Pätu on vahva koerapoiss, kes mängib, jookseb ja naudib iga tähelepanu tilka, mis tema niiskele ninaotsale maandub. Pätu elu ei olnud mitte ühestki otsast lihtne ja tore, enne varjupaika saabumist. Ta pidi elama elu, mis ei ole isegi mitte meenutamist väärt, sest tema suunas lendasid solvavad sõnad, julmus ning tagatipuks ka kuulid õhupüssist... See on mõistusevastane, kudas saab teha nii oma sõbrale, oma pereliikmele? Pätu on näinud karmi elu ning sellest tulenevalt oskab ta väärtustada seda, mis on tõeliselt hea. Iga mänguasi on Pätu jaoks uus ja huvitav ning nendega mängimist naudib ta kõige enam. Muidugi on suurt rõõmu toov ka pikad jalutuskäigud, piisav tähelepanu ning hästi maitsev kõhutäis. Sellest kõigest pidi Pätu puudust tundma oma eelmises paigas. Selle üdini elurõõmus, sõbraliku, meeletult musimaia ja tänuliku koera juures on üks pisike aga. Tema minevikus väärkoheldi teda meesterahvaste poolt ning sellest tulenevalt vajab ta pisut rohkem harjumist just meestega. Sest tugev hääl, suurem kehaehitus meenutavad talle kõike halba. See ei tähenda muidugi seda, et kodus ei tohi olla mitte ühtegi meest, vaid seda, et enne uude koju minekut peab nautuke rohkem vaeva nägema just pere meespool, et Pätu teda usaldaks. Hetkel tegeleb Pätu tõsiselt kuulekuse kallal. Tema jaoks on see üllatavalt vahva, kui lihtsalt istumise peale saab midagi maitsvat ning veel põnevam on see, kui tugev käpasurumine toob maiuspalasid aina juurde. Hetkel on Pätu selgeks saanud käsklused istu, käppa, lama, oota, siia, seda kindlasti mitte veel profi tasemel, kuid algtase on ilusasti selge. Pätu on koer, kes on näinud elu kõige karmimat poolt, kuid oma lahke ja siira iseloomu tõttu teab, et kõik siin maailmas ei ole kurjad ja nii ta ongi valmis andma uut võimalust neile, kes tõesti hoolivad ja armastavad teda just sellisena nagu ta on. Pätul ei ole selle vastu ka midagi, kui temaga koos peab elama mõni koeratüdruk, sest nagu poisile kohane meeldib talle ikkagi ilusad mängukaaslased. Teised poisid jätaks ta heameelega mängust välja. Ning koos koerapostega jätaks ta välja ka kassid, sest nad on liiga pisikesed ja karvased ühe tõelise mürakaru jaoks. Pildid vabatahtlikult Helerilt! Edaspidi saab Pätu tegemistele kaasa elada Hetty hoolealuste alt http://hettyhanna.weebly.com/paumltu.html
1 Comment
Pärast järjekordset uitamist virtuaalmaailmas, täpsemalt veebilehel Thoughtcatalog.com koperdasin otsa täpselt sellisele artiklile! Oli tunda, et teksti on loonud inimene, kes tõesti ise sellel alal samuti vabatahtlikuna tegev nagu meie, sest iga rida tundus olevat kui minu mõte, mille keegi suutis nii kenasti sõnadega väljendada. Et tema tekst sisaldas tema näiteid muutsin seda veidi, kuid loomulikult mainin ka siin ära, et originaalteksti autor on Elyse Jackson ning täisversioon asub siin: http://thoughtcatalog.com/elyse-jackson/2014/11/10-things-you-learn-when-you-volunteer-at-an-animal-shelter/
Hakkame järjest minema! 1. Koera armastusel pole piire Nagu inimesedki ei usalda ka kõik koerad koheselt, eriti käib see varjupaiga koerte kohta. Suur osa varjupaika sattuvatest koertest on põlised hulgused, kes on kannatanud väärkohtlemise all ning keda on jäetud hooletusse. Te võite arvata, et pärast kõike mida need koerad on pidanud inimtegevuse tõttu läbi elama nad vihkavad meid, kuid see pole paljudel juhtudel nii. Meie Betoni lugu mäletate? Koer, kes kartis olmetööriistu ja käitus kõigiga ähvardavalt. Hirmust kange? Ilmselt küll. Beton polnud ilmselt väga muud peale vägivalla sünnist saadik kohanud. Aga temagi leebus. Ja nüüd usaldab ta kõiki sellisel määral, et on esimene koer keda me külastajatega jalutada usaldame. Lõppude lõpuks, pärast kõiki läbielamisi on ainus mille järgi nad igatsevad turvatunne ning tähelepanu inimestelt. 2. Kannatlikkus Kontakti saavutamine ja sõbrunemine ükskõik millise loomaga pole lihtne. Kui sa ei näe seda looma iga päev on see veel raskem. Hea kontakti saavutamine või sõbrunemine loomaga, kes on lõviosa ööpäevast puuris on kõige õudsem. See ei ole alati nii, et ’’üks, kaks, kolm, lähme jalutama.’’ Mõnikord on see ’’1 – okei, istume sinu puuris nii kaua kui sa mõistad, et ma olen siin, et sinu eest hästi hoolt kanda, 2-siin on mõned maiused, sa oled tubli koer, 3-proovime sulle nüüd kaelarihma kaela panna ja äkki siis ka jalutama minna.’’ Varjupaiga loomadega tegelemine nõuab tohutult kannatlikkust. 3. Kuidas jääda rahulikuks ärevates olukordades Vabatahtlikutöö varjupaigas pole ainult kutsikatega mängimine ning kassipoegade söötmine lutipudelist. Meie eesmärk on muuta kõikide varjupaigas olevate loomade elu elamisväärseks ning saata nad uutesse headesse kodudesse. See nõuab erinevate olukorda hindamist ning katse-eksitus meetodi rakendamist. Ärge saage valesti aru, loomade varjupaiga töötajad ning vabatahtlikud teevad kõik mida nad saavad, et kindlustada samaaegselt inimeste ja loomade turvalisus, kuid see ei kuku niiviisi alati välja. Oled Sa kunagi olnud koera-või kassikakluse pealtnägija? Või pidanud keset varjupaiga territooriumi kinni püüdma aedikust ootamatult putku pannud koera? Mina olen! Uskuge, endast välja minemine siinkohal ei aita. Ma olen õppinud seda, et kui ise oled rahulik on seda ka nemad. Looma käitumine sõltub paljuski sellest milline on tema händleri olek. 4. Kuidas leida sõpru Sõprussuhete loovine ükskõik millises organisatsioonis, mis sunnib sind paljude teistega meeskonnana töötama ei ole maailma kõige lihtsam asi. Kuid tehes vabatahtlikku tööd koos inimestega, kellega sul on vähemasti üks ühine huvi teeb selle palju lihtsamaks. Kui sa näed sama inimest igal nädalal, ütled tere, saad teda ka lähemalt tundma. Tuletan meelde, et mina ja Hetty pole mitte ainult sama varjupaiga vabatahtlikud – meist on saanud ka väga head sõbrad. Tuleb tihti ette et veedame koos 5 tundi varjupaigas ning pärast pläkutame veel 3 tundi Skypes. Kõik mis meie suhtlemise algusesse puutus oli aga puhtalt varjupaigandusega seotud. Nende inimeste eest seal ei pea varjama seda, et oleme sisimas hullumeelsed koera-ja kassiinimesed. 5. Aeg ei ole raha Ühiskonnas, kus ollakse rahaahned ja hullunud töötamaks selleks, et veel töötada, on loomade varjupaigas toimetamine mulle õpetanud töö ja elu vahel tasakaalu säilitama. Minu tööks kui selliseks on hetkel olla üliõpilane erialal, mis nõuab ka loengutevälist tegevust ja genereerimist ning ma veedan nädalavahetused vabatahtlikuna varjupaigas. Ma õpin, et tulevikus tagada omale hea tööga hea elukvaliteet ning ma olen vabatahtlik, et rikastada oma elustiili. Kassid ja koerad elavad hetkes ning on väga mõnus astuda sammukene tagasi ning elada selles hetkes koos nendega. 6. Andmine paneb sind end hästi tundma Ma ei olnud enne kodutute loomade varjupaika astumist kuskil vabatahtlikuna tegutsenud ning nüüd ma ei kujuta oma elu teisiti ettegi. Andes hääle neile, kes ei saa enda eest rääkida on võimas tunne. Tõstes teadlikkust probleemi suunas, mis on miski mis ennast väga puudutab ja võib-olla õpetades kedagi selle protsessi käigus on imeline. Pärast igat varjupaigas veedetud päeva tunnen, et olen midagi saavutanud, sest ma tean, et ma reaalselt aitasingi kedagi. 7. Saan olla eeskujuks Mul on raske end ette kujutada inimesena, kellele keegi teine vaatab alt üles. Kui ma alustasin vabatahtliku tööga otsisin ma endale kedagi kes oleks mulle mentoriks, kellesugune ma sooviksin tulevikus ka ise olla. Pärast kolme ja poolt aastat vabatahtliku tööd olen ma märganud, et ma põhimõtteliselt olen ise see inimene. Ma olen see, kellelt uued vabatahtlikud ja natuke vanemadki küsivad mõne looma iseloomu kohta või abi mingisuguse loomaga ümber käimisel. Suhteliselt noores eas olen mina see, kelle peale saavad teised loota. 8. Kassid on veidrad Kassid on veidrad, see ei ole isegi mitte vaieldav. Isiklikult tundub mulle kassitoas istudes, et olen ümbritsetud sõpradega, kes teavad minust kõike, kuid kellest mina ei tea midagi. Nad lihtsalt jõllitavad otsa ja kõnetavad mu hinge, viisil mis tundub olevat nii uskumatu. 9. Alati on veel midagi õppida Ükski koer või kass ei kordu ja täpselt siis kui tunned, et oled näinud kõike juhtub midagi imetabast. Loomade käitumine pole midagi sellist mis on 100% ennustatav. Igaüks kellega tegeled on uus kombinatsioon iseloomujoontest ning käitumisprobleemidest. Vabatahtlikuna tuleb pidevalt mõelda kuidas läheneda isendi probleemidele parandaval viisil nii, et loom kellega tegeled muutuks ahvatlevaks, adopteeritavaks. Ka pärast kuulekuskoolitust, sotsialiseerumise trenne ning igasugu vigurväntadest varjupaiga asunike vormimist tunnen, et mu tehnika vajab täiustamist ning otsin lahendusi internetist, koerte käitumisnõustajalt ning raamatutest.. 10. Raske töö tasub end ära Ma olen vabatahtlik varjupaigas, kus ei eutaneerita loomi sel lihtsalt põhjusel, et nende 14-päevane periood on läbi saanud. Seega olen näinud loomi, kes on elanud varjupaiga keskkonnas kaks ja enam aastat, üks koer elas peaaegu et 8. See on nii nõme tunne kui sina tead, et see kaua kodu otsinud loom on nii supervahva, kuid potensiaalsed loomavõtjad ei näe seda märkavat. Kui sügisel lahkusid uude koju 2 aastat varjupaigas kodu oodanud Sull ning paar nädalat hiljem lausa 8 aastat varjukas konutanud Sämmi, siis mõistsin, et see ongi see, miks ma siin olen. vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|