Oodatust ja loodetust varem leidsin ma aega, et minna varjupaika. Reedene päev möödus Tallinnast Pärnu sõitmisega ning see tõttu jõudsingi ma alles laupäeval varjupaika. Ilm oli mõnusalt talvine ning umbes 30 minutiline jalutuskäik sinna ei tundunud üldsegi mitte nii pikk. Varjupaigas sain tegeleda kõigi oma hoolealustega! Esmalt siis Mäx. Temaga möllasime natuke aega aias kuniks tuli tõsisem hetk, nimelt tõin ma välja maiused, et see andekas koer enda oskuseid ära ei unustaks. Nimelt on tulnud Mäx kodust, kus nähti temaga eelnevalt palju vaeva ja tehti korralikult trenni. Ta on selgeks saanud lamamise, istumise, käpa andmise. Lisaks nendele harjutustele tegime me veel ka ootamist ja kohale minekut. Ootamine tuleb iga nädalaga aina paremini välja ja esimese korrakohta võis rahule jääda ka kohale minekuga. Mäx on pisut kärsitu ja seetõttu tahab ta kõik hästi hästi kiiresti ära teha ja juba uue asja juurde minna. Peale trenni tegime me pisikese jalutuskäigu väljaspool varjupaiga territooriumi. Tuli Tuusja kord! Tuusjaga tekkis alguses pisike probleem, kuna lumi oli vahepeal maha sadanud ja pinnas oli ikka suhteliselt libe, siis ta ei olnud veel sellega arvestanud ja soovis ikka, et ma tal järgi jookseksin. Kahjuks ei saanud ma ta soovidega nõustuda, kuna minu sooviks oli siiski kahe jala peale jääda. :) Kuid esmasest rahmeldamisest hoolimata suutsime me ilusasti aediku juurde jõuda. Kuna seal ootas meid Hanna koos vahva koera Eltoniga, siis tegime ilusa jalutuskäigu. Pühapäeval sai Tuusjaga ka aias joostud ja siis sai ka tema preemiat, nimelt ilusa istumise, ootamise ja käpa andmise eest. :) Lõpuks jäi veel tegeleda vahva Reedega! Temaga sai ka ikka tavapärane jalutuskäik metsas ette võetud, kuid kuna talle on saanud harjumuseks juba kindel rada mida mööda me käime, siis ta ei suvatsenud mind enam oodata. Mis mul siis üle jäi - jooksin talle järgi, õnneks oli värske lumi maas ja käppajälgede järgi leidsin ta ilusasti üles. Nuuskis üht põõsast ja vaatas mind üllatunud näoga, et mida ma jooksen nii kiiresti. Panin talle siis rihma kaela tagasi ja jalutasime edasi. Vahepeal tegime ka väikeseid peatuseid, et karjutada erinevaid käskulus, istu, lama, oota. Tagasi varjupaika jõudes viisin ta ilusasti oma pessa tagasi, et ta pühapäevaks end ikka korralikult välja puhkaks. Pühapäeval me metsas kaua ei olnud, rohkem aega olime aedikus ja varjupaiga territooriumil. Nimelt vajas tema ilus karvake natuke hooldust ja seetõttu võtsime ette korraliku kammimise. Ning lõpuks on jäänud vahvad kassid! Njuuton ja Nikolas. Kuna see oli alles nende teine kord väljas käia, siis võib nendega ikka väga rahule jääda. Jah, nad olid natuke hirmul, kuid neil ei olnud plaanis traksidest lahti rabeleda ja plehku pista. Pigem hoidsid nad minu lähedale ja uurisid maad. Käisime mõlemal päeval nendega väljas. Nad tutvusid ka Hanna hoolealuse Rhodosega - Nikolasele paistis ta täitsa meeldivat, kuid kuna Njuuton oli natuke ärevuses ja segaduses siis ei tahtnud ta mitte ühtegi teist kassi näha, peale oma venna. Pühapäeval kui oli õues käidud viisin nad tagasi oma tuppa ning enne varjupaigast ära minekut käisin ka neile lehvitamas, nimelt magasid nad koos korvikese, külg külje kõrval. See oli ilus vaatepilt lahkumieks. Kuna nüüd tulevad jõulud ja pikk vaheaeg, siis jõuan ma ilmselt ka tihedamini varjupaika. Hetkel tuleb üleelada ja hoolega õppida viimasteks eksamiteks, et uuesti varjupaika jõuda juba vähem kui kahe nädalapärast! :) Siit tuleb ka üks Hanna imeline foto sellest nädalavahetusest: Nikolas ja Njuuton! Veel fotosi saab vaadata kiisude lehekülgedelt! :)
Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|