Taas oleme teie ees ühe nüüdseks õnneliku koera looga. Seekordne peategelane on rotveilerit meenutav koer Rolf, kes sattus varjupaika 18. detsember 2014 ning sai uue kodu 10. august 2015. Rolf leiti suvaliselt uitamas ja kuigi arvasime, et ehk on koer tõesti kogemata kellelgi kaduma läinud, sest ta oli krapsakas, sotsiaalne ja sõbralik, siis tema endist omanikku ei tulnud. Egas midagi - varjupaik teostas protseduurid ja Rolf jäi uue kodu ootele. Detsembrist augustini oodata on pikk-pikk aeg, üle poole aasta ning Rolf kuulub nende koerte kategooriasse, kel kõrgem energiatase kui mõnel teisel ning kes seetõttu üpris ruttu närviliseks muutus ja stressi langes.. Stressi väljendas ta oma boksis ringiratast jooksmisega ning ka jalutuskäikudel polnud tal eriti inimesest asja, oli vaid edasi vaja sammuda. Rolfist hakkas mingi hetk meil kõigil kurb, sest oli näha kuidas loom kannatab selle all rängalt, et ta vajab palju enam tegelemist ja tähelepanu kui me talle varjupaigas võimaldada suutsime. Rolf sai varjupaiga ajal hästi läbi tollase koera Sällyga, kuid isaseid ei talunud ka distantsilt. Vabatahtlik Jennifer proovis temaga ka varjupaiga koertekooliga ühineda, lihtsalt et distantsilt proovida harjuda teiste isaste olemasoluga paarikümne meetri pealt, olles temaga juba eraviisiliselt kuulekust ja tähelepanu harjutusi edukalt katsetanud, kuid see oli Rolfile sellel hetkel liiga suur väljakutse ja temaga tegeles Jennifer edasi eraviisiliselt. Rolf sai tänu Jenniferile selgeks käsklused istu, käppa, vaata, siia, kõrvalkõnni ning õppis ka kenasti rihma otsas jalutama. Juuli lõpus tekkisid aga Rolfile huvilised ning peale paari tutvumise korda nii uute kahejalgsete kui pere teise koeraga sõitis Rolf uut elu elama, oma uue perega, oma uude koju. Detsembris võtsin Rolfi perega ühendust, et teada saada kuidas kogu pere end tunneb ja kuidas neil läheb. Kust tuli mõte endale koer just varjupaigast võtta? Meie mõte võtta koer just varjupaigast oli peres mõlema täiskasvanu salajane mõte - nimelt olime mõlemad vaikselt ikka piilumas käinud ja mõelnud sellele. Kuid mitte sellest veel selleks ajaks ehk nii palju rääkind. Eelmisel kevadel saime endale ka lõpuks Soomes maja. Siis oli asi selge, et teine koer peab tulema lisaks. Miks? Eks oma suur osa oli ka meie teisel koeral Steffil kes näitas välja igatsust, et tal võiks ikkagi olla sõber. Lugedes päevast päeva kurbasid lugusid koertest kes on koduta oli selge,et ühele vähemalt pakume meie kodu. Nii ma siis hakkasin vaikselt uurima Pärnu varjupaiga lehelt ja ega ma pikalt otsima ei pidanudki. Mis sai Rolfi varjupaigast võtmise puhul otsustavaks? Miks just Rolf? Nähes Rolfi pilti polnud enam edasi vaja vaadata sest temas oli olemas kohe see miski.Näitasin pilti elukaaslasele, pikka juttu polnud ning kiri kästi teele panna. Rolfi vaatama tulles oli väheke siiski hirm kuna kokkupuude lastega tal puudus ja see mis oli olnud, polnud ka nii positiivne. Kuid teda nähes teadsime, et tema lihtsalt on see õige. Tema reaktsioon meiega kohtudes rääkis enda eest. Rolf oleks nagu meie perre loodud. Samuti sai ta kohe algul läbi ka meie teise koeraga. Või õigemini ei teinud ta teist nägugi temaga kohtudes, nagu nad oleks terve elu koos elanud. Kuidas on pärast Rolfi perre võtmist teie pereelu muutunud? Pereelu muutus ju ikka nii palju, et on rohkem kohustusi ja tegevust. Rolf vajab palju tähelepanu. Ja ta on ka tunduvalt elavam kui algul meile paistis. Ka Steffist on ta teinud jälle ühe rõõmsa ja elava koera. :) Kas koolitate Rolfi omal käel või osalete/olete osalenud mõne koertekooli programmis? Eraldi koertekoolitusel me ei käi ja Rolfi õpetame omal käel. Kuna ta pole üldse mitte rumal siis polegi see nii keeruline. Milliseid rõõme ja muresid on Rolf Teie ellu toonud? Rolf on toonud meie ellu ikka rohkem rõõme kui muret, seega polegi kirjutada midagi muredest. Ainuke asi mis ehk on raske on see, et ta muutub väga, väga elavaks ja ülemeelikuks mängides kuid sellega oleme harjunud ja teame juba kuidas toimida. Läbi saab Rolf kõigiga. Meie poissi hoiab ta väga. Naabri lapsedki käisid teda tervitamas ja konte toomas kui koju temaga tulime. Kassidest ta ka ennast häirida ei lase, ei meie endi omadest ega ka teistest. Mida soovitaksite teistele varjupaigast looma võtta planeerivatele inimestele? Kas julgustaksite inimesi samuti varjupaigast endale lemmikut valima? Mina ei näe põhjust miks mitte võtta endale loom varjupaigast. Neil on pakkuda väga palju armastust ja seda tingimusteta. Samas peab arvestama looma enne läbielatuga ja peab olema kannatlik. Meie pere on oma otsusega väga rahul ja kui oleks võimalik siis kindlasti võtaks veel ühe loomakese. Selle looga on nüüd siis kõik! Soovime Rolfile ja tema toredale perele kõike kõige paremat ning oleme väga õnnelikud ja tänulikud, et Rolf on just seal kus ta on. Aitäh!
Jutu komplekteeris vabatahtlik Hanna.
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|