjupaiga vabatahtlikuna on täiesti seinast seina erinevad. 29.01.2016 9.44: Jõuame varjupaika. Tervitame töötajaid ja kuulame vahepealseid uudiseid. Hanna vahetab riided ilmakindlamaks. 10:02: Esimesed liuglemised jääl on tehtud, õnneks veel kukkunud pole, kuid tuleb olla ääretult ettevaatlik. Kõigepealt läheme kutsikate juurde, kes on vahepeal tublisti kasvanud ja vajavad juba esmast sotsialiseerimist - neile ja nende emale anti esimesed nädalad rahu. Et saaksime rahulikult kutsikaid ka pildistada viib Hanna nende ema Claire'i jooksuaedikusse, Hetty viib ka hommikusöögi-joogi. 10:08: Kutsikad on nagu ikka imearmsad!Mõned klõpsud: 10:38: Nunnutamisega on kõik! Kutsikate ema Claire ka juba igatseb. Toome ta tagasi ja võtame nende naabritüdruku väikese My endaga möllama. Väike My sattus varjupaika Kildemaa teelt, Tori vallast 18. jaanuaril. 29. jaanuari seisuga ootab veel oma vana omanikku talle järele. 10:20: Sellise märja ilmaga ei viitsi ka Väike My kaua plätserdada nii et viime ta peagi tagasi oma sooja pessa. 10:22: Hanna teeb ringkäigu tagumiste aedikute ümber, tervitab sealseid asunikke Dinat, Reksi ning Semu. Betoonibokside juures ka Pätut, Aleksit ning Fredy. Suundub kassimajja kass Aratoni silitama. 10:28: Saabub Hetty kes teatab, et veterinaar ning personal arvavad, et kuna kutsikad on piisavalt suured ja nende hammaste tõttu ei taha kutsuema Claire pikalt neid piimaga toita, siis otsime neile toidulaost kutsikatoidu ning proovime kas nad oskavad süüa ning mis sellest välja tuleb. Leiame mõne minutiga varjupaigale annetatud Royal Canini toidud, mis mõeldud koertele alates teisest elukuust, kuid veterinaariga konsulteerides leiame, et miskit paha toidus pole ning et sooja veega tuleb krõbinaid niikuinii leotada, siis peaks kutsikad, kes vaid kolmenädalased nendega ilmselt hakkama saama. Proovime! 10:40: Teatame kontoris ka neile keda laoruumis polnud, et hakkame kutsikatele leotatud kuivtoitu andma ning otsime välja kausid, valame arvatava koguse topsi ning asume kõiksugu kopsikutega taastusravimaja poole teele. 10:41: Jeeeeee! Kutsikad söövad isukalt, igaüks omast kausist. 11:02: Taas kutsikatega tegeletud! Võtame Fredy ning läheme teda jalutama ja pildistama - Mäx on ka. 11:52: Vajalikud pildid käes - pilte on veel, tõin siia üksikud, kuid pildid lähevad nii varjupaiga kodulehele kui Rekkurescue ehk ka meie varjupaiga koertele kodu otsiva organisatsiooni lehele - Fredy on Soome organisatsiooni põhimõtetele kvalifitseeruv - väga inimsõbralik esmakontaktil ja tore. 12:02: Paneme Pätu ja Dina koos jooksuaedikusse. Las need pöörased möllavad koos! 12:15: Uus fotosessioon! Ka Reks on selline koer, kellele antakse võimalus saada uus kodu Soomes - selleks vajalikud tingimused on, et loom oleks inimesega sõbralik ja poleks varjupaigas oldud perioodil inimese vastu mingit selget agressiivsust üles näidanud. Nii et Reks kvalifitseerub. 13:20: Ka see fotosessioon+jalutuskäik sai lõpu. Aeg taas kutsikaid toita. 13:31: Kui me juba seal oleme, siis mõtleme et vahetame ka nende pesamaterjali uuema vastu. Hanna otsib laost uue pehme madratsi, linu ja patju, Hetty koristab vana ära ning peseb selle ajaga ka põranda. Kuniks põrand kuivab veedame toredalt aega teises taastusravimaja boksis, mis hetkel veel tühi. Ka kutsikate ema Claire on meiega. :) 13:52: Kuna kutsikatel pole veel nimesid, siis arutleme, et millised nimed meie neile paneks. Kuna ema nimi on Claire, siis C-tähega nimed on eelistatuimad. Nii saab poisiklutt nimeks Charlie/Charles ning must-valge piiga saab Hetty poolt nimetatud Caitlyniks ning Hanna paneb pruuni värvi plikale nimeks Camilla. Eks näis mis neist tegelikult kunagi omades kodudes saab. :)
14:17: Paneme Pätu ja Dina tagasi oma boksidesse. 14:32: Kuna ilm on veidike niru, jalgealune tahab libeduse tõttu pidevalt ära kaduda ning oleme kõikide koertega (v.a Semu, kes ootab vana peremeest ning ei taha ise et temaga tegeletakse) ära tegelenud, siis otsustame tänaseks lõpetada. Tagasi puhtamatesse rõivastesse ning kodu poole! Selline oli üks meie päev varjupaigas! Tegelikult me nii sünkroonselt koos ei toimeta - mõlemal on erinevad hoolealused, kellega tegeleme individuaalselt, kellega jalutame erinevatel aegadel ning samuti ei ole meie ajad mil varjupaiga oleme ühtinud, kuid see päev sai ekstra varasemalt kokku lepitud, sest soov oli koos koertest pilte teha. Sel päeval ei tegelenud me näiteks ei koertega individuaalselt, ega ka külastajatega, sest olime kogu aeg ise tegevuses ning töötajaid jagus kenasti külastajatega tegelema. Kindlasti on järgmine päev mille teie ette toome hoopistükis erinev sellest. Nii kestuse kui iseloomu poolest. Ning kindel on see, et mõnel järgmisel korral kirjutame mõlemad eraldi oma tegemistest samal päeval. Kuid küll te peagi ise näete. :) Aitäh et hoolid! Hetty & Hanna. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|