Kuna hetkel talvevaheaeg veel kestab, siis oleme usinalt ka varjupaika külastanud.
29. jaanuar, kolmapäev: Oli erakordne päev selles mõttes, et absoluutselt kõik koerad said jalutatud! Varjupaiga kõige staažikam elanik Sämmi (Lord) ilmutas sel päeval korraks kergeid vananemismärke, mis ehmatas Hannat päris korralikult. Läksime jalutama ja äkki hakkas ta tagumist paremat käppa lonkama. Sama tegi ta hetkepärast ka vasema jäsemega, kuid arvasin alguses et see on vast külmast pinnasest (nii teeb näiteks ka Carrot kui oleme aedikus nad kõik jooksma lasknud). Siis aga laskus Sämmi paremale küljele maha ja niuksatas ning jäi sellisesse asendisse umbes kümneks sekundiks, tõusis siis püsti, lonkas veel korra ja kõik oli tagasi normaalne. Vägaaaaa imelik. Rääkisime sellest muidugi ka hooldajale ning veterinaarile kes tol päeval õnneks kohapeal oli. Arvame, et see on lihtsalt sellest, et Sämmi on soliidses eas härra, kuid kui selline asi peaks jätkuma hakkab ta kindlasti ravi saama. Loodame, et Sämmi kestab veel kaua! Käisime veel kassidega jalutamas. Hettyl Njuuton ja Nikolas, Hannal Saamuel, kelle ta peagi siia lehelegi paigutab, sest oma hea käitumisega teenis ta plusspunkte. Korrastasime ka varjupaiga tavaari. Üsna tihti on kellelgi vaja rihmade-trakside kastidest midagi otsida ja siis lendavad tavaliselt asjad kahte lehte laiali. Võtsime siis kastid põhjalikult ette. Et ajaga on kogunenud väga palju Flexisid (tagasikerivad jalutusrihmad), kaelarihmasid, jalutusrihmasid ja trakse, siis said mõned katkised, kohe katki minemas, jäigad ja vanad ka ära visatud. Saime kastid korralikult korda ja personalilt ka kõvasti kiita. :) 30. jaanuar, neljapäev: Kohe hommikupoole saabusid Lilian ja Age koeraga, kes oli esmaspäeval ilmunud Are valla metsatukka. Ka teisipäeval olid kohalikud teda näinud. Kolmapäeval õnnestus kohalikul ta toiduga tuppa meelitada kuid kuna tööaeg oli selleks kellaajaks läbi saanud mindi järgi neljapäeva hommikul. Kui Lilian ja Age selle piiiiiisikese ja üliarmsa külmast kange koeraga kontorisse tulid, läks nunnumeeter taevani. Sättisime talle taastusravi majja sooja pesa, pakkusime süüa ja juua ning soojendasime süles. Et tegu oli nii väikese koeraga ja meile on toodud ka väikeste koerte riideid, sai temagi endale vahva tšempri selga ning seega ka nimeks Gucci. (Lisan pildid hiljem) Saime tutvuda ka opijärgselt kollase maja väiksesse tuppa paigutatud kiisudega. Nüüdsest on seal lisaks Pumale, Mirtelile, Indigole ja Ferrule ka Sveta, Leena, Mozart ja Fabian, kelle kohta ilmub informatsioon peagi varjupaiga kodulehele. :) Aaaaa ja kõige parem uudis! Meie väike armas Ferru sõitis uude koju! :) 31. jaanuar, reede: Jällegi varjupaigas. Tundub et Gucci oli sooja sisse saanud. Ta tuli uksele vastu sillerdavas meeleolus, tundis väga seltskonnast rõõmu. Ta on tõeline sülekoer. Nupsu ja Roometiga tegi Hanna eraldi ''õppetunni''. Nupsu muutus julgemaks, kuid Roomet oodatule vastupidiselt oli väga-väga alandlik ja ei julgenud ise süllegi tulla.. See näitas vaid seda, et tulebki nendega ka eraldi tegeleda, mitte grupina jooksuaedikus. Viineripakid kaasa! Hetty ja Reede vallutasid tõkked, poomi ja A. Reede on tohutult rõõmus ja lausa ootab, et saaks poomi ja tõkkeid ületada. Temas on taas seda viitsimist ja tahet teha tööd. Enneolematu kiirusega jookseb ta üle poomi, ise nii rõõmus ja "pöörane" :) Ka Tuusjaga tegi Hetty põhjalikult tööd. Nimelt sai tehtud pikem jalutuskäik tänaval ja seal harjutatud korraliku kõndi. Algselt oli Tuusja pöörane, kuid pidevalt seisma jäädes ja tema hoogu pidurdades muutus ta rahulikumaks. Tagasi tulle kõndis ta juba ilusasti kõrval ning puudud igasugune rahmeldamine. Kui kellelgi peaks olema küsimusi ükskõik millise teise, ka siin konkreetsel veebilehel kajastamata koera/kassi kohta, siis võib nii Hanna kui Hetty käest küsida! Oleme alati valmis aitama ning küsimustele vastama. :) Andmed leiad lehelt ''kontaktid'', vajadusel jagame privaatvestluses ka oma telefoninumbreid ning loomulikult ka Facebookis. :) Hanna & Hetty!
0 Comments
Täna oli jälle meil mõlemal Hettyga piisavalt aega, et varjupaika minna. Kuna mõlemad polnud paar päeva käinud (noh välja arvatud see, et Hetty laupäeval väljakutsel käis) siis otsustasime minna eriti vara - kell 9 olime juba varjupaigas. Alustasime seekord kassimajast, kus lõpuks on jälle rahu maa peal. Seoses 15 kassi lahkumisega Pesaleidja kassitubadesse said uued kassid, kes olid kas sinise maja kassitoas (varjupaiklastele Cramo buduaar) või puurides suurde kollase maja kassituppa - toimus suur rahvasteränne, sest ruumi tuli ju juurde. Nii tuli uutel kassidel omavahel piirid paika panna ja see tähendab tavaliselt seda, et kõik hoiavad omaette (eriti need, kes pole teiste kassidega vabapidamistoas enne olnud), sest kõik on võõras ja teised kiisud tunduvad jubedad. Nüüd on aga kõige hullem nurrumootor Saamuel taas uksel vastas, mitte ei kössita kartlikult asemel ja teisedki tunnevad end piisavalt hästi, et toas ringi kooserdada. Hetkel pesitsevad siis suures kollases kassitoas kiisud Njuuton, Nikolas, Norman, Klaara, Annabella, Cassandra, Emma, Sabiine, Bauhof, Marleen, Sofi, Müstika ja Saamuel. Kuna taastusravimajja kolisid uued elanikud pidi Ferru 'üksindusravilt' naasema kollase maja väikesesse tuppa. Aga ta ei ole enam pooltki nii metslane kui enne, mille üle on meil hea meel - saavutasime oodatud tulemuse. Koos oma uue sõbranna Indigoga nad täna küll kössitasid puukastis, kuid sülle lasi Ferru end võtta ja kui ta juba süles on siis laseb end täiesti lõdvaks ning ei soovigi enam mujal olla. Täna ta küll ei nurrunud, kuid ometigi lasi endal näiteks karvapulstid kaelapiirkonnast ära lõigata. Ta on tõeline väike lummav prints! Kui kollase maja väikeses toas oli hommikul veel viis kiisut - Puma, Indiana, Indigo, Ferru ja Mirtel, siis äraminekuajaks jäi neid sinna vaid neli - Indiana lahkus loodetavasti uude koju - see sõltub sellest kui hästi klapib ta teise, täiskasvanud kassiga. Ka Njuutonil on potensiaalne kodu olemas, kuid kurb on sellest, et vennad koos sellesse koju ei saa. Nad on lahutamatud sõbrad, teineteise mängukannid ja kus on üks, sinna läheb ka teine. Nad on mõlemad tohutult veidrad, komistavad iseendi jäsemete otsa ja on samal ajal ka võrratult pehmed sülekiisud. Pere aga soovib vaid ühte kassi ja kuna Njuuton ronis esimesena sülle otsustatigi Njuutoni kohta loomasoovija küsimustik täita. Loomulikult on hea kui Njuutongi uue kodu saab, aga et vennad on harjunud algusest saadik koos eksisteerima, magama, mängima, teineteist jälitama ja lihtsalt veidrad olema, siis on see ikka veidike kurb. Saime teada, et vennad Black ja Jack on vahepeal hoiukodusse sotsialiseeruma viidud. Ühtlasi koos nendega ka kiisupreili Karin, kes tegelikult on väga sotsiaalne loom, aga ju ta siis hakkas kellelegi meeldima. :) Hoiukodus on kiisudel kordades parem seal jagatava rohke tähelepanu ja stabiilsema keskkonna tõttu. Koer Reedest on üleval uus video, samuti on lisandunud mõned uued pildid. Lisaks on mõned klõpsud tehtud ka Roometist, Nupsust. Pärast iga ilmunud blogipostitust soovitan kiigata kõikide meie hoolealuste lehtedele - uuendame nii tihti kui võimalik. :) Täna said kõik koerad peale Morrise ja Liisu mõnusa jalutuskäigu. Ka varjupaiga pikaajaline elanik Sämmi ning teine jõujunn Sull. Morris ja Liisu jäid lihtsalt ootama külastajaid, keda täna ei olnudki. Samuti jäid tulemata teised vabatahtlikud. Samas Liisu külmakartliku loomana ei tihkanud üle minuti boksi väliosas tiirutada. Vaikselt hakkab varjupaik jälle täituma. Küll tasa ja targu ja ühe looma haaval, kuid ikkagi. Ferrugi pidi taastusravimajast tagasi kassituppa kolima just sellepärast, et tema tuppa kolis Raba tänavalt leitud kurt vanem koer. Veel on üksindusravil kiisu Singapur, kelle puhul edusamme täheldanud veel kahjuks pole - tegemist on psüühiliselt rikutud loomaga. Iga kord kui tema juures käin ja näen kuidas ta hirmust/teadmatusest, sest kokkupuude inimesega on olnud napp või negatiivne, agressiivsena toas edasi-tagasi libab, mõtlen, et mida kurja on temaga küll tehtud. Lisaks kolisid äsja alles tühjana seisvasse taastusravi kambrikesse kiisud Jansen, Lenna, Dexter ja Tom. Neljandas toas elab hetkel kastratsioonist taastuv Carrot. Koeramaja bokse täidavad lühikarvaline ja seetõttu õueboksist sissekolitud koer Liisu, Lepakülast mõned päevad tagasi leitud kartlik koer Muskaat ehk Muska ning Roomet, Jaqueline ja Nupsu. Uute käimisteni!
Hanna Varjupaika pole ma nüüd juba kolm päeva jõudnud ning otsustasin kirjutada edusammudest mida märkasin pühapäeval ja esmaspäeval. Kuna minu tore puhkus hakkab läbi saama ja koolitööd vajavad tegemist ning järgmise nädala alguses tuleb taas sõita Tallinnasse kooli, siis kahjuks enam nii tihti varjupaika ei jõua, kui sooviks.
Mõtlesin teada anda Reede suurepärastest edusammudest! Nimelt olen Reedele püüdnud lisaks tõkete ületamisele ka kuulekust õpetada ja edusammud on juba märgata. Reede oskab nüüd lisaks istumisele ka lamada ja käppa anda. Reede sai peale tublit õppimist käija taas metsas. Tegime seekord lühikese tiiru, kuna oli väga külm. Natuke aega sai ta ka lahtiselt joosta, kui ilmad jälle soojemaks lähevad teeme jälle pikemaid tiire. Lisaks metsas käigule jooksis ta veel pikalt ka varjupaiga aediks. Seal proovisin ma korrata ka tõkete ületamist ja olin meeldivalt üllatunud. Nimelt jooksis Reede lahtiselt ringi ning kui teda kutsusin ja tal mõnd tõket ületada käsikisin, siis ei jooksnud ta minema, nagu varem on ette tulnud, vaid täitis korrektselt mu käsku. Kiiruga sai ületatud poom, a-tõke ja mitu korda sai üle hüpatud ka tõketest. Ka Tuusja edusammud ei jäänud märkamata. Nimelt on Tuusja selgeks saanud istumise, lamamise, käpa andmise ja nüüd tegeleme ma käskluse oota kallal. Ta on väga tubli õppija ning hetkel saan temast juba paari meetri kaugusele minna. Nimelt annan Tuusjale käskluse istu, seejärel tuleb preemia, järgneb käsklus oota ja kõnnin umbes kahe meetri kaugusele. Tuusja ootab umbes 15 sekundit ja siis lähen ta juurde tagasi ja annan preemia. Iga korraga pikendan ma aega, kui kaua ta mind ootama peab ning järk-järgult pikeneb ka vahemaa. Ka Ferru teeb ikka edusamme. Terve viimsae nädala, kui tema tuppa olen läinud, ei ole ma pidanud otsima teda kuskilt kasti tagant ja tekkide alt. Ta julgeb juba magama jääda palju nähtavmale kohale. Eks ikka keerab ta end kerra mõne tekikese alla, kuid alati on tema kaunis näoke paista. Samuti on ta väga uudishimulikuks muutunud, süles olles uurib ta hoolega oma ümbrust, vaatab paitajale otsa ning ei pelga ka süles kerra keerata ja magama jääda. Lisaks julgeb ta ka inimese juuresolekul toas liikuda ja sööma minna. Kui inimene lahkub jääb ta hoolega teda jälgima ja mõned korrad on isegi järgi jooksunud! Tubli Ferru! Eks kõik koerad, kassid teevad edusamme ja on uskumatult tublid, kuid nendest edaspidi! :) Hetty Tänane hommik oli lootusrikas ja ärevust täis. Varjupaika jõudes avastasime Hannaga, et me ei ole kunagi sinna nii kaua sõitnud :D Nimelt vedas mu kallis volks meid jälle alt - pidime ootama töömehi, et nad teda jälle hellalt paitaksid ja ta tööle viitsiks minna. Kuid lõpuks me siiski kohale jõudsime ja tegus päev sai alata. Kuna hommik oli suhteliselt külm otsustasime Hannaga esimesed tunnikesed veeta koos kassidega. Esimesed paid sai Ferru. Ta on juba nii tubli ning kuulsime ka tema esimest nurrumist, mille üle on meil uskumatult hea meel! Ferru on muutunud väga uudishimuliseks ja kui käsi jätab pai tegemise järgi, siis tõstab ta pead, et uurida kuhu see käsi nüüd siis jäi :) Ferru edusammud on juba märgata, veel on vaja natuke aega, et ta saaks selle viimase kindluse, et siis inimesi jälle usaldama hakata. Kõigil kellel huvi soovitan ma kindlasti vaadata ka Ferru lehele, et nähe temast pilte ja ka videot, mis valmis täna :) Loomulikult ei jäänud tähelepanuta ka teised kassid. Hellust said nii kassimaja väikesed kui ka suured elanikud. Alla aastaseid kasse on jälle kogunenud nii palju, et kõigi jaoks korraga käsi ei jagunudki. Ka suuremaid kiisusid on nii palju, kes soovisid pai ja ronivad sülle. Kui seal majakeses said kassid hellitatud võtsime sammud kolmandasse kassituppa. Seal ootasid meid Nikolas ja Njuuton koos oma teiste sõpradega. Kuna õues oli küllaltki külm otsustasin neid täna mitte õue jalutama viia, las mõnulavad soojas toas. Toas saime koos mängida ning kõik kassid said ohtralt ka paiga üle silutud :) Kuna oli väga ilus ilm, siis panime rõhku loomade pildistamisele. Esmalt pääsesid õue neli väikest hullukest - Jacqueline, Nupsu, Roomet ja Carrot. Vaatamata külmale ilmale pidasid kutsad end ilusasti üleval ja mängisid lumes kõik sõbralikult koos. Roomet on väga tore ja rõõmsameelne. Kohe kui tema juurde kummarduda on ta kõigi oma nelja käpaga mul süles. Vahva on ka Carrot, kes on uskumatult kaunis ja ka väga tark. Koos Hannaga teevad nad erinevaid naljakaid trike, nimelt on Carrotil kombeks käia vahest kahel jalal :) Ka Nupsu on juba nii tubli, kui tavaliselt hoidis ta ikka Hanna lähedale, siis nüüd täna tuli ta ka minu juurde, loomulikult mitte kauaks, kuid paar paid jõudsin talle siiski teha. Nupsu on tõesti suuri edusamme teinu ja väga julgeks muutunud. Jacquliine on tore koerake, kes valib välja endale inimese, keda lootusetult usaldama hakkab ja talle uskumatult truuks saab. Nimelt on ta selleks inimeseks valinud varjupaiga töötaja Age, kellele jookseb ta järgi igal võimalusel kui vähegi õnnestub. Ühe korra oli tal nii suur soov Agele järgi jõuda, et puges läbi aediku värava. Tõesti tal see õnnestus ja kohale ta ka jõudis :) Tuli Mäxi kord poseerida. Täna oli ta üpris rahuta ja soovis rohkem lumes hullata kui minuga tegeleda. Kuid kui otsustasin maiused tuua hakkas ta mu parimaks sõbraks :) Nii siis lisaks pildistamisele saime harjutada ja meelde tuletada ka juba õpituid käsklusi. Ideaalse kiirusega täidab ta kõik käsud, mis teeb meele ülimalt rõõmsaks. Ta istub, lamab, annab käppa, ootab ja läheb ka kohale, muidugi teab ta ka käsklust siia. Ka Tuusja ei jäänud tähelepanuta. Tuusja sai lumes möllata ja püherdada päris pikalt. Ning kui pildistada otsustasime oli ta maailma kõige tublim sülekoer :) Vaatamata oma tugevale ja suurele kehaehitusele on tal hell ja pehme hing, mis suudab alati naeratuse suule tuua. Tuusja on varjupaigas olles palju muutunud loomulikult ainult paremuse poole. Tuusjas saab samuti videot vaadata tema enda lehe pealt! :) Reede jäi täna kõige viimaseks, kuna soovisin temaga kõige pikemalt tegeleda. Ta on uskumatult tubli ja armas. Üle pika aja harjutasime ka tõkete ületamist ning muidugi ei olnud ta neid käsklusi unustanud. Tubli Reede! Lisaks aias möllamisele tegime me pisikese tiiru ka väljaspool aeda, kui tal sai tuttavad põõsad üle vaadatud pöörasime tagasi varjupaiga poole. Viimasel ajal ei ole ma teda enam lahtiselt jooksma lasknud, kuid täna tuli jälle soov seda teha. Võib-olla homme teeme me siis jälle ühe pikema tiiru metsas :) Reedest tehtud video on ka tema enda lehel! :) Veel pilte saab vaadata koerte ja kasside endi lehekülgedelt! Selleks laupäevaks siis saigi kõik, homme jälle uute uudistega!
Hetty Väike kass Ferru sai ka endale nüüd uue lehe, kuhu laekub temast pilte ja loomulikult saab sinna kirja ka tema suurepärased edusammud. Vaadake kindlasti! :) Ferru on kass, kes on väga ettevaatlik ja inimese lähedusest vaimustatu pole. Kuid ta teeb edusamme ja julgeb juba toas liikuda, kui keegi teda jälgib. Lisaks kardab ta ka inimese kätt juba märksa vähem. Ta on tubli! Ka Njuuton ja Nikolas on väga vahvad. Inimest nähes on nad väga sõbralikud ja soovivad ronida kohe sülle. Kui ma polnud varjupaigas pikalt juba käinud ja nüüd eile neid külastasin siis üritasid nad korraga mulle sülle ära mahtuda, lisaks pidid nad veel tiirutama, nurrama ja nuuskima. Ning loomulikult ei jäänud mul nägemata ka karva pesu. Reede sai eile väga palju jalutada. Ta oli väga tubli kuna tegi Pärnu toimetulekukooli lastega pika jalutuskäigu ja pidas enda korralikult üleval. Ka Tuusjal ei jäänud lumes möllamata. Müttas lumes nagu õnnelik plikake. Selleks korraks kõik ja varsti jälle! Hetty Saime täna Hettyga taas varjupaigas pilte teha, sest Hetty leidis oma autot koristades mu vana kompaktkaamera üles. Jei!
Uued pildid on Nupsust, paar tükki Roometist ja veidi ka Rommist. Samuti on nii Rommi kui Nupsu profiililehele lisatud täna neist tehtud videod. Minge vaatama! Varjupaigas käis täna Pärnu toimetulekukool, kes tõi koerte- ja kassitoitu ning kassiliiva. Nende poolt jalutatud said koerad Morris, Reede ja Carrot ning paljud kassid said pai. Aitäh vahvatele lastele ja nende õpetajatele! :) Täna mõtlesin selle peale kui vahva on see, et neli koera (Carrot, Nupsu, Roomet ja Jacky ehk Jaqueline) omavahel läbivad ning seetõttu neljakesti aedikus joosta-mängida saavad. Neil ja meil lõbusam, ühtlasi saab koeri kiiremini jalutatud-jooksutatud, sest aega läheb ju ka nendega 3 korda vähem. Tegelesin ka Rommiga kes hetkel veel on nii võimatu jalutaja. Tal on nii palju jõudu ja tahet joosta ja nuuskida.. Täna me jalutamas ei käinud, kuid see eest aedikus jooksmas ja ka temast saime mõned uued pildid ning video. Nupsu areneb tasa ja targu. Mõnel päeval nagu täna polnud minu juurde tulek tema jaoks hirmus, kuid kord enne tänast oli ta täitsa tõrges. Üks vastik komme ka tal tekkinud - kui kõnnin siis ta hüppab mu toele ja võtab mu käe oma hammaste vahele. Mitte üldse agressiivselt või halvas mõttes, vaid lihtsalt justkui annab märku ja väljendab oma rõõmu. Hetkel ma ei saa talle seda kuidagi selgeks ka teha sest üks vale liigutus Nupsuga ja oleme jälle tagasi alguses. Roomet on nagu Roomet ikka. Rõõmus valget värvi turbojänes, kes muutub aina vallatumaks ja sülekoeramaks. Peaksin temaga nüüd eraldi tegelema hakkama, sest üldiselt on mingi kontaktipõhi mul temaga olemas. Viisime koos Hetty ja Kariniga kõikidele õueboksikoertele kuutidesse põhku. Igaüks sai suure 200l kotitäie pesamaterjali, Sämmi, Mäx ja Sull said veel pool kotti peale. Nüüd on neil palju-palju soojem ja kuivem küljealune. Rohkem midagi märkimisväärset täna ei toimunudki. Mainin lihtsalt ära, et pühapäeval lahkuvad 14 miisut Pesaleidja Tallinna kassituppa, kus neile aktiivsemalt kodusid hakatakse otsima. :) Hanna. Kuna varjupaik ikka saab uudiseid vahepeal meie endistelt elanikelt, siis mõtlesin, et oleks tore mõned ka siia lugemiseks lisada. Näiteks nii öelda vana-Rommi (sest meil on praegu ka üks kodust tulnud nimega Rommi) - ehk koer, kelle varjupaik leidis mullu varasügisel Tõstamaalt, Ermistu järve äärest ning kellele keegi vana omanik kunagi enam järgi ei tulnud. Temaga tegelesin ma samuti, kuid et teadsin oktoobris, et ta on broneeritud Soome, ei teinud talle siia lehekülge. Varjupaigas viibis ta umbes 3 kuud - novembri lõpus 2013 sõitis uude koju Soome RekkuRescue vahendusel. Temast oleme saanud mõned pildid ka, mille pealt on aru saada kui mõnus elu poisil nüüd Soomes on. :) Samuti üks minu peamise hoolealuse Cleidise exboyfriend Big-River, kes viibis varjupaigas 2013 varakevad kuni sügis. Oma eriskummalise nime sai ta sellepärast, et ta leiti Suure-Jõe tänavalt ringi uitamas. No ja personalile polnud ilmselt raske seda inglise keelde tõlkida. :) Big-Riveri pärast oli meil varjupaigas mure, sest ta jäi ajaga aina kõhnemaks ja kõhnemaks ning tormas ringi nagu segane. See leevendus natuke siis kui me temaga rohkem tegelema hakkasime ning ta teiste koertega joosta sai. Nüüd naudib temagi uut ja head elu Soomes, kus ta sai endale nimeks hoopis Varjo. Mõned pildid uuest kodust ka: Oh ja siis veel vahva chow-chow tõulaadne koerake Nora, kelle tõi meile üks rekkamees, kes leidis ta Pärnu tänavailt sihitult ringi jooksmas. Nora oli alguses varjupaigas väga apaatne, stressis ja teda vaevasid tõsised tervisemured, kuid mõne aja möödudes harjus ta meiega ära ja näitas üles rõõmsameelsust. 2013 aasta alguses sai ta omale ka uue hea ja armastava kodu, kes meile ka kirjutas: Noraga on hästi. Nahk on paranenud, nagu piltidelt näha on. Parim oli see, et ega me väga midagi ei teinudki selleks, sai seda rohtu, mis algselt kaasa tuli ja siis veel tablette meie arstilt, aga tegelik paranemine tuli siis, kui oli näha, et koer ei ole enam pinges ja tunneb ennast hästi oma kodus. Hülgamist ta kardab, see on päris kindel, sest käisime suvel nädalaks reisil ja õnneks lahendasime selle olukorra nii, et koer oli kodus ja teda käidi iga päev hooldamas. Algselt oli mõte ta viia hotelli, aga viimasel hetkel tuli järsku küsimus, et kuidas ta sellest aru saaks, sest hotellid ju suhteliselt varjupaiga sarnased. Noh ta oli kodus väga õnnelik kui tagasi tulime, aga tiba tusane kui meid polnud, ma ise arvan, et hotellis oleks ta olnud stressis, mitte tusane. Muidu neerud töötavad ja silmad on paremad,kuid on saanud jääva kahjustuse. Iseloomult on ta väga armas ja hästi kuulekas.Laps talle väga ei meeldi, aga vaenulik ta pole, lihtsalt ignoreerib teda. Vanuse osas on tänaseks kindel, et ta on eakam kui algselt arvatud. Seega steriliseerimist me talle tegema ei hakka, pole lihtsalt vajadust ja tekitaks ainult vaevusi ning oleks ka ohtlik. Songaga pole ka hetkel mõtet tegeleda, sest see ei tekita talle vaevusi ja on katsudes ka märkamatuks muutunud, hoiame seda lihtsalt jälgimise all. Muidu on ta väga hästi kohanenud. Ta võttis meid tegelikult kohe omaks ja juba kolmandast päevast jalutasime ilma rihmata. Kuigi jah toona ta pigem liikus vaevaliselt, nüüd on nii, et jalutades on tema enne kodus kui meie, sest talle on teada, et kodus ootab söök. Vahest harva tulevad ka mängutujud peale ja siis kepsleb nagu kutsikas. Isegi valvur on! Võõraid aeda ei luba, uriseb päris hirmuäratavalt. Rohkem ei oska midagi lisada, meie oleme temaga väga rahul ja tundub, et tema meiega ka! Pildid ka!: Ja siis veel Lola, kes õnneks pidi varjupaigas viibima vaid umbes 3 nädalat. Meelde jäi ta sellepärast, et tegemist on kurdi koeraga, kuid hoolimata sellest väga mänguhimulise, vahva ning lõbusaga. :) Uudised uuest kodust: Tere,mõtlesime, et saadame esimesest päevast mõned pildid ka. Muidu läheb meil hästi, kassiga saab läbi aga keeb natuke üle ja kass sellepärast pelgab Lolat natuke aga küll nad ära harjuvad. Süüa esialgu ei tahtnud sülitas kõik krõbinad välja, aga avastasime kui natuke veega toit ära leotada sõi juba suure isuga. Pildid: Vot nii! Selleks korraks kõik! Kui saabub materjal, panen uutest uue kodu lugudest samuti postituse kokku. :)
Hanna Head uue aasta jätkumist kõigile kes peaksid siia kunagi sattuma! Sel aastal on mul õnnestunud varjupaigas käia siiani vaid kahel korral, üks kord 10.ndal ja teine kord täna, pühapäeval, 12. jaanuaril. Olin lihtsalt vahepeal Viljandis, 3 eksamit vajasid tegemist. Nüüd on õnneks veebruarini üsna vaba ja see tähendab ka rohkem varjupaigaaega. Mul oli plaanis teha 2013 aasta kokkuvõte, kuid vahepeal rebisid koolitööd aega ja siis jälle polnud seda õiget tuhinat peal. Täna pärast järjekordset käiku hakkasin ma aga mõtlema kõige selle peale mis eelmisel aastal sai korda saadetud. Alustada tuleks sellega, et 2013 aastal polnud ma enam ainus Pärnu varjupaiga vabatahtlik. 2012 aasta sügisel saabus varjupaika Hetty, kes täitis kõik augud kui mina oktoobrist detsembrini taastusin. Eesti on õnneks aga väike ning üks kord kui ma Hettyt koju sõidutasin selgus vestluse käigus, et meie vanaemad on sõbranjed, oleme teineteise vanaemadel ka külas käinud, kunagi isegi näinud ning et minu ja tema maakoht on naabrid. :) Pärast seda nii öelda avastust ei läinud kaua kui hakkasime Bima ja Cleidisega pikkadel jalutuskäikudel käima. Tegime kogu aeg ka pilte: Veebruari lõpus hakkasime ka meie Cleidisega käima kuulekuskoolituse trennis. Mul on siiamaani sellest ajast vaid head mälestused, sest see lihvis minu ja tema kontakti täiuslikkuseni, näitas mulle, et Cleidises on nii jõhkralt kasutamata potensiaali ja pani mind teda veel rohkem armastama. Pilte sellest ajast kahjuks väga palju pole, kuid see eest on väga selged mälestused. Pidasime ka blogi, mis asub siin. Märtsis olime Hettyga kuulekuskoolitusest nii ekstaasis et tahtsime ka tolleajaste hoolealuste - kutsikate Jacku ja Pauliga kutsikatrenni minna. Paraku lahkusid seltsimehed enne uutesse kodudesse kui meil nendega trenniks vajalik kontakt tekkida sai. Siiski jõudsime mõned klõpsud teha: Aprilli highlight oli ilmselt Luitejooks 2013, kus mina ja Cleidis ning Hetty ja Bima kõik osalesime. Me küll võtsime rahulikult ja jalutasime kogu raja läbi jooksmise asemel, kuid tähtis oli see, et koerad kohandusid uues olukorras, said mõnusa metsaõhuga täidetud jalutuskäigu ning hea une. Kuna minu sugulane Marleen sai oma väikese koera Luiga pedjestaalile siis võitsid nad sookriimude kaelarihma, kuid et Luil juba kõiksugu kaelarihmasid erinevates kangastes ja toonides olemas on, otsustas Marleen selle hoopis Cleidisele kinkida. Etteruttavalt võin öelda, et selle kaelarihmaga läks Cleidis ka oma uude koju. :) 13-14 aprill toimus Tallinnas Saku Suurhallis üritus ''Enne kui võtad koera, mõtle'', kus mina ja Hetty esindasime Varjupaikade MTÜ-d ning olime nii öelda nõustajad. Sinna me kahjuks või rõõmuks koeri kaasa ei tarinud, küll aga tutvusime erinevate tõukoertega, kellega tavaliselt varjupaigas kokku ei puutu. Üritus oli vahva, huvilisi oli küllaga, saime jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks. Minu sünnipäevakuu (mu nimi on Hanna-Mai, nii et igaüks saab aru mis kuust jutt käib) jäi eelkõige meelde kahe sündmuse pärast: esiteks käisime me Hetty, Bima ja Cleidisega Kilingi-Nõmmes väikesel retkel ning järveääres piknikul ning teiseks, järgmisel päeval lahkus Bima varjupaigast oma uude koju Pärnu maakonda. :) Samuti algasid kuulekuskoolituse trennid Tammiste platsil, välitingimustes. Hetty alustas trenni Timmuga, kes oli superkiire õppija. Lisaks sattus varjupaika korraga viis kutsikaohtu koerakest - Alfa, Beeta, Gamma, Karl, Benno. Esimesel suvekuul, kohe üsna alguses toimus selline üritus nagu Grillfest, kus mina ja Cleidis esinesime ning plaanitud oli ka Timmu esinemisnumber, kuid äikese ja müristamise tõttu oli Timmu šokis ja ei reageerinud isegi mitte maiusele. Juunis lõpetasime veel mõlemad Hettyga gümnaasiumi ja oli lihtsalt natuke teiste asjadega tegu.. Kuulekuskoolitusel käisid tublisti vaid Hetty ja Timmu. Juulis jätkasime me Cleiduga kuulekuskoolitusega ning 6.-7. juuli oli ees veel üks esinemine, seekord rahvusvahelisel koertenäitusel, kus muuseas hüppasime üle Hetty, et demonstreerida üle tõkke hüppamist. Mõlemad showd läksid vägagi hästi, lisaks istusid koerad kannatlikult meiega koos mõlemad päevad telgis, kus me Hettyga taas Varjupaikade MTÜ nimel teavitustööd läbi viisime. Juulikuusse mahtusid ka mõned kuulekuse trennid, filmisime üles ka Cleidisest mõned klipid. Augustis said aga meie kuulekuskoolituse trennid läbi. Põhiliselt sellepärast, et mina käisin tööl ja Hetty ka, samuti sai tema hoolealune Timmu uue kodu ning tundus mõttetu kuuks ajaks endale veel kedagi võtta, sest septembris ei saanud me enam nädala sees kuulekuse trenne kaasa teha. Läksime mõlemad ju uutesse linnadesse, ülikooli, Hetty Tallinnasse ja mina Viljandisse. Meile jäid vaid nädalavahetused, kuid juba esimesel nädalavahetusel viisid teed meid taas Tammiste platsile, kus toimus nii öelda Match show, ehk et koeranäitus ka segaverelistele koertele. Me polnud kunagi ühelgi osalenud ning läks natuke harjutamist vaja, et Cleidis istumise asemel seisaks, sest kuulekuses peab ta minu seismajäämisel automaatselt istuma. Tuli oodatud sinine lint ja kolmas koht. Priidik ja Hetty said sinistes lintides, samas klassis teise koha. :) Tänu imeheale uuele varjupaiga veterinaarile läks kõigi varjupaiga koerte elu palju paremaks - loomatohter hakkas koeri omavahel klapitama, mistõttu sai Cleidis aedikus joosta koos Big-Riveriga, Big-Riveri ja Priidikuga, Härmaga, Rommiga.. Üsna pea said aga Big-River, Merka ja Priidik uue kodu RekkuRescue kaudu. Siin ka äraminekupäeval pilt. Oktoobris sai minu kullapai Cleidu uue kodu ning sellest ajast alates oleme Hettyga nii öelda koerad ära jaganud et kõik saaksid võrdselt tegelemist ning iga kord ka mõnusa kas jalutuskäigu, aedikusörgi või mõlemat. Samuti tegeleme rohkem ka kassidega. Koeri on aga kõigi aegade kokkuvõttes kõige vähem - hetkel koha peal 12 koera ja üks hoiukodus koos kolme kutsikaga. 2011 aasta talvel oli see arv 60, eelmisel talvel ca 35, selle aasta alguses ka umbes 30 koera kanti. Detsembri lõpus käis Cleidis meid külastamas. Ta nägi välja üleni õnnelik, rõõmus ja tal oli kena läikiv karv. Süda on sellest ajast saadik palju rahulikum - Cleidu on lõpuks heas kohas, heade inimeste juures, hoitud ja õnnelik. :) Järgnevalt viimased pildid Cleiduga tema kojuminemise päeval ja allpool, piltidel kus Cleidu üksi on tema uue perenaise poolt meile saadetud. :) Saigi aasta läbi. Kuidagi liiga ilus nagu? Minu arust ka! Kui võis tunduda meil Hettyga läheb alati kõik väga libedalt kui siid, siis tegelikult jälitab Karma meid igal meie ettevõtmisel ning viperusi tekib, seega nüüd see osa mida filmide ja telesarjade puhul kutsutakse bloopersiteks..
Esimese asjana siin postituses mainisin, et ''taastusin''. See on tõsi. Tegemist polnud mitte mingi mentaalse probleemi ravimisega, vaid sain varjupaiga koera poolt vigastatud ja käed ei töötanud käenärvikahjustuse pärast päris nii nagu pidid. Nüüdseks on olukord muidugi peaaegu et unustatud ja kõik kõige paremas korras. :) Sel korral kui me Tallinnasse, Saku Suurhallis toimuvale üritusele sõitma hakkasime, läksime Pärnus, Alexela automaattanklasse tankima. Me polnud kumbki varem pangakaardiga maksnud seal ja kui automaat pärast tulutuid katseid kaardi kogu aeg tagasi saatis, sattusime me paanikasse. Et me ei tahtnud olla kütusevargad otsustasime abi küsida infoliinilt.................... Oh seda vene aktsendiga rääkivat neidu.. Ta käskis meil kaardi veel kord sisse panna ja nagu võluväel andis automaat uue valikuvõimaluse ja kõik lahenes.. Tagasisõidul juhtus järgmine väike seik - nimelt ei mäletanud me kumbki mis teed pidi täpselt ühelt ringteelt väljasõit oli ning GPS ka tükkis täpselt see moment.. Nii et me sõitsime ümber ringtee umbes kolm tiiru. Too Kilingi-Nõmme tripp tundus minevat juba täitsa hästi kuid 9 kilomeetrit enne toda asutust ütles Hetty mõnusa automobiili gaasipedaal üles. Õnneks aitasid tutvused hädast sedaviisi välja, et meid suunati lähedalolevasse töökotta, kuid järelejäänud üheksa kilti tuli sõita teise käiguga ehk maksimaalne kiirus maanteel oli sellel hetkel kuni 20 kilomeetrit tunnis.. FUN! Alguses olime natuke pettunud elus ja karmas, aga pärast kaht kilti ohutuledega tiksumist tundus see lihtsalt nii kohutavalt naljakas... Kirjutasin veel, et nunnud kutsikad olid. Kõik oli muidu hää ja fun ajani mil me neid rihmaotsas jalutama üritasime õpetama hakata. Üks neist oli juba kobe ja kõndis omaette, üks oli kohutavalt aeglane, üks tahtis ainult süles olla ja kaks tükki tirisid veel eri suundadesse. Kaks inimest, viis kutsikat. Jalutasime varjupaiga lähedalolevale muruplatsile kuidagi viiekesi ja istusime murule. Ja kui siis ühtäkki kaks minu vastutusel olevat plehku panid, jooksis Hetty neile järgi jättes tähelepanuta enda kutsikad. Piin ja paanika. Aga ometigi lõppes kõik hästi ja tegime selliseid meeter minutis jalutuskäike kutsikatega täpselt nii kaua kuni nad kõik uued kodud said. Juunis, kui kirjutasin et mul oli veidi teiste asjadega tegu, olin ma tegelikult jällegi füüsiline hälvik. Teel rattaga varjupaika tegin ma kerge õhulennu, põlvepiirkond vastu teravat silla äärt, pilt läks äärapealt tasku ehk halliks ja oma 9 õmblusega kopitasin 10 päeva voodirežiimil. Järeleulatuvalt, kui me Hettyga, kes seal samas seda kõike pealt nägi, sellest rääkinud oleme, siis ta ütles et ma olevat öelnud, et ma käin korraks kodus, panen plaastri peale ja siis läheme ikkagi varjupaika. :D Oh dear Hanna-Mai. :D Suvel Kalevi staadionil toimuvale rahvusvahelisele kortenäitusele pidime jõudma kell 10. Võtsime rohkelt aega varuks, käisime kell 9 poes omale päeva peale toitu varumas. Tagasitulles võtsime korraks Timmu autost välja ja järsku mõlemad Hettyga praktiliselt korraga virutasime uksed kinni ja auto uksed läksidki lukku, võtmed olid kahe eesistme vahel. CLEIDIS OLI AUTO PAGASIRUUMIS!!! Päev oli palav ja päikseline. Ükski aken polnud lahti, meil oli vaid minu telefon ja Timmu. Sai siis kuskilt Rimi infoletist Hetty isa number otsitud, kes saatis kellegi olukorda lahendama, sest keeeeenjjjjus Hetty hoidis auto varuvõtit ka selles samas bloody autos.. Tüüp proovis tööriistadega nii ja naa, päris ära lõhkuda ei soovinud. Ütles et läheb poodi mõtteid koondama ja tuli 15 minutit hiljem tagasi miskise pika oraga, millega üritas siis umbes 4 cm lahti jäänud katuseluugist läbi panna ja ukse nuppe üles tõsta. Lõpuks tuli Jahipauna müüja pika õngega. Proovisid veel nii ja naa kuniks tirisid hoopis auto võtmed konksuga katuseluugivahelt ära. Oh see ärev 65 minutit. Operatsioon Cleidis vabaks sai läbi, kuigi tõeline piin oli teda seal läbi akna lõõtsutamas näha, siuke tunne oli nagu kohe annab otsad... Oeh. ÕNNEKS et see katuseluukki lahti oli. No ja siis veel see kord kui me läksime koertega kuulekuskoolituse trenni ja alles kohapeal avastasime, et tegelikult trenn alles järgmisel päeval...... Või siis see kord kui me sõitsime trennist ära ja varjupaigas avastasime, et ma olin jätnud oma koti Tammiste platsile ja me tagasi kihutasime, avastades selle keset muruplatsi õndsas üksinduses, täiesti lahtiselt konutamas.... Ja veel see kord kui me seal MATCH showl käisime ja autasustamine oli - Hetty kutsumise ajal takerdus Priidik rihma, nii et ta lõpuks võttis ta vist sülle ja kui oli minu kord minna, siis oli kuidagi mul endal rihm jalaümber - MAGIC. Samuti täna, kui me taas koertega Jaansoni rada mõtlesime külastada koos Reede ja uue koera Carrotiga.. Reede lihtsalt on nagu Hetty külge liimitud ja ronis autos igalt poolt üle. Ta oli küll rihmaga väga lühidalt kinni, aga tal õnnestus see ikkagi nii et pärast mitut luhtunud katset pidime võtma tema asemel Roometi.. Fakt on see, et meil läheb tegelikult iga normaalse pildi jaoks umbes viis miljonit aastat, enamus ajast me unustame pilti teha, kirume teineteist ja küll oli Cleidisel suu lahti, küll kellelgi silmad kinni.. Aga fakt on ka see, et ma ei vahetaks seda aastat ja neid olukordi mitte millegi vastu.(okei see et Cleidis kuumas autos tund aega oli, seda tahaks olematuks teha, kuid nüüd on Hetty nii hoolas võtmete koha pealt ja Cleidis sellest traumat ei saanud..). See on olnud absoluutselt, konkurentsitult parim varjupaiga-aasta siiani ja ma loodan et neid tuleb veel ja veel, neid hetki ja olukordi ja jalutuskäike, mida ma ei maininud ja loomi kellest ma ei kirjutanud ja kasse kelle sotsialiseerimist ma siin ei puudutanud ja kõike kõike kõike.. Ma olen õppinud nii palju loomade ja ka inimeste kohta. Ja las see Karma saadab meid meie teel - ma näiteks siiani lõkerdan kõikide nende olukordade üle iga paari nädala tagant. Ma olen nii õnnelik et ma ühel augustikuupäeval varjupaiga väravatest sisse astusin lubades siis endale et jään ja et ma olen seda lubadust siiamaani pidanud. 2 aastat, 5 kuud ja 19 päeva. Ma armastan kogu hingest seda mida ma teen!!!!!!! Hanna, 12.01.2014 Ja nüüd lollakaid pilte ka. :) |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|