Nimi: Liisbeth
Vanus: sündinud 2012 (eelmise kodu andmed)
Sugu: emane
Varjupaika saabumise aeg ja koht: 2014 juuni, loovutatud endise omaniku hooldaja poolt
Teostatud protseduurid: sterilisatsioon kiip, pass, vaktsiin, sise- ja välisparasiitide tõrje
Liisbeth on üks tõeliselt armas kass. Selline, kelleta ei kujuta külma talveõhtut ette, sest kaissu ihkab see hing küll rohkem kui kuhugi mujale.. Liisu minevikust tean nii palju, et ta elas koos oma samuti varjupaigas kodu ootava õe Bettyga ühe eaka inimese juures ilusat elu kuniks too kahjuks hooldushaiglasse minema pidi. Vana naise hooldaja käis küll tublisti kasse toitmas ja kõrva tagant sügamas, kuid pärast mõnd nädalat sai isegi aru et need vahvad plikad vajavad palju rohkem kui neile nende nädalate jooksul osaks sai. Nii sõitsin isiklikult kiisudele järele ja kuna olin neile võõras käitusid kiisud hirmu tõttu metsikult. Boksidesse ma nad igal juhul püütud sain. Tavaliselt läheb elu aeg kodus elanud kassidel varjupaigaga harjumisega aega ja endamisi ohkasin, et jälle paar metsikut kurba hinge juures, kuid Liisbeth üllatas mind. Pärast kahenädalast karantiiniperioodi mille sees talle protseduurid tehti ja steriliseeriti läks ta tuppa elama ja mul tekkis tema vastu eriline huvi. Esimesel korral ei julgenud ma kohe nö peale minna ja paitasin teda tasakesi kuid järgmisel korral võtsin ta kähisemise peale sülle ja ma poleks ette kujutanudki et kaks sekundit tagasi krampis kass süles selliseks nurrumootoriks võib muutuda. Liisbeth muudkui nurrus ja hõõrus end vastu mind, puges aina rohkem mulle vastu ja sedaviisi ka minu südamesse.. Nüüd on Liisbeth minu hoolealune ja ma pühendan talle igal varjupaigakäigu ajal erilisi minu-tema minuteid teda sügades ja silitades.
01.08.2014: Võtsin Liisbethi koos endaga teise kassimajja kaasa ja katsetasin tema kohanemisvõimet. Taas, samamoodi nagu kohe pärast saabumist ei läinud Liisbeth närvi vaid lamas rahulikult mu seljal ja mu kaisus. Vahepeal jalutas ringi ja istutas end siis pingi alla magama. Ta on nii siiralt vahva. :)
30.08.2014: Liisbeth on muutunud veel julgemaks. Nüüd ei oota ta vaid puukastis enne kui ma ta võtan vaid ilmutab end kohe kui Cramo kassituppa sisse lähen - yay! :)
07.09.2014: Liisul läheb jätkuvalt hästi! Iga kord kui kassituppa sisse astun on tema mu esimene süllehaarang ja ta siiani väga-väga naudib kogu protsessi.
13.09.2014: Juhtus maailma kõige kurvem asi.. Minu kallist Liisbethi enam selles maailmas pole. :( Nimelt avastasid varjupaiga töötajad, et keegi Cramo kassitoas rögiseb ja ragiseb ning see oli kahjuks minu Liisbeth. Kuna ülevaatus tuvastas ragina kopsudes, siis kahtlustati kopsupõletikku ning otsustati teda ravida. Kui aga Liisu ninast verd jooksma hakkas oli selge, et kopsupõletik on liiga kaugele arenenud ja kuna tal on hingata raske, siis otsustati eutanaasia kasuks. Mul on nii kurb, sest Liisbethi uue kodu jutu kirjutamist ootasin ma praeguste hoolealuste puhul kõige rohkem. Ma ise käisin temal ja ta õekesel vanas kodus järgi, võtsin siis tema kui tagasihoidliku kuid hella hinge oma hoole alla ja lõpuks siis selline asi.. Liisul oli ka enne seda haigestumist korraks juulis nohu, aga et see oli ka teistel kassidel sai ta ravi ja peagi seisukord paranes. Ja nüüd siis nii ruttu - paar päeva varem kui teda kaisutamas käisin tundus mulle kõik tavapärane ja siis juba need raginad, diagnoos ja otsus.. Ma olen tõeliselt kurb. Liisbeth oli lihtsalt liiga hea selle maailma jaoks. Puhka rahus mu väike vapper!
Vanus: sündinud 2012 (eelmise kodu andmed)
Sugu: emane
Varjupaika saabumise aeg ja koht: 2014 juuni, loovutatud endise omaniku hooldaja poolt
Teostatud protseduurid: sterilisatsioon kiip, pass, vaktsiin, sise- ja välisparasiitide tõrje
Liisbeth on üks tõeliselt armas kass. Selline, kelleta ei kujuta külma talveõhtut ette, sest kaissu ihkab see hing küll rohkem kui kuhugi mujale.. Liisu minevikust tean nii palju, et ta elas koos oma samuti varjupaigas kodu ootava õe Bettyga ühe eaka inimese juures ilusat elu kuniks too kahjuks hooldushaiglasse minema pidi. Vana naise hooldaja käis küll tublisti kasse toitmas ja kõrva tagant sügamas, kuid pärast mõnd nädalat sai isegi aru et need vahvad plikad vajavad palju rohkem kui neile nende nädalate jooksul osaks sai. Nii sõitsin isiklikult kiisudele järele ja kuna olin neile võõras käitusid kiisud hirmu tõttu metsikult. Boksidesse ma nad igal juhul püütud sain. Tavaliselt läheb elu aeg kodus elanud kassidel varjupaigaga harjumisega aega ja endamisi ohkasin, et jälle paar metsikut kurba hinge juures, kuid Liisbeth üllatas mind. Pärast kahenädalast karantiiniperioodi mille sees talle protseduurid tehti ja steriliseeriti läks ta tuppa elama ja mul tekkis tema vastu eriline huvi. Esimesel korral ei julgenud ma kohe nö peale minna ja paitasin teda tasakesi kuid järgmisel korral võtsin ta kähisemise peale sülle ja ma poleks ette kujutanudki et kaks sekundit tagasi krampis kass süles selliseks nurrumootoriks võib muutuda. Liisbeth muudkui nurrus ja hõõrus end vastu mind, puges aina rohkem mulle vastu ja sedaviisi ka minu südamesse.. Nüüd on Liisbeth minu hoolealune ja ma pühendan talle igal varjupaigakäigu ajal erilisi minu-tema minuteid teda sügades ja silitades.
01.08.2014: Võtsin Liisbethi koos endaga teise kassimajja kaasa ja katsetasin tema kohanemisvõimet. Taas, samamoodi nagu kohe pärast saabumist ei läinud Liisbeth närvi vaid lamas rahulikult mu seljal ja mu kaisus. Vahepeal jalutas ringi ja istutas end siis pingi alla magama. Ta on nii siiralt vahva. :)
30.08.2014: Liisbeth on muutunud veel julgemaks. Nüüd ei oota ta vaid puukastis enne kui ma ta võtan vaid ilmutab end kohe kui Cramo kassituppa sisse lähen - yay! :)
07.09.2014: Liisul läheb jätkuvalt hästi! Iga kord kui kassituppa sisse astun on tema mu esimene süllehaarang ja ta siiani väga-väga naudib kogu protsessi.
13.09.2014: Juhtus maailma kõige kurvem asi.. Minu kallist Liisbethi enam selles maailmas pole. :( Nimelt avastasid varjupaiga töötajad, et keegi Cramo kassitoas rögiseb ja ragiseb ning see oli kahjuks minu Liisbeth. Kuna ülevaatus tuvastas ragina kopsudes, siis kahtlustati kopsupõletikku ning otsustati teda ravida. Kui aga Liisu ninast verd jooksma hakkas oli selge, et kopsupõletik on liiga kaugele arenenud ja kuna tal on hingata raske, siis otsustati eutanaasia kasuks. Mul on nii kurb, sest Liisbethi uue kodu jutu kirjutamist ootasin ma praeguste hoolealuste puhul kõige rohkem. Ma ise käisin temal ja ta õekesel vanas kodus järgi, võtsin siis tema kui tagasihoidliku kuid hella hinge oma hoole alla ja lõpuks siis selline asi.. Liisul oli ka enne seda haigestumist korraks juulis nohu, aga et see oli ka teistel kassidel sai ta ravi ja peagi seisukord paranes. Ja nüüd siis nii ruttu - paar päeva varem kui teda kaisutamas käisin tundus mulle kõik tavapärane ja siis juba need raginad, diagnoos ja otsus.. Ma olen tõeliselt kurb. Liisbeth oli lihtsalt liiga hea selle maailma jaoks. Puhka rahus mu väike vapper!