Täna on mul edastada ainult head uudised, mis toovad meie kõigi päeva algusesse palju rõõmu ja päikest! Pätu on oma minevikus palju kannatanud, lisaks varjupaigas aasta ja üheksa kuud ootamist ning uus imeline võimalus ongi käes! Pätu leidis oma päris KODU! Pätu perenaine saatis meile ääretult armsa kirja! Toredat lugemist! Kui kolisime elukaaslasega oma majja, saime üsna pea aru, et keegi on puudu – sõber koer. Olen ise väikesest lapsest saati soovinud võtta koera just varjupaigast. Ei teagi täpselt, miks. Juba 2015. aasta talvel jäi meile varjupaiga kodulehelt silma koer nimega Pätu. Tema kohta oli palju infot ka varjupaiga vabatahtlike blogis ning ta tundus väga sümpaatne ja südamlik koer. Meil aga ei olnud veel vajalikke tingimusi koera võtmiseks ning jälgisime lihtsalt varjupaiga kodulehte. Jõulude paiku nägime, et Pätu oli juba vahepeal uude koju saanud, kuid siiski sattus ta mõne aja pärast tagasi varjupaika. Ühel hetkel tundsimegi elukaaslasega, et on õige aeg minna Pätuga tutvuma. Meid hämmastas, kui korralikult ta juba esimese jalutuskäigu ajal käitus. Samuti nägime eemalt ka teisi koeri jalutamas ja käske täitmas – siinkohal tuleb austust avaldada varjupaiga töötajatele ja vabatahtlikele, kes tõepoolest teevad loomadega imesid. Otsustasime esimese jalutuskäigu järel, et tuleme Pätuga veel kohtuma – nii jätkuski jalutuskäike tervelt kaheks nädalaks. Järjest raskemaks muutus Pätu jätmine oma sealsesse aedikusse, ta vaatas nii sügavalt silma, justkui küsides, et kas tõesti jätate mu jälle siia maha? Saabuski hetk, kui otsustasime, et nüüdseks on Pätu meiega piisavalt tuttav ning ühtlasi saime selleks ajaks luua ka vajalikud tingimused koeravõtuks. Tõime Pätu koju! Pätu tundis end oma uues kodus juba esimesel õhtul väga mõnusasti. Esimestel päevadel otsis ta väga palju lähedust – otsis käe või jala, mille vastu end toetada, kui pikutamise aeg oli ning üleüldiselt ei tahtnud üksinda viibida ei õues ega toas. Alguses arvasime, et kuna ta on varjupaigas pikka aega õues elanud (ning ka oma eelneva elu olnud õuekoer), siis meeldib talle väljas rohkem olla kui toas. Siiski-siiski seisab tema jaoks muretsetud kuut praeguseni nukralt tühjana, sest Pätu veedab ööd ning suurema osa ka päevasest ajast toas. Meil endil on ka sellest olukorrast rõõmu rohkem – hommikud algavad Pätu põsemusidega ning neid jagub tal igaks päevaks! Samas tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ta ennast ka aias kindlamini ja paremini tundma. Kuigi Pätu on peaaegu 8-aastane, on ta väga agar uusi oskusi õppima. Praeguseks (tema saabumisest on möödas 2 nädalat) käib ta vahelduva eduga juba päris hästi kõrval, samuti on ta õppinud üksi kodus olema (see meeldib talle väga, saab segamatult pehmel diivanil magada). Mängimise juures on ta ära õppinud selle, et enne palli viskamist peab ta rahulikult istuma – alles siis lennutatakse pall talle äratoomiseks. Endiselt on tema lemmikuteks piiksuvad mänguasjad, kuid on huvi tekkinud ka sikutamiseks mõeldud nööri vastu, mida siis mõnusa urinaga peremehe käest tirida saab. On silmnähtav, et Pätu on hästi püüdlik ja südamlik koer. Muidugi on tal ka mõned mured, näiteks on ta teatud juhtudel väga ettevaatlik vanemate meesterahvaste osas. Kui Pätu tunneb ennast ebakindlalt, võib ta kurjaks muutuda. Kahjuks on see seotud ilmselt tema minevikuga, mil talle väärkohtlemisega liiga tehti ning seetõttu on ta ka üldiselt väga kaitsev oma territooriumi suhtes. Samuti ei meeldi talle kassid – kui Pätu kassi näeb, tuleb meil peremeestena mängu panna kogu jõud, et ta kassile järele ei jookseks. Õnneks oleme murede lahendamiseks või nendega toimetulekuks saanud mitmeid nõuandeid varjupaiga veterinaarilt – juba tegutsemegi nendele toetudes. Kuigi alguses olid teatud probleemid parajaks ehmatuseks, püüame asja võtta selge mõistusega ning näha igale murele lahendust, mida asjatundjad on välja pakkunud. Üldiselt on ta väga seltsiv kaaslane nii aias kui toas. Kui peremees väljas erinevaid töid teeb, lamab Pätu murul tähendusrikka pilguga ning mõtleb kaasa. Kui peremees aias riisub, sügab Pätu muruplatsil püherdades oma selga. Kui peremees aias niisama mõtliku pilguga seisab, toob Pätu talle oma piiksupalli, et igavust peletada. Tubaste tegemistega on täpselt sama lugu, kõige juures püüab ta käpp olla, kas või läheduses viibimisega. Teame, et pikk tee on veel käia, et Pätu võiks end teatud olukordades kindlamini tunda ning et tema teadvusesse jõuaks taas inimeste headus ja positiivne pool. Sellegipoolest tuleb keskenduda Pätuga kaasnevatele headele omadustele, sest neid on suurel hulgal! Ta on koer, kes väärib päris oma kodu, inimesi ja seiklusi. Temas on peidus palju headust ja hellust, samuti mängulusti ja avastamisrõõmu. Tema hellus ning põsemusid muudavad meie päeva rõõmsaks ning püüame anda endast kõik, et ka tema võiks nautida nüüd lõpuks seda etappi elus, mida saadavad lust ja elurõõm! „Maailmas pole paremat psühhiaatrit, kui su nägu limpsiv koer.“ Andrew A. Rooney PS Tahaksime eriliselt esile tõsta, kui tänuväärset tööd teevad varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud. Nad koolitavad koeri ning jagavad neile hellust ja hoolt, et koertesse taas usku süstida. Nii saavadki neist sellised loomad, kes avaldavad tulevasele peremehele juba varjupaigas muljet. Samuti on väga märkimisväärne see, et vabatahtlikud peavad oma hoolealuste kohta blogi, kust leiab ülimalt olulist infot loomade kohta – iseloomu, käitumismustrite, oskuste, kuulekuse ja ka murede kohta. Suur aitäh ka selle toe eest, mis kaasneb peale looma võtmist. Pakutakse igakülgset abi ja nõuandeid murede lahendamiseks ning asjade nägemiseks uues valguses. Vaadake vaid kui õnnelik on Pätu! Palju, palju rõõmu, päikest ja edu nii Pätu kui ka teme perekonna ellu!
Kõik on lihtsalt imeline! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Loodan et kellelgi ei ole Liisu veel meelest läinud, sest meil on tema käpakäigu kohta uudiseid, mida laiale ilmale jagada - neid kõige paremaid - uue kodu uudiseid. Liisu saabus varjupaika Pärnu lähedalt Sindist. Tema omanikud olid asotsiaalid ning tal ei olnud selline elu nagu üks koer vajab. Meile saabus koer, kes ei olnud küll kõigiga tige, kuid valis väga neid kellega läbi sai. Ta ei olnud juba siis esimeses nooruses, kuid varjupaigas pidi see armas kollane koer veetma kolm aastat enne kui oma uude perre maandus. Põhjused miks tema aeg nii pikaks kulges on mitmeid - natuke nagu tõrges, paljude jaoks veidike liiga palju elu näinud (loe: vana). Huvilisi oli tal selle aja jooksul paar, kuid Liisule nad keegi eriti ei meeldinud. Muidu oli ta üpris krapsakas, kuid sügisel 2015 märkasin ma üha rohkem kuidas ta ei viitsi enam end eriti liigutada, mööduvaid inimesi ei pannud enam tähelegi. Ühel novembrikuu õhtul pärast järjekordset varjupaigapäeva jäi see mind kohe eriti painama. Mäletan, et arutasime veel Hettyga, et miks ometi peab mõni hing nii pikalt ootama. Oma mure selle looma pärast lülitasin ümber energiaks, mille abil kirjutasin Liisust pika ja kurva postituse, mis läks paljudele hinge ja laialt levima. Mõned päevad hiljem, 14. november sõitiski Liisu uude koju. Ja elab seal imetoredat elu siiani. Kust tuli mõte võtta loom just varjupaigast? Mõte just varjupaigast koer võtta tuli selliselt, et kodus oli üks karjuv tühi koht seoses eelmise lemmiku surmaga. Aprillis ta kaotasime ning suve poole hakkasin vaikselt internetis varjupaikade kodulehti sirvima. Kuna käin töö kõrvalt ka koolis, ei tulnud uue koera võtmine kutsikana kõne allagi ning teadsin, et varjupaikades on igas vanuses koeri, keda kahjuks enam kellelgi vaja ei ole läinud. Muidugi valmisolek uueks koeraks võttis aega ja kohati võtab mõnes osas veel ka Liisu kõrvalt. Miks just Liisu? Liisu jäi mulle silma esimesel varjupaikade kodulehtede külastusel, kuna ta ootas kõige kauem kodu ning tal oli nii armas nägu. Omamoodi lumivalguke..Kuigi Liisu jäi silma kohe ning tutvustasin tema andmeid ka elukaaslasele, kaldusin siiski eelnevale super kogemusele tuginedes saksa lambakoerte ja nendelaadsete poole. Lõplikult otsustavaks sai vabatahtlike järgmine postitus: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/labi-lohki-10-lii-ehk-liisu. Kuna kirjas oli, et ta on lootust kaotamas ning vanuse tõttu palju tegelemist ei vaja, siis oligi see teadmine täpselt see, mis otsustamisest puudu oli. Leppisin varjupaigaga kokku kohtumise, jalutades olid tal nii nunnud hüplevad kõrvad ning ta leppis minuga koheselt, seega peagi me koos koju sõitsimegi. Milliseid muutuseid on Liisu võtmine endaga kaasa toonud? Kuna meie peres on terve minu elu koerad olnud, siis väga olulisi muutusi Liisu võtmine kaasa ei toonud. Hautis on ka terve oma eluea koertega koos olnud. Harjuma pidin nüüd lühikeste koerakarvadega, mida ei olegi nii lihtne eemaldada kui pikakarvalise koera omi. Ja lumes hullamist ei ole, ma ise olen suur lume ja talve fänn. Pikad jalutuskäigud soojemal ajal sobisid nii vanale koerale küll, seega see on samaks jäänud ja jätkub peale talve kindlasti veel nii kaua, kuni Liisule sobib. Kõige rohkem harjumist võtab vast see, et Liisu ei jää minust siiani sammugi maha. Sakslane mul ikka magas oma une täis ja siis jälitas, aga Liisu ärkab enamasti ka siis, kui ma salaja hiilin. Ja ta muudkui vaatab otsa, kuigi kõik oleks tal nagu olemas. Tahab hästi palju lähedust, et nii paljuga me veel harjunud ei olnud, aga nüüdseks juba oleme. Kuidas tutvustasite küülik Hautist ja Liisut omavahel? Hautise ja Liisu tutvustamine algas selliselt, et panime jännu esiti puuri kinni, sest Liisul väiksemate loomadega kokkupuuteid polnud. Aga paari minutiga oli näha, et Liisule on uus loom huvitav ning kuri ta küll ei ole. Sai Hautis lahti lastud ning hakkasid omavahel nuusutama. Kuskil 40min peale koju jõudmist, Liisu puhul siis esmakordselt, oli koer juba diivanil ning üsna pea hüppas küülik talle kaissu. Liisu veidi pelgas ja proovis eemal olla, aga poole päeva pärast olid juba nagu sukk ja saabas ning öösel olime kolmekesi diivanil. :) Paar esimest päeva, kui Hautisele keelasin midagi, siis Liisu õpetas teda ka omaltpoolt, proovis näksida. Aga keelasin ka teda ning teise korra järel sai aru, et tema nii teha ei tohi. Neljandal päeval jäid nad juba kahekesi korteri peale lahtiselt ning nii on siiani. Minu elukaaslasega tutvus Liisu pool kuud tagasi, kartsin esiti, et ta on armukade, sest ta tõesti oli mu küljes täiesti kinni - nii kleepekas, kui üks olla saab. Õnneks siiski oli tutvumine ja harjumine vahejuhtumiteta, ehk oli abiks kodus olev elukaaslase lõhn. Ainult sellest ei saanud Liisu aru, miks mu elukaaslane tema kohal on voodis, aga koer sai hakkama ka voodi jalutsis magamisega kenasti. Milliseid seiklusi on teil Liisuga olnud? Kas ta on teinud ka pahandusi? Eks parajaks seikluseks saab lugeda Liisu tutvustamist meie perekondade kõikidele koertele ja inimestele. Meil on nimelt elukaaslasega perekonnas kõik koerainimesed. Isaste koertega ta sobibki väga hästi, Saaremaal sai naiselikku võlu kasutades teiste koerte konte õues olles vabalt süüa, isased vaid vaatasid teda ning lootsid, et Liisu paneb neid ka tähele. Muid seiklusi meil vist olnud ei ole, sest Liisu oskab käituda inimeste ja loomadega, toas õues ning autos. Liisu ainsaks pahanduseks võib lugeda vist seda, et ta õues maast kõike süüa tahab, aga sellega vaikselt hakkab ka juba sõna kuulama. Esimesel ööl pissis tuppa, aga õue küsimise ning selle graafiku sai ta väga kiirelt selgeks, sest rohkem tuppa laskmist juhtunud ei ole. Pahandanud ega kurvastanud ei ole ta mind kummagi tegevusega, sest ega ta ju korterikoer ei ole (ammu?) olnud ning kõike ei saagi hoobilt osata. Tegemist on siiski väga-väga targa koeraga, kes vajab õpetuseks väga vähe, kuni ta juba oskabki. Mida ütleksite teistele inimestele, kes mõtlevad varjupaigast looma võtmise peale? Teistele soovitan kindlasti, et kui mingigi soov ja võimalus on, võta endale koer varjupaigast! Eks on kindlasti tuhat ja üks "aga", kuid varjupaigad annavad ka garantii, kus mis iganes põhjusel saab looma neile tagasi anda. Siiski olen mina oma kogemusest lähtuvalt arvamusel, et varjupaigast võetud loom on seda tänulikum ning teeb endast kõik, et olla sinu meelejärgi, et tänada ning jääda. Minul läks valikuga ikka superõnneks ning vedas, et Liisu veel alles oli, kui ma lõpuks koera võtmiseks valmis olin. Hautis on ka väga rõõmus, sest talle see üksiku looma elu ei sobi.. Vaadake kindlasti ka vahvat videot Liisu seikadest uues kodus. :) Oeh. :) Sellised lood toovad alati nii palju rõõmu!
Suurepärase elu jätku Liisule ja tema väga vahvale perele! Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hanna Taas oleme teie ees ühe nüüdseks õnneliku koera looga. Seekordne peategelane on rotveilerit meenutav koer Rolf, kes sattus varjupaika 18. detsember 2014 ning sai uue kodu 10. august 2015. Rolf leiti suvaliselt uitamas ja kuigi arvasime, et ehk on koer tõesti kogemata kellelgi kaduma läinud, sest ta oli krapsakas, sotsiaalne ja sõbralik, siis tema endist omanikku ei tulnud. Egas midagi - varjupaik teostas protseduurid ja Rolf jäi uue kodu ootele. Detsembrist augustini oodata on pikk-pikk aeg, üle poole aasta ning Rolf kuulub nende koerte kategooriasse, kel kõrgem energiatase kui mõnel teisel ning kes seetõttu üpris ruttu närviliseks muutus ja stressi langes.. Stressi väljendas ta oma boksis ringiratast jooksmisega ning ka jalutuskäikudel polnud tal eriti inimesest asja, oli vaid edasi vaja sammuda. Rolfist hakkas mingi hetk meil kõigil kurb, sest oli näha kuidas loom kannatab selle all rängalt, et ta vajab palju enam tegelemist ja tähelepanu kui me talle varjupaigas võimaldada suutsime. Rolf sai varjupaiga ajal hästi läbi tollase koera Sällyga, kuid isaseid ei talunud ka distantsilt. Vabatahtlik Jennifer proovis temaga ka varjupaiga koertekooliga ühineda, lihtsalt et distantsilt proovida harjuda teiste isaste olemasoluga paarikümne meetri pealt, olles temaga juba eraviisiliselt kuulekust ja tähelepanu harjutusi edukalt katsetanud, kuid see oli Rolfile sellel hetkel liiga suur väljakutse ja temaga tegeles Jennifer edasi eraviisiliselt. Rolf sai tänu Jenniferile selgeks käsklused istu, käppa, vaata, siia, kõrvalkõnni ning õppis ka kenasti rihma otsas jalutama. Juuli lõpus tekkisid aga Rolfile huvilised ning peale paari tutvumise korda nii uute kahejalgsete kui pere teise koeraga sõitis Rolf uut elu elama, oma uue perega, oma uude koju. Detsembris võtsin Rolfi perega ühendust, et teada saada kuidas kogu pere end tunneb ja kuidas neil läheb. Kust tuli mõte endale koer just varjupaigast võtta? Meie mõte võtta koer just varjupaigast oli peres mõlema täiskasvanu salajane mõte - nimelt olime mõlemad vaikselt ikka piilumas käinud ja mõelnud sellele. Kuid mitte sellest veel selleks ajaks ehk nii palju rääkind. Eelmisel kevadel saime endale ka lõpuks Soomes maja. Siis oli asi selge, et teine koer peab tulema lisaks. Miks? Eks oma suur osa oli ka meie teisel koeral Steffil kes näitas välja igatsust, et tal võiks ikkagi olla sõber. Lugedes päevast päeva kurbasid lugusid koertest kes on koduta oli selge,et ühele vähemalt pakume meie kodu. Nii ma siis hakkasin vaikselt uurima Pärnu varjupaiga lehelt ja ega ma pikalt otsima ei pidanudki. Mis sai Rolfi varjupaigast võtmise puhul otsustavaks? Miks just Rolf? Nähes Rolfi pilti polnud enam edasi vaja vaadata sest temas oli olemas kohe see miski.Näitasin pilti elukaaslasele, pikka juttu polnud ning kiri kästi teele panna. Rolfi vaatama tulles oli väheke siiski hirm kuna kokkupuude lastega tal puudus ja see mis oli olnud, polnud ka nii positiivne. Kuid teda nähes teadsime, et tema lihtsalt on see õige. Tema reaktsioon meiega kohtudes rääkis enda eest. Rolf oleks nagu meie perre loodud. Samuti sai ta kohe algul läbi ka meie teise koeraga. Või õigemini ei teinud ta teist nägugi temaga kohtudes, nagu nad oleks terve elu koos elanud. Kuidas on pärast Rolfi perre võtmist teie pereelu muutunud? Pereelu muutus ju ikka nii palju, et on rohkem kohustusi ja tegevust. Rolf vajab palju tähelepanu. Ja ta on ka tunduvalt elavam kui algul meile paistis. Ka Steffist on ta teinud jälle ühe rõõmsa ja elava koera. :) Kas koolitate Rolfi omal käel või osalete/olete osalenud mõne koertekooli programmis? Eraldi koertekoolitusel me ei käi ja Rolfi õpetame omal käel. Kuna ta pole üldse mitte rumal siis polegi see nii keeruline. Milliseid rõõme ja muresid on Rolf Teie ellu toonud? Rolf on toonud meie ellu ikka rohkem rõõme kui muret, seega polegi kirjutada midagi muredest. Ainuke asi mis ehk on raske on see, et ta muutub väga, väga elavaks ja ülemeelikuks mängides kuid sellega oleme harjunud ja teame juba kuidas toimida. Läbi saab Rolf kõigiga. Meie poissi hoiab ta väga. Naabri lapsedki käisid teda tervitamas ja konte toomas kui koju temaga tulime. Kassidest ta ka ennast häirida ei lase, ei meie endi omadest ega ka teistest. Mida soovitaksite teistele varjupaigast looma võtta planeerivatele inimestele? Kas julgustaksite inimesi samuti varjupaigast endale lemmikut valima? Mina ei näe põhjust miks mitte võtta endale loom varjupaigast. Neil on pakkuda väga palju armastust ja seda tingimusteta. Samas peab arvestama looma enne läbielatuga ja peab olema kannatlik. Meie pere on oma otsusega väga rahul ja kui oleks võimalik siis kindlasti võtaks veel ühe loomakese. Selle looga on nüüd siis kõik! Soovime Rolfile ja tema toredale perele kõike kõige paremat ning oleme väga õnnelikud ja tänulikud, et Rolf on just seal kus ta on. Aitäh!
Jutu komplekteeris vabatahtlik Hanna. Alles mõni aeg tagasi postitasin blogisse minu üpris pikaaegse hoolealuse Emma loo kuidas ta sattus varjupaika ja sealt uuesti ära, uude koju. Kuid mainisin ka siis ja mainin ka praegu, et Emma ei saabunud meile üksi. Saabus hoopis kahe paarinädalase kutsikaga, kellest üks oligi tänase päeva kangelane: Debby. Debby ei jõudnud eriti tunda elu pahupoolt. Kui, siis tõesti need paar esimest elunädalat, sest varjupaigas elas ta kõik oma päevad ema Emmaga koos varjupaiga rahulikus ja soojas taastusravimajas. Ja mida ühele kutsikale rohkem eluks vaja ongi: peaasi ikka et oma ema, kes saaks süüa-juua, et kutsikas saaks tema kaudu süüa-juua ning soe ulualune. Pooleteise kuustena tuterdasid õde ja vend juba jooksuaedikus kenasti ringi. Tervis oli mõlemal tugev ning ei läinud kaua enne kui mõlemad kutsikad broneeritud said. Debby vennake sai varem koju, plika jäi oma pere ootama, kuid päevadest venisid nädaad ja kutsikas otsustati loovutada uude perre. Emma oli alati kutsikate läheduses - ta ei armastanud neist eraldi olla ja kui päevaajal kutsikad veidi eemal olevasse madalasse kutsikaaedikusse viisime leidis Emma alati võimaluse oma aedikust välja murda ning kalpsas kiirelt üle madala tara oma junsude juurde. Samuti jäi ta oma viimast kutsikat Debbyt alguses väga igatsema ja nagu pere kirjast aru sain, siis on ka Debby väga kaitsev oma kodu ja pereliikmete suhtes. Suve lõpul võtsin aga Debby perega ühendust et tagasisidet saada. Siin on armas kiri. ''Debby, tuli meie perre väikese kutsikana eelmise aasta jõulude ajal.Kui varjupaigas teda nägime, sulasid meie südamed hetkega. Kuid oh häda, ta oli broneeritud. Hoidsime pea nädala pöialt, et me ta endale ikka saaks. Ja nii see läks, jõuluime sündis! Debby kasvas hetkedega ja õppis armastama igat pereliiget, isegi eelnevalt varjupaigast meie juurde kolinud kass Mikit. Kuigi esimesed õppetunnid olid päris valusad, said neist sõbrad. Peamiselt ka ainuke kassist sõber. Teisi kasse Debby ei armasta. Kuid Debby on väga peret hoidev koer. Tõeline karjajuht, kes on iga hinna eest nõus kasvõi viimase karva oma seljast viskama, kui keegi tema pere pisematele läheneb. Samuti on ta alati ootel, kui keegi koju tuleb..Oh seda siirast rõõmu ja niuksumist,kui keegi töölt koju tuleb. Aga eks tal ole ka oma krutskid varuks. Väike kutsika meelsus on talle siiski külge jäänud.. Alatihti leiame me oma saapad ja kingad hoopis kuskilt heinamaalt, kui hästi läheb. :) Samas ta mõistab,kui on pahandust teinud. Räägid temaga ja ta vaatab sulle oma sügavate silmadega otsa ja pakub lepituseks käppa..justkui lubades, et ma TÄNA rohkem nii ei tee. Selline ta meil siis on. Veidi isepäine,kuid jäägitult armastav.'' Pildid Debbyst päris oma kodust:Saadame vahvale perele soovid kõige heaga ning täname otsuse eest võtta loom varjupaigast ja pakkuda talle imehea kodu!
vabatahtlik Hanna Mäx on oma uues kodus olnud tänaseks juba 3 kuud ja 19 päeva! Tänaseni on kõik sujunud suurepäraselt ning ettevõtmisi ja toimetusi on kogunenud kuhjaga. Jätkasime agility trenne ning oleme käinud ka oma esimestel võistlustel. Võistlustel oli kaks rada ning mõlemal rajal kahjuks aega kirja ei saanud, kuid meie eesmärk see ei olnudki. Soovisime lihtsalt saada juurde kindlust ja oskust. Kuna võistlustel on ju rohkem sebimist ja lärmi, siis oli ka keskendumine pisut häiritud. Kuid sellest hoolimata jäin mina päevaga superrahule ning usun, et ka Mäx nautis kogu päeva. Mäx ei ole varjupaika unustanud ning sealne viibimine ei tekita temas ärevust ega stressi, nii me siis käime mõnikord seal teiste koertega mängimas ja metsas jalutamas, seltsis ikka segasem. Muidugi ei ole Mäx nõus mind silmist laskma ja üksi sinna jääma, ega ta seda peagi. Ta on ääretult suur sõber kõikide koertega, kellega on siiani kokku puutunud ning tema üle olen ma tõsiselt uhke! Kuna Mäxile meeldib endiselt tohutult autoga sõita, siis nii ta ongi igal võimalusel minuga alati kõikjal kaasa. Veel oleme ära õppinud rattaga sõitmise, õigemini Mäx õppis ära, kuidas õigesti kõrval joosta. Esimene sõit kujunes pisut naljakalt, nimelt oli Mäx pisut häiritud ja soovis mind selle imeliku asjanduse seljast ära päästa, kuid kui ta nägi, et kõik sujub kenasti ja mina olen rahul, rahunes ka tema maha. Kodus peab Mäx ennast väga tublisti üleval, ta on tõeline kullatükk ja kogu pere silmarõõm. Päikesekiir, kes toob igasse päeva soojust, rõõmu, hellust ja õnne. Eks ka Mäxil jagub väikeseid krutskeid, kuid need on pigem lõbusad ja rõõmu toovad kui pahameelt tekitavad. Lisaks rattaga sõitmisele oleme käinud ka tihti jooksmas, eks ikka Mäxi tempos, kui vaja puu või põõsa juures 5 minutit seista ja nuuskida, siis seda me muidugi ka teeme. J Lisaks oleme osa võtnud Koerte Luitekrossist 2015, kus saavutasime tubli 63 koha, oma vanusegrupis 17nda (aeg 33:12:5) (Eelmisel aasta olin kohal 56, oma vanusegrupis 13 (aeg 35:44:8)). Mõni päev peale seda katsumust võtsime osa ka jüriöö teatejooksust, siis juba üheskoos Pärnumaa Agilityklubi Minu Sõber liikmetega. Lisaks oleme jõudnud sel kevadel ka juba ujuma! Mäx armastab vett ja on tõeline fänn, vahepeal tekib minul küll selline tunne, et ta vist tahakski ainult vees elada :) Täna askeldame juba RMK metsarajal ja üritame mitte ära eksida!
Nautige ka teie oma pühapäeva ja olge mõnusad! Vabatahtlik Hetty. On aeg jutustada taas üks edukas uue kodu leidnud looma lugu. Seekord jällegi kassist. Lattet mäletan ma ülihästi. Sest tema kuulus jälle nende asotsiaalsete sekka. Leiti ta küll vaevalt neljakuusena novembris 2013, kuid oi metsikuks oli see kassipoeg saanud juba kasvada. Tema ei tulnud teistele kassipoegadele kohaselt kunagi inimest uudistama. Latte passis kurja näoga pingi all. Siis tekkis aga mitte nii vahva olukord ja Lattel avastati seenhaigus. Haiguse leviku tõkestamiseks pandi ta kõigist eraldi Taastusravimajja, üksikusse tuppa. Seda maja aga külastasid vaid hooldajad ja meie Hettyga, seda ka ülima ettevaatlikuse ja pideva desinfitseerimise korral. Alguses oli Latte ikka nagu ta oli, varjas end kuhu võimalik. Järgmisel nädalal kui ma läksin ei tundnud ma seda kassi aga äragi. Latte kränus kohe kui taastusravimaja uks käis, ronis mööda püksisääri üles, hõõrus end vastu mind, nurrus, ronis sülle ja kohe kui ära hakkasin minema ta lihtsalt ei tahtnud lasta. Üksindusteraapia oli taas toiminud! Isegi kui see polnud põhiline eesmärk sai Lattest sõbralik kass. Ta ei olnud küll pärast tervenemist kõige esiletükkivam kassipoegade seas, aga siiski said talle nüüd ikkagi kõik pai teha. Ka tema uus perenaine, kellele Latte hinge pugeda suutis. Ja nüüd elavadki Latte ja tema pere üheskoos õnnelikku elu. Pelglikust ja sisisevast kauni karvkattega kiisupojast on saanud kuninglik ja julge suurepärane kass. Pere kiidab Lattet ja vähemalt piltidelt tundub Lattegi õnnelik. Kõike kõike paremat vaprale Lattele ja tema vägevale uuele perele!
vabatahtlik Hanna Et asi liiga koerakeskseks ei muutuks kajastame ka õnnelikult uues kodus oleva kass Ferru lugu, mis algas meie jaoks 2013 aasta detsembris, kui ta koos oletatava venna Rikiga Pärnu tänavailt üles korjati. Ferru ja Riki olid oma käitumise tõttu automaatselt metsikute kasside kategoorias. Juba ülal olevalt piltidelt on näha, et nad ei tundnud inimese seltsis end just mugavalt.. Õnneks oli varjupaigas siis veel selline aeg, kus jagus ruumi veel ka nii öelda üksindusteraapia jaoks ehk et kass paigutati üksi elama ühte taastusravi maja tuppa. Kass on ikkagi loomult sotsiaalne olend ja ideaalis peaks mõne aja pärast hakkama teatud tähelepanust ja kontaktist puudust tundma, mis peaks ühtlasi kaasa tooma leebumise. Meie üheks esimeseks katsealuseks saigi Ferru. Umbes nädal-paar oli Ferru ikka üpris tõrges. Saime ta küll häääästi hästi rahulikult sülle võetud kuid ega ta seal siis rahulikult polnud, ikka kössi tõmbunud ja pinges. Samas oli asi kohe parem siis kui ta oli üksi kui siis kui ta paar esimest päeva kassipoegade toas, kollases majas elas - seal hüppas ta mööda seinu edasi tagasi ning puudutamisel tegi lõvimöirgeid. Ega Ferru polnud vana, üsna nooreke teine. Umbes pool aastat maksimaalselt siin maa peal elanud hing. Seega tekkis pidevalt küsimus kuidas on JUBA inimene või tema mitteolemine tekitanud Ferru hinge nii sügavad haavad et ta lihtsalt suurest hirmust kähiseb ja lihtsalt niivõrd asotsiaalne on. Ferru käitumine hakkas paranema nagu eespool öeldud sai umbes kaks nädalat pärast teraapia algust. See hõlmas endas muidugi korduvaid visiite ja istumisi Ferru juures. Alati pidime teda otsima kuskilt tekikuhjast ja kui valgus temani jõudis saime kuulda ja näha teatud sisinat. Saime ta jälle sülle, paitada ja sügada. Läbimurre saabus umbes kolm nädalat hiljem kui Ferru enam ei põgenenud teki alla ning 18. jaanuar 2014 oli see päev kui Ferru esimest korda nurrus. Te ilmselt ei kujuta ette ka KUI hea tunne see oli näha metsikut kassi hellitusi nautimas, süles lõdvestunult ning kuulda teda ka nurrumas.. Sellest sai tehtud ka video. Nädal hiljem vajas hädasti taastusravimaja boksi kohta külmunud väike koer (Gucci) ning seetõttu koliti Ferru 24. jaanuar 2014 kassituppa tagasi. Arvasime, et nüüd alustame otsast, kuid meie töö ja vaev oli kandnud vilja! Tuppa astudes Ferru küll vastu ei tulnud, kuid ootas rahulikult ühes nähtavas kohas, lasi end paitada ja sülle võtta. Olime ta arengu üle nii-nii õnnelikud! Õnneks pidi Ferru kassitoas elama vaid nädala kuniks tuli inimene, kes soovis endale just Ferrut. 30.01.2014 koliski Ferru uude koju. Nüüd, pea 8 kuud hiljem saime me tema perenaiselt ka tagasisidet. Kiri Ferru perenaiselt: ''Ferru on oma uues kodus ilusti kohanenud ning enam ei peida ennast perenaise eest, pigem tunneb rõõmu, kui koju tulen, oodates ukse juures. Väga tark ja andekas on ta ka, saab aru, kui teda pildistatakse või filmitakse ning siis hakkab poseerima. Öösiti leiab oma mänguasjad üles lohistades neid ühest toast teise. Hommikuti äratuskella helina peale tuleb ja limpsib nägu, äratades mind üles. Olen temaga väga rahul ning ei vahetaks teda millegi vastu. Pilte olen temast väga palju saanud teha, nendest siis mõned paremad (mitte väga udused) lisan ka teile siia.'' Lisan siia ka pildid mis perenaine meile Ferrust saatis. Mis sai aga Ferru vennast Rikist? Riki sai endale umbes kuu pärast varjupaika saabumist hoiukodu, kus ta tohutu vaeva läbi sarnaselt Ferrule leebus. 21.03.2014 vormistati Riki päriskoju. Ka see lugu sai õnneliku lõpu. Siiani on Ferrul minu ja Hetty südames eriline koht. Temaga tõestasime, et nii saab sotsialiseerida ka metsikuid. Nii ja hoiukodudena. Aga põhjus miks neid on nii vähe.. Noh sest see vajab palju-palju kannatust, järjepidavust. Aga see tunne, kui jõuad esimese sentimeetri läbitud on nii hea tunne, et selle peal kestad kaua. Minul näiteks tulevad kogu loo peale siiani külmavärinad.
Suur aitäh Ferru ja Riki peredele! Hanna Alles oli see aeg kui postitasime esimese foto varjupaigas poeginud Elfriide pesakonnast. Tänaseks on maist saanud juuni ja seegi triivib kiirelt juba juuli poole. Nii endale hilisemaks kui teistele praeguseks lugemiseks kirjutan Elfriide ja tema kutsikate loo. Elfriide saabus varjupaika 15.04. Tori vallast, Muraka teelt koos noorema koeraga, kelle ristisime Noraks. Mõned päevad hiljem, 20.04. saabus samast kandist veel üpris sarnase välimusega emane koer, kes sai nimeks Mõmmi. Et kõik kolm koera said omavahel väga hästi läbi, olid samast kandist leitud ja hambakaardi järgi tundusid Nora ja Mõmmi olevat üsna samas eas on meil siiani arvamus, et nad pärinevad Elfriide eelmisest pesakonnast. Eelmisest sellepärast, et paar nädalat hiljem, täpsemalt ööl vastu kolmandat maid sündisid Elfriidel varjupaiga taastusravimajas kuus kutsikat. Enne veel kui jagan maailma armsamast E-pesakonnast pilte räägin mis Mõmmist ja Norast sai. Mõmmi oli tunduvalt pelglikum kui Nora. Siiski oli ta sotsiaalne ja sõbralik, pärast natukest paitamist läks ta juba julgemaks ja julges juurde tulla. Talle sooviti juba vaid nädal pärast varjupaigas olemist uut kodu pakkuda. Seadusejärgselt aga on vanal omanikul võimalik 14 päeva jooksul koerale järgi tulla. Seega ei saanud Mõmmile kohe loovutuslepingut vormistada, kuid ta läks ikkagi nende inimeste juurde hoiukodulepinguga, mis tähendab et koer viibis küll pere juures, kuid juhuse korral oleks vanal omanikul olnud õigus teda tagasi nõuda. Keda aga ei tulnud oli vana omanik ning alates 07.05.2014 sõlmiti loovutusleping. Umbes poole aastane Mõmmi saigi uude perre, kes temaga väga-väga rahul on. Nora pidi oma uut kodu ootama natukene kauem, kuid etteruttavalt võin öelda, et ka tema on tänaseks õnnelikult uues kodus. Juhtus see täpselt 04.06.2014. Kuu aega varjupaigas möödus tal Donna ja teistegi koertega mürades, ühe päeva veetis varjupaigal abiks kirbuturul. Tegemist oli äärmiselt sõbraliku ja malbe emase koeraga, kes oma kutsika ja pubekaeast hoolimata oli niivõrd rahulik ja heade kommetega. Polnud probleemi liigse rihmatirimisega ega hüpetega, nagu mainitud sai ta läbi ka teiste koertega. Noral oli vahepeal teisigi huvilisi, kuid et ta polnud steriliseeritud, siis päris võtmiseks ei läinud. Siis aga saabus talle unistuste pere: teine koer, lapsed, keda Nora väga armastab, hobused ja muu mõnus talupidamise juurdekäiv. Kuna pere oli nõus ka ise steriliseerimise eest tasuma siis oligi vaid loovutuslepingu vormistamise vaev. Mainin siinkohal ära ka, et üldiselt lahkuvad kõik kassid (välja arvatud mõned kassipojad, kelle vanus veel ei võimalda) Pärnu varjupaigast 100% steriliseeritult/kastreeritult, samuti ka isased koerad, kuid et emaseid koeri pole võimalik varjupaiga kliinikus lõigata, siis peame nende jaoks kuluva raha koguma annetustena. Operatsioonid on üsna kulukad - mida suurem koer seda kallim ning jäävad saja ja kolmesaja euro vahele. Saame steriliseerida täpselt nii palju koeri kui tuleb annetusi ning Pärnu varjupaik peab loomulikult arvestama ka teiste Varjupaikade MTÜ nelja varjupaiga neljajalgsetega. Äsja sai steriliseeritud Viola, hetkel ootab Pärnu varjupaigast sterilisatsiooniraha veebiperemehe programmi kaudu näiteks ka Elfriide (ehk lühemalt Friida). Kui soovite tema kodusaamise protsenti suurendada, siis mõni euro lisaks hetkel kogutud summale ei tee paha. Annetada saab siin: http://veebiperemees.varjupaik.ee/?go=loom&lid=230 Seega tuleb meil kodude osas teha valikuid. On loogiline et valituks osutub pere, kes soovib ja on võimeline tasuma steriliseerimise eest, sest see, et emane koer lahkub varjupaigast suguvõimelisena ongi võimalik vaid tingimusel et pere ta kindlasti steriliseerib. Selline on Varjupaikade MTÜ üks missioon ning seda ka kontrollitakse. Samal ajal kui Mõmmi uues kodus oli ja Nora varjupaigas ringi silkas oli Elfriidel tükk tegu oma kutsikatega, keda nagu juba öeldud sündis kokku kuus - viis poissi ja üks pisike plika. Esimesed nädalad nad muidugi ainult magasid. Elfriide polnud meie peale kunagi kuri. Ka mitte siis kui kutsikaid, kes niuksusid talle lähemale aitasime. Kui esimestel päevadel Elfriidega väljas käisin tegi ta oma hädad ära ja tõmbas kohe taastusravimaja poole tagasi. Emainstinkt lõi temas igal juhul välja. Kutsikad muidugi olid imearmsad ja on seda siiani. Kui nad said umbes kuusteks õppisime me Hettyga neid eristama. Jagasime nad selleks puhuks kaheks, ehk et mõlemad said kolm kutsikat. Hetty oli muidugi kaval ja haaras endale kutsikad, keda polnudki võimalik sassi ajada - tema kaks beeži olid erinevast soost ning no kes see ikka tiigrimustrilist kutsikat teistega sassi ajab. Minu kolm valgekest eristada tundusid alguses küll võimatu ülesanne, kuid loodus sättis ühele neist taha viis varvast, teisele valged täpid esikäppade padjandite alla ning see kes üle jäi - sellest saigi ülejäänu. Umbes sel ajal hakkasid nad kasutama ka koos Elfriidaga boksi õueaedikut. Alguses oli mure et kuidas nad kaldteelt üles saavad ning õhtul pistsime ikka kõik tuppa tagasi, kuid nad tõestasid meile oma visadust ja üsna pea said ise valida kas soovivad olla toas või õues. Uskumatult vapra ja hoolitseva ema Elfriide auks otsustasime neile kõigile mõelda välja E-tähega algavad nimed. Seega saigi neist varjupaiga E-pesakond. Kui nad 11.06 omale esimese vaktsiini ja kiibi said pidid nimed valmis olema. Seega said neist Elvis, Eduard, Ellias, Ervin, Ewert ja printsess Elli. Mida aeg edasi seda rohkem avaldusid nende iseloomujooned. Elvis on kõige sõbralikelavam, kuid teistest veidi pisem, Eduard seevastu natuke kogukam aga tõsisem ja rahulikum. Ellias on silmmärgatavalt suurem valgemapoolsetest, samuti on tema seljal natuke tugevama kontrastiga beež laik. Ta on umbes sama elav kui Elvis. Beeži värvi Ervin tavaliselt kas sööb või magab - ta ei viitsi väga mänguasjade pärast võidelda. Erwin on üks neist kes ehmub iga äkilise liigutuse peale, on natuke õrnahingeline, kuid kaaslaste seas domineeriv. Ja printsess Elli on muidu natuke pirtsakas ja samuti õrn, kuid vendadel end rahumeeli kiusata ei lase. Loovutusaeg on aga käes ja me ei jõudnud neid isegi varjupaiga kodulehele üles panna kui juba kõigil huvilised saabusid. Esimesena lahkus 16.06. Ellias, järgmisel päeval läks printsess Elli ning täna, 20.06. lahkus veel ka Elvis uude koju. Broneeritud on veel ka Eduard, Ewertil ning Ervinil on küll huvilised kuid nende kohta saab veel uurida Pärnu varjupaiga telefoninumbril 52 46 705. Need kutsikad on aga väga kuum 'kaup', seega olukord muutub minutitega ja võib-olla juba selle postituse ilmumise ajaks on huvilised kinnitanud broneeringut. Igal juhul soovin ma veel jagada üht videot mille klipid on filmitud 16.06, umbes pool tundi enne seda kui esimene kutsikas - Ellias - pesakonnaeluga hüvasti jättis. Mõnel hetkel näeb neid ka vahvasti kuuekesi. Video kvaliteet pole kiita, aga et see oleks enam-vähem talutav valige mutrimärgi pealt kõrgem kvaliteet. Ainuke kellel huvilisi pole on vapper emalõvi Elfriide, kes on hinnanguliselt umbes nelja aasta vanune emane koer. Kui keegi teda endale soovib võib juba varjupaika end sättima hakata. Tema igal juhul soovib kõiki inimesi oma olekuga rõõmustada. :)
Isegi kui see on natukene kurb, et meie jääkarubeebid pesast lahkuvad, siis loomulikult on hea meel, et need nunnud ei pea elama varjupaiga elu vaid saavad kohe heale elule. Kõigile E-pesakondlastele vahvat elu! Meile Hetty ja varjupaiga personaliga jäävad teist ainult kõige paremad ja armsamad mälestused. Järgmise postituseni! Hanna Tänase päeva saame lõpetada suurepäraste uudistega. Minu hoolealune Tuusja, kui ka Hanna hoolealune Gromm leidsid endale uue kodu! Tuusja sai endale suure hoovi ja mega toredate pereliikmetega kodu! Ka minul oli au ja rõõm kohtuda osade Tuusja uute pereliikmetega ja emotsioonid olid täiega laes, kuna rõõm oli tohutu! Juba on saabunud ka pilte Tuusjast uues kodus: Ka Gromm sai endale vahva peremehe, kellega käidi koos jalutamas ja saadi suhteliselt kiiresti ka omavaheline kontakt. Pilt Hanna ja Grommi ühistest viimastest minutitest! Suured tänud kõigile kodupakkujatele ja pikka ja imeilusat kooselu!
Hetty 2012 aasta detsembris saabus Pärnu varjupaika suurt kasvu, argustest tingitud natukene agressiivne koer Sindi linnast. Tema esimesed nädalad varjupaigas möödusid hooldajate, külastajate ja vabatahtlike peale haukumisega ning ähvardavate kihvavälgatustega saatmisega möödujate pihta. Kuna ta polnud esimene ega ka viimane koer, kes koheselt sõbralikkust üles ei näita andsime talle loomulikult võimaluse ja aega harjuda. Umbes kuu ajaga harjus Stella meie kõigiga ära. ''Kurja koera'' tagant tuli välja malbe ja leebe iseloomuga ülisõbralik ja inimlembeline koeraplika. Stella puges kiiresti meie kõigi südametesse, kuid oma tõrjuva suhtumise tõttu võõrastesse ei tundnud ükski koeravõtu sooviga külastaja tema vastu tõsist huvi. Stella sai aga Hetty üheks lemmikuks ning hakkas temaga süvendatult tegelema. Üsna pea oskas kuts rihma otsas kenasti jalutada. Tänu oma noorusele, krapsakusele ning tahtele teha inimesega koostööd said Stellale selgeks käsklused istu! lama! oota! siia!. Stella sai omale ka head koersõbrad - põhilised mängukaaslased aedikus olid Big-River ja Mäx. Stella sai vahepeal ka ühte Eesti perre, kus ei saanud läbi väikeste lastega ning ta toodi varjupaika tagasi. Novembris 2013 saabusid rõõmustavad teated Rekkurescue kontaktisiklult, kes teatas, et Stellale on pere! Detsembris 2013 reisiski Stella üle lahe Soome Vabariiki, kus elab õnnelikku uut elu koos oma vahva perega, kus muuseas on ka teisi koeri. Soome keelest tõlgitud kiri: Tere! Meil läheb väga hästi. Stella on kõigi vastu väga sõbralik, õrn ja vaikne, kuid samas väga mänguhimuline. Jõulude ajal olime paar nädalat suvilas ja kokkerspanjelid ja Stella said suurepäraselt läbi. Kuigi külas oli palju inimesi ei tekkinud konflikte ei inimeste ega koertega. Stella on ka väga kuulekas ning õpihimuline. Loeb paljusid käske juba pilgustki välja. Käime koertepargis temaga mängimas - Stella ei väsi vist kunagi pallile järgi jooksmisest. Stellaga on kõik väga hästi. Oleme väga rahul! Aasta aega varjupaigaelu ning täitunud unistus - Stellagi leidis omale uue ja hea kodu.
Hanna. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|