Head uue aasta jätkumist kõigile kes peaksid siia kunagi sattuma! Sel aastal on mul õnnestunud varjupaigas käia siiani vaid kahel korral, üks kord 10.ndal ja teine kord täna, pühapäeval, 12. jaanuaril. Olin lihtsalt vahepeal Viljandis, 3 eksamit vajasid tegemist. Nüüd on õnneks veebruarini üsna vaba ja see tähendab ka rohkem varjupaigaaega. Mul oli plaanis teha 2013 aasta kokkuvõte, kuid vahepeal rebisid koolitööd aega ja siis jälle polnud seda õiget tuhinat peal. Täna pärast järjekordset käiku hakkasin ma aga mõtlema kõige selle peale mis eelmisel aastal sai korda saadetud. Alustada tuleks sellega, et 2013 aastal polnud ma enam ainus Pärnu varjupaiga vabatahtlik. 2012 aasta sügisel saabus varjupaika Hetty, kes täitis kõik augud kui mina oktoobrist detsembrini taastusin. Eesti on õnneks aga väike ning üks kord kui ma Hettyt koju sõidutasin selgus vestluse käigus, et meie vanaemad on sõbranjed, oleme teineteise vanaemadel ka külas käinud, kunagi isegi näinud ning et minu ja tema maakoht on naabrid. :) Pärast seda nii öelda avastust ei läinud kaua kui hakkasime Bima ja Cleidisega pikkadel jalutuskäikudel käima. Tegime kogu aeg ka pilte: Veebruari lõpus hakkasime ka meie Cleidisega käima kuulekuskoolituse trennis. Mul on siiamaani sellest ajast vaid head mälestused, sest see lihvis minu ja tema kontakti täiuslikkuseni, näitas mulle, et Cleidises on nii jõhkralt kasutamata potensiaali ja pani mind teda veel rohkem armastama. Pilte sellest ajast kahjuks väga palju pole, kuid see eest on väga selged mälestused. Pidasime ka blogi, mis asub siin. Märtsis olime Hettyga kuulekuskoolitusest nii ekstaasis et tahtsime ka tolleajaste hoolealuste - kutsikate Jacku ja Pauliga kutsikatrenni minna. Paraku lahkusid seltsimehed enne uutesse kodudesse kui meil nendega trenniks vajalik kontakt tekkida sai. Siiski jõudsime mõned klõpsud teha: Aprilli highlight oli ilmselt Luitejooks 2013, kus mina ja Cleidis ning Hetty ja Bima kõik osalesime. Me küll võtsime rahulikult ja jalutasime kogu raja läbi jooksmise asemel, kuid tähtis oli see, et koerad kohandusid uues olukorras, said mõnusa metsaõhuga täidetud jalutuskäigu ning hea une. Kuna minu sugulane Marleen sai oma väikese koera Luiga pedjestaalile siis võitsid nad sookriimude kaelarihma, kuid et Luil juba kõiksugu kaelarihmasid erinevates kangastes ja toonides olemas on, otsustas Marleen selle hoopis Cleidisele kinkida. Etteruttavalt võin öelda, et selle kaelarihmaga läks Cleidis ka oma uude koju. :) 13-14 aprill toimus Tallinnas Saku Suurhallis üritus ''Enne kui võtad koera, mõtle'', kus mina ja Hetty esindasime Varjupaikade MTÜ-d ning olime nii öelda nõustajad. Sinna me kahjuks või rõõmuks koeri kaasa ei tarinud, küll aga tutvusime erinevate tõukoertega, kellega tavaliselt varjupaigas kokku ei puutu. Üritus oli vahva, huvilisi oli küllaga, saime jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks. Minu sünnipäevakuu (mu nimi on Hanna-Mai, nii et igaüks saab aru mis kuust jutt käib) jäi eelkõige meelde kahe sündmuse pärast: esiteks käisime me Hetty, Bima ja Cleidisega Kilingi-Nõmmes väikesel retkel ning järveääres piknikul ning teiseks, järgmisel päeval lahkus Bima varjupaigast oma uude koju Pärnu maakonda. :) Samuti algasid kuulekuskoolituse trennid Tammiste platsil, välitingimustes. Hetty alustas trenni Timmuga, kes oli superkiire õppija. Lisaks sattus varjupaika korraga viis kutsikaohtu koerakest - Alfa, Beeta, Gamma, Karl, Benno. Esimesel suvekuul, kohe üsna alguses toimus selline üritus nagu Grillfest, kus mina ja Cleidis esinesime ning plaanitud oli ka Timmu esinemisnumber, kuid äikese ja müristamise tõttu oli Timmu šokis ja ei reageerinud isegi mitte maiusele. Juunis lõpetasime veel mõlemad Hettyga gümnaasiumi ja oli lihtsalt natuke teiste asjadega tegu.. Kuulekuskoolitusel käisid tublisti vaid Hetty ja Timmu. Juulis jätkasime me Cleiduga kuulekuskoolitusega ning 6.-7. juuli oli ees veel üks esinemine, seekord rahvusvahelisel koertenäitusel, kus muuseas hüppasime üle Hetty, et demonstreerida üle tõkke hüppamist. Mõlemad showd läksid vägagi hästi, lisaks istusid koerad kannatlikult meiega koos mõlemad päevad telgis, kus me Hettyga taas Varjupaikade MTÜ nimel teavitustööd läbi viisime. Juulikuusse mahtusid ka mõned kuulekuse trennid, filmisime üles ka Cleidisest mõned klipid. Augustis said aga meie kuulekuskoolituse trennid läbi. Põhiliselt sellepärast, et mina käisin tööl ja Hetty ka, samuti sai tema hoolealune Timmu uue kodu ning tundus mõttetu kuuks ajaks endale veel kedagi võtta, sest septembris ei saanud me enam nädala sees kuulekuse trenne kaasa teha. Läksime mõlemad ju uutesse linnadesse, ülikooli, Hetty Tallinnasse ja mina Viljandisse. Meile jäid vaid nädalavahetused, kuid juba esimesel nädalavahetusel viisid teed meid taas Tammiste platsile, kus toimus nii öelda Match show, ehk et koeranäitus ka segaverelistele koertele. Me polnud kunagi ühelgi osalenud ning läks natuke harjutamist vaja, et Cleidis istumise asemel seisaks, sest kuulekuses peab ta minu seismajäämisel automaatselt istuma. Tuli oodatud sinine lint ja kolmas koht. Priidik ja Hetty said sinistes lintides, samas klassis teise koha. :) Tänu imeheale uuele varjupaiga veterinaarile läks kõigi varjupaiga koerte elu palju paremaks - loomatohter hakkas koeri omavahel klapitama, mistõttu sai Cleidis aedikus joosta koos Big-Riveriga, Big-Riveri ja Priidikuga, Härmaga, Rommiga.. Üsna pea said aga Big-River, Merka ja Priidik uue kodu RekkuRescue kaudu. Siin ka äraminekupäeval pilt. Oktoobris sai minu kullapai Cleidu uue kodu ning sellest ajast alates oleme Hettyga nii öelda koerad ära jaganud et kõik saaksid võrdselt tegelemist ning iga kord ka mõnusa kas jalutuskäigu, aedikusörgi või mõlemat. Samuti tegeleme rohkem ka kassidega. Koeri on aga kõigi aegade kokkuvõttes kõige vähem - hetkel koha peal 12 koera ja üks hoiukodus koos kolme kutsikaga. 2011 aasta talvel oli see arv 60, eelmisel talvel ca 35, selle aasta alguses ka umbes 30 koera kanti. Detsembri lõpus käis Cleidis meid külastamas. Ta nägi välja üleni õnnelik, rõõmus ja tal oli kena läikiv karv. Süda on sellest ajast saadik palju rahulikum - Cleidu on lõpuks heas kohas, heade inimeste juures, hoitud ja õnnelik. :) Järgnevalt viimased pildid Cleiduga tema kojuminemise päeval ja allpool, piltidel kus Cleidu üksi on tema uue perenaise poolt meile saadetud. :) Saigi aasta läbi. Kuidagi liiga ilus nagu? Minu arust ka! Kui võis tunduda meil Hettyga läheb alati kõik väga libedalt kui siid, siis tegelikult jälitab Karma meid igal meie ettevõtmisel ning viperusi tekib, seega nüüd see osa mida filmide ja telesarjade puhul kutsutakse bloopersiteks..
Esimese asjana siin postituses mainisin, et ''taastusin''. See on tõsi. Tegemist polnud mitte mingi mentaalse probleemi ravimisega, vaid sain varjupaiga koera poolt vigastatud ja käed ei töötanud käenärvikahjustuse pärast päris nii nagu pidid. Nüüdseks on olukord muidugi peaaegu et unustatud ja kõik kõige paremas korras. :) Sel korral kui me Tallinnasse, Saku Suurhallis toimuvale üritusele sõitma hakkasime, läksime Pärnus, Alexela automaattanklasse tankima. Me polnud kumbki varem pangakaardiga maksnud seal ja kui automaat pärast tulutuid katseid kaardi kogu aeg tagasi saatis, sattusime me paanikasse. Et me ei tahtnud olla kütusevargad otsustasime abi küsida infoliinilt.................... Oh seda vene aktsendiga rääkivat neidu.. Ta käskis meil kaardi veel kord sisse panna ja nagu võluväel andis automaat uue valikuvõimaluse ja kõik lahenes.. Tagasisõidul juhtus järgmine väike seik - nimelt ei mäletanud me kumbki mis teed pidi täpselt ühelt ringteelt väljasõit oli ning GPS ka tükkis täpselt see moment.. Nii et me sõitsime ümber ringtee umbes kolm tiiru. Too Kilingi-Nõmme tripp tundus minevat juba täitsa hästi kuid 9 kilomeetrit enne toda asutust ütles Hetty mõnusa automobiili gaasipedaal üles. Õnneks aitasid tutvused hädast sedaviisi välja, et meid suunati lähedalolevasse töökotta, kuid järelejäänud üheksa kilti tuli sõita teise käiguga ehk maksimaalne kiirus maanteel oli sellel hetkel kuni 20 kilomeetrit tunnis.. FUN! Alguses olime natuke pettunud elus ja karmas, aga pärast kaht kilti ohutuledega tiksumist tundus see lihtsalt nii kohutavalt naljakas... Kirjutasin veel, et nunnud kutsikad olid. Kõik oli muidu hää ja fun ajani mil me neid rihmaotsas jalutama üritasime õpetama hakata. Üks neist oli juba kobe ja kõndis omaette, üks oli kohutavalt aeglane, üks tahtis ainult süles olla ja kaks tükki tirisid veel eri suundadesse. Kaks inimest, viis kutsikat. Jalutasime varjupaiga lähedalolevale muruplatsile kuidagi viiekesi ja istusime murule. Ja kui siis ühtäkki kaks minu vastutusel olevat plehku panid, jooksis Hetty neile järgi jättes tähelepanuta enda kutsikad. Piin ja paanika. Aga ometigi lõppes kõik hästi ja tegime selliseid meeter minutis jalutuskäike kutsikatega täpselt nii kaua kuni nad kõik uued kodud said. Juunis, kui kirjutasin et mul oli veidi teiste asjadega tegu, olin ma tegelikult jällegi füüsiline hälvik. Teel rattaga varjupaika tegin ma kerge õhulennu, põlvepiirkond vastu teravat silla äärt, pilt läks äärapealt tasku ehk halliks ja oma 9 õmblusega kopitasin 10 päeva voodirežiimil. Järeleulatuvalt, kui me Hettyga, kes seal samas seda kõike pealt nägi, sellest rääkinud oleme, siis ta ütles et ma olevat öelnud, et ma käin korraks kodus, panen plaastri peale ja siis läheme ikkagi varjupaika. :D Oh dear Hanna-Mai. :D Suvel Kalevi staadionil toimuvale rahvusvahelisele kortenäitusele pidime jõudma kell 10. Võtsime rohkelt aega varuks, käisime kell 9 poes omale päeva peale toitu varumas. Tagasitulles võtsime korraks Timmu autost välja ja järsku mõlemad Hettyga praktiliselt korraga virutasime uksed kinni ja auto uksed läksidki lukku, võtmed olid kahe eesistme vahel. CLEIDIS OLI AUTO PAGASIRUUMIS!!! Päev oli palav ja päikseline. Ükski aken polnud lahti, meil oli vaid minu telefon ja Timmu. Sai siis kuskilt Rimi infoletist Hetty isa number otsitud, kes saatis kellegi olukorda lahendama, sest keeeeenjjjjus Hetty hoidis auto varuvõtit ka selles samas bloody autos.. Tüüp proovis tööriistadega nii ja naa, päris ära lõhkuda ei soovinud. Ütles et läheb poodi mõtteid koondama ja tuli 15 minutit hiljem tagasi miskise pika oraga, millega üritas siis umbes 4 cm lahti jäänud katuseluugist läbi panna ja ukse nuppe üles tõsta. Lõpuks tuli Jahipauna müüja pika õngega. Proovisid veel nii ja naa kuniks tirisid hoopis auto võtmed konksuga katuseluugivahelt ära. Oh see ärev 65 minutit. Operatsioon Cleidis vabaks sai läbi, kuigi tõeline piin oli teda seal läbi akna lõõtsutamas näha, siuke tunne oli nagu kohe annab otsad... Oeh. ÕNNEKS et see katuseluukki lahti oli. No ja siis veel see kord kui me läksime koertega kuulekuskoolituse trenni ja alles kohapeal avastasime, et tegelikult trenn alles järgmisel päeval...... Või siis see kord kui me sõitsime trennist ära ja varjupaigas avastasime, et ma olin jätnud oma koti Tammiste platsile ja me tagasi kihutasime, avastades selle keset muruplatsi õndsas üksinduses, täiesti lahtiselt konutamas.... Ja veel see kord kui me seal MATCH showl käisime ja autasustamine oli - Hetty kutsumise ajal takerdus Priidik rihma, nii et ta lõpuks võttis ta vist sülle ja kui oli minu kord minna, siis oli kuidagi mul endal rihm jalaümber - MAGIC. Samuti täna, kui me taas koertega Jaansoni rada mõtlesime külastada koos Reede ja uue koera Carrotiga.. Reede lihtsalt on nagu Hetty külge liimitud ja ronis autos igalt poolt üle. Ta oli küll rihmaga väga lühidalt kinni, aga tal õnnestus see ikkagi nii et pärast mitut luhtunud katset pidime võtma tema asemel Roometi.. Fakt on see, et meil läheb tegelikult iga normaalse pildi jaoks umbes viis miljonit aastat, enamus ajast me unustame pilti teha, kirume teineteist ja küll oli Cleidisel suu lahti, küll kellelgi silmad kinni.. Aga fakt on ka see, et ma ei vahetaks seda aastat ja neid olukordi mitte millegi vastu.(okei see et Cleidis kuumas autos tund aega oli, seda tahaks olematuks teha, kuid nüüd on Hetty nii hoolas võtmete koha pealt ja Cleidis sellest traumat ei saanud..). See on olnud absoluutselt, konkurentsitult parim varjupaiga-aasta siiani ja ma loodan et neid tuleb veel ja veel, neid hetki ja olukordi ja jalutuskäike, mida ma ei maininud ja loomi kellest ma ei kirjutanud ja kasse kelle sotsialiseerimist ma siin ei puudutanud ja kõike kõike kõike.. Ma olen õppinud nii palju loomade ja ka inimeste kohta. Ja las see Karma saadab meid meie teel - ma näiteks siiani lõkerdan kõikide nende olukordade üle iga paari nädala tagant. Ma olen nii õnnelik et ma ühel augustikuupäeval varjupaiga väravatest sisse astusin lubades siis endale et jään ja et ma olen seda lubadust siiamaani pidanud. 2 aastat, 5 kuud ja 19 päeva. Ma armastan kogu hingest seda mida ma teen!!!!!!! Hanna, 12.01.2014 Ja nüüd lollakaid pilte ka. :)
0 Comments
|
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|