Vaatamata tänasele vihmasele ilmale oli varjupaigas siiski hoolega tegemist. Hommik algas koos Otto ja Mäxiga aedikus mängides, õige varsti liitus ka Bibi. Koerad said kõik omavahel suurepäraselt läbi ja mängisid ning jooksid väga pikalt. Kuna vihm aina tugevnes ja tugevnes, siis kolisime ümber vähe tubastesse tingimustesse. Ka seal leidsid koerad endale vahvaid mänguasju millega aega sisustada ning Otto leidis, et kõige mugavam ja turvalisem on olla varjupaiga administraatori Kelly jalgade juures, end seal siis sügada ja mõnuleda. Tal ei olnud ka minu süles istumise vastu midagi, seal keerutas ja mõnules ta samuti üpris pikalt. Lasi end paitada ja siluda nii rahulikult ja oli üleüldse üks viisakas ja tore koer. Ka Bibi üritas vahepeal minu sülle pressida, kuid see Ottole väga ei meeldinud ning siis muutus ta armukadetaks. (VIDEO kolmest sellist leiate alt ja meie youtube kanalilit) Kui vihmasadu õrnemaks jäi, siis järgmisena läksid aedikusse möllama Beton, Emma ja Mäx. Emma ja Beton sikutasid üheskoos mänguasju, käisid vahepeal maiust nurumas ning Mäx sehkendas omi asju. Püsti sai pandud ka tõkked. Beton ei saanud esialgu küll aru, miks ta peaks tõkkest üle hüppama kui kõrval on ruumi nii palju ja minuni saaks tulla lihtsama vaevaga. Hiljem ta sai siiski asjale pihta ning tõkkeid tuli ületama ka Emma. Peale seda tegime jalutuskäigu Pätuga. Pätu jalutab ikka väga viisakalt ning kuuletub samuti super hästi. Niikaua kui Liisu ja Ribbon aedikus jooksid käisin mina Maksi, Mäxi ja Blackyga metsas jalutamas. Maksi oli väga tubli ning kuulekas ja jalutas väga ilusasti. Blacky oli aga täielik tuuseldis. Kuna peale sterilisatsiooni on tal kaelas ikka veel see kopsik, siis suudab ta sellega igale poole kinni jääda, mulda üles kühveldada ja muidugi ka teisi koeri hirmutada. Mitmel korral jooksis ta Maksile külejepealt sisse, kuna tal oli jube tuhin sees ning Maksi jäi lihtsalt märkamatuks. Oma jalgu tuli õue sirutama ka tore Taadu, kellele otsisin esmalt kaelarihma. Taadu lugu lühidalt jutustades on selline, et varjupaika saabudes oli ta väga kehvas seisus, nimelt oli ta autolt löögi saanud ning tagumine osa kehast oli väga nõrk. Enamus ajast ta lihtsalt oli ja lamas, ei söönud ega joonud. Tasapisi hakkas ta kosuma ja täna juba hakkas ta lausa jooksma ja oli kui noor kutsikas kes rihmaotsas kepsutab. Taadu looga saab lähemalt tutvuda siit - https://www.facebook.com/VarjupaikadeMTY/photos/a.159284614104722.38414.157657937600723/971833759516466/?&theater Veel tulid vihmase ilmaga jalutama noored Opel ja Honda koos toanaabri Triinuga. Tasapisi õpivad ka nemad juba korralikult jalutamist ja on üksteisele muidu muhedad mängukaaslased. Tänansesse päeva jagus ka kurbi uudiseid. Nimelt kunagine varjuka elanik Drontal on tagasi varjupaigas, sest tema omanikud ei saanud kahjuks koerakese pidamisega hakkama. Dorontal on nagu Drontal ikka – värisev väike häbelik ja üli kartlik koerapoiss, kes tegelikkuses vajaks hella abikätte, kes tõstaks temas usaldust inimeste vastu. Homme on uus päev ja täis uusi seikluseid! Vabatahtlik Hetty!
0 Comments
Taaskord oleme osa võtnud suurepärasest üritusest Koerte Luitekross 2015. Lisaks minule ja Mäxile osalesid varjupaigast kolm koera ja vabatahtlikku – Jennifer ja Beton, Jane-Lii ja Sälly, Ellinor ja Stella. Veel õnnelikumaks teeb mind teadmine, et tegelikult oli meil veel vabatahtlikke, kes oleksid soovinud luitekrossil-, retkel osaleda, kuid kahjuks ei olnud osade varjuka koerte tervislik seisund seda hetkel lubav või oli mõnel kutsal käitumisega väiksed probleemid ning me ei osanud arvata, kuidas ta suures rahvamassis end üleval oskab pidade. Päev enne võistlust valmistasin varjupaiga koertele ka triibulised rätikud, et nad ikka silma paistaksid ja kõik näeksid, et ka varjupaigas on toredad, seltskondlikud ning vahvad neljajalgsed! Lisaks oli meiega kaasas ja suureks toeks Varjupaikade MTÜ maskot Mannu! Vabatahtlikud, kes sel aastal osalesid olid lihtsalt super tublid. Koerad pidasid ilusasti vastu ja kuuletusid super hästi. Me keegi ei läinud sinna võitu otsima, vaid pakkuma koertele vaheldust igapäevasest elust ja ka endale toredaid mälestusi hankima. Päev oli lihtsalt suurepärane. Kõik olid positiivsed. Korralduslik pool sujus nagu valatult ja kõike ühe sõnaga kokkuvõttes saab kasutada ainult sõna IDEAALNE! Mina osalesin juba kolmandat aastat ja tulemusega võib väga rahule jääda. Rada oli tuttav, kuid siiski üpris väsitav. Kuid edusammud on siiski tublid. Läbisime Mäxiga raja ainult joostes, joogipunktis võtsime muidugi hoo maha, et mõlemad saaksime rahulikult juua. Peale võistlust oli meil kõigil võimalus minna küsima jäätist, mida loovutati kõigile, kellel number rinnas ja koer näpuotsas. Jäätis söödud ning oligi aeg kodu poole minema hakata. Stellal vajus koheselt silm kinni ja terve tee möödus temal unenägudemaal. Mäx aga istus nina auto aknast väljas ja lasi tuulel silitada oma märga ninaotsa. Beton aga elas hoogaslt kaasa ka autosõidule ja oli muidu tubli kaasreisija. Sälly liikus meil teises autos ning ka tema oli ääretlt väsinud, kuid siiski tubli ja rõõmsameelne. Kui kõigil oli 5km seljataga kostus üheskoos lause „Järgmine aasta uuesti!“
vabatahtlik Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|