...on kodutute loomade varjupaiga asunike kõige paremad sõbrad ja kaitseinglid.
Kuidas?
Et olla mõne Varjupaikade MTÜ varjupaiga vabatahtlik (lisaks Pärnule veel Viljandis, Võrus, Valgas ja Rakveres) on vaja vastata mõningatele kriteeriumitele. Näiteks peab olema vähemalt 14-aastane, et iseseisvalt varjupaiga territooriumil toimetada, kuid ka see käib lapsevanema kirjaliku loa alusel, mis tuleb kindlasti esimest korda tulles kaasa võtta. Alla 14-aastased saavad varjupaika külastada üksnes koos täiskasvanuga. Kui oled vähemalt 18 ja soovid liituda, siis pole vanema luba enam tarvis. Sellised vanusepiirid on kehtestatud Varjupaikade MTÜ poolt ja et kõigil oleks ohutum, tuleb neist ka kinni pidada.
Enne tulekut täida vabatahtlikuks saamise avaldus, mis asub siin. Tutvu sinu kodukoha varjupaiga külastusaegadega, külastuskorraga ning vabatahtliku hea tavaga. Mõtle enne kindlasti järele mida täpsemalt sa vabatahtlikuna teha tahad (pildistada oma vahenditega loomi kodulehtede tarbeks, koordineerida teisi vabatahtlikke, koolitada lapsi, jalutada koertega ja tegeleda kassidega jne) ja kas sul on selle jaoks piisavalt aega. Kui soovid otseselt loomadega tegeleda, siis siin on soe soovitus: 1) Jäta kõige uuemad ja heledad riided koju või võta vahetusriided varjupaika kaasa - ilma ühegi mustuseraasuta riietel on väga raske minema saada. 2) Varu kannatust arglike ning esmapilgul tõrksatena näivate loomadega - võtab umbes kuu aktiivset tegutsemist kohapeal, et 90% loomadest sind tuttavana aksepteeriks, aga ma luban, et see on seda väärt. 3) Jälgi mida ja kuidas teised vabatahtlikud teevad, küsi kohe kui midagi jääb/jäi arusaamatuks ning küsi julgelt abi kui vajad näiteks julgestust mõne looma boksist võtmisel.
Miks?
Me teeme seda mida me teeme sellepärast, et me jumaldame loomi ja tahame kodututele pakkuda rõõmsaid hetki, hellust, hoolitsust, informeerida inimesi meie tegemistest ning teha kõik, et need loomad saaksid uued head kodud. Kõik, mis vabatahtlikuna varjupaigas teed, ükskõik kas pildistad, paitad, käid üritustel abiks - aitab neid loomi, sest head pildid tekitavad ikka rohkem huvi ja imetlust kui udused ja kiired klõpsud, iga pai paneb sotsialiseerimata loomi kas või milligrammikese rohkem inimest usaldama ning MTÜd esindades üritustel osalemine viib meid inimestele, kes ei tea, kuid tahavad teada, lähemale.
Vabatahtliku töö eest rahalist tasu ei maksta - kõik käib heast tahtest, vabast ajast ning oma kuludega. Nii see peabki olema.
Mis see annab?
Minu jaoks, kes ma olen Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga aktiivne vabatahtlik olnud alates 2011 augustikuust on see saanud minu elu väga tähtsaks osaks. Alguses maandasin sellega nädala sees tekkinud pingeid - koertega jalutamine ja nendega suhtlemine on väga rahustav ning tekitab õnnehormooni. Hiljem sain omal nahal tunda kuidas on ise üht täiesti apaatset koera aja jooksul suurepäraseks treenida (vaata menüüst hoolealused-Hanna-minevik-Cleidis), olen osalenud ka erinevatel üritustel, kus rääkinud varjupaigast, loomade loovutamisest inimestele lisaks emakeelele nii käte kui jalgadega välismaalastele, kes ei räägi inglise keeles - seega olen proovile pannud oma suhtlemisoskuse - noh loomulikult ka suhtlemine külastajatega on seda arendanud. Olen osalenud ka mitmetel pingelistel väljakutsetel. Sain endale suurepärase sõbranna - Hetty. Olen näinud kuidas kõige arglikumast penist on saanud elurõõmus koerkodanik. See kõik on mulle nii hingelähedaseks saanud ja mul on tunne, et teen seda kuniks jalad kannavad.. On tagasilööke, on pisaraid, pinget ja väljakutseid, jõhkrust. Aga on ka rõõmu, naeru, armsust ja armastust. Ma ei kujuta ennast ette enam mittevabatahtlikuna. See on üks minu südame kutsumus ja tänu sellele olen õnnelikum inimene. See täidab minu elus kõik tühjad kohad.
Hanna-Mai Ressar,
Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlik.
Kuidas?
Et olla mõne Varjupaikade MTÜ varjupaiga vabatahtlik (lisaks Pärnule veel Viljandis, Võrus, Valgas ja Rakveres) on vaja vastata mõningatele kriteeriumitele. Näiteks peab olema vähemalt 14-aastane, et iseseisvalt varjupaiga territooriumil toimetada, kuid ka see käib lapsevanema kirjaliku loa alusel, mis tuleb kindlasti esimest korda tulles kaasa võtta. Alla 14-aastased saavad varjupaika külastada üksnes koos täiskasvanuga. Kui oled vähemalt 18 ja soovid liituda, siis pole vanema luba enam tarvis. Sellised vanusepiirid on kehtestatud Varjupaikade MTÜ poolt ja et kõigil oleks ohutum, tuleb neist ka kinni pidada.
Enne tulekut täida vabatahtlikuks saamise avaldus, mis asub siin. Tutvu sinu kodukoha varjupaiga külastusaegadega, külastuskorraga ning vabatahtliku hea tavaga. Mõtle enne kindlasti järele mida täpsemalt sa vabatahtlikuna teha tahad (pildistada oma vahenditega loomi kodulehtede tarbeks, koordineerida teisi vabatahtlikke, koolitada lapsi, jalutada koertega ja tegeleda kassidega jne) ja kas sul on selle jaoks piisavalt aega. Kui soovid otseselt loomadega tegeleda, siis siin on soe soovitus: 1) Jäta kõige uuemad ja heledad riided koju või võta vahetusriided varjupaika kaasa - ilma ühegi mustuseraasuta riietel on väga raske minema saada. 2) Varu kannatust arglike ning esmapilgul tõrksatena näivate loomadega - võtab umbes kuu aktiivset tegutsemist kohapeal, et 90% loomadest sind tuttavana aksepteeriks, aga ma luban, et see on seda väärt. 3) Jälgi mida ja kuidas teised vabatahtlikud teevad, küsi kohe kui midagi jääb/jäi arusaamatuks ning küsi julgelt abi kui vajad näiteks julgestust mõne looma boksist võtmisel.
Miks?
Me teeme seda mida me teeme sellepärast, et me jumaldame loomi ja tahame kodututele pakkuda rõõmsaid hetki, hellust, hoolitsust, informeerida inimesi meie tegemistest ning teha kõik, et need loomad saaksid uued head kodud. Kõik, mis vabatahtlikuna varjupaigas teed, ükskõik kas pildistad, paitad, käid üritustel abiks - aitab neid loomi, sest head pildid tekitavad ikka rohkem huvi ja imetlust kui udused ja kiired klõpsud, iga pai paneb sotsialiseerimata loomi kas või milligrammikese rohkem inimest usaldama ning MTÜd esindades üritustel osalemine viib meid inimestele, kes ei tea, kuid tahavad teada, lähemale.
Vabatahtliku töö eest rahalist tasu ei maksta - kõik käib heast tahtest, vabast ajast ning oma kuludega. Nii see peabki olema.
Mis see annab?
Minu jaoks, kes ma olen Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga aktiivne vabatahtlik olnud alates 2011 augustikuust on see saanud minu elu väga tähtsaks osaks. Alguses maandasin sellega nädala sees tekkinud pingeid - koertega jalutamine ja nendega suhtlemine on väga rahustav ning tekitab õnnehormooni. Hiljem sain omal nahal tunda kuidas on ise üht täiesti apaatset koera aja jooksul suurepäraseks treenida (vaata menüüst hoolealused-Hanna-minevik-Cleidis), olen osalenud ka erinevatel üritustel, kus rääkinud varjupaigast, loomade loovutamisest inimestele lisaks emakeelele nii käte kui jalgadega välismaalastele, kes ei räägi inglise keeles - seega olen proovile pannud oma suhtlemisoskuse - noh loomulikult ka suhtlemine külastajatega on seda arendanud. Olen osalenud ka mitmetel pingelistel väljakutsetel. Sain endale suurepärase sõbranna - Hetty. Olen näinud kuidas kõige arglikumast penist on saanud elurõõmus koerkodanik. See kõik on mulle nii hingelähedaseks saanud ja mul on tunne, et teen seda kuniks jalad kannavad.. On tagasilööke, on pisaraid, pinget ja väljakutseid, jõhkrust. Aga on ka rõõmu, naeru, armsust ja armastust. Ma ei kujuta ennast ette enam mittevabatahtlikuna. See on üks minu südame kutsumus ja tänu sellele olen õnnelikum inimene. See täidab minu elus kõik tühjad kohad.
Hanna-Mai Ressar,
Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlik.