Et asi liiga koerakeskseks ei muutuks kajastame ka õnnelikult uues kodus oleva kass Ferru lugu, mis algas meie jaoks 2013 aasta detsembris, kui ta koos oletatava venna Rikiga Pärnu tänavailt üles korjati. Ferru ja Riki olid oma käitumise tõttu automaatselt metsikute kasside kategoorias. Juba ülal olevalt piltidelt on näha, et nad ei tundnud inimese seltsis end just mugavalt.. Õnneks oli varjupaigas siis veel selline aeg, kus jagus ruumi veel ka nii öelda üksindusteraapia jaoks ehk et kass paigutati üksi elama ühte taastusravi maja tuppa. Kass on ikkagi loomult sotsiaalne olend ja ideaalis peaks mõne aja pärast hakkama teatud tähelepanust ja kontaktist puudust tundma, mis peaks ühtlasi kaasa tooma leebumise. Meie üheks esimeseks katsealuseks saigi Ferru. Umbes nädal-paar oli Ferru ikka üpris tõrges. Saime ta küll häääästi hästi rahulikult sülle võetud kuid ega ta seal siis rahulikult polnud, ikka kössi tõmbunud ja pinges. Samas oli asi kohe parem siis kui ta oli üksi kui siis kui ta paar esimest päeva kassipoegade toas, kollases majas elas - seal hüppas ta mööda seinu edasi tagasi ning puudutamisel tegi lõvimöirgeid. Ega Ferru polnud vana, üsna nooreke teine. Umbes pool aastat maksimaalselt siin maa peal elanud hing. Seega tekkis pidevalt küsimus kuidas on JUBA inimene või tema mitteolemine tekitanud Ferru hinge nii sügavad haavad et ta lihtsalt suurest hirmust kähiseb ja lihtsalt niivõrd asotsiaalne on. Ferru käitumine hakkas paranema nagu eespool öeldud sai umbes kaks nädalat pärast teraapia algust. See hõlmas endas muidugi korduvaid visiite ja istumisi Ferru juures. Alati pidime teda otsima kuskilt tekikuhjast ja kui valgus temani jõudis saime kuulda ja näha teatud sisinat. Saime ta jälle sülle, paitada ja sügada. Läbimurre saabus umbes kolm nädalat hiljem kui Ferru enam ei põgenenud teki alla ning 18. jaanuar 2014 oli see päev kui Ferru esimest korda nurrus. Te ilmselt ei kujuta ette ka KUI hea tunne see oli näha metsikut kassi hellitusi nautimas, süles lõdvestunult ning kuulda teda ka nurrumas.. Sellest sai tehtud ka video. Nädal hiljem vajas hädasti taastusravimaja boksi kohta külmunud väike koer (Gucci) ning seetõttu koliti Ferru 24. jaanuar 2014 kassituppa tagasi. Arvasime, et nüüd alustame otsast, kuid meie töö ja vaev oli kandnud vilja! Tuppa astudes Ferru küll vastu ei tulnud, kuid ootas rahulikult ühes nähtavas kohas, lasi end paitada ja sülle võtta. Olime ta arengu üle nii-nii õnnelikud! Õnneks pidi Ferru kassitoas elama vaid nädala kuniks tuli inimene, kes soovis endale just Ferrut. 30.01.2014 koliski Ferru uude koju. Nüüd, pea 8 kuud hiljem saime me tema perenaiselt ka tagasisidet. Kiri Ferru perenaiselt: ''Ferru on oma uues kodus ilusti kohanenud ning enam ei peida ennast perenaise eest, pigem tunneb rõõmu, kui koju tulen, oodates ukse juures. Väga tark ja andekas on ta ka, saab aru, kui teda pildistatakse või filmitakse ning siis hakkab poseerima. Öösiti leiab oma mänguasjad üles lohistades neid ühest toast teise. Hommikuti äratuskella helina peale tuleb ja limpsib nägu, äratades mind üles. Olen temaga väga rahul ning ei vahetaks teda millegi vastu. Pilte olen temast väga palju saanud teha, nendest siis mõned paremad (mitte väga udused) lisan ka teile siia.'' Lisan siia ka pildid mis perenaine meile Ferrust saatis. Mis sai aga Ferru vennast Rikist? Riki sai endale umbes kuu pärast varjupaika saabumist hoiukodu, kus ta tohutu vaeva läbi sarnaselt Ferrule leebus. 21.03.2014 vormistati Riki päriskoju. Ka see lugu sai õnneliku lõpu. Siiani on Ferrul minu ja Hetty südames eriline koht. Temaga tõestasime, et nii saab sotsialiseerida ka metsikuid. Nii ja hoiukodudena. Aga põhjus miks neid on nii vähe.. Noh sest see vajab palju-palju kannatust, järjepidavust. Aga see tunne, kui jõuad esimese sentimeetri läbitud on nii hea tunne, et selle peal kestad kaua. Minul näiteks tulevad kogu loo peale siiani külmavärinad.
Suur aitäh Ferru ja Riki peredele! Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|