Nii uskumatuna kui see ka ei tundu hakkab tõesti juba esimena aasta kõrgkoolis läbi saama ja sellega kaasneb hulgaliselt eksameid ja nendega omakorda kaasneb väga vähe vaba aega. Kuid täna oli see meeletult tore ja õnnelik päev kui leidsin paar tunnikest aega varjupaigas veetmiseks. Otsustasin hommikul, et hüppan varjupaigast läbi ja vaatan oma hoolealused üle. Kuid nii lihtsalt ikka ei läinud, kuna varjupaigas on taas palju uusi koeri ja kasse, siis tuli ju juba ka nende vahvakestega tegeleda. Minu hommik algas mullegi ootamatult kahe meeletult armasa kassi pesemisega. Nimelt olid kaks kassi (emane ja isane) olnud ühes hoovis ja seal söömas käinud. Kuid nüüd otsustati nad siiski varjupaika tuua, et neile hea ja hoolitsev kodu leida. Kassid said koheselt ka veterinaari poolt üle vaadatud ja vaktsiinidki tehtud. Kuid kuna nad olid suhteliselt räpased, siis otsustasin ma neid natuke vannitada. Tegemist oli tõeliselt rahulike kassidega, kellele küll märjaks saada ei meeldinud, kuid kannatasid ilusasti ära ja ei küünistanud ega kähisenud kordagi. Lihtsalt tõeliselt leplikud kiisud! Järgmisena võtsin sammud Vioola juurde, kellest saab minu uus hoolelaune. Vioola kolm kutsikat on nüüd kõik endale kodu leidnud ja Vioola on täitsa üksi jäänud. Tema juurde minemine ja tema juures olemine osutus loodetust raskemaks. Tal ei olnud vahet kes ma olen, mida ma teen ja mida ma tahan, tema ainuke eesmärk oli mind minema peletada oma meeletult tugeva haukumisega. Kuid mina lihtsalt istusin ja vaatasin teda. Istusin temast u 2 meetri kaugusel ja tema lihtsalt haukus. Kui olin seal sedaviisi juba 15 minutit oodanud, siis otsusasin et tulen hiljem tagasi ja tegelen vahepeal teiste loomadega. Hiljem tagasin minnes oli seis juba oodatust natuke parem, ta lubas endale natuke rohkem läheneda ja mind vaadates ei värisenud ega haukunud ta enam nii meeletult. Lähemale kui 1 meeter mul siiski ei õnnestunud pääseda, kuna tal on ka suhteliselt väledad jalad ja minu eesmärgiks ei olnudteda kinni krabada ja ninnu-nännutama hakata, vaid ma lihtsalt soovisin, et ta mõistaks, kes ma olen ja, et ma ei tee talle liiga. Kui nii me siis istusime ja vaatasime üksteist taas paarkümmend minutit. Vahepeal läksingi siis koos Tuusjaga jalutama. Ta oli mind nähes puhta totu, ei osanud oma rõõmu kuhugile valada ja nii haaras oma mänguasjad suhu ja tõi kõik korraga mulle ukse ette! Kui märkas et mul ka jalutusrihm kaasas siis oli mul ikka tükk tegemist, et teda maha rahustada ja normaale kõnnakuga liikuma hakata. Tegime mõnusa jalutuskäigu ja teepeal harjutasime käsklusi istu, siia, lama, oota. Ta on fantastiliselt tubli tüdruk, sai kõigega ilusasti hakkama. Järgmisena läksin Mäxi juurde. Aedikus olles oskas ta täitsa ilusasti käituda ja ma juba unistasin sellest, et kui ilus jalutuskäik meil tuleb. Kuid aediku ukse avanedes tormas sealt välja tõeline karu - ta hüppas, urises, rahmeldas, üritas kaelarihma üle pea sikutada, lisaks haukus ta kõikide koerte peale, ma olin alguses nii ehmunud, et ei osanudki kohe temaga midagi peale hakata. Sellise rahmeldisega lõpuks kontori juurde jõudes panin talle kaele poova rihma, mis hoidis teda natukenegi ohjas ja me ei pidanud kartma, et äkki saab ta plehku. Suureks üllatuseks rahunes ta varjupaigast eemal olles maha ja temast sai taas täitsa tore koer. Mäx jalutas küll väga tormakalt ja sikutas kohutavalt, kuid eks me hakkame siis tasapisi taas harjutama, kuidas normaalse koera moodi käija tuleb. Teel harjutasime me ka käsklusi istu, oota ja siia. Mäx oli lihtsalt nii tubli ja armas. Teda enda juurde kutsudes tuli ta rahuliku sörgiga minuni ja toetas oma külje vastu mind. Oli näha, et ta on rahul ja rõõmus. Tagasi aedikusse oli ta ka täitsa nõus ise minema. Kohe kui rihm kaelast ära sai võetud, hüppas ta kuudi katusele ja nautis mõnusat päeva edasi. Kassides on minu hoolealla jäänud vaid Nikolas, kes oli täna mõnusalt mängutujuline ja reibas poiss! Tuppa sisenedes oli tema mul kohe esimesena vastas ja sekund hiljem ka juba süles. Oma peakest vastu mind siludes ja mõnusalt nurrudes nautis ta igat paid. Kui ta ennast minu sülle kerra keeras ja mõnusat und nautima hakkas, tuli meile seltsi ka vahva kass Hershey ja otsustas natuke Nikolase kasukat ja kõrvu puhastada. Kahjuks ei õnnestunud mul seda meeldivat hetke pildile saada, kuid siiski oli tore näha, kuidas üksteise eest hoolimine ja hoolitsemine käib ka kasside vahel. Täna ma Bellaga ei tegelenud, kuna varjupaigas oli ka Annely, kes tegi Bellale väga toreda päeva. Koos käidi linnas jalutamas. Hiljem varjupaika naastes kammiti ka korralikult kasukas siidiselt pehmeks.
Kui eksamitega ühel pool, siis olen kindlasti taas varjupaigas! Hetty
0 Comments
Hanna alustas juba eile oma muljete jagamisega Rannametsa Koerte Luitekrossist ja mina jätkan täna. Olin kogu üritusega väga rahul. Kõik sujus väga ilusasti ja kuna koeri oli väga palju siis jäin ka rahule meie varjupaiga koerte käitumisega. Ei juhtu iga päev, et varjupaigas elavad koerad saavad rahva rohketesse kohtadesse jalutama, kuid see pühapäev õnnestus see lausa viiel koeral ja kõik sujus imeilusasti! Aga siis Tuusjast! Ta oli fantastiliselt tubli, mööduvatest koertest suurt välja ei teinud ja kuuletus mulle koheselt, kui käskisin tal istuda ja rahulikult olla. Järjekorras seistes vaatas ta rahulikult ringi kuid minna ta ei soovinud kuhugile. Hirm, mis mul alguses oli, et ei tea kuidas ta käituda võib ja kuidas mina hakkama saan, on täielikult kadunud. Sain taaskord kinnitust, et ta on väga väga tubli koer. Tõsi ta on, et see aasta jooksime me raja läbi. Läks nii nagu arvasin/lootsin, et lõpetame kuskil keskel. Rada algas väga mõnusalt ja mul oli super hea joosta, kuna Tuusja soovis joosta ja tõmbas endaga ka mind kaasa, nii jooksime me umbes kaks kilomeetrit. Kuid siis läks raskeks, kuna Tuusja ei jaksanud enam ja hakkas mind vaikselt ninaga tonksama ja peatust paluma. Kolmanda kilomeetri juures tegimegi pausi, võtsime paar lonksu juua ja jätkasime. Kuid siis läks pinnas väga pehmeks ja päike paistis väga palavalt otse peale, otsustasin natuke aega kõndida, kuna soov oli siiski elusana lõpetada. Nii siis jätkasime mõnusalt kiire kõnnakuga. Viimase kilomeetri taas jooksime. Kogu raja jooksul osutuski kõige raskemaks see hetk, kui ma nägin, et minu kaaslane ei jaksa enam ja mul oli vaja teda ergutada ja tõusudel pisut ka aidata. Tõsi, Tuusja oli väga tubli, kuid trenni ei jõudnud me siiski väga teha ja nii ei olnudki ta veel sobivas vormis. Kuid õnneks sujus kõik ilusasti ja Tuusja pidas lõpuni siiski ilusasti vastu. Kindlasti ei lõpeta me nüüd jooksmas käimist, kuna luitekross on läbi. Kui aega jagub ja Tuusjal uude koju veel plaanis minna ei ole, siis jätkame me kindlasti oma mõnusaid jooksmas käimisi.
Lisaks Tuusjale osales ka minu teine hoolealune, Bella, luitekrossil koos Annelyga. Ka neil oli väga hea kontakt ja rada läbiti samuti joostes. Neid finišeerimas nähes tundus, et Bella jookseks veel paar tiiru enne kui ära väsida otsustab, kuna ta oli nii ergas ja isegi vesi, mida Tuusja hoolega limpsis, ei äratanud temas huvi. Bella on teinud väga suuri edusamme, ta on muutunud palju julgemaks ja ei karda enam autos olemist ega ka võõraid inimesi, kui omad inimesed on lähedal. Lõpetuseks võin öelda, et kogu üritus oli lihtsalt fantastiline! Ma jäin ülimalt rahule kõigi varjupaiga koerte käitumisega, kuna nad olid tõsiselt tublid! Järgmine aasta kohe kindlasti uuesti, kui võimalus antakse!!! Hetty Üleeile, 20.04 toimus siis üks vägaaaa oodatud üritus - Koerte Luitekross. Oodatud sellepärast, et alati on vahva midagi tavapärasest teistsugust teha, panna end proovile ja vaadata kuidas koerad käituvad rahva- ja koerarohkes kohas. Selle aasta Luitekas erines eelmise aasta omast suurema osalejate arvu ning jooksupartnerite poolest. Me Hettyga leppisime kokku et kuna me mõlemad soovime oma mõtetest ja emotsioonidest seoses sellega kirjutada, siis teeme eraldi postitused - Hetty oma on oodata homme. Leppisime Hettyga eelmisel päeval kokku et tuleb mulle järgi 7.45. Kui ma umbes pool 8 märkasin et ta on mulle helistanud mõtlesin automaatselt et no nii, raudselt Hetty helistab sest auto jupsib ja me ei saagi minna. Tegelikult oli Hetty aga eriti varajane ja juba kohal.. Varjupaigas otsisime ammu valitud traksid välja ning jalutasime/jooksutasime/jootsime koeri. Täitsin veepudelid ja otsisin veenõu kaasa. Seal avastasime et kuigi vaktsiinid ja vajalikud vet.protseduurid on koertel tehtud, siis pole Hugo ja Huberti passides kleepse ja veterinaari templeid. Kuidagi saime selle joonde ning varsti võiski hakata minema. Hetty autos reisisime neljakesi: Hetty koos Tuusjaga auto esiosas ja meie Hugoga tagaistmel. Kokku oli osalemas meid varjupaiga koeri 5: Mina ja Hugo, Hetty ja Tuusja, Annely ja Bella, Sirje ja Hubert ning Marko ja Morris. Karin pidi koos Rokiga tulema, kuid päev enne sõitis too uude koju. Alguses oli küll veelgi rohkem planeeritud tulijaid, kuid koeri polnud jagada - kes liiga noor et osaleda, kes liiga asotsiaalne ja kontrollimatu, osadel polnud koertega saanud tekkida omavahelist kontakti. Nendel kes tulid oli kaela ümber selline punakas-roosakas-oraanžikas kaelasall kirjaga ''Olen varjupaigast ja otsin kodu'' Jäime silma küll! Kui kohale jõudsime jootsime taas koeri, kuid neid huvitas rohkem see uus ja huvitav ümbrus ning sagin. Hugo oli üldiselt parklaalal mu kontrolli all kenasti, kuid mõnel hetkel hakkas lampi, kui teine võõras koer oli umbes kümne meetri kaugusel tema peale hambaid näitama ja urisema. Siin tulid jälle vahvad õpetused sotsialiseerumise tundidest meelde ning sain ilusasti keelamisega hakkama. Parklas tuli ootamatult minu ja Hugo juurde meid kõnetama üks meie tegevuse jälgija, nimetagem teda siis meie fänniks, mis oli minu jaoks üllatav, sest ma ei teadnud et lausa nii pingeliselt meid jälgitakse. See oli muidugi väga südantsoojendav ja tore hetk. Hugo lasi end pildistada ja paitada, vahetasime mõned laused ja läksimegi sekretariaati. Too fänn tunneb end kindlasti praegu ära, seega tervitused sulle! Oli tore kohtuda! :) Edasine läks üliruttu. Äkitselt olime juba stardikoridoris ja Hugo näitas natuke oma kanget iseloomu. Kui talle siis käratasin viskas too end pikali ja hakkas lolli mängima. Õnneks varsti tuli hea hing ta sisse tagasi ja kuigi ta vahepeal urras seal veel mõnele, siis midagi katastroofilist ei juhtunud ja saime kenasti liikuma. Toredad sada meetrit sörki ja ootasime Sirjet ja Hubertit et vaiksemas tempos jätkata. Rada oli palav ja eriline, oli heinamaad ja ronimist, mägesid ning laskumisi. Alguses vedas Hugo mind tempokalt edasi, lõpus pidin ma teda tõusudest üles lükkama. Finishisse me vähemasti jõudsime, mis sest et viimastena - taas oli meie fänn meid tervitamas. Raja läbisin sel aastal kiiremini kui eelmisel, kuid loomulikult jooksjat minust ega Hugost polnud ega saa ka olema. Tuusja ja Hetty seevastu panid hullu ja jooksid raja läbi. Pärast jooksu ei viitsinud Hugo enam väga käre olla, kui keegi väga lähedale tuli, siis ikka ütles. Natuke häiris et samal ajal kui olin seljaga ja rääkisin näiteks Hetty või kellegagi või kui vaatasin autasustamist, siis lasid mitmed oma koeri Hugole lähedale nuusutama, ükskord täiesti julgelt kohe, et koer oli juba Hugole kaela hüppamas. Kui oleks madinaks läinud, siis ma poleks nii kiiresti reageerida suutnud kui siis kui oleksin algusest peale seda jälginud. Kuigi me kohale ei pretendeerinud viisime meiegi varjupaika 2 kotti koeratoitu viktoriiniküsimusele vastamise eest ning samuti annetas mu sugulane Marleen oma esimese koha võidud mulle - Hugo sai uue kärtsoraanži jalutusrihma ning veel koti toitu. :) Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Hugo käitus rahuldavalt, pidin teda lihtsalt kontrollima ja rohkem jälgima, mida ei pidanud tegema Cleidisega. Ta valib koeri kellega sõbrustab ning kellega on tõre. Autosse hüppas pärast retke juba ise ning varjupaigas käitus nii nagu oleks äsja boksist välja võetud - värske ja rõõmsana. Aitäh klubi Minu Sõber suurepärase korralduse eest! Väga vahva ja nauditava ürituse olete loonud. :) Lõppu imeväike video osadest klippidest siis kui mõikasin filmida. Kvaliteeti pole väga oodata, kõigest odava nutika kaamera. Kui üritust korratakse ka järgmisel aastal, siis ilmselt osalen ka siis!
Hanna. Kuna nii minul kui ka Hannal on seoses kooliga palju tegemist siis ei ole me see nädalavahetus varjupaika jõudnud. Kuid uudistega hoiame end kursis siiski! Tänane päev on täis huvitavaid sündmuseid, et tekkis soov kohe neid ka teiega jagada, head lugejad!
Minu hoolealune, Roki, leidis täna tee oma uude koju! Täna hommikul saabus varjupaika perekond, kellel oli suur soov enda uue pereliikmena näha Rokit! Loodetavasti kuuleme me ka varsti uudiseid kuidas uues kodus kohanemine sujub! Lisaks mahtus tänasesse päeva ka üks kurb uudis. Nimelt tuli minu endine hoolealune Mäx tagasi varjupaika. Hetkel ei oska ma veel öelda kuidas ta käitub ja kas ta on ka muutunud ning kuidas ta erinevate pingete ja stressiga kohanenud on. Kuid varsti varsti me siiski kohtume ja kindlasti panen ka kõik kirja! Nimelt leidis perekond, et Mäx siiski ei ole see koer, kes nende perekonnaga sobiks ja langetasid otsuse, mis ei olnud kindlasti kerge. Sellised uudised siis täna! Homme oleme me Hannaga luitekrossil koos Tuusja ja Hugoga ning kuidas meil seal läheb ja mida põnevat kogeme kuulete te kindlasti juba varsti! Imeilusat õhtu jätku teile kõigile! Hetty 2012 aasta detsembris saabus Pärnu varjupaika suurt kasvu, argustest tingitud natukene agressiivne koer Sindi linnast. Tema esimesed nädalad varjupaigas möödusid hooldajate, külastajate ja vabatahtlike peale haukumisega ning ähvardavate kihvavälgatustega saatmisega möödujate pihta. Kuna ta polnud esimene ega ka viimane koer, kes koheselt sõbralikkust üles ei näita andsime talle loomulikult võimaluse ja aega harjuda. Umbes kuu ajaga harjus Stella meie kõigiga ära. ''Kurja koera'' tagant tuli välja malbe ja leebe iseloomuga ülisõbralik ja inimlembeline koeraplika. Stella puges kiiresti meie kõigi südametesse, kuid oma tõrjuva suhtumise tõttu võõrastesse ei tundnud ükski koeravõtu sooviga külastaja tema vastu tõsist huvi. Stella sai aga Hetty üheks lemmikuks ning hakkas temaga süvendatult tegelema. Üsna pea oskas kuts rihma otsas kenasti jalutada. Tänu oma noorusele, krapsakusele ning tahtele teha inimesega koostööd said Stellale selgeks käsklused istu! lama! oota! siia!. Stella sai omale ka head koersõbrad - põhilised mängukaaslased aedikus olid Big-River ja Mäx. Stella sai vahepeal ka ühte Eesti perre, kus ei saanud läbi väikeste lastega ning ta toodi varjupaika tagasi. Novembris 2013 saabusid rõõmustavad teated Rekkurescue kontaktisiklult, kes teatas, et Stellale on pere! Detsembris 2013 reisiski Stella üle lahe Soome Vabariiki, kus elab õnnelikku uut elu koos oma vahva perega, kus muuseas on ka teisi koeri. Soome keelest tõlgitud kiri: Tere! Meil läheb väga hästi. Stella on kõigi vastu väga sõbralik, õrn ja vaikne, kuid samas väga mänguhimuline. Jõulude ajal olime paar nädalat suvilas ja kokkerspanjelid ja Stella said suurepäraselt läbi. Kuigi külas oli palju inimesi ei tekkinud konflikte ei inimeste ega koertega. Stella on ka väga kuulekas ning õpihimuline. Loeb paljusid käske juba pilgustki välja. Käime koertepargis temaga mängimas - Stella ei väsi vist kunagi pallile järgi jooksmisest. Stellaga on kõik väga hästi. Oleme väga rahul! Aasta aega varjupaigaelu ning täitunud unistus - Stellagi leidis omale uue ja hea kodu.
Hanna. Endalegi üllatuseks leidsin end täna kell pool 11 autost, mis viis Pärnu poole. Planeeritud see algselt nii polnud, aga praegusel tunnil on mul küll hea meel, et nii juhtus. Päeva veetsin varjupaigas, kus keskendusin enim Hugoga kontakti loomisele. Tegelikult polegi otseselt inimkontakti probleemi temaga olnud - Hugo ainult inimese tähelepanu all olemisest mõtlebki, aga on vaja, et ta peaks mind enda inimeseks, sest ainult nii saan teda ka sellisel üritusel nagu Luitejooks kontrollida. Veel avastasin enda jaoks sellise koera nagu Donna, kes on lihtsalt üks imepärane nähtus. Alguses tundus ta mulle üks käitumisraskustega ja suurt tööd vajav koer, kes ei ole harjunud alluma käsklustele, kuid kui temaga individuaalselt täna platsi peal tegelesin, siis vajus mul suu lahti selle peale kui kiiresti ta õpib ja kui väga ta tahab koostööd teha. Võib vabalt väita et tolle tunnikesega saime selgeks istu! oota!, erinevalt teistest tõi ta mulle pärast viskamist palli vabatahtlikult tagasi et ma uuesti viskaks ja lisaks ületas ta kohe poomi, A-d ja tõkkeid! Ma olin tõeliselt rabatud! Pärast tundi aega agilitytakistuste läbi võtmist, frisbeed ja teiste asjade loopimist sai selgeks, et Donnast saab minu hoolealune number 3 Nupsu ja Hugo kõrval. Pärast väga aktiivset tundi siirdusime aedikuvälisele õuealale ja muidu energilisest-hüplevast koerast sai mõnus ja kuulekas jalutuspartner - samuti kui istusin, istus too rahulikult minu kõrval ja ei olnud tal enam kuskile vaja tormata. Seega Donna kui ''kasvatamatu'' koera ainus probleem on suur hulk energiat, millele tuleb leida õiget rakendust. Mingil hetkel levis ''müüt'' et Donna on võib-olla kuulmispuudega, kuid täna reageeris ta isegi kõige väikesematele krabinatele, loomulikult ka nimega kutsumisele ja teistele häälitusstele. Seega sai ka see müüt murtud. Nüüd siis aga sotsialiseerumise trennist. Sel korral jätsid Karin ja Roki meid maha ning asusid ümber vabatahtlik Annely autosse koos Bellaga. Meie jäime Hettyga kahekesi ja kuna mõlemad koerad meil kergelt öeldes memmekad, siis ei tahtnud neid enam piinata ja paigutasime nad enda kõrvale istuma. Seega istus Tuusja juhi kõrvalistmel ja mina Hugoga taga. Kõik olid rahul, sõit kulges edukalt. Toon trennis toimunu punktidena:
*Trenn algas taas treeneriga kätlemisest. Hugo tundis treeneri vastu vaid sõbralikku huvi. Treeneri enda koer, kes oli ka juhuslikult kõige häälekam, sai kõiki koeri nuusutada ja rahunes mõõduka tasemeni. Saime loa minna ringi liikuma. Probleeme Hugoga ei tekkinud. *Lisaks tavapärasele ringis liikumisele sai iga händler endale vahelduseks teise kätte treeneri koera, et vaadata kuidas koerad selliselt reageerivad. Kõik osalejad said hakkama. *Mis esimesest trennist erines oli see, et üheks ''harjutuseks'' oli koera püsilamama jätmine. Tulime ilusti toime, kuid et käsklust eraldi Hugole õpetanud pole, siis ta ei taibanud väga mis temalt oodatakse. Samamoodi tuli koer suunata küliliasendisse ja ta sinna jätta. Sellega oli Hugo igati nõus. 5+! *Tegime ka grupiliikumist. See tähendas, et grupp liigub koos ühes suunas, keerab ümber postide koos ja iga paar üritab säilitada koeraga vajaliku kontakti. Hugo on võrrrrraaattuuuu kontaktiga! Ta on nii rõõmus ja teotahteline, mul jääb üle vaid kiita! *Siia! harjutus tunni lõppu. Hugo seekord tuli 70% üksi - wuuhuuuuu! See tuli kordades parem välja kui eelmisel korral. Mu pingutused hakkavad vaikselt-vaikselt paistma! Siiski on Hugoga veel pikk tee minna. Ta on teadupärast juba nii mõnedki hullud aastad siin ilmas veetnud ja tal ei ole seda taipu nii teravalt. See ei tähenda sugugi et talle ei saa käsklusi õpetada - saab muidugi ja seda ma teengi, aga tema puhul võtab kõik lihtsalt kauem aega. Samuti ei soovi ta hetkegi inimesest kaugemal olla, mis tekitab püsivusprobleemi ja isegi liikumisel käib täpselt mu vasaku jala vastas.. Üritan edaspidi nende punktidega maadelda. Hetty räägib: Kuna mina saabusin Pärnusse täna kell 17.00, siis enne trenni teiste koerte ja kassidega tegeleda ei jõudnudki. Kuid Tuusjaga sai tehtud mõnus jalutuskäik ja isegi natuke maad joostud. Autosse sisenemine ei olnud ka täna mingi probleem ja nii saigi tänane trenni ilusa alguse. Tuusjaga sujus trenn ideaalselt. Ta kuuletus mulle ilusasti ja probleeme ei tekkinud. Ka meie sooritasime kõik need samad harjutused, mis Hugo ja Hanna ning mina jäin Tuusjaga täitsa rahule. *Kõrval kõndis ta tõeliselt rahulikult ja mul ei olnud muud midagi teha kui temaga kaasa kõndida ja lihtsalt teda vahepeal kiita, kuna ta oli lihtsalt nii tubli. *Ka lamamine on muutunud aina paremuse poole. Täna suutis ta täitsa pikalt lamada, varem võis juhtuda nii, et kui mina kükitan ja ta lamama panen ning seejärel püsti tõusen, siis tõuseb ka tema, aga täna oli kõik sootuks teine. Sain rahus vähemalt 5 minutit seista ja teda aeg-ajalt premeerida. Tema ainult vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja lamas. *Kuid kui koer tuli külili pöörata tekkis meil natuke raskusi. Nimelt oli Tuusja jaoks kõik nii uus ja põnev, et pea ei tahtnud kohe üldse põranda vastas olla. Kuid kätt tema turjal hoides, saime ka sellega hakkama. *Käskluse siia täitmine tuli meil suurepäraselt välja. Temast eemaldudes oli juba näha, et ta sooviks mulle kohe järgneda ning kui tuligi käsklus, siia, siis tormas ta nagu pöörane. Tal oli nii suur hoog ja nii palju jõudu, et minuni jõudes viis ta mu lausa tasakaalust välja. Kuid kõik lõppes hästi ja Tuusja sai ainult preemiat ja hulgaliselt kiitust! Meile mõlemale, minule ja Hannale, oli tänane trenn väga meelt mööda ja kõik sujus fantastiliselt. Kuna trennis hakkasime me käimagi just sellepärast, et koeri sotsialiseerida ja valmistada ette luitekrossiks, kus tuleb neil kohaneda erinevate olukordade ja koertega, siis võime me nüüd öelda, et me saame oma hoolealuseid usaldada ja võime julgelt astuda sammu väravast välja, kartmata, et midagi juhtub! Küsimuste korral võite julgelt pöörduda meie poole ja üheskoos leiame ka vastused! Hanna ja Hetty Tänasest hakkab siin blogis jooksma uus postituste sari, mis hõlmab loomi, kes on endale kodu saanud ning kelle vahvad uued omanikud on võtnud vaevaks meile nende edasisest käpakäigust informeerida. Täna tuleb juttu lausa kolmest endisest varjupaiga asukast - Merkast, Priidikust ja Big-Riverist. Kõigil neil kolmel on tänaseks tänu Varjupaikade MTÜ võrratule ''koostööpartnerile'' Rekkurescuele uus ja võrratu elu Soomes. Alustan Merkast. Valget värvi rõõmupallist, kes saabus varjupaika 2013 aasta aprillikuus koos sama energilise isase koeraga Ermistu järve äärest. Tegu oli omavahel väga hästi läbi saavate ning ka sarnaste koertega, samuti olid nad heas toitumuses, lustakad juba esimestel varjupaigatundidel. Arvasime, et ju panid koos kodust plehku ja ehk ei leidnud enam tagasiteed. Nagu alati lisasime fotod kodulehele ja ootasime et keegi ühendust võtaks. Kahjuks ei tulnud mitte ühtegi neid koeri otsivat kõnet ja pärast kaht nädalat said koerad Varjupaikade MTÜ omaks ning omale varjupaiga poolt nimed - neist said Merka ja Volli. Sain minagi Merkaga kiirelt sina peale ja hakkasime nendega jalutamas käima. Mõlemad olid kui hullud! Küll nad hüppasid ja kargasid meie peale ja üle teineteise. Terve jalutuskäik möödus pooleldi kahe tagumise käpa peal. Volli ei jõudnudki eriti viisakamaks saada, sest juba tekkisid talle soovijad. Volli jättis Merkaga hüvasti juunikuus. Tema uued omanikud käisid mõned korrad ka kuulekuskoolitusel, kus ka mina ja Hetty tolleaegsete lemmikutega käisime. Merka jäi (oletatavast) vennast ilma, kuid kuna ta oli nii sõbralik ja sillerdav, siis sai ta varsti omale uued sõbrad: Big-Riveri ja Priidiku kellega oli mõnus jooksuaedikus sörkida. Möödusid veel mõned kuud, Merka sai steriliseeritud ning loomulikult said tehtud ka kõik teised protseduurid alatest kiibis lõpetades parasiiditõrjetega, oli saanud kübeke viisakamaks jalutuspartneriks ja äkki tekkis talle Soome hoiukojju vaba koht. 22 september jõudiski Merka Soome ning mõne nädala pärast leidis ta päris oma inimesed, kes mõni päev tagasi saatsid ka koduuudiseid. Kokkuvõtlikult võib öelda, et nad on väga-väga rahul kõigega, sest Merka on nende meelest maailma kõige armsam koer, käitub nagu ingel, saab kõikide inimestega hästi läbi ning et nad on alustanud ka agilityga, mida on Merkaga hea teha, sest tal on tung inimest õnnelikuks teha läbi koostöö. Lisan siia ka viimased pildid Merkast uues kodus. :) Samal ajal viibis varjupaigas ka samuti kevadisel ajal Pärnust, Suur-jõe tänavalt leitud koer, kes ristiti Big-Riveriks. Ka temale ei tulnud keegi järgi. Alguses üsna rõõmsameelne koer hakkas hääbuma, muutus kõhnaks ning närviliseks. Erandkorras sai tema boksiks päevasel ajal terve jooksuaedik kuid öisel ajal seal paiknev kuut ja seda ketis. Big-Riveri stressamist oli väga halb vaadata. Ta tormas aedikus edasi-tagasi, klähvis ja ta pilk oli kurblik. Big-Riverile mõjus varjupaiga elu, vähene tähelepanu ja üksindaolek halvasti. Ka Rekkurescue märkas seda ning hakkas veel aktiivsemalt talle kodu otsima. Samal ajal umbes hakkas varjupaiga veterinaar koeri klapitama ning sealtmaalt Big-Riveri olukord natuke paranes - ta sai omale seltsi teiste koerte näol - koos jooksis nii Merka, Priidiku, Cleidise kui ka Stellaga. Big-River muutus natuke rõõmsamaks ja ka meie Hettyga üritasime temaga rohkem tegeleda - näiteks puhkepausi ajal kontoris istusime temaga jooksuaedikus ning samuti võtsime ta kaugematele jalutuskäikudele kaasa. Big-Riveri leebe suhtumine teistesse koertesse tõi talle palju õnnelikke varjupaiga päevi. Lõpuks kodu leiti ja sealgi on Big-Riveril seltsiks teine koer, kellega kõik klapib. Big-River on peres õnnelik ja seda näeb ka tema kodu poolt saadetud piltidel. Kolmas tegelane selles postituses on põlvekõrgune koer Priidik. Tema saabus varjupaika samuti 2013 aasta kevadel, Vändra vallast pärast mõnd päeva seal ekslemist. Ka tema vastu ei tundnud vana omanik huvi ja nii sai tast varjupaiga koer. Priidiku tegi eriliseks tema urin. Sarnaselt Hetty hiljutisele hoolealusele Reedele urises ta siis kui tal oli mõnus. Näiteks kui ta sülle võeti või kui teda väga hoolikalt paitati. Alguses tegi see meid tema suhtes ettevaatlikuks, kuid et ta ei ilmutanud märkigi agressiivsusest, siis harjusime me sellega kui talle omase veidrusega. Priidik osales ka vabatahtlik Maarja-Liisiga 2013 aasta koerte Luitekrossil, mis toimus Rannametsas. Pärast umbes kuud varjupaigas tundis tema vastu huvi üks Eesti pere. Loovutusleping sai tehtud ning koer kolis uude koju. Ei möödunud kaht nädalatki kui Priidik toodi varjupaika tagasi, põhjenduseks, et koer ulub. Mina isiklikult uluks ja kriiskaks ka kui mind topitaks ketti (kuigi me ketikoerteks koeri ei loovuta on mõnel juhul vastuvõetav et koduga harjumisperioodil seda koera üksinda jäämise ajal rakendatakse), jäetakse äikesega välja, mida ma sarnaselt Priidikule ka päriselt kardan ja eeldatakse et ma võõras kohas kohe endast parimat versiooni näitaks.. Siis oli Rekkurescueligi selge, et Priidik tuleb Soome hoiukodusse viia ja sealt edasi talle tõeliselt head pere otsida. Nii ka tehti. Samal päeval Merka ja Big-Riveriga - 22.september - lahkus ka Priidik Soome hoiukoju. Oktoobris leidis Priidik päris omad inimesed, kellega on siiani õnnelikus kooselus selles mõttes, et kõik klapib, kuid Priidikul on tekkinud mõningad terviseprobleemid. Vahepeal saatis Soome vabatahtlik mulle teate, et on suur tõenäosus, et Priidikul on põrnavähk ja antud on erinevad analüüsid. Õnneks on tänaseks selgunud, et tal on lihtsalt põiepõletiku erivorm. Samuti sai selgeks, et Priidik pole 5 aastane, vaid ta vanus jääb kümne aasta kanti. Sageli võib tekkida juhuseid kus me ei oska vanust määrata, sest me ju ei tea mis elu loomad ja kui kaua elanud on. Seega määrame vanust sageli vanusest, käitumisest ning hammaste olukorrast väljaloetuna. Selleks korraks õnnelikult kodu saanud koertega kõik. Minu jaoks on loomade kodulood kõige rõõmustavamad uudised ja jagatud rõõm on kõige siiram rõõm. :)
Hanna Nagu lubatud, siis kirjutan täna Tuusjast natuke pikemalt. Selline vahva koer, nagu seda on Tuusja, on jäänud imelikult kombel tõsiselt kaua oma uut kodu ootama. Eelmine aasta juuli kuus saabus Tuusja varjupaika. Ta loovutati omanike poolt, kes ei soovinud teda enam, kuna tal sündis kuus kutsikat. Tuusja oli äärmiselt tige ega lubanud kedagi enda lähedale. Ta näitas hambaid ja lõrises iga mööduva inimese peale. Kuid kui ta jäi üksi, ilma kutsikateta, muutus temas midagi. Ta suhtus kõigesse pisut vabamalt ja ei olnud enam seda pidevat kaitsja rolli. Tuusja sai paigutatud koeramajast õue aedikusse, seal ta haukus hirmsasti ja soovis kõik kätte saada, mis liigub. Algselt ei julgenud ma tema poole vaadatagi, kuna tegemist oli suure ja lärmaka koeraga. Saabus murdehetk ja ma võtsin sammud just tema poole, eelnevalt olin paar päeva korralikult läbi mõelnud, et kas saan hakkama ja mis võib juhtuda. Kui temani jõudsin oli mul sees päris suur ärevus ja hirm. Kui rihm kaelas ja värava uks avatud tormas sealt välja tõeline tiiger. Temas oli nii palju jõudu, et ta tõmbas mu koheselt pikali ja paarkümmend sentimeetrit sain kohe kindlasti ilusat liugu. Territooriumilt väljudes ei muutunud ta sugugi vaid oli samasugune rahmeldis edasi. Meil puudus igasugune kontakt ja tal oli minust täiesti suva. Aeg möödus ja iga nädalavahetus proovisin ma uuesti. Varsti kadus ka hirm ja mul oli täielikult ununenud kui kuri ta tegelikult olla suudab. Tasapisi alustasime ka kuulekusega ja hetkese seisuga on selgeks õpitud käsklused istu, lama, siia, oota, jäta, käppa. Temast on saanud minu suur-suur lemmik, kuna ta on täielikult muutunud ja meil on imeline kontakt. Korra oleme käinud ka autoga sõitmas ja plaanis on veel minna. Ta suhtub sõitu täiesti rahulikult kui keegi tema kõrval on, üksi pagasiruumis tal eri see sõitmine ei sobinud. Jalutuskäigud on muutunud täielikult. Ta kuuletub ja allub mu käsklustele ideaalselt ning rihma ta enam ei sikuta. Korra oli situatsioon kui rihm minu käest ära libises ja ta jooksis edasi, andsin käskluses siia ja ta jäi seisma, see oli lihtsalt nii imeline hetk! Ka teiste koertega saab ta väga ilusasti läbi. Tõesti hiljuti oli juhtum kui ta läks kallale Hugole. Pean tunnistama, et selles loos oli ka minul natuke süüd. Koerad jooksid rahulikult ja paistis, et kõik klapib. Oli näha, et Tuusja üritab mind kaitsta ega taha, et Hugo mulle läheneks. Aga siis otsustasin ma kraavist ära tuua ühe palli, millega nad mängida saaksid ja kui Hugo mulle järgneda soovis võttis Tuusja tal kratist kinni ja kaitses mind. Oli õnnelik õnnetus, kuna viga ei saanud keegi. Õnneks ei olnud Tuusja ka väga raske ja ma sain tal sabast kinni ja koerad ilusasti lahutatud. Eelnevalt on ta suurepäraselt läbi saanud kunagise varjupaiga elaniku Härmaga, neil kahel ei tekkinud iial mingit probleemi. Hetkel paistab tal kõik klappivat ka Rokiga, kuid hetkel ei ole nad veel koos aedikus jooksnud. Tuusjal ei ole kunagi tahtmist inimest rünnata ja inimesse suhtub ta väga austavalt ja oma inimest kaitseb ta kohe kindlasti väga truult. Pigem on probleem teiste loomadega. Näiteks ei salli ta üldse kasse. Varjupaigas olevast kassimajast möödudes soovib ta kohe sinna joosta ja kassidega pisut õiendada. Kuid koeri ta valib, osad sobivad osad mitte. Igal juhul pean tunnistama, et Tuusja on imeline koer. Ta oskab olla tõeline hellik, kuid ka tõsine murdja. Varem võisin ma vaid unistada sellest, et ma ta sülle võtaks. Aga nüüd ei ole tal midagi selle vastu, kui keegi teda tugevalt kallistada tahab või ümbert kinni võttes tõsta üritab. Talle lausa meeldib süles, kuna vaatamata oma suurele kehale, siis ta isegi vahel üritab sülle pugeda! Tuusja lemmiktegevusteks on jooksmine. Ta lihtsalt armastab joosta ja ta võiks teha seda tunde ja tunde. Ka ei ütle ta ära mänguasjadest, talle sobib kõik, mis kaugele lendab ja talle hambusse mahub. Muidugi on suureks lemmikuks ka varesed, kuna need lendavad ju just nii viimasel minutil eest, et jääb tunne, et kohe kohe ongi ta käes. Ja veel põnevam, on neid jälgida siis kui nad puude otsas istuvad! Tuusja on lihtsalt imeline koer! Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|