Hei taas!
Möödunud on juba mõned nädaladki, on aeg kirjutada uus postitus. Pole isegi aimu kui paljudest varjupaigapäevadest ma kirjutamata olen jätnud, kuid üritan nii igast oma hoolealusest kui üldiselt toimuvast kirjutada, samas ei korda väga seda millest Hetty juba kirjutada jõudis. Kõige parem mis vahepeal juhtunud on: CLEIDIS KÄIS VARJUPAIGAL KÜLAS!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :))) Kujutage ette minu rõõmu kui ma koer Rommiga jalutuskäigult naasedes läbi värava nägin üht tuttavat ja eriti armast lõusta. Minu kallis kallis Cleidu tuli oma uue vahva perenaisega meid korraks vaatama. Loomulikult tundis ta mind ära, rõõm oli tohutu, sest ta nägi nii õnnelik ja hea välja - karv oli pehme ja läikis, silm säras. Süda on niiiiiiiiiii rahul, et Cleidisel on suurepärane kodu ja omanikud teevad kõik selleks, et tal oleks hea, turvaline ja huvitav elu. Loodame et nad külastavad meid varsti jälle, Cleidu nägemine tegi minu aasta lõpu eriti imeliseks. :) Ahjaa, uus koerake on varjupaigas: noor, umbes aastane Rommi, kes loovutati omaniku poolt. Tegemist väga vahva koerapoisiga, kes hetkel rakendab oma jõudu liiga palju, kuid ma teen temaga tööd ja tänasel metsajalutuskäigul oli käsi suures osas lõtv. Kui oma kaamera garantiihooldusest kätte saan hakkab pilte lendama - praegu kahjuks Rommist häid pilte pole, seega lehekülg tema kohta tuleb hiljem. Nupsu käis vahepeal steriliseerimisel. Tänaseks on temaga kõik korras, plastikkrae kaelast võetud ning tagasi koeramajas, kuid nädalakese veetis ta uhkes üksinduses taastusravimajas, oli kraega kohmakas ning seljas oli kõhuvest. Ta on nii hämmastavalt arenenud - tuleb ise minu juurde, jälitab ja jõllitab küll kaugelt, kuid kohe kui kuhugi liigun tuleb ja hüppab mu käeni et pai saada. Roometist on saanud sülekoer. Millal iganes kui Elton, Jacky, Nupsu ja tema aedikus ka ei jookse, kui mina kuhugi istun on Roomet 80% ajast süles. Võõrastega on ta samuti julgemaks läinud, kohe esimesel korral liputas ühele tänasele külastajale näiteks saba ja ei haukunud arglikult nagu tavaks oli saanud. Hoiukodus on koer Nässu oma kutsikatega, keda on kolm. Koju on läinud vahepeal minu hoolealune Rhodos, lisaks varjupaigast armas koer Lilleke, väike beebikutsikas TukTuk, kauaaegne elanik (1.5 aastat) Pontu ja kassid Latte, Jasmiine, Andorra, Siim, Tikker, Nilsson ja Liisi. Homme on plaan taas minna ja selleks aastaks koertega hüvasti jätta. :) Ilusat vana-aasta lõppu ja õnnelikku uut!
0 Comments
Nii enne jõule kui ka jõulude ajal on varjupaigas alati sagimist, kuna on palju inimesi, kes soovivad anda oma panuse varjupaiga loomade heaolule. Niisiis käis enne jõule varjupaigas palju rahvast, kes soovisid annetada tekke, patju, toitu, mänguasju, kassiliiva jne. Leidus ka inimesi, kes lisaks kingikoti toomisele leidsid aega kiisudele pai teha ja mõne koeraga ka veel jalutada. Ühesõnaga kogu detsember on varjupaigas käinud palju rahvast, kes soovivad tuua midagi head. :) Ka täna toodi hulgaliselt aluspanu kassidele ja väikestele koertele, lisaks ka palju toitu. Vahepeal on varjupaika saabunud üks tore koer Morris, kes ei ole küll enam oma esimeses nooruses kuid sellest hoolimata on ta väga energiline ja rõõmsameelne. Otsustasin Morrisega tegelema hakata, kuna ta tundus nii helde ja hea iseloomuga koer. Varjupaika saabudes oli tal kaelas nii kaelarihma kui ka kirbu/puugi rihm ning jäi mulje, et ta on heast perest ja arvasime, et peremeest tuleb varsti järgi, kuid ei ole teda siisani keegi otsinud, pärit on ta Audru kandist ja hetkel on ta varjupaigas viibinud juba umbes 26 päeva. Ta annab väga hea meelega käppa ja mängib suurima rõõmuga palli! Tuusja sai steriliseeritud ja seetõttu pidi ta kandma uhket sinist vestikest. Tuusjaga aias mängides sa ta külastajatelt väga palju komplimente oma kauni riituse kohta. Kuid hoolimata operatsioonist oli Tuusja sama hüperaktiivne nagu kogu aeg, ei teinud ta sellest lõikusest erilist numbridki, hüppas ja kargas nagu Tuusja ikka. Tuusjaga olen saavutanud juba väga hea kontakti, ta reageerib oma nimele juba päris ilusasti ning ka käsklustele allub väga korralikult. Ainus mis veel väikeseks probleemiks on, on tema jõuline sikutamine jalutuskäikudel, kuid loodetavasti saame me ka selle uuel aastal kontrolli alla. Olen endamisi mõelnud milline võiks olla kunagi Tuusja uus kodu, olen aru saanud, et see koer jumaldab jooksmist ja sobib mängima ka teiste koertega, kuid kassid ei sümpatiseeri talle hetkel veel kohe üldse. Vahva koer Mäx on ikka ja alati sama vahva edasi. Käsklusi täidab ta juba põhimõtteliselt kinnisilmi :) Kohale saatmine edeneb ka meil järjest paremini, ootamine, istumine, lamamine ja käpp on meil juba suurepäraselt selged. Mäxiga jalutamine on samuti aina paremaks muutunud, nüüd on seda sikutamist ja ebamäärast sehkendamist minimaalselt. Ka mänguasjad tunduvad talle juba järjest rohkem ahvatlevamad, kuna neile järgi jookseb ta juba üsna tihti ja ära toob ta ka enamus pallid mis ma talle viskan :) Ka koer Reede on näidanud end ainult positiivsest küljest. Ta on jälle leidnud endas julguse ületad poomi ja A-tõket! :) Tõketest hüppab ta üle nagu vana professionaal ning ka A-tõke läheb üsna libedalt, kuid poom on nii ja naa, vahel viitsib vahel mitte, kuid ma usun siiski, et asi on poomis, kuna varjupaigas on see tõesti juba pikalt väljas niiskuse käes olnud ja mida ikka oodata, kui puit on aastaringselt õues. Aga eks suvel näis võib-olla muutub asi kuivemaks ja saame ka korralikult trenni tegema hakata :) Kuid ega ka hetkel nuriseda ei tohiks, Reede on väga tubli! Lisaks tõketele on ta ka väga tubli ka kuulekuses, allub väga korrektselt käsklusele istu ja siia, mis on juba minu meelest ikka väga fantastiline! :) Kassid Njuuton ja Nikolas teevad edusamme nagu kõik teisedki loomad! :) Jalutuskäigud on muutunud juba päris julgeks ning nüüd lisaks aia otsas ronimisele käivad ja nuusivad nad ka ümbrust, mis on väga suur edasiminek. Loomulikult on veel hirmutav koerte haukumine, kuid see kipub kähku ununema, kuna õues on niipalju muud teha kui neid koeri kuulata. :) Enne jõule sai kassidega ikka iga päev väljas käidud kuid nüüd on see tegevus väheke unarusse jäänud, kuid see viga saab juba homme parandatud! Täna sai tegeletud kartliku kassiga Ferru. Ferru on väga kaunis pika karvaline beez kass. Ta oli varjupaika saabudes väga hirmul ja konutas pidevalt oma nurgas, kui inimene lähenes siis kõhises. Olen soovinud teda juba pikalt silitada ja teda sülle võtta kuid pole kunagi varem õnnestunud kuna teda ümbritsesid teised kassid, kes kõhisesid veel kõvemini. Ükskord kui ta jäi päikese kätte peesitama ja unustas ära põgeneda, kui ma tuppa sisenesin siis sain talle pai teha ja koheselt oligi ta jälle kadunud kasti taha nurka. Kuid täna koos Hannaga suutsime ta ma rahustada ja ka päris pikalt paitada. Lisaks eraldasime ta teistest kassidest, kuna varasemalt on just üksi jäämine paljusid kasse aidanud ja nad on hakanud inimest usaldama. Nii siis saigi ta viidud üksikusse tuppa kus tegime ta olemise patjade ja tekkidega väga mõnusaks. Käisime seal veel mitu korda, iga kord võtsin ta sülle ja tegin pai, viimane kord võtsin ka kammi kaasa, et tema kaunist karva natuke ilusamaks siluda. Töö õnnestus ja ta lubas enda ilusasti kammida. Kuid hirmul on ta endiselt, tundub, et keegi on talle ikka väga haiget teinud, kuna iga järsem liigutus viib ta endast nii välja, et ta hakkab paaniliselt põgenemisteed otsima. Tema tost lahkumine on ka ikka suhteliselt suur katsumus, kuna ei taha looma hirmutada, siis paningi ta tasakesi padjale lamama ja tegin veel paar rahulikku paid ja läksin väga rahuliku ja aeglase kõnnakuga minema. Homme saab jälle temaga koos aega veeta! Kujutan juba ette kuidas varsti ta jookseb uksele vastu ja nurb ise suurt ja pikka paid! Kuid selleni jõudmine võtab ikka päris palju aega! Natuke ka pilte! Uuel aastal uute muljetaga!
Hetty Oodatust ja loodetust varem leidsin ma aega, et minna varjupaika. Reedene päev möödus Tallinnast Pärnu sõitmisega ning see tõttu jõudsingi ma alles laupäeval varjupaika. Ilm oli mõnusalt talvine ning umbes 30 minutiline jalutuskäik sinna ei tundunud üldsegi mitte nii pikk. Varjupaigas sain tegeleda kõigi oma hoolealustega! Esmalt siis Mäx. Temaga möllasime natuke aega aias kuniks tuli tõsisem hetk, nimelt tõin ma välja maiused, et see andekas koer enda oskuseid ära ei unustaks. Nimelt on tulnud Mäx kodust, kus nähti temaga eelnevalt palju vaeva ja tehti korralikult trenni. Ta on selgeks saanud lamamise, istumise, käpa andmise. Lisaks nendele harjutustele tegime me veel ka ootamist ja kohale minekut. Ootamine tuleb iga nädalaga aina paremini välja ja esimese korrakohta võis rahule jääda ka kohale minekuga. Mäx on pisut kärsitu ja seetõttu tahab ta kõik hästi hästi kiiresti ära teha ja juba uue asja juurde minna. Peale trenni tegime me pisikese jalutuskäigu väljaspool varjupaiga territooriumi. Tuli Tuusja kord! Tuusjaga tekkis alguses pisike probleem, kuna lumi oli vahepeal maha sadanud ja pinnas oli ikka suhteliselt libe, siis ta ei olnud veel sellega arvestanud ja soovis ikka, et ma tal järgi jookseksin. Kahjuks ei saanud ma ta soovidega nõustuda, kuna minu sooviks oli siiski kahe jala peale jääda. :) Kuid esmasest rahmeldamisest hoolimata suutsime me ilusasti aediku juurde jõuda. Kuna seal ootas meid Hanna koos vahva koera Eltoniga, siis tegime ilusa jalutuskäigu. Pühapäeval sai Tuusjaga ka aias joostud ja siis sai ka tema preemiat, nimelt ilusa istumise, ootamise ja käpa andmise eest. :) Lõpuks jäi veel tegeleda vahva Reedega! Temaga sai ka ikka tavapärane jalutuskäik metsas ette võetud, kuid kuna talle on saanud harjumuseks juba kindel rada mida mööda me käime, siis ta ei suvatsenud mind enam oodata. Mis mul siis üle jäi - jooksin talle järgi, õnneks oli värske lumi maas ja käppajälgede järgi leidsin ta ilusasti üles. Nuuskis üht põõsast ja vaatas mind üllatunud näoga, et mida ma jooksen nii kiiresti. Panin talle siis rihma kaela tagasi ja jalutasime edasi. Vahepeal tegime ka väikeseid peatuseid, et karjutada erinevaid käskulus, istu, lama, oota. Tagasi varjupaika jõudes viisin ta ilusasti oma pessa tagasi, et ta pühapäevaks end ikka korralikult välja puhkaks. Pühapäeval me metsas kaua ei olnud, rohkem aega olime aedikus ja varjupaiga territooriumil. Nimelt vajas tema ilus karvake natuke hooldust ja seetõttu võtsime ette korraliku kammimise. Ning lõpuks on jäänud vahvad kassid! Njuuton ja Nikolas. Kuna see oli alles nende teine kord väljas käia, siis võib nendega ikka väga rahule jääda. Jah, nad olid natuke hirmul, kuid neil ei olnud plaanis traksidest lahti rabeleda ja plehku pista. Pigem hoidsid nad minu lähedale ja uurisid maad. Käisime mõlemal päeval nendega väljas. Nad tutvusid ka Hanna hoolealuse Rhodosega - Nikolasele paistis ta täitsa meeldivat, kuid kuna Njuuton oli natuke ärevuses ja segaduses siis ei tahtnud ta mitte ühtegi teist kassi näha, peale oma venna. Pühapäeval kui oli õues käidud viisin nad tagasi oma tuppa ning enne varjupaigast ära minekut käisin ka neile lehvitamas, nimelt magasid nad koos korvikese, külg külje kõrval. See oli ilus vaatepilt lahkumieks. Kuna nüüd tulevad jõulud ja pikk vaheaeg, siis jõuan ma ilmselt ka tihedamini varjupaika. Hetkel tuleb üleelada ja hoolega õppida viimasteks eksamiteks, et uuesti varjupaika jõuda juba vähem kui kahe nädalapärast! :) Siit tuleb ka üks Hanna imeline foto sellest nädalavahetusest: Nikolas ja Njuuton! Veel fotosi saab vaadata kiisude lehekülgedelt! :)
Hetty Eelmisel nädalavahetusel ei saanud ma kahjuks varjupaika minna, seega juba esmaspäevast saadik oli täielik minemise tuhin hinges. Kui siis laupäeva hommikul sai lõpuks mindud..
Nädalavahetus seal läks nagu ikka kiiresti. Koos aedikus said möllata seekord mu Nupsu ja Roomet koos Nässu ja Lillekesega. Saime teada, et koer Nässu toob varjupaika jõuludeks beebibuumi! Nimelt oli ta juba varjupaika saabudes järelikult tiine, sest ultraheli tuvastas, et umbes pool tiinusest on kantud ning samuti pole varjupaigas olnud kokkupuudet kastreerimata isastega. Ilmselt jääb seetõttu Nässu meile ka pisut kauemaks kui oodatud, sest kui reeglina leiavad väikesed, allapõlve sõbralikud koerad üsna ruttu uued kodud, siis ei saa ju tiinet ja imetavat koera kellelegi loovutada. Kõige parem oleks uuel pesakonnal kasvada muidugi hoiukodus, mitte varjupaigas, kuid kindlasti teeme pisipõnnidel ja nende emmel elu võimalikult mugavaks. Juba järgmise nädala lõpus kolibki Nässu taastusravimajja, kus jääb üksi poegi ootama, sest seal on paremad tingimused kui koeramajas - põrandaküte, 100% tuulekindel ning hügieenilisem. Nüüd Nupsust ja Roometist.. Nupsu on arenenud tasa ja targu, kuid see nädalavahetus nägin ma tema pilgus siirast rõõmu ja tänutunnet. Ta kepsutas koos teiste koertega ning tuli vahepeal ka ilma Roometita minu juurde pai nuruma. Järjest paremaks läheb ja mul on selle üle lihtsalt niiiiiii hea meel! Natuke veel koos Roometiga, kuniks saan mingile maale kontakti ning siis üritan Nupsuga kui indiviidiga toimetada. Üldiselt on need kaks parimad sõbrad. Kui aedikust tagasi boksidesse hakkasime neid viima polnud neid rihmastada vajagi - kohe kui aediku uks käis padavai koeramaja ukse juurde ja boksi! Vot kus kasvatus! Laupäeval käisin ka kassimajades ringi, et omale uus 'ohver' välja valida. Aega läks, aga asja sai. Vaja oli leida kass, kes talub nii piisavalt väntsutamist, et kui temaga traksidega jalutama minna ta üleliia ei tõmbleks - mission impossible. Algul mõtlesin, et Aramis, kuid tema läks kohe närvi. Leidsin armsa kassikese Loore, kes tundus rahulik ja vahva. Käisime väljas, tegime mõnusaid pilte ja esimese korra kohta on hea et ta ära ei jooksnud.. Tunni aja pärast tulid aga inimesed, kes olid korduvalt käinud kasse vaatamas kedagi endaga kaasa võtma ning otsustatigi just Loore kasuks.. Jäingi kiisust ilma. Nuuks. Hah, tegelikult on muidugi suurepärane, et kiisu kodu sai. :) Kollasest kassimajas leidsin Hetty soovitusel endale uue kassist sõbra - Rhodose, kes potsatas mulle sülle ja jäigi nurrudes sinna pikkadeks minutiteks. Pühapäeval viisin ta jalutama ja oiiii kui hea et Rhodos osutus valikutks! Ei teinud tema üldse mitte välja ka koerte klähvimisest või kui näiteks kuskil keegi uksest käis, samuti ei hakanud ta hüsteeriliselt ringi jooksma ja trakse ära kakkuma vaid ta oleks nagu miljon aastat juba traksidega jalutamas käinud - nagu aeglane koer - toimus pidev aeglane liikumine. Samuti ei läinud ta hetkekski närvi kui me teda pildistamiseks mitmeid kordi ühe koha peale seisma panime - no niiiii vahva kass!! Üks kurb asi juhtus ka tehnilisest poolest vaadatuna - mu väike kompaktkaamera hakkas streikima. Alguses kaotas imelise päikesevalgusega tehtud üliilusad pildifailid ära ''FAILI TÕRGE TO THE MAX'' ja siis hakkas suum juksima.. Lõpuks ei saanudki enam rohkem pilte teha - alatiiiiiiii, lihtsalt alati peab mingi jama olema. Õnneks Hetty kiisudest Njuutonist ja Nikolasest saime ühe vapustava klõpsugi.. Loodan kaamera garantiisse ruttu viia ja sealt ka kätte saada, et siis enne Rhodose või teiste kojuminekut nad ajalukku ikkagi pildistada. :) Veel käisin kiisupoiss Latte juures, kes on ilus valge kasuka ja jah, tõesti piimakohvivärvi laikude ja sabaga noor kassipojaohtu kiisu, kes elas koos teiste alla aastaste kassidega kassipoja toas, kus ta oli vägagi tõrges ja vihkas kõige enam inimtähelepanu. Vaikselt ma teda seal ka terroriseerisin paidega ja kuigi talle ei meeldinud siis ta kannatas ikkagi vaikselt ära ja enam nii hullult ei perutanud. Nüüd umbes 1.5 nädalat tagasi terviserikke tõttu tõsteti ta teistest eraldi taastusravi majja, kus kahjuks pidi viibima üksinda toas. Mõtlesin täna, et lähen teda vaatama ja minu üllatuseks Latte karjus õnnest! Tal oli nii hea meel et ma tulin! Ta hõõrus end minu vastu, nurrus mis kole, hakkas uuesti karjuma kui ma ta paitamise sekundiks lõpetasin ja oli täiesti normaalne sõbralik kassipoeg. Mul oli nii hea meel! Ilmselt võtan ka Latte oma tiiva alla, loodan vaid, et varsti saab ta tagasi kassipojatuppa.. :) Oeh, vist ongi kõik sellest nädalavahetusest. Ootan reedet, et jälle minna saaks!!! |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|