See nädalavahetus algas jällegi reedel. Juba hommikul kella üheksa ajal jõudsime Hettyga varjupaika ning vaatasime üle uued varjupaiga asukad, kelleks oli pisike koer Nässu ja äsjasaabunud Otto. Otsustasime võtta läbisaavad koerad koos aedikusse ja üllatuslikult sai korraga joosta lausa KUUS koera - 'minu' Nupsu ja Roomet, boksikaaslased Lilleke ja Otto ning ka Xena ja uueke - Nässu. Mõelda vaid - neli emast ja kaks isast koera said kõik omavahel suurepäraselt läbi. Vahepeal pidime küll Ottot veidi rahustama, sest ta kutsikas ja kees vahepeal üle Nupsut taga ajades, kuid üldiselt ei tekkinud suuremaid tagasilööke. Nupsu ja Roomet said seega sel nädalal hea grupiteraapia. Nupsu on seeläbi veel julgemaks saanud, vahepeal tuli ka ilma Roometita paisid manguma, kuid üldiselt on ta täielikult Roometi käpa all.
Laupäeval möllasid Roomet ja Nupsu Otto ja Lillekesega, Xena ja Nässu said eraldi seda teha. Liisuga läksin kergema vastupanud teed ehk käisin temaga mõlemal päeval pikal metsatiirul - ei mingit aedikus möllamist või eriti pikka kontakti. Mul on lihtsalt tunne, et ta on liiga apaatne - kas hetkel või üldse, et temaga näiteks kuulekust õppida. Vähemalt veel ma tunnen et pole sellel mõtet. Kiisudest pole mul ka enam kedagi kuna möödunud nädalal lahkus ka Batman uude koju. Ma küll otsisin kassitoast omale seda kassi, kellega oleks see helk või kes meelde jääks, kuid hetkel polnud seda tunnet veel. Võib-olla järgmisel nädalal panustan kassidele natukene pikemalt. Tegin veel ka pilte ja video - need saabuvad hiljem. :) Hanna
0 Comments
Kuna minu koolinädal sai läbi juba neljapäeval, siis sõitsingi õhtul Pärnu, et juba reede hommikul varakult valmis olla ja varjupaika minna. Ilm oli väga ilus ja mitte miski ei suutnud takistada sinna jõudmist. Põhjus, miks ma ei saanud minna varjupaika ka laupäeval ja pühapäeval on väga lihtne, nimelt on mul esmaspäeval mikrobioloogia eksam ja selleks on vaja väga kõvasti õppida. Kuna reede on ka protseduuri päev, kus inimesed saavad oma kasse tuua steriliseerimisele ja kastreerimisele, siis käis reedel päris palju rahvast varjupaigas. Varjupaika läksime koos Hannaga ja sinna jõudes mängisid aedikus juba Stella ja Mäx. Esmalt läksimegi nende juurde ja tegelesime nendega suhteliselt pikka aega. Mõlemaga sai harjutatud istu, lama, oota käsklust. Stella tegi kõik väga kenasti ära, kui Mäx oli segaduses, kuna Hanna tegeles Stellaga, siis ta tahtis ka sinna minna ja ka sealt maiust saada ning sellepärast ei tulnud meil ka eriti oota käsklus välja. Kuid kõik muu istumise, lamamise ja ka käpa andmise tagi ta väga tublisti ära. Järgmisena läksid aedikusse kuus väikest koera - Nupsu, Roomet, Otto, Lilleke, Nässu ja Xena. Kõik said väga hästi omavahel läbi ja neid oli lausa lust vaadata. Kõik olid nii elavad ja rõõmsad, käisid ringi ja ajasid omi asju ning siis tulid jälle, et pai saada. Sellised rõõmurullid tõid naeratuse suule ja kadus igasugune ajataju. Nüüd tuligi Reede kord, kes oli oma kuudist mind pikalt jälginud ja ka mõne niuksatuse kuuldele lasknud. Käisime jälle oma tavapärase tiiru metsas, kus ta sai hullata ja ringi joosta. Vaikselt hakkab tunduma, et peaksime mõne uue paiga otsima, kus ta saaks lahtiselt joosta Kuna see pikk metsatiir on küll ilus ja vahva, aga ega selle nädalaga midagi erilist seal ei muutu ning see hakkab juba Reedele vist igavaks muutuma. Metsas käidud oligi aeg seal maal, et pidin korraks ära käima. Tagasi jõudes tegelesin ma kassidega. Nimelt olen ma pikalt silmitsenud kahte vahvat kassipoissi Njuutonit ja Nikolast. Tegemist on vendadega, kellel jagub energiat igale poole. Nii saigi siis võetud traksid ja neile need külge pandud. Esmamulje ei olnud päris selline nagu lootsin, kuna nii kui traksid seljas ja jalad maad puudutasid kukkusid mõlemad kassid kummuli, kohati oli see naljakas, kui sams hirmutav. Kuna eelmise kassi Brunoga läks kõik väga libedalt, siis ei osanud sellist reaktsiooni oodata. Andsin neile aega harjumiseks ja siis hakkasime vaikselt ukse poole liikuma. Esialgu jalutasime mööda tube, käisime söögilaod läbi ja kui oldi piisavalt harjutud istusime ka välisukse juurde. Kui Nikolas oli rohkem huvitatud toidulaos kastide otsas turnimisest, siis Njuuton oli rohkem huvitatud marjast ja porisest murust. Me ei olnud väga pikalt õues, kuna liikumist oli palju ja koerad haukusid, siis ei tundnud kassid end just mitte kõige paremini. Läksime tagasi tuppa ja võtsin traksid ära! Koheselt hakkas suurpuhastus :) Karv oli ju ikkagi nii sassi läinud. :) Nüüd oligi jäänud mul veel Tuusjaga tegelemata. Viisin Tuusja aedikusse, kus ta sai rohkelt joosta ja kus harjutasime istumist ja käpa andmist, lisaks hakkasime õppima ka oota käsklust, mis tuli esimese korra kohta üpris hästi välja :) Nii saigi päev mööda saadetud. Kahjuks ei ole mul õrna aimugi millal ma uuesti varjupaika saan minna, kuna koolis on alanud eksamiperiood ja tuleb leida ka aega õppimiseks. Kui enne ei jõua siis kohe kindalasti täpselt kuu aja pärast olen ma jälle varjupaigas! Hetty
Järjekordne mõnus nädalavahetus varjupaigas. Seekord küll vaid laupäev ja pühapäev, sest tagasi Pärnusse jõudsin alles reede hilisõhtul, kuid vähemalt kaks päeva sai korralikult varjupaigatatud. Laupäeval varjupaika saabudes ootasid ees mudalaviinid. Hetty oli ming telefonitsi küll hoiatanud, kuid pilt oli päris niiske ja mudane. Aga ega sellepärast koerad jalutamata jäänud.. See nädalavahetus oli taas veidi erilisem - nimelt külastas meid taas RekkuRescue, kes tuli, et viia ära kaks koera Rommi ja Härma. Juhuuu!!!! Viibisin seekord tavalisest rohkem aega kassimajas. Karvapalle on kõikidesse vabapidamistubadesse kogunenud palju ning nad on kõik mingit moodi toredad. Teen kahe päeva edasiminekutest kokkuvõtted iga koera-kassi puhul eraldi. Diana: Kahjuks ei mõelnud ma üldse seekord maiuse hankimise peale ning tuli varjupaiga varudest midagi otsida. Õnneks leidsingi kuskilt laonurgast lõhega maiused, mis Dianale tegelikult ka väga meeldisid. Tegin seekord temaga eelkõige istumist ja juure kutsumist - kui tuleb, saab kohe maiuse. Kontakt ei ole veel nii hea kui tahaksin, et temaga raskemaid asju proovida. Tuleb veel vaeva näha, loodan et suudan püsida mitte nii kärsitu, sest ka Cleidisega võttis asi kaua aega. Üldiselt sai Diana nii Härmaga viimased müramised maha peetud kui ka tutvuda ühe varjupaigavälise koeraga - nimelt on üks pere huvitatud Dianast kui pere teisest koerast ning pühapäeval tuligi pere koos koeraga tutvuma. Kohtumine ei läinud üldse mitte halvasti, kuid pere läks veel koju mõtlema - kahe koera sõbraks harjutamine võtab aega ja energiat. Liisu: Kahjuks jäi Liisu sel nädalal üsna tähelepanuta. Tegemist oli rohkelt väikeste koertega ja seetõttu ma sisuliselt unustasin ta ära.. Katsun järgmine kord viga parandada. Nupsu ja Roomet: Need koerad elavad koos ühes boksis ning tegelen nende kahega korraga. Seekord käisime metsatiirul jalutamas (Nups oli terve see aeg hirmul ja põgenes mu eest nii kaugele kui võimalik) ja Roomet oli see, kes Nupsu edasi meelitas. Üldiselt tegime väga tublisid edusamme. Nupsu teeb kõike mida teeb Roomet ja seepärast kui Roometit kutsusin, et teda silitada hüppas Nups samamoodi minu najale ning nautis tähelepanu. Roomet mõjub Nupsile ülimalt hästi. Roometit üritan hakata ka eraldi koolitama, kuid üldiselt on nende 'liit' praegu Nupsi seisukohast palju parem lahendus. Batman: Tegelesin temaga kaua-kaua. Proovisin talle trakse ja viisin ta välja. Batman nautis väga minu seltskonda ja õuehelisid ning lõhnu. Tasapisi proovin teda harjutada. Millegipärast oli Batmanil üks silm rohkem kinni kui teine - panin talle mõlemad päevad kaks korda silmatilkasid. Seda on näha muuseas ka piltide pealt, mis nüüd tulevad: Härmikule ka Tsau ning all videoklippe sellest pühapäevast. Hanna.
Kätte on jõudnud aeg, kui mul on võimalus teha ka oma esimene sissekanne! :) Minu varjupaiga külastus sai alguse juba reede, kuna kool lõpes juba enne lõunat, siis jõudsin ilusasti kella kaheks Pärnusse ja kohe ka varjupaika. Kohale jõudes nägi asi välja päris hull, kuna hoovis möllas üks suur kopp, mis oli hoovi suured vaod kaevandanud, nimelt sai varjupaik endale korraliku kanalisatsiooni. Mis on tegelikult ju ainult hea ning sellel mudal on aega kaduda küll :) Reedel tegin ma tavapärase jalutuskäigu metsas koos kalliks saanud Reedega. Meil on juba küllaltki hea kontakt ja suudame üksteist piisavalt usaldada, et ma saan teda ka rihmaotsast lahti lasta. See on maailma kõige parem vaatepilt, kui näha, kuidas koer jookseb suurest rõõmust edasi ja tagasi ning jälle edasi! Kuna see mets, kus me käime, ei asu varjupaigast kuigi kaugel, siis kulub meil metsas aega umbes 15 minutit, peale seda läksime me aedikusse. Kuna ilm oli küllaltki niiski, siis ega me midagi erilist teha ei saanudki. Reede ületas paar tõket ja siis jooksis ka A-tõkke peale, aga seal oli nii libe, et ta pööras end kohe tagasi ja poomi ta ka ei soovinud ületada. Lisaks otsustasin ma teda veel natuke kammida, et poiss ikka ilus välja näeks. Talle täitsa meeldis see mõtte ja nautis igati seda tegevust. Reedel sai veel tegeletud Mäxi ja Stellaga, käisime ka nendega koos metsas jalutamas, siis tuli meile seltsi varjupaiga töötaja Karin. Ka Stellat suutsime me piisavalt usaldada, et lasta tal natuke vabamalt joosta. Mäx on veel piisavalt uljas, et otsustasime ta siiski rihmaotsa jätta. Mõlemaga sai harjutatud istumist ja käpaandmist. Kahjuks läheb juba päris varakult pimedaks, et ega meil tagasi jõudes ei jäänudki muud üle kui koertele ilusta õhtut soovida ja sammud kodu poole seada. Kuna laupäeva hommik oli mul tõsiselt tegus, siis jõudsin varjupaika natuke enne kahte, töötajad hakkasid juba kõik sellel ajal ära minema, kuid õnneks saime me Hannaga kauemaks jääda. Esmalt hakkasingi tegelema Reedega, mängisime aedikus ja käisime ka metsas jalutamas. Õhtul sai veel tegeletud Roometi, Nupsu, Lillekese ja Xenaga. Varjupaigas olid külas ka soomlased reccu rescue'st, kes käisid koertega jalutamas ja pildistamas. Lisaks tõid nad veel palja süüa ja mänguasju, mida kulub ikka hoolega. Pühapäeval jõudsin tegeleda kõigi oma hoolealustega, ka Tuusjaga. Tuusja sai pikalt hullata ja mängida aedikus koos Härmaga. Lisaks sai lühidalt meelde tuletatud ka käsklust istu. Enne Tuusjat said aedikus olla Mäx ja Stella. Kuna nad mõlemad omavahel hästi läbi saavad, siis saavad nad ilusasti ka koos mängitud. Mõlemad koerad istusid, lamasid ja andsid käppa juba nagu vanad meistrid :) Mul on juba harjumuseks saanud, et varjupaika jõudes on esimeseks koeraks Reede, nii ka seekord. Läksime koheselt metsa jalutama, otsustasin teha tavapäraselt pikema tiiru ja veetsime natuke kauem aega metsas, kuna ilm oli mõnusalt päikseline, siis olime mõlemad väga õnnelikud. Metsas jalutades sai reedega ka harjutatud siia ja istu käsklust. Võib öelda, et läheb aina paremaks! :) Umbes kell 12 hakkasid soomlased tagasi koju minema ningvõtsid endaga kaasa ka Rommi kes viidi Somme päris koju ning Härma, kes viiakse kaunisse hoiukoju, kus ta siis edasi hakkab otsima omale enda päris kodu. Alates 17. novembrist on siis mõlemad meil uhked soome poisid :) Selleks korraks saigi nädalavahetus läbi. Tuleb taas Tallinnasse minna, et siis jälle järgmine reede tagasi tulla :) Pilte nädalavahetusest! :) Kuna kool lõppes möödunud nädalal juba neljapäeval, oli ilmselge, et reede möödub varjupaigas. See sai kuidagi eriti produktiivne - lisaks sellele, et tegelesin 'enda' koertega said viimne kui üks varjupaiga koer kas jalutada, aedikus möllata või mõlemat. Uskumatult tore päev! Järgnevalt kirjutan n-ö enda hoolealustega tegelemise tähelepanekutest.
Diana: Ta oli uskumatult kontaktialdis. Saime selgeks käskluse istu, proovisime käsklust lama! ja samuti alustasime käsklus oota! ja siia!ga. Tegelikult pole hetkel mu soov talle käsklusi õpetada, ma tahaks praegu võita tema täielik usaldus ning saavutada hea kontakt, mis saab ainult tulla jalutuskäikudest ning aedikus koos aega veetes. Üritan talle selgeks teha mida tohib ja millal tohib (kipub hüppama) ja olla praegu hästi hästi hea, innustav ja kiitev, kõik selleks, et ta hakkaks tajuma nende žestide ja sõnade tähendust, et me saaksime siis ka kuulekust süvendatult proovida. Laupäeval ei saanud me kahjuks midagi teha peale mõningase aedikus hängimise, sest mul ei olnud maiust ega tahtmist külma vihma käes pikalt passida. Härma: Tänu sellele, et Härma oli sageli minul ka Cleidisel jooksuaedikus seltsiline on tekkinud mingit sorti kontakt meie vahel. Näiteks kui lahkusin korraks aedikust, et kontorisse uut noosi tükeldatud viinereid tuua, jäi Härma aedikusse niuksuma ning vaatas ainiti minu poole, oli hullult õnnelik kui naasesin aedikusse. Tal on ka mingid kahtlased hetked, kus ta reaalselt käe tõstmise-lehvitamise-liigutamise peale silmad kinni surub ning maalähedale tardub - kurb tõdemus siit - ilmselt on teda tema varasemas elus löödud. Mängisime kahekesi palli - mina viskasin, tema tõi ja üritasin talle midagi muud ka peale istumise õpetada, aga tema on kahjuks hetkel veel liiga energiline ja liiga all over the place et midagi tajuda, kuigi ilmselt tol konkreetsel hetkel oli see sellest, et ma lihtsalt ei viitsinud temaga jamada. Minu paha. Laupäeval jäi Härma nukralt terveks päevaks aedikusse, sest kahjuks oli kohutav ilm ja ma ei viibinud varjupaigas siseruumides just kaua aega. Liisu: Käisime jalutamas ning silusin teda pikalt-pikalt enne kui boksi tagasi viisin. Mingit erilist kontakti hetkel pole, lihtsalt tolereerime teineteist ning naudime jalutuskäike. Nups: Läksin boksi sisse seekord ja pärast mõningast ümber minu tõmblemist või kramplikult võimalikult kaugel minust istumise vooru tuli Nups Roometi eeskujul mulle täpselt käe alla, et sain teda paitada ja temaga 'vestelda'. Batman: Ise ta juurde ei tulnud, kuid alustas nurrumisega kohe kui sülle võtsin. Sügasin teda kaua-kaua ja tõstsin siis õla peale, kus too alustas minu hõõrumisega ning nurus pai edasi. Laupäevasel päeval kolis Batman koos oma kolme sõbraga taastusravi majast kollasesse majja teiste kassipoegade juurde. Oli näha, et omasid tolereeris, teiste peale sisises, kuid ei läinud kallale. Minu süles tundis end jätkuvalt hästi ja kui tegelesin teistega, siis jälgis mind natuke varjatult kuskilt kaugemalt. :) Tere kõigile, kes peaksid sellele leheküljele kuidagi sattuma!
Mina olen Hanna, üks vabatahtlikest, kes juhuse tahtel saab siia uude blogisse nüüd esimese postituse kirjutada. See blogi on mõeldud eelkõige meile endale. Oli Hettyl Bima, Timmu ja Sandra ning minul Cleidise pealt näha kuidas aeg lihtsalt kaob ning seoses sellega toredaid mälestusi tekib, mis kuidagi enne kirja ei saanud. Mõtlesime, et nüüd oleks õige aeg teha meie tegemistest blogi, sest mõlemal nii öelda põhikoerad uutes kodudes ning kogemustepagas natuke täitunud, et võiks siia kirja panna kõik, mis me varjupaigas nädalavahetustel teeme, seda uute koerte-kassidega. Samuti loodame, et blogist on kellelegi kasu nii mõnusa ajaviitena kui inspireeriva objektina, et alustada ise koerte või kassidega süviti tegelemist varjupaigas. Hetkel on inspiratsioon selle kõige tegemiseks laes, hoolimata sellest, et varjupaigas ei oota mind enam Cleidis, tahan ma juba uute loomadega head kontakti saavutada ning nad kõik korralikult ära väsitada. :) Meile meeldib tohutult mida me teeme. Loodame, et teile ka. :) Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|