Minu nimi on Hetty Nõmmann ja olin Varjupaikade MTÜ vabatahtlik 10.2012 kuni 05.10.2016. Minus oli olnud pikka aega suur soov külastada varjupaika. Ühel toredal päeval võtsingi julguse kokku ja seadsin sammud varjupaiga poole. Minu rõõm oli tohutu, kuna kohale jõudes võtsid mind vastu soe personal ja paljud neljajalgsed, kes olid alati valmis jalutama.
Kuna esimene varjupaiga külastus jättis nii hea ja kustumatu mulje, oli suur soov sinna taas minna. Alguses ma jalutasin väikeste, nii umbes keskmist kasvu koertega, kuna nendega oli palju lihtsam toime tulla. Soov neid loomi veel näha ja nendega veel tegeleda päädis sellega, et hakkasingi varjupaigas peaaegu igal nädalavahetusel käima.
Õige pea kohtusin ma koer Bimaga, kellest hiljem sai minu fantastilistelt hea sõber ja mängukaaslane. Koos Bimaga sai ette võetud palju toredaid asju. Lisaks hakkasime käima 14. jaanuarist 2013 ka kuulekuskoolitusel, mis tuli kasuks meile mõlemale. Bima sai seal palju julgemaks, kuna puutus kokku teiste koerte ja inimestega, lisaks õppis ta hoolega uusi käsklusi ning mina sain esimesed kogemused koerte koolitamise osas. Bima sai endale uue kodu 16. mail 2013! :)
Tulid uued koerad keda treenida ja kellega tegeleda.
Lisaks koertele on varjupaigas väga palju kasse. Nii sai minu üheks tegevuseks ka kassidega jalutamine. Loomulikult polnud ma võimeline kõikide kassidega päevas jalutama, kuna neid on seal lihtsalt liiga palju. Ning on ka kasse, kes ei ole üldse õues olemisest vaimustatud. Aga siiski tutvustasin nii mõnelegi kassile trakse. Minu esimene kass kellega välja jalutama läksin oli Bruno. Meie jalutuskäigud muutusid iga korraga aina julgemaks ja julgemaks. Ei olnud vahet, kas õues sadas vihma või paistis päike, Brunol oli alati suur soov sinna nuuskima minna. Bruno sai endale uue kodu 15. oktoobril 2013! :)
Lõpetasin vabatahtliku tegevuse Varjupaikade MTÜs 5. oktoobril 2016 aastal. Kodutud loomad ja kõik sellega seonduv elab minu südames edasi ja mälestused jäävad mulle igaveseks.
Kuna esimene varjupaiga külastus jättis nii hea ja kustumatu mulje, oli suur soov sinna taas minna. Alguses ma jalutasin väikeste, nii umbes keskmist kasvu koertega, kuna nendega oli palju lihtsam toime tulla. Soov neid loomi veel näha ja nendega veel tegeleda päädis sellega, et hakkasingi varjupaigas peaaegu igal nädalavahetusel käima.
Õige pea kohtusin ma koer Bimaga, kellest hiljem sai minu fantastilistelt hea sõber ja mängukaaslane. Koos Bimaga sai ette võetud palju toredaid asju. Lisaks hakkasime käima 14. jaanuarist 2013 ka kuulekuskoolitusel, mis tuli kasuks meile mõlemale. Bima sai seal palju julgemaks, kuna puutus kokku teiste koerte ja inimestega, lisaks õppis ta hoolega uusi käsklusi ning mina sain esimesed kogemused koerte koolitamise osas. Bima sai endale uue kodu 16. mail 2013! :)
Tulid uued koerad keda treenida ja kellega tegeleda.
Lisaks koertele on varjupaigas väga palju kasse. Nii sai minu üheks tegevuseks ka kassidega jalutamine. Loomulikult polnud ma võimeline kõikide kassidega päevas jalutama, kuna neid on seal lihtsalt liiga palju. Ning on ka kasse, kes ei ole üldse õues olemisest vaimustatud. Aga siiski tutvustasin nii mõnelegi kassile trakse. Minu esimene kass kellega välja jalutama läksin oli Bruno. Meie jalutuskäigud muutusid iga korraga aina julgemaks ja julgemaks. Ei olnud vahet, kas õues sadas vihma või paistis päike, Brunol oli alati suur soov sinna nuuskima minna. Bruno sai endale uue kodu 15. oktoobril 2013! :)
Lõpetasin vabatahtliku tegevuse Varjupaikade MTÜs 5. oktoobril 2016 aastal. Kodutud loomad ja kõik sellega seonduv elab minu südames edasi ja mälestused jäävad mulle igaveseks.