See on küll natuke uskumatu, kuid juba kahe päeva pärast sõidame koos Helsingisse! Ja muidugi mitte lihtsalt niisama või IKEAsse, ikka varjupaigandusega seonduv põhjus on ka!
Ma usun nii siin kui meie Facebooki lehel on mitmeid kordi läbi käinud selline väljend nagu Rekkurescue või et soomlased või et koer/kass sai kodu Soomes = taevane paradiis. Tavaliselt mõtlemegi nende all Soome vabatahtlikest koosnevat organisatsiooni Rekkurescue, kes on Varjupaikade MTÜ jaoks täiesti asendamatu koostööpartner. Nad mitte ainult ei aita paljudele meie koertele-kassidele kodu leida, vaid nad toovad iga oma külastusega kaasa ka palju kogutud annetusi - head-paremat söödavat, mänguasju, varustust meie loomadele. Samuti on nende poolt ehitatud näiteks Pärnu varjupaiga põhilise kassimaja suure toa väliaedik, nad on ühed suuremad annetuste kogujad meie uue koeramaja projekti jaoks ning neid lünki mida Rekkurescue pidevalt ja pikaajaliselt on täita aidanud ei jõua siia üles lugedagi.. Hindame neid väga kõrgelt, sest teame, et alati kui koer leiab nende vahendusel uue kodu, siis on tegemist parima võimaliku variandiga selle konkreetse looma jaoks - põhjalik eeltöö välistab inimesed, kes otsust loom võtta pole hästi läbi mõelnud. Kuid miks siis meie ikkagi Soome läheme? Rekkurescuel on palju vabatahtlikke ja toetajaliikmeid ning üheks neist on ka inimene, nimetagem teda Cks, kes kinkis minule ja Hettyle juba aprillis piletid Victoria Stilwelli koerashowle, mis toimub 21.08 Helsingi Olümpiastaadionil! Korraks kadus mul maaühendus ära, kuid siis sain aru, et asi on päris ning me läheme maailmakuulsa Briti päritolu koeratreeneri LIVE showle! Kui kellelegi nimi üksi midagi ei ütle, siis tal on ka oma telesaade, mis on ka jooksnud Eesti kanalitel Kanal2 ja Kanal11, pealkirjaga ''Nurjatud koerad''. Tema meetodiks on positiivne treening, mis näeb ette, et koera heale käitumisele, igale heale arengule järgneb tohutult kiitust ning kui koer käitub mitteootuspäraselt, siis ei järgne mitte karistus vaid ignoreerimine ning uuesti üritamine. Rohkem meetodist ja Victoriast siit: https://positively.com/. Igal juhul on meil olnud aega terve suvi selle mõttega harjuda, kuid päriselt jõuab ilmselt kohale siis kui me reedel olümpiastaadionile jõuame. Ja oleks siis tohutu kingitus sellega lõppenud - ei. Kaasuvalt tasus see hea inimene ka meie sealviibimise eest! Ja kõik mis ta ütles aprillis Pärnu varjupaiga külastuse jooksul oli, et see on sellepärast, et meie teeme midagi, mida tema Soomes elades teha ei saa - Soomes puuduvad avatud varjupaigad, sellises vormis nagu meil ning meie tegevus on talle sügavalt hinge pugenud. Iga kord kui keegi meid tänab, ütleb, et ''müts maha'' või kirjutab mõne armsa kommentaari oleme äärmiselt tänulikud. Neid inimesi ei pea otsima üle lahe, neid on ka Eestis täitsa arvestatav hulk, kes hoiavad pidevalt meie tegemistel silma peal, toetavad aeg-ajalt hea sõnaga või tulevad varjupaika loomi vaatama ja mainivad siis ära meie ''imetoreda blogi ja imetlusväärse teguviisi''. Kuid sellist preemiat ei osanud uneski ette näha, sest vabatahtlik töö varjupaigas on miski, mis ei tasu tavaliselt asjadega, mida saab mõõta valuutas. Kuid see läks sügavale hinge ja see ei tule sealt kunagi välja ka. Me oleme äärmiselt tänulikud! Igal juhul - tahtsime ka teiega meie rõõmu jagada. Viibime Soomes terve nädalavahetuse, 20-23. august. Nagu pikemast viibimisest arvata võib, siis pole show ainus mis meil plaanis. Ja veelkord, me ei lähe Fazeri kommivabrikusse või lihtsalt niisama šoppama - kaks väga oodatud kohtumist on veel. Üks neist toimub imetlusväärsete kahejalgsetega ja teine mõlemale väga tuttava neljajalgsega. Showst endast ja sellest kõigest juba siis kui tagasi oleme! Ootusärevus on suur!
0 Comments
Juba eelmisel suvel oli meie ühine suur soov minna koos koertega matkama sellisel viisil, et jääme ka ööseks. Sellepärast ikka, et huvitavam oleks! Eelmise suve töögraafikud olid aga mõlemil tihedad ning kuna teadsime et uus suvi tuleb praktiliselt viie sekundiga, sest aeg läheb väga kiiresti, siis lükkasimegi asja selle aasta suvesse. Veidi enam kui nädal tagasi sai pikalt planeeritud reis ka teoks! Ei teadnud me keegi kunagi eelmisel suvel veel, et Mäx Hetty päris oma koeraks saab ja kes tore parasjagu varjupaigas on, kes saaks teise koeraga läbi ning kellega mul oleks ka arvestatav kontakt. Mingid unistuste sihtkohad olid meil juba varem olemas, kuid planeerimise töiseim faas jäi juulikuu esimestele päevadele. Arvestades teineteise soove panime paika marsruudi, tellisime omast arust ka hea ilma, broneerisime aegsasti praamipiletid ja tegime koerkatseid Rockyga. Just selles suhtes, et kuidas nad Mäxiga läbi saavad, kuidas ta autosõitu suhtub ning erinevatesse olukordadesse, ümbritsevatesse inimestesse. Grillfest ja Hansapäevad olid head üritused kus teda jälgida. Ja Rocky üllatas mind mõlemal totaalselt. Lasi end kõigil katsuda, oli ise sealjuures täitsa stressivaba ja rahulik, klappis teiste koertega.. Samuti sai ta üritustele transporditud autoga ja selgeks sai et talub ka autosõitu. Ta polnud just maksimaalselt õnnelik nagu Mäx, aga selles polnud tema jaoks ka midagi hirmsat. Rockyst kirjutan pikemalt ka järgmises Läbi ja Lõhki postitustesarjas.. Igal juhul 16. juuli hommikul sai alustatud Viljandist ning lõpetasime 18. juuli pärastlõunal Mihkli laadaga. Viljandi seepärast, et Hanna õpib seal ning veel sest soovisime külastada ka Viljandi kodutute loomade varjupaika - huvi näha kuidas teised varjupaigad ja nende elanikud elavad oli mõlemal suur. Edasi põrutasime Raplasse, kus sõime mõnusasti pärastlõunat ning siis viis tee kauaoodatud Rummu karjääri, kus on nood kurikuulsad Rummu vangla varemed ja helesinine vesi. Mõlemad ülielevil, sõitsime kohale ja avastasime, et jeebus, koht on ikka tegelikult palju ulatuslikum kui piltide peal näinud oleme. Siis keeras ilm nii ära, küll ladises, küll välkis ja paugutas. Ilmselt me oleks tunniga selle õige koha üles leidnud, aga fun part is, et me lihtsalt ei leidnud seda üles.. Nägime helesinist vett ja kaugel tundus nagu oleks miskine müür, aga blondinkad ja muidu veidrad ja imselt vist ka karmavõlglased, ei pannud me kokku et seal võibki päris asi olla. Sõitsime siis läbimärgadena ööbimispaiga poole, meel mõru ja kui pöörasime suurele teele ei saanud kümmet sekunditki sõita kui paistis õige parkla, arusaadavalt vanglamüürid ja umbes viiskümmend autot. Ega sealjuures polnudki muud teha kui naerda, enda peale näpuga näidata ja äikesetormi eest minema sõita. Esimene öö möödus imekaunil RMK Nõva puhkeala Periküla telkimisalal. See oli tõeliselt kena, puhas ja üleüldse oli see niiiiivõrd mõnus valik! Inimesi oli seal teisigi, kuid ka meie leidsime enda jaoks kena kaetud lõkkeahjuga(?) privaatse koha. Kõrval oli liivaluide mille taga kohe meri - ääretult looduskaunis koht. Meil vedas ka ilmaga, oli ainult soe meretuul. Hommikul ärkasime jällegi kõuemürina peale. Mõtlesime küll, et päike paistab, küll üle läheb, Pärnus küll on suts ja valmis selle äikesega, kuid me ei teadnud siis veel kui visa on Läänemaa äike. Keerutas ja tiirutas, nii et telki arvatavast niiskusest säästa pakkisime juba seitsme ajal asjad ja läksime edasi Haapsallu. Sekund pärast seda kui autosse saime tuligi lauspadukas. Nii et aitäh me armsatele koertele, kes meid üles äratasid! Haapsalus oli meil plaanis pikem peatus teha, end tankida, jalutada ja nautida, aga selle asemel istusime suvalise kaubamaja parklas ja tukkusime selle aja ära, sest nagu ma ütlesin, Läänemaa äike oli vähemalt sel päeval kõvasti putru söönud. Kui aeg hakkas kaheteiskümnele lähenema läksime kokkulepitud visiidile Läänemaa kodutute loomade varjupaika, nägime meie vahvat endist Pärnu asukat Karu ning vestlesime imetoredate juhataja Kaja ja vabatahtlik Kaijaga. 15.15 praamiga suundusime Muhumaale, kus pärast veidi aega tiirutamist otsustasime hoopis Orissaares uut ööbimispaika otsida. Meil selleks päevaks polnudki midagi otsitud, sest Muhumaal RMK alasid pole ja lootsime et ju leiame midagi. Pärast mõnd ebaõnnestunud katset rannajoonele lähemale saada suundusimegi Orissaarde ja väga lihtsasti, ilma GPSita leidsime lihtsalt ideaaaalse koha kus ööbida. Hiljem selgus, et see oli Titeranna. Käisime ujumas, Rocky üritas mind veest muidugi päästa, see oli lihtsalt nii naljakas kuidas ta kaldal kiunus, siis vette hüppas, minuni ujus ja kohe tagasi, nagu et ''okei, sul on kõik okei, ma nüüd lähen siis.'' Viimane päev peitis endast Orissaare avastamist, ülesõitu mandrile, Koongasse Mihkli laadale sõitmist. Olime ise väsinud, sest koerte kommete kohaselt hilja voodi, vara üles polnud harjumuspärane, koerad veetsid praktiliselt iga minuti magades ja nii ta otsa saigi. Kahjuks. Aga ma usun, et järgmine reis pole ka teab mis kui kaugel! Oh ja meie koerad! Mäx on musterkoer, sellest pole mõtet rääkidagi. Aga Rocky... Seesama Rocky, kes oli varem arg ja alandlik kui nägi lähenevaid inimesi ja kes enne silmadega jahtis teisi lähenevaid koeri magas praktiliselt Mäxi kaisus, pooleldi tema peal, sõi Mäxiga ühest peost. Nad olid koos nagu armsamad vennakesed eales! Samuti oli Rocky igal pool lihtsalt nii hästi käituv koer, et mine hulluks! Ei mingit probleemi praamile minemisega (seal ju kitsad kõrged trepid), seal olemisega, ei mingit probleemi üldse mitte millegagi. Sattusin Rockyst täielikku vaimustusse, sest ta on nii viisakas, nii sõna otseses mõttes chill kõigega mis temaga ette võetakse ja oeh lihtsalt niiiivõrd armas koer! Temast tuleb veel eraldi postitus nagu ka ülal mainisin. See reis poleks olnud mitte midagi kui meil poleks koeri kaasas olnud! Ja loomulikult oli koerte kaasavõtmine esimene asi miks me üldse tahtsime minna. Kulgemist filmisin ka Varjupaikade MTÜle GPS Eesti poolt kingitud GoPro Hero seikluskaameraga. Esimesest päevast on päris põhjalikult, teisest vähem, aga midagi ikkagi on, sest ega eriti sellist totaalset lebotamist ei olnud, olime pidevalt asised. Sellegipoolest, 10-minuti jagu tegemisi ja looduskaadreid ja vaateid on nüüd avalikuks vaatamiseks! Mutrimärgist valige videole ikka kõrgeim võimalik kvaliteet! Kaunist suve jätku! Hetty & Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|