Endalegi üllatuseks leidsin end täna kell pool 11 autost, mis viis Pärnu poole. Planeeritud see algselt nii polnud, aga praegusel tunnil on mul küll hea meel, et nii juhtus. Päeva veetsin varjupaigas, kus keskendusin enim Hugoga kontakti loomisele. Tegelikult polegi otseselt inimkontakti probleemi temaga olnud - Hugo ainult inimese tähelepanu all olemisest mõtlebki, aga on vaja, et ta peaks mind enda inimeseks, sest ainult nii saan teda ka sellisel üritusel nagu Luitejooks kontrollida. Veel avastasin enda jaoks sellise koera nagu Donna, kes on lihtsalt üks imepärane nähtus. Alguses tundus ta mulle üks käitumisraskustega ja suurt tööd vajav koer, kes ei ole harjunud alluma käsklustele, kuid kui temaga individuaalselt täna platsi peal tegelesin, siis vajus mul suu lahti selle peale kui kiiresti ta õpib ja kui väga ta tahab koostööd teha. Võib vabalt väita et tolle tunnikesega saime selgeks istu! oota!, erinevalt teistest tõi ta mulle pärast viskamist palli vabatahtlikult tagasi et ma uuesti viskaks ja lisaks ületas ta kohe poomi, A-d ja tõkkeid! Ma olin tõeliselt rabatud! Pärast tundi aega agilitytakistuste läbi võtmist, frisbeed ja teiste asjade loopimist sai selgeks, et Donnast saab minu hoolealune number 3 Nupsu ja Hugo kõrval. Pärast väga aktiivset tundi siirdusime aedikuvälisele õuealale ja muidu energilisest-hüplevast koerast sai mõnus ja kuulekas jalutuspartner - samuti kui istusin, istus too rahulikult minu kõrval ja ei olnud tal enam kuskile vaja tormata. Seega Donna kui ''kasvatamatu'' koera ainus probleem on suur hulk energiat, millele tuleb leida õiget rakendust. Mingil hetkel levis ''müüt'' et Donna on võib-olla kuulmispuudega, kuid täna reageeris ta isegi kõige väikesematele krabinatele, loomulikult ka nimega kutsumisele ja teistele häälitusstele. Seega sai ka see müüt murtud. Nüüd siis aga sotsialiseerumise trennist. Sel korral jätsid Karin ja Roki meid maha ning asusid ümber vabatahtlik Annely autosse koos Bellaga. Meie jäime Hettyga kahekesi ja kuna mõlemad koerad meil kergelt öeldes memmekad, siis ei tahtnud neid enam piinata ja paigutasime nad enda kõrvale istuma. Seega istus Tuusja juhi kõrvalistmel ja mina Hugoga taga. Kõik olid rahul, sõit kulges edukalt. Toon trennis toimunu punktidena:
*Trenn algas taas treeneriga kätlemisest. Hugo tundis treeneri vastu vaid sõbralikku huvi. Treeneri enda koer, kes oli ka juhuslikult kõige häälekam, sai kõiki koeri nuusutada ja rahunes mõõduka tasemeni. Saime loa minna ringi liikuma. Probleeme Hugoga ei tekkinud. *Lisaks tavapärasele ringis liikumisele sai iga händler endale vahelduseks teise kätte treeneri koera, et vaadata kuidas koerad selliselt reageerivad. Kõik osalejad said hakkama. *Mis esimesest trennist erines oli see, et üheks ''harjutuseks'' oli koera püsilamama jätmine. Tulime ilusti toime, kuid et käsklust eraldi Hugole õpetanud pole, siis ta ei taibanud väga mis temalt oodatakse. Samamoodi tuli koer suunata küliliasendisse ja ta sinna jätta. Sellega oli Hugo igati nõus. 5+! *Tegime ka grupiliikumist. See tähendas, et grupp liigub koos ühes suunas, keerab ümber postide koos ja iga paar üritab säilitada koeraga vajaliku kontakti. Hugo on võrrrrraaattuuuu kontaktiga! Ta on nii rõõmus ja teotahteline, mul jääb üle vaid kiita! *Siia! harjutus tunni lõppu. Hugo seekord tuli 70% üksi - wuuhuuuuu! See tuli kordades parem välja kui eelmisel korral. Mu pingutused hakkavad vaikselt-vaikselt paistma! Siiski on Hugoga veel pikk tee minna. Ta on teadupärast juba nii mõnedki hullud aastad siin ilmas veetnud ja tal ei ole seda taipu nii teravalt. See ei tähenda sugugi et talle ei saa käsklusi õpetada - saab muidugi ja seda ma teengi, aga tema puhul võtab kõik lihtsalt kauem aega. Samuti ei soovi ta hetkegi inimesest kaugemal olla, mis tekitab püsivusprobleemi ja isegi liikumisel käib täpselt mu vasaku jala vastas.. Üritan edaspidi nende punktidega maadelda. Hetty räägib: Kuna mina saabusin Pärnusse täna kell 17.00, siis enne trenni teiste koerte ja kassidega tegeleda ei jõudnudki. Kuid Tuusjaga sai tehtud mõnus jalutuskäik ja isegi natuke maad joostud. Autosse sisenemine ei olnud ka täna mingi probleem ja nii saigi tänane trenni ilusa alguse. Tuusjaga sujus trenn ideaalselt. Ta kuuletus mulle ilusasti ja probleeme ei tekkinud. Ka meie sooritasime kõik need samad harjutused, mis Hugo ja Hanna ning mina jäin Tuusjaga täitsa rahule. *Kõrval kõndis ta tõeliselt rahulikult ja mul ei olnud muud midagi teha kui temaga kaasa kõndida ja lihtsalt teda vahepeal kiita, kuna ta oli lihtsalt nii tubli. *Ka lamamine on muutunud aina paremuse poole. Täna suutis ta täitsa pikalt lamada, varem võis juhtuda nii, et kui mina kükitan ja ta lamama panen ning seejärel püsti tõusen, siis tõuseb ka tema, aga täna oli kõik sootuks teine. Sain rahus vähemalt 5 minutit seista ja teda aeg-ajalt premeerida. Tema ainult vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja lamas. *Kuid kui koer tuli külili pöörata tekkis meil natuke raskusi. Nimelt oli Tuusja jaoks kõik nii uus ja põnev, et pea ei tahtnud kohe üldse põranda vastas olla. Kuid kätt tema turjal hoides, saime ka sellega hakkama. *Käskluse siia täitmine tuli meil suurepäraselt välja. Temast eemaldudes oli juba näha, et ta sooviks mulle kohe järgneda ning kui tuligi käsklus, siia, siis tormas ta nagu pöörane. Tal oli nii suur hoog ja nii palju jõudu, et minuni jõudes viis ta mu lausa tasakaalust välja. Kuid kõik lõppes hästi ja Tuusja sai ainult preemiat ja hulgaliselt kiitust! Meile mõlemale, minule ja Hannale, oli tänane trenn väga meelt mööda ja kõik sujus fantastiliselt. Kuna trennis hakkasime me käimagi just sellepärast, et koeri sotsialiseerida ja valmistada ette luitekrossiks, kus tuleb neil kohaneda erinevate olukordade ja koertega, siis võime me nüüd öelda, et me saame oma hoolealuseid usaldada ja võime julgelt astuda sammu väravast välja, kartmata, et midagi juhtub! Küsimuste korral võite julgelt pöörduda meie poole ja üheskoos leiame ka vastused! Hanna ja Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|