Beton leidis endale kodu! Tundub uskumatuna, et koer kellega on nii palju vaeva nähtud, tööd tehtud ja mida kõike veel on nüüd omas kodus, loodetavasti igaveseks.
Beton ei olnud tavaline koer. Oma süütute silmade, raske mineviku ja meeletult siira käitumisega suutis ta end meie meelde jäädvustada igaveseks. Varjupaika ei kujuta ilma temata enam ettegi. Kuid nüüd on see aeg kätte jõudnud ja väike rõõmupall ei ole enam meiega. Muidugi on see pisut kurb kuid ülekaalus on siiski puhas rõõm ja unistuste täitumine. Nüüd tuleb vaid oodata, et Beton ilusasti kohaneks ja meieni jõukas toredad kodu uudised :) Betoni ränga mineviku kohta saate postitust lugeda siit. vabatahtlik Hetty
1 Comment
Beton on varjupaiga üks huvitavamaid kujusid just tema erilise loo pärast. Beton saabus varjupaika olles kuri ja agressiivne. Ta ei lubanud mitte kellelgi enda boksi sisendea ligi kaks kuud. Nii oli hooldajatel välja mõeldud eri süsteemid, kuidas tema boksi korras hoida, küll varuti sinna redelid, pikad rehad ja mida kõike veel. Kõigil hakkas juba lootus kaduma, kuna ei olnud märgata mitte ühtegi edusammu. Beton lihtsalt oli, kuna mitte keegi ei saanud talle ligi ja nii ta seal siis ootas. Tal ei olnud päris pikalt isegi nime, kuna keegi ei suutnud ega soovinud talle nime välja mõelda, sest lootust enam ei olnud. Nii siis kutsuti teda omavahel „viimane betoon“ (kuna ta asus viimases betoonpõrandaga boksis) ja „kuripaha“ (kuna ta oli tõsiselt agressiivne). Saabus päev, mis oleks pidanud olema Betoni viimane päev, kuna nii pikk aeg oli möödas ja mitte ühtegi edusammu ei olnud pea kahe kuu jooksul toimunud. Sellel päeval juhtus midagi imelikku, Beton ei uinunud ja kepsutas rahumeeli edasi. Möödus veel paar nädalat ja juba ta liputas tuttavatele saba. Kogu selle aja jooksul oli keegi korra päevas käinud tema boksi lähedal istumas või talle konservi jaganud ning alles nüüd lõpuks muutus midagi. Veel nädal ja talle sai kaelarihma kaela panna ning esimesele jalutuskäigule minna. Mäletan selgelt seda hirmu, mis valitses mu sees kui lähenesin tema boksile, et talle konservi pakkuda. Esimese lihatüki ma viskasin talle, kuna ei julgenud kätt talle väga lähedale panna, teine tükk läks kiirelt sõrmedevahelt ja kolmas juba peopesalt. Mõistsin, et tegelikult ei ole see armas pruunikas-beež koer sugugi kuri vaid hoopis hirmul. Üritasin talle ka pai teha, samalajal kui ta konservi vastu võttis, kuid alguses kartis ta mu kätt jubedalt. (Pilt, kui me esimest korda jalutama läksime) See on uskumatu lugu, mis tekitab alati külmavärinaid. Kuid miks Beton siis nii käitus? Teda vaadates oli koheselt aru saada, et tegemist on väga hirmul noore ja väärkoheldud koeraga. Ta pelgeb siiani äkilisi liigutusi, reha ning mehi... Täna on Beton meeletult sõbralik, mänguhimuline ja lähedust otsiv koer. Ta saab suurepäraselt läbi teiste koertega ja naistega ning ka laste vastu ei ole tal midagi. Vahel võib juhtuda, et mõni meesterahvas talle siiski ei meeldi ja oma pahameelt näitab ta välja just tugeva haukumisega, kuid hammustanud ei ole ta kedagi. (Nüüdseks on Beton ülimalt sõbralik, mänguhimuline ja rõõmu täis koerapoiss) Betoni lugu on üks paljudest, mis näitab, et eutanaasia ei ole mitte kellelegi kerge otsus ja seda ei teha läbi mõtlemata ja nii-öelda ülejala. Kui isegi lootus on kadunud tasub siiski proovida, sest kunagi ei tea, kui kaua võtab mõnel koeral traumast taastumine aega. Beton otsib kodu, kus ta saab oma noort elu veel täiel rinnal elada ja kutsikapõlves kaotatud aeg tagasi teha. Otsime Betonile üheskoos hea kodu! Et asi liiga koerakeskseks ei muutuks kajastame ka õnnelikult uues kodus oleva kass Ferru lugu, mis algas meie jaoks 2013 aasta detsembris, kui ta koos oletatava venna Rikiga Pärnu tänavailt üles korjati. Ferru ja Riki olid oma käitumise tõttu automaatselt metsikute kasside kategoorias. Juba ülal olevalt piltidelt on näha, et nad ei tundnud inimese seltsis end just mugavalt.. Õnneks oli varjupaigas siis veel selline aeg, kus jagus ruumi veel ka nii öelda üksindusteraapia jaoks ehk et kass paigutati üksi elama ühte taastusravi maja tuppa. Kass on ikkagi loomult sotsiaalne olend ja ideaalis peaks mõne aja pärast hakkama teatud tähelepanust ja kontaktist puudust tundma, mis peaks ühtlasi kaasa tooma leebumise. Meie üheks esimeseks katsealuseks saigi Ferru. Umbes nädal-paar oli Ferru ikka üpris tõrges. Saime ta küll häääästi hästi rahulikult sülle võetud kuid ega ta seal siis rahulikult polnud, ikka kössi tõmbunud ja pinges. Samas oli asi kohe parem siis kui ta oli üksi kui siis kui ta paar esimest päeva kassipoegade toas, kollases majas elas - seal hüppas ta mööda seinu edasi tagasi ning puudutamisel tegi lõvimöirgeid. Ega Ferru polnud vana, üsna nooreke teine. Umbes pool aastat maksimaalselt siin maa peal elanud hing. Seega tekkis pidevalt küsimus kuidas on JUBA inimene või tema mitteolemine tekitanud Ferru hinge nii sügavad haavad et ta lihtsalt suurest hirmust kähiseb ja lihtsalt niivõrd asotsiaalne on. Ferru käitumine hakkas paranema nagu eespool öeldud sai umbes kaks nädalat pärast teraapia algust. See hõlmas endas muidugi korduvaid visiite ja istumisi Ferru juures. Alati pidime teda otsima kuskilt tekikuhjast ja kui valgus temani jõudis saime kuulda ja näha teatud sisinat. Saime ta jälle sülle, paitada ja sügada. Läbimurre saabus umbes kolm nädalat hiljem kui Ferru enam ei põgenenud teki alla ning 18. jaanuar 2014 oli see päev kui Ferru esimest korda nurrus. Te ilmselt ei kujuta ette ka KUI hea tunne see oli näha metsikut kassi hellitusi nautimas, süles lõdvestunult ning kuulda teda ka nurrumas.. Sellest sai tehtud ka video. Nädal hiljem vajas hädasti taastusravimaja boksi kohta külmunud väike koer (Gucci) ning seetõttu koliti Ferru 24. jaanuar 2014 kassituppa tagasi. Arvasime, et nüüd alustame otsast, kuid meie töö ja vaev oli kandnud vilja! Tuppa astudes Ferru küll vastu ei tulnud, kuid ootas rahulikult ühes nähtavas kohas, lasi end paitada ja sülle võtta. Olime ta arengu üle nii-nii õnnelikud! Õnneks pidi Ferru kassitoas elama vaid nädala kuniks tuli inimene, kes soovis endale just Ferrut. 30.01.2014 koliski Ferru uude koju. Nüüd, pea 8 kuud hiljem saime me tema perenaiselt ka tagasisidet. Kiri Ferru perenaiselt: ''Ferru on oma uues kodus ilusti kohanenud ning enam ei peida ennast perenaise eest, pigem tunneb rõõmu, kui koju tulen, oodates ukse juures. Väga tark ja andekas on ta ka, saab aru, kui teda pildistatakse või filmitakse ning siis hakkab poseerima. Öösiti leiab oma mänguasjad üles lohistades neid ühest toast teise. Hommikuti äratuskella helina peale tuleb ja limpsib nägu, äratades mind üles. Olen temaga väga rahul ning ei vahetaks teda millegi vastu. Pilte olen temast väga palju saanud teha, nendest siis mõned paremad (mitte väga udused) lisan ka teile siia.'' Lisan siia ka pildid mis perenaine meile Ferrust saatis. Mis sai aga Ferru vennast Rikist? Riki sai endale umbes kuu pärast varjupaika saabumist hoiukodu, kus ta tohutu vaeva läbi sarnaselt Ferrule leebus. 21.03.2014 vormistati Riki päriskoju. Ka see lugu sai õnneliku lõpu. Siiani on Ferrul minu ja Hetty südames eriline koht. Temaga tõestasime, et nii saab sotsialiseerida ka metsikuid. Nii ja hoiukodudena. Aga põhjus miks neid on nii vähe.. Noh sest see vajab palju-palju kannatust, järjepidavust. Aga see tunne, kui jõuad esimese sentimeetri läbitud on nii hea tunne, et selle peal kestad kaua. Minul näiteks tulevad kogu loo peale siiani külmavärinad.
Suur aitäh Ferru ja Riki peredele! Hanna Täna tuleb pikemalt jutt minu ühes hoolealusest, Mäxsist. Ta on isepäine kuid väga hea koer. Mäxil on vaja kindla käega pererahvast, kuna muidu hakkab ta ise peremeheks ja see üldjuhul head ei teota. Mäx saabus varjupaika 2013 aasta septembris, kuna tema endisel peremehel ei olnud võimalik teda enam pidada. Varjupaigas sai ta läbi teiste koertega ja koos harjutasime korralikult rihma otsas jalutama ja õppisime erinevaid kuulekus käskluseid. Meie koostöö sujus ideaalselt ja lõpuks leidus ka kodu, kes soovis just Mäxi endale. Nii rändaski Mäx 8. märts 2014 oma uude koju. Kuid natuke enam kui kuu aja pärast (19. aprill) tuli ta tagasi varjupaika, kuna uus perekond leidis, et Mäx ei ole siiski see koer, kes neile sobiks. Mäx on stressis ja pisut närviline, kuid oma kodus, kus ta saaks piisavalt tähelepanu, rahuneks ta kindlasti. Mäx tahab, et tal oleks kogu aeg tegemist ja keegi temaga tegeleks. Üks hoovis joostes või niisama aega surnuks lüüa talle ei meeldi. Endale ise tegevust otsides võib ta jõude toiminguteni, mis inimestele kohe üldse ei sobi ja nii kipubki ta igavusest pahandusi tegema. Mäxil on selged käsklused istu, lama, oota, siia, kohale, hopp üle tõkke, jooksmine üle poomi ja a-tõkke. Kui Mäxil on kindel kaaslane iga päev olemas, siis on ta lausa ideaalne koer. Lisaks kõigele on tal ka kiirust, mis teeb iga harjutuse väga lustakaks ja hoogsaks. Lisaks on Mäx ka ideaalne koer kaaslaseks autosõidul. Ta läheb vabalt autosse ja kogu sõidu aja on ta rahulikult oma kohal. Mäxil on tehtud kõik vajalikud protseduurid ning ta on igati valmis minema oma uude ja sellesse õigesse koju. Ta eelistab, et kodus ootaks teda vaid kahejalgsed, kuna need karvased kassid talle väga ei meeldi, kuid koertega läbi saamine oleneb sellest milline on teine koer, vahel sobib ja vahel mitte. Nüüd ka väike video Mäxsist! NB! Kruttige kindlasti ka kvaliteeti mutrikese märgistuse alt! Hetty
Vähem kui nädal aega tagasi klappisid ajad nii minul, Hettyl kui meie vabatahtlikust fotograafil Kristhelil ning sõitsimegi viiekesi Valgeranda pildistama. Õhtu oli meie õnneks sekka vihmastele vägagi päikseline, kuid ei puudunud sõber tuul, mis tegi isegi silmade lahti hoidmise raskeks. Sellegipoolest võtsid pildid (eriti Hetty emotsioonist kriiskavad masterpiece'id) hingetuks, oleme Kristhelile tuhat tänu võlgu ja meie veebileht siin ja Facebookis on uuendatud fotodega. Et me pole kadedad jagame ilu ka siin blogis. Mõned jätame ainult endale vaatamiseks ka! Järgmiste kordadeni!
Hanna Alles oli see aeg kui postitasime esimese foto varjupaigas poeginud Elfriide pesakonnast. Tänaseks on maist saanud juuni ja seegi triivib kiirelt juba juuli poole. Nii endale hilisemaks kui teistele praeguseks lugemiseks kirjutan Elfriide ja tema kutsikate loo. Elfriide saabus varjupaika 15.04. Tori vallast, Muraka teelt koos noorema koeraga, kelle ristisime Noraks. Mõned päevad hiljem, 20.04. saabus samast kandist veel üpris sarnase välimusega emane koer, kes sai nimeks Mõmmi. Et kõik kolm koera said omavahel väga hästi läbi, olid samast kandist leitud ja hambakaardi järgi tundusid Nora ja Mõmmi olevat üsna samas eas on meil siiani arvamus, et nad pärinevad Elfriide eelmisest pesakonnast. Eelmisest sellepärast, et paar nädalat hiljem, täpsemalt ööl vastu kolmandat maid sündisid Elfriidel varjupaiga taastusravimajas kuus kutsikat. Enne veel kui jagan maailma armsamast E-pesakonnast pilte räägin mis Mõmmist ja Norast sai. Mõmmi oli tunduvalt pelglikum kui Nora. Siiski oli ta sotsiaalne ja sõbralik, pärast natukest paitamist läks ta juba julgemaks ja julges juurde tulla. Talle sooviti juba vaid nädal pärast varjupaigas olemist uut kodu pakkuda. Seadusejärgselt aga on vanal omanikul võimalik 14 päeva jooksul koerale järgi tulla. Seega ei saanud Mõmmile kohe loovutuslepingut vormistada, kuid ta läks ikkagi nende inimeste juurde hoiukodulepinguga, mis tähendab et koer viibis küll pere juures, kuid juhuse korral oleks vanal omanikul olnud õigus teda tagasi nõuda. Keda aga ei tulnud oli vana omanik ning alates 07.05.2014 sõlmiti loovutusleping. Umbes poole aastane Mõmmi saigi uude perre, kes temaga väga-väga rahul on. Nora pidi oma uut kodu ootama natukene kauem, kuid etteruttavalt võin öelda, et ka tema on tänaseks õnnelikult uues kodus. Juhtus see täpselt 04.06.2014. Kuu aega varjupaigas möödus tal Donna ja teistegi koertega mürades, ühe päeva veetis varjupaigal abiks kirbuturul. Tegemist oli äärmiselt sõbraliku ja malbe emase koeraga, kes oma kutsika ja pubekaeast hoolimata oli niivõrd rahulik ja heade kommetega. Polnud probleemi liigse rihmatirimisega ega hüpetega, nagu mainitud sai ta läbi ka teiste koertega. Noral oli vahepeal teisigi huvilisi, kuid et ta polnud steriliseeritud, siis päris võtmiseks ei läinud. Siis aga saabus talle unistuste pere: teine koer, lapsed, keda Nora väga armastab, hobused ja muu mõnus talupidamise juurdekäiv. Kuna pere oli nõus ka ise steriliseerimise eest tasuma siis oligi vaid loovutuslepingu vormistamise vaev. Mainin siinkohal ära ka, et üldiselt lahkuvad kõik kassid (välja arvatud mõned kassipojad, kelle vanus veel ei võimalda) Pärnu varjupaigast 100% steriliseeritult/kastreeritult, samuti ka isased koerad, kuid et emaseid koeri pole võimalik varjupaiga kliinikus lõigata, siis peame nende jaoks kuluva raha koguma annetustena. Operatsioonid on üsna kulukad - mida suurem koer seda kallim ning jäävad saja ja kolmesaja euro vahele. Saame steriliseerida täpselt nii palju koeri kui tuleb annetusi ning Pärnu varjupaik peab loomulikult arvestama ka teiste Varjupaikade MTÜ nelja varjupaiga neljajalgsetega. Äsja sai steriliseeritud Viola, hetkel ootab Pärnu varjupaigast sterilisatsiooniraha veebiperemehe programmi kaudu näiteks ka Elfriide (ehk lühemalt Friida). Kui soovite tema kodusaamise protsenti suurendada, siis mõni euro lisaks hetkel kogutud summale ei tee paha. Annetada saab siin: http://veebiperemees.varjupaik.ee/?go=loom&lid=230 Seega tuleb meil kodude osas teha valikuid. On loogiline et valituks osutub pere, kes soovib ja on võimeline tasuma steriliseerimise eest, sest see, et emane koer lahkub varjupaigast suguvõimelisena ongi võimalik vaid tingimusel et pere ta kindlasti steriliseerib. Selline on Varjupaikade MTÜ üks missioon ning seda ka kontrollitakse. Samal ajal kui Mõmmi uues kodus oli ja Nora varjupaigas ringi silkas oli Elfriidel tükk tegu oma kutsikatega, keda nagu juba öeldud sündis kokku kuus - viis poissi ja üks pisike plika. Esimesed nädalad nad muidugi ainult magasid. Elfriide polnud meie peale kunagi kuri. Ka mitte siis kui kutsikaid, kes niuksusid talle lähemale aitasime. Kui esimestel päevadel Elfriidega väljas käisin tegi ta oma hädad ära ja tõmbas kohe taastusravimaja poole tagasi. Emainstinkt lõi temas igal juhul välja. Kutsikad muidugi olid imearmsad ja on seda siiani. Kui nad said umbes kuusteks õppisime me Hettyga neid eristama. Jagasime nad selleks puhuks kaheks, ehk et mõlemad said kolm kutsikat. Hetty oli muidugi kaval ja haaras endale kutsikad, keda polnudki võimalik sassi ajada - tema kaks beeži olid erinevast soost ning no kes see ikka tiigrimustrilist kutsikat teistega sassi ajab. Minu kolm valgekest eristada tundusid alguses küll võimatu ülesanne, kuid loodus sättis ühele neist taha viis varvast, teisele valged täpid esikäppade padjandite alla ning see kes üle jäi - sellest saigi ülejäänu. Umbes sel ajal hakkasid nad kasutama ka koos Elfriidaga boksi õueaedikut. Alguses oli mure et kuidas nad kaldteelt üles saavad ning õhtul pistsime ikka kõik tuppa tagasi, kuid nad tõestasid meile oma visadust ja üsna pea said ise valida kas soovivad olla toas või õues. Uskumatult vapra ja hoolitseva ema Elfriide auks otsustasime neile kõigile mõelda välja E-tähega algavad nimed. Seega saigi neist varjupaiga E-pesakond. Kui nad 11.06 omale esimese vaktsiini ja kiibi said pidid nimed valmis olema. Seega said neist Elvis, Eduard, Ellias, Ervin, Ewert ja printsess Elli. Mida aeg edasi seda rohkem avaldusid nende iseloomujooned. Elvis on kõige sõbralikelavam, kuid teistest veidi pisem, Eduard seevastu natuke kogukam aga tõsisem ja rahulikum. Ellias on silmmärgatavalt suurem valgemapoolsetest, samuti on tema seljal natuke tugevama kontrastiga beež laik. Ta on umbes sama elav kui Elvis. Beeži värvi Ervin tavaliselt kas sööb või magab - ta ei viitsi väga mänguasjade pärast võidelda. Erwin on üks neist kes ehmub iga äkilise liigutuse peale, on natuke õrnahingeline, kuid kaaslaste seas domineeriv. Ja printsess Elli on muidu natuke pirtsakas ja samuti õrn, kuid vendadel end rahumeeli kiusata ei lase. Loovutusaeg on aga käes ja me ei jõudnud neid isegi varjupaiga kodulehele üles panna kui juba kõigil huvilised saabusid. Esimesena lahkus 16.06. Ellias, järgmisel päeval läks printsess Elli ning täna, 20.06. lahkus veel ka Elvis uude koju. Broneeritud on veel ka Eduard, Ewertil ning Ervinil on küll huvilised kuid nende kohta saab veel uurida Pärnu varjupaiga telefoninumbril 52 46 705. Need kutsikad on aga väga kuum 'kaup', seega olukord muutub minutitega ja võib-olla juba selle postituse ilmumise ajaks on huvilised kinnitanud broneeringut. Igal juhul soovin ma veel jagada üht videot mille klipid on filmitud 16.06, umbes pool tundi enne seda kui esimene kutsikas - Ellias - pesakonnaeluga hüvasti jättis. Mõnel hetkel näeb neid ka vahvasti kuuekesi. Video kvaliteet pole kiita, aga et see oleks enam-vähem talutav valige mutrimärgi pealt kõrgem kvaliteet. Ainuke kellel huvilisi pole on vapper emalõvi Elfriide, kes on hinnanguliselt umbes nelja aasta vanune emane koer. Kui keegi teda endale soovib võib juba varjupaika end sättima hakata. Tema igal juhul soovib kõiki inimesi oma olekuga rõõmustada. :)
Isegi kui see on natukene kurb, et meie jääkarubeebid pesast lahkuvad, siis loomulikult on hea meel, et need nunnud ei pea elama varjupaiga elu vaid saavad kohe heale elule. Kõigile E-pesakondlastele vahvat elu! Meile Hetty ja varjupaiga personaliga jäävad teist ainult kõige paremad ja armsamad mälestused. Järgmise postituseni! Hanna Kiired ajad hakkavad mööduma ja jälle jääb rohkem aega blogimiseks. Peale igat varjupaiga külastust kahjuks blogida ma ei jõua, kuid hoolealuste lehekülgedele katsun küll edusammudest ja tagasilöökidest kirjutada, nii, et jälgiga ka seal toimuvat. Vahepeal olen leidnud endale uued hoolealused ja nüüd tegelengi ma nelja koeraga (Mäx, Bella, Viola, Beton) ja kahe kassiga (Desily ja Ramona). Mäx oskab olla hea ja halb korraga. Vahel põhjustab ta tõsist peavalu ja järgmine hetk on selline kullatükk, et ei jõua ära imestada. Ta on tõeliselt põikpäine ja tahab alati oma tahtmist saada. Mäxsi uues kodus peab olema kindlasti keegi, kellel on kindel käsi ja palju aega ja kannatst. Vahepeal oli meil suured probleemid Mäxsi kinni hoidmisega, kuna ta suutis kõik kaelarihmad endal üle pea tõmmata ja kiirelt eest ära joosta. Kuid nüüd sai ta endale kaela keti, mis talle täitsa sobib, sest sellest ei ole ta isegi mitte plaaninud veel loobuda. Mäxiga käib ka pidev kuulekuse õppimine ja tõkete ületamine. Hetkel kordame ja korrigeerime käsklusi istu, lama, käppa, oota, siia, kohale. Poomi, tõkke ja a-tõkke ületamised sujuvad lausa lennates. Mäx läks ujuma Bella on vahepeal leidnud endela fantastilise perekonna, kellega nad klapivad imeliselt. Kuid enne uude koju minekut peab ta veel pisut varjupaigas ootama, et uues kodus ikka kõik tema tulekuks korralikult valmis oleks. Muidu on Bella väga rahulik ja temaga jalutamas käies peab ta end ka väga korralikult üleval. Hiljuti sai tal ka küüsi lõigatud ja ka selle protseduuri käigus oli ta rahulik ning tubli koer. Vaid korra ta raputas käppa ja tahtis lahkuda, kuid muidu lamas ilusasti ja ootas kuni protseduur lõppeb. Violaga on lood nii ja naa. Edusammud on toimunud, kuid need on nii ime pisikesed, et neid on lausa raske märgata. Endiselt ei saa talle õues ligineda ja, et talle parasiiditõrjet või lihtsalt pai teha tuleb ta enne tuppa saada ja siis just seal istub ta värisedes oma pesas ja ootab kuni uks taas avaneb ja ta õue tormata saaks. Kaks korda olen käinud ka temaga jalutamas, kuid need on liiga riskantsed, kuna ta otsib igat võimalust, et põgeneda. Hiljuti pääses ta ka oma aedikust välja ja jooksis mööda varjupaiga territooriumi ringi. Kõigi üllatuseks ei soovinudki ta meie juurest lahkuda (kuigi väravad olid pärani avatu). Kogemata jooksis ta jooksuaedikusse ja sinna ta ka kinni jäi, et teda seal kätte saada läks vaja kavalust ja nelja inimest. Uskumatu kui kaval see tilluke koer ikka olla oskab. Beton on minu uus hoolealune, kellest ei ole siin varem juttu olnud, kuigi ta on varjupaigas juba peaaegu kaks kuud elanud. Varjupaika saabus ta tõeliselt pöörasena ja oli kõige ja kõigi pele väga kuri. Beton ei lubanud kedagi enda boksi, rääkimata tema puudutamisest. Kõigil hakkas lootus juba kaduma, kui üks päev toimus murre. Lõpuks jõudis Beton otsusele ja hakkas sõbraks. Iga kord varjupaigas käies istusin ma tema boksi kõrval ühes käes konserv ja teises käes kinnas. Kui ta tuli lihatükikese järg sai käega, kus oli kinnas, tasakesi põselt paitada. Nii see rada läks ja nüüd on saanud temast lahe koer, kellega saab jalutamas käia ja kes naudib jooksmist ja mängimist. Kahjuks ei usalda ta veel kõiki inimesi nii nagu ta usaldab meid, kes me käime seal vähemalt paar korda nädalas. Mina usun temasse ja see aeg kaugel ei ole, kui ta suudab olla kõigi ja kõige vastu hea! Kurvastusega peame tõdema, et lisaks kõigele on ta saanud ka füüsiliselt haiget ja temaga tegeledes tuleb kontrollida oma liigutusi, kuna Betonil on jäänud mälestus, mida mingi liigutus talle tähendas. Desily ja Ramona on välimuselt väga erinevad, kuid seesmiselt super sarnased. Desily on kass, kellel meeldib mõnuleda süles ja naudib igat mängu mis alguse saab. Ta on väga korralik ka traksidega ja oskab end ideaalselt üleval pidada, kuid seda vaid toas. Talle ei meeldi kohe üldse õues ja uksele lähenedes satub ta lausa paanikasse. Ramona on samuti rõõmsameelne kassitüdruk, kes ei julge teha esimest sammu, et külalist tervitama minna, kuid eemalt jälgib ta suure huviga. Ramona ja Desily saava ka omavahel väga hästi läbi, vahest võib leida neid koos pesakastis magamas, lisaks puhastavad nad üksteise kõrvu ja kasukat. Loomulikult ei saa jätta märkimata seda, kuidas nad kahekesi ühest kasuist sõbralikult koos söövad, hoolimata sellest, et reas seisis neli kaussi. Nii saigi taas ringi minu hoolealustele peale. Varsti ilmub ka Betonile oma lehekülg ja kindlasti jälgige ka teiste hoolealuste lehekülgi, et hoida end uute ja värskete uudistega kursis.
Rääkides uuest ja värskest, siis taas on küpsenud meie peakestes uued ideed. Juuni kuus saab alguse kolmapäeviti tubli looma esitlus. See tähendab, et meie facebooki lehel hakkab kolmapäeviti ilumama jutt ühest nädala tublimast kassist või koerast. Nad kõik on meil seal muidugi äärmiselt tublid ja, et seda tublidust ka teieni tuua, siis otsustasime nende lugusid kolmapäeviti kõigiga jagada. Uute uudisteni! Hetty Tänase päeva saame lõpetada suurepäraste uudistega. Minu hoolealune Tuusja, kui ka Hanna hoolealune Gromm leidsid endale uue kodu! Tuusja sai endale suure hoovi ja mega toredate pereliikmetega kodu! Ka minul oli au ja rõõm kohtuda osade Tuusja uute pereliikmetega ja emotsioonid olid täiega laes, kuna rõõm oli tohutu! Juba on saabunud ka pilte Tuusjast uues kodus: Ka Gromm sai endale vahva peremehe, kellega käidi koos jalutamas ja saadi suhteliselt kiiresti ka omavaheline kontakt. Pilt Hanna ja Grommi ühistest viimastest minutitest! Suured tänud kõigile kodupakkujatele ja pikka ja imeilusat kooselu!
Hetty Nii uskumatuna kui see ka ei tundu hakkab tõesti juba esimena aasta kõrgkoolis läbi saama ja sellega kaasneb hulgaliselt eksameid ja nendega omakorda kaasneb väga vähe vaba aega. Kuid täna oli see meeletult tore ja õnnelik päev kui leidsin paar tunnikest aega varjupaigas veetmiseks. Otsustasin hommikul, et hüppan varjupaigast läbi ja vaatan oma hoolealused üle. Kuid nii lihtsalt ikka ei läinud, kuna varjupaigas on taas palju uusi koeri ja kasse, siis tuli ju juba ka nende vahvakestega tegeleda. Minu hommik algas mullegi ootamatult kahe meeletult armasa kassi pesemisega. Nimelt olid kaks kassi (emane ja isane) olnud ühes hoovis ja seal söömas käinud. Kuid nüüd otsustati nad siiski varjupaika tuua, et neile hea ja hoolitsev kodu leida. Kassid said koheselt ka veterinaari poolt üle vaadatud ja vaktsiinidki tehtud. Kuid kuna nad olid suhteliselt räpased, siis otsustasin ma neid natuke vannitada. Tegemist oli tõeliselt rahulike kassidega, kellele küll märjaks saada ei meeldinud, kuid kannatasid ilusasti ära ja ei küünistanud ega kähisenud kordagi. Lihtsalt tõeliselt leplikud kiisud! Järgmisena võtsin sammud Vioola juurde, kellest saab minu uus hoolelaune. Vioola kolm kutsikat on nüüd kõik endale kodu leidnud ja Vioola on täitsa üksi jäänud. Tema juurde minemine ja tema juures olemine osutus loodetust raskemaks. Tal ei olnud vahet kes ma olen, mida ma teen ja mida ma tahan, tema ainuke eesmärk oli mind minema peletada oma meeletult tugeva haukumisega. Kuid mina lihtsalt istusin ja vaatasin teda. Istusin temast u 2 meetri kaugusel ja tema lihtsalt haukus. Kui olin seal sedaviisi juba 15 minutit oodanud, siis otsusasin et tulen hiljem tagasi ja tegelen vahepeal teiste loomadega. Hiljem tagasin minnes oli seis juba oodatust natuke parem, ta lubas endale natuke rohkem läheneda ja mind vaadates ei värisenud ega haukunud ta enam nii meeletult. Lähemale kui 1 meeter mul siiski ei õnnestunud pääseda, kuna tal on ka suhteliselt väledad jalad ja minu eesmärgiks ei olnudteda kinni krabada ja ninnu-nännutama hakata, vaid ma lihtsalt soovisin, et ta mõistaks, kes ma olen ja, et ma ei tee talle liiga. Kui nii me siis istusime ja vaatasime üksteist taas paarkümmend minutit. Vahepeal läksingi siis koos Tuusjaga jalutama. Ta oli mind nähes puhta totu, ei osanud oma rõõmu kuhugile valada ja nii haaras oma mänguasjad suhu ja tõi kõik korraga mulle ukse ette! Kui märkas et mul ka jalutusrihm kaasas siis oli mul ikka tükk tegemist, et teda maha rahustada ja normaale kõnnakuga liikuma hakata. Tegime mõnusa jalutuskäigu ja teepeal harjutasime käsklusi istu, siia, lama, oota. Ta on fantastiliselt tubli tüdruk, sai kõigega ilusasti hakkama. Järgmisena läksin Mäxi juurde. Aedikus olles oskas ta täitsa ilusasti käituda ja ma juba unistasin sellest, et kui ilus jalutuskäik meil tuleb. Kuid aediku ukse avanedes tormas sealt välja tõeline karu - ta hüppas, urises, rahmeldas, üritas kaelarihma üle pea sikutada, lisaks haukus ta kõikide koerte peale, ma olin alguses nii ehmunud, et ei osanudki kohe temaga midagi peale hakata. Sellise rahmeldisega lõpuks kontori juurde jõudes panin talle kaele poova rihma, mis hoidis teda natukenegi ohjas ja me ei pidanud kartma, et äkki saab ta plehku. Suureks üllatuseks rahunes ta varjupaigast eemal olles maha ja temast sai taas täitsa tore koer. Mäx jalutas küll väga tormakalt ja sikutas kohutavalt, kuid eks me hakkame siis tasapisi taas harjutama, kuidas normaalse koera moodi käija tuleb. Teel harjutasime me ka käsklusi istu, oota ja siia. Mäx oli lihtsalt nii tubli ja armas. Teda enda juurde kutsudes tuli ta rahuliku sörgiga minuni ja toetas oma külje vastu mind. Oli näha, et ta on rahul ja rõõmus. Tagasi aedikusse oli ta ka täitsa nõus ise minema. Kohe kui rihm kaelast ära sai võetud, hüppas ta kuudi katusele ja nautis mõnusat päeva edasi. Kassides on minu hoolealla jäänud vaid Nikolas, kes oli täna mõnusalt mängutujuline ja reibas poiss! Tuppa sisenedes oli tema mul kohe esimesena vastas ja sekund hiljem ka juba süles. Oma peakest vastu mind siludes ja mõnusalt nurrudes nautis ta igat paid. Kui ta ennast minu sülle kerra keeras ja mõnusat und nautima hakkas, tuli meile seltsi ka vahva kass Hershey ja otsustas natuke Nikolase kasukat ja kõrvu puhastada. Kahjuks ei õnnestunud mul seda meeldivat hetke pildile saada, kuid siiski oli tore näha, kuidas üksteise eest hoolimine ja hoolitsemine käib ka kasside vahel. Täna ma Bellaga ei tegelenud, kuna varjupaigas oli ka Annely, kes tegi Bellale väga toreda päeva. Koos käidi linnas jalutamas. Hiljem varjupaika naastes kammiti ka korralikult kasukas siidiselt pehmeks.
Kui eksamitega ühel pool, siis olen kindlasti taas varjupaigas! Hetty Hanna alustas juba eile oma muljete jagamisega Rannametsa Koerte Luitekrossist ja mina jätkan täna. Olin kogu üritusega väga rahul. Kõik sujus väga ilusasti ja kuna koeri oli väga palju siis jäin ka rahule meie varjupaiga koerte käitumisega. Ei juhtu iga päev, et varjupaigas elavad koerad saavad rahva rohketesse kohtadesse jalutama, kuid see pühapäev õnnestus see lausa viiel koeral ja kõik sujus imeilusasti! Aga siis Tuusjast! Ta oli fantastiliselt tubli, mööduvatest koertest suurt välja ei teinud ja kuuletus mulle koheselt, kui käskisin tal istuda ja rahulikult olla. Järjekorras seistes vaatas ta rahulikult ringi kuid minna ta ei soovinud kuhugile. Hirm, mis mul alguses oli, et ei tea kuidas ta käituda võib ja kuidas mina hakkama saan, on täielikult kadunud. Sain taaskord kinnitust, et ta on väga väga tubli koer. Tõsi ta on, et see aasta jooksime me raja läbi. Läks nii nagu arvasin/lootsin, et lõpetame kuskil keskel. Rada algas väga mõnusalt ja mul oli super hea joosta, kuna Tuusja soovis joosta ja tõmbas endaga ka mind kaasa, nii jooksime me umbes kaks kilomeetrit. Kuid siis läks raskeks, kuna Tuusja ei jaksanud enam ja hakkas mind vaikselt ninaga tonksama ja peatust paluma. Kolmanda kilomeetri juures tegimegi pausi, võtsime paar lonksu juua ja jätkasime. Kuid siis läks pinnas väga pehmeks ja päike paistis väga palavalt otse peale, otsustasin natuke aega kõndida, kuna soov oli siiski elusana lõpetada. Nii siis jätkasime mõnusalt kiire kõnnakuga. Viimase kilomeetri taas jooksime. Kogu raja jooksul osutuski kõige raskemaks see hetk, kui ma nägin, et minu kaaslane ei jaksa enam ja mul oli vaja teda ergutada ja tõusudel pisut ka aidata. Tõsi, Tuusja oli väga tubli, kuid trenni ei jõudnud me siiski väga teha ja nii ei olnudki ta veel sobivas vormis. Kuid õnneks sujus kõik ilusasti ja Tuusja pidas lõpuni siiski ilusasti vastu. Kindlasti ei lõpeta me nüüd jooksmas käimist, kuna luitekross on läbi. Kui aega jagub ja Tuusjal uude koju veel plaanis minna ei ole, siis jätkame me kindlasti oma mõnusaid jooksmas käimisi.
Lisaks Tuusjale osales ka minu teine hoolealune, Bella, luitekrossil koos Annelyga. Ka neil oli väga hea kontakt ja rada läbiti samuti joostes. Neid finišeerimas nähes tundus, et Bella jookseks veel paar tiiru enne kui ära väsida otsustab, kuna ta oli nii ergas ja isegi vesi, mida Tuusja hoolega limpsis, ei äratanud temas huvi. Bella on teinud väga suuri edusamme, ta on muutunud palju julgemaks ja ei karda enam autos olemist ega ka võõraid inimesi, kui omad inimesed on lähedal. Lõpetuseks võin öelda, et kogu üritus oli lihtsalt fantastiline! Ma jäin ülimalt rahule kõigi varjupaiga koerte käitumisega, kuna nad olid tõsiselt tublid! Järgmine aasta kohe kindlasti uuesti, kui võimalus antakse!!! Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|