Minu nimi on Hanna ja ma olin Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlik 08.2011 kuni 05.10.2016. Olin varemgi varjupaika külastanud, kuid just 2011 august tulin et jääda. Viibisin varjupaigas peaaegu iga vaba nädalavahetuse. Alguses tegin vabatahtlikku tööd gümnaasiumi, hiljem juba ülikooli kõrvalt.
Olen paadunud loomaarmastaja olnud titest saadik. Olen see, kes on väiksena riskinud oma eluga minnes võõrale koerale ligi ja hulljulgena neile näppe suhu toppinud ning nutnud arutult tunde kui mõni koer või kass kas või kellelgi täiesti võõral kuskil väga kaugel auto alla on jäänud.. Varjupaika läksin sellepärast, et tegeleda koertega. Nimelt on mu pere totaalsed kassiinimesed ning kodus on meie hall kiisuhärra Caesar tõeline kuningas, kuid kuna mulle nii väga meeldisid koerad, siis leidsin varjupaiga näol võimaluse kuidas oma igatsevat energiat seal rakendada. Koertega ma varjupaigas põhiliselt tegelesingi. Ning 2014 kuni lõpuni välja olin ka Pärnu varjupaiga vabatahtlike koordinaator.
Minu kõige suurem nii öelda projekt varjupaigas lõppes 2013 oktoober koer Cleidise lahkumisega uude koju. Cleidis oli koer, kelle tõttu ootasin enim nädalavahetusi, sest siis sai varjupaika ja see tähendas Cleidisega aja veetmist. Ta oli koer, kes oli hülgamisest üpris masendunud, esimestel jalutuskäikudel oli täiesti apaatne kuid järk-järguliselt tõin ma ta sellest seisundist välja. Seda läbi seikluslike jalutuskäikude ning mänguliste tegevuste. Veebruar-august 2013 käisime ka koertekoolis, kus saime mõlemad palju targemaks. Cleidis vedas mind üleni koeramaailma sisse. Ta oli minu esimene koer varjupaigas, keda mul oli au koolitada, arendada, aidata tal minevikust üle saada, kellega sain ma ülima inimese ja koeravahelise kontakti maitse kätte, sest lõpuks lugesime lausa teineteise mõtteid. Kuid pärast kaht aastat ja kaht kuud varjupaigas leidis Cleidis omale toreda uue kodu kus elab imehead elu siiani. Külastasin Cleidist ka 31.12.2014 ja veendusin selles oma silmaga.
Cleidise lahkumine oli ühelt poolt suurepärane, kuid teisalt väga valus. Olin ju nii palju temaga vaeva näinud, teadsin täpselt mis talle meeldib ja mis mitte. Ta oli kogu aeg olemas, kuid ühel päeval lihtsalt enam mitte. Kuid alates sellest hetkest püüdlesin uute hoolealustega sama kontakti poole.Erinevatest hoolealudest, edusammudest nendega ja muudel varjupaigateemadel blogis kirjutasingi.
Tänu meie toredatele fännidele Soomest saime koos Hettyga võimaluse käia 2015. augustis Helsingis, Victoria Stilwelli showl ning koerte treenimisel ja sotsialiseerimisel on tema võtted suureks eeskujuks.
Lõpetasin oma vabatahtliku tegevuse Varjupaikade MTÜ vabatahtlikuna 5. oktoobril 2016 aastal. Mälestused elavad minus edasi ning kogu varjupaiga temaatika on endiselt sama hingelähedane nagu ta alati olnud on.
Olen paadunud loomaarmastaja olnud titest saadik. Olen see, kes on väiksena riskinud oma eluga minnes võõrale koerale ligi ja hulljulgena neile näppe suhu toppinud ning nutnud arutult tunde kui mõni koer või kass kas või kellelgi täiesti võõral kuskil väga kaugel auto alla on jäänud.. Varjupaika läksin sellepärast, et tegeleda koertega. Nimelt on mu pere totaalsed kassiinimesed ning kodus on meie hall kiisuhärra Caesar tõeline kuningas, kuid kuna mulle nii väga meeldisid koerad, siis leidsin varjupaiga näol võimaluse kuidas oma igatsevat energiat seal rakendada. Koertega ma varjupaigas põhiliselt tegelesingi. Ning 2014 kuni lõpuni välja olin ka Pärnu varjupaiga vabatahtlike koordinaator.
Minu kõige suurem nii öelda projekt varjupaigas lõppes 2013 oktoober koer Cleidise lahkumisega uude koju. Cleidis oli koer, kelle tõttu ootasin enim nädalavahetusi, sest siis sai varjupaika ja see tähendas Cleidisega aja veetmist. Ta oli koer, kes oli hülgamisest üpris masendunud, esimestel jalutuskäikudel oli täiesti apaatne kuid järk-järguliselt tõin ma ta sellest seisundist välja. Seda läbi seikluslike jalutuskäikude ning mänguliste tegevuste. Veebruar-august 2013 käisime ka koertekoolis, kus saime mõlemad palju targemaks. Cleidis vedas mind üleni koeramaailma sisse. Ta oli minu esimene koer varjupaigas, keda mul oli au koolitada, arendada, aidata tal minevikust üle saada, kellega sain ma ülima inimese ja koeravahelise kontakti maitse kätte, sest lõpuks lugesime lausa teineteise mõtteid. Kuid pärast kaht aastat ja kaht kuud varjupaigas leidis Cleidis omale toreda uue kodu kus elab imehead elu siiani. Külastasin Cleidist ka 31.12.2014 ja veendusin selles oma silmaga.
Cleidise lahkumine oli ühelt poolt suurepärane, kuid teisalt väga valus. Olin ju nii palju temaga vaeva näinud, teadsin täpselt mis talle meeldib ja mis mitte. Ta oli kogu aeg olemas, kuid ühel päeval lihtsalt enam mitte. Kuid alates sellest hetkest püüdlesin uute hoolealustega sama kontakti poole.Erinevatest hoolealudest, edusammudest nendega ja muudel varjupaigateemadel blogis kirjutasingi.
Tänu meie toredatele fännidele Soomest saime koos Hettyga võimaluse käia 2015. augustis Helsingis, Victoria Stilwelli showl ning koerte treenimisel ja sotsialiseerimisel on tema võtted suureks eeskujuks.
Lõpetasin oma vabatahtliku tegevuse Varjupaikade MTÜ vabatahtlikuna 5. oktoobril 2016 aastal. Mälestused elavad minus edasi ning kogu varjupaiga temaatika on endiselt sama hingelähedane nagu ta alati olnud on.