Täna tuleb pikemalt jutt minu ühes hoolealusest, Mäxsist. Ta on isepäine kuid väga hea koer. Mäxil on vaja kindla käega pererahvast, kuna muidu hakkab ta ise peremeheks ja see üldjuhul head ei teota. Mäx saabus varjupaika 2013 aasta septembris, kuna tema endisel peremehel ei olnud võimalik teda enam pidada. Varjupaigas sai ta läbi teiste koertega ja koos harjutasime korralikult rihma otsas jalutama ja õppisime erinevaid kuulekus käskluseid. Meie koostöö sujus ideaalselt ja lõpuks leidus ka kodu, kes soovis just Mäxi endale. Nii rändaski Mäx 8. märts 2014 oma uude koju. Kuid natuke enam kui kuu aja pärast (19. aprill) tuli ta tagasi varjupaika, kuna uus perekond leidis, et Mäx ei ole siiski see koer, kes neile sobiks. Mäx on stressis ja pisut närviline, kuid oma kodus, kus ta saaks piisavalt tähelepanu, rahuneks ta kindlasti. Mäx tahab, et tal oleks kogu aeg tegemist ja keegi temaga tegeleks. Üks hoovis joostes või niisama aega surnuks lüüa talle ei meeldi. Endale ise tegevust otsides võib ta jõude toiminguteni, mis inimestele kohe üldse ei sobi ja nii kipubki ta igavusest pahandusi tegema. Mäxil on selged käsklused istu, lama, oota, siia, kohale, hopp üle tõkke, jooksmine üle poomi ja a-tõkke. Kui Mäxil on kindel kaaslane iga päev olemas, siis on ta lausa ideaalne koer. Lisaks kõigele on tal ka kiirust, mis teeb iga harjutuse väga lustakaks ja hoogsaks. Lisaks on Mäx ka ideaalne koer kaaslaseks autosõidul. Ta läheb vabalt autosse ja kogu sõidu aja on ta rahulikult oma kohal. Mäxil on tehtud kõik vajalikud protseduurid ning ta on igati valmis minema oma uude ja sellesse õigesse koju. Ta eelistab, et kodus ootaks teda vaid kahejalgsed, kuna need karvased kassid talle väga ei meeldi, kuid koertega läbi saamine oleneb sellest milline on teine koer, vahel sobib ja vahel mitte. Nüüd ka väike video Mäxsist! NB! Kruttige kindlasti ka kvaliteeti mutrikese märgistuse alt! Hetty
0 Comments
Mõned koerad jäävad paraku pikemalt varjupaika pidama kui teised. Tavaliselt määrab selle, kui kiiresti koer kodu saab see, kui ruttu saavutatakse võõraga esmakontakt. Kes ikka aedikus külastajate peale kirglikult lõugab selle kohta edasi ei uurita ka. Väga määrav on ka koera vanus. Eelistatakse ikka kutsikaid ja noori koeri ’’sest neid saab ju oma käe järgi õpetada’’. Veel üks sage tegur millega koeri mõõdetakse on välimus. Eelistatud seisundis on ikka nood nunnud, väikest ja keskmist kasvu koerad, lihtsalt lähevad ka need üksikud tõukoerad, kes meile ühel või teisel põhjusel saabuvad. Hugo on praeguseks hetkeks viibinud varjupaigas umbes neli kuud. Ta saabus 2014 veebruar. See ei ole üldsegi mitte pikk aeg võrreldes kaheksa aastat varjupaigas olnud Sämmiga, kaks aastat varjupaigas olnud Sulli ja Liiga või näiteks ka Mäxiga, kes on juba aastajagu varjupaigas konutanud. Ajalugu näitab, et ka need koerad, kes kauem varjupaigas on saavad ikkagi mingi aeg uue kodu. Nii juhtus näiteks ka endiste asukate Haiti, Remuse, Bima ja minu lemmiku Cleidisega. Nende puhul on imetabane see, et tuldi otsima just neid koeri. Seega oldi endale eelnevalt selgeks tehtud, et kontakti saavutamine ühe korraga ei pruugi üldse õnnestuda. Selliste õnnelike lugude pärast on meil usku sellesse, et mingi hetk saavad endale kodu ka natuke probleemsemad. Muidugi meie jaoks nad probleemsed pole, sest meiega aega veetes on nad täpselt nemad ise – sa vaatad neid ja mõtled, et miks nii võrratu koer peab nii kaua kodutuna ootama. Kui Hugo meile saabus oli ta koheselt kõigiga igati sõbralik. Mina isiklikult küll arvasin, et Papsaarest, Audru vallast autode vahel seiklev koer on lihtsalt valel ajal vales kohas ja talle tullakse järgi, kuid nii ei läinud. Pärast 14 päeva varjupaigas saigi temast varjupaiga hunt Hugo. Selle nime panin talle mina inspireerituna sellest kuidas teised teda hundiks kutsusid. ’’Hunt’’ või ’’Hundu’’ pole aga minu meelest mingi nimi, sestap ongi Hugo just Hugo. Esimesena võtsin ta boksist välja ilmselt mina. Ta ei osanud üldse rihma otsas jalutada. Keeras end külili maha ja tegi vinguvaid hääli, jäi iga kolme meetri tagant seisma ja kordas tegevust. Kurjust selles kõiges polnud, lihtsalt oskamatus käituda. Kuidagi suutsin teda tagant utsitada ja kuigi esimene käik oli konarlik, siis see ei jäänud viimaseks ürituseks. Järgmisel korral oli siis kas keegi teda vahepeal jalutanud või käis tal lihtsalt klõks peas ära – vingerdamisest polnud juttugi, pigem oli probleem rõõmuhüplemisega. Rõõmuga kirjutasin Rekkurescuele, kelle tandemist tekkis talle ka huviline, et Hugo on sõbralik kõigi ja kõigega, sest proovisin teda koos Donnaga jooksuaedikus.. Alguses ma temaga suurt ei tegelenud. Ta tundus olenemata keskealisusest täpselt selline nunnu koer, kes kohe endale uue omaniku saab. Kui Hugo tagumistesse boksidesse koliti toimus aga tema käitumises muutus. Ilmselt hakkas ta varjupaika uueks koduks pidama ja tekkis kaitseinstinkt – nii sai igati armsast sabaliputajast uute külastajate saabudes Baskervillede koer. Kui juhataja esimesest sellisest juhtumist mulle teatas ei suutnud ma uskuda, kuid üsna pea sain oma silmaga näha kuidas ta võõraste saabudes käitus nagu põrgukoer. Koerte Luitekross 2014 liikus lähemale ja mul ei olnud partnerit. Eelmisel aastal polnud küsimustki – loomulikult mu parim sõber Cleidis, kuid sel aastal koerad tulid ja läksid, kes olid veel vabad olid käitumisprobleemidega või liiga arad et sellisesse keskkonda minna, mõned olid liiga noored – võistluse reglemendist sai välja lugeda, et alla aastaseid võistlema ei võeta. Tundus nagu minu jaoks polegi sel aastal koera, kuid siis loovutas juhataja mulle enda väljavalitu – Hugo. Hakkasin kohe kontakti kallal tegelema. Käisime jalutamas ja aedikus mängimas, üritasin talle õpetada käsklust ''istu'', aga ta ei viitsinud üldse vaeva näha. Algus nagu ikka on selline, et koer ei saa aru, et mina tema händler olen ja ta võtab kõiki keda teab võrdsena. Transport sinna ja tagasi toimus Hetty autos ja selleks, et see võimalik oleks pidid minu Hugo ja Hetty Tuusja omavahel teatud piirini ikka läbi saama, vähemalt tolereerima teineteise olemasolu. Käisime Hetty ja Tuusjaga koos jalutamas, kõik justkui laabus. Kuna Hetty ja Tuusja olid huvitatud sotsialiseerumise trennist, siis lõime me ka kampa. 27.03.2014 toimus esimene minek ja oi kui palju ma sealt ise õppisin. Kindlasti rohkem kui Hugo, kuigi tema käitumisel midagi viga polnudki. Ta oli küll üsna ärev ja ebakindel, kuid jättis oma rõõmuhüpped ukse taha ja kõndis kenasti kõrval nagu kord oli. Mõnel hetkel pistis ta vaikselt niuksuma, kuid treener selle peale soovitas mul teda rohkem tagant utsitada. Hugo läkski reipamaks. Põrusime ainult viimase harjutusega kui Hugo kutsumise peale minu juurde ei tulnud vaid tšillis rahulikult treenerile otsa vaadates suvalises suunas. See häiris mind väga, aga ma ei saanud ka midagi eeldada neljast eelnevast tegelemistunnist. Hakkasin veel intensiivsemalt meie kontakti üles ehitama. Selle käiguga selgus ka see, et Hugole autos ei meeldi. Ta vingus pagasiruumis nagu siga aia vahel ja seepärast vahetasid Tuusja ja Hugo autos kohad. Siis oli asi rahulik. Rohkem saab esimesest sotsialiseerumise trennist lugeda selles blogipostituses siin. Pärast trenni üritasin ma Hugoga veel rohkem tegeleda, võtsin appi kontaktharjutused kuulekuskoolituse päevilt ja samuti üritasime Tuusjat ja Hugot aedikusse koos jooksma lasta, sest rihma otsas neil kokkupuude klappis. Alguses oli kõik korras - klapitamine näeb ette, et kohe kui koer tuleb või vaatab su poole tuleb ära pöörata ja minema kõndida, sest muidu võib koer muutuda kaitsvaks omaniku suhtes. Esimesed minutid ei juhtunud midagi ja meil oli hea meel, kuid siis tegi Hetty vea, kõndis et kraavist palli tuua ja Hugo ei jätnud võimalust kasutamata, jooksisHetty poole ja kui Hugo Tuusjast Hetty poole joostes mööduma hakkas haaras Tuusja tal kratist kinni ja nahutas. Midagi hullu ei juhtunud, saime kohe koerad lahutatud ja pikka viha ei pidanud kumbki, sest rihma otsas taas kõik, ka lähim kontakt klappis ning kui me 10.04. uuesti sotsialiseeruma läksime, siis polnud autos ka pingeid. Lihtsalt rihmastamata kokku neid enam ei lasknud. Kahe trenni kokkuvõtteks võis öelda, et Hugo laseb end vabalt nuusutada ja huvitub teistest koertest ise ka, kuid see kas ja kellega ta klapib on valikuline. Näiteks hetkel ei salli ta pelglikku Arabellat, kuid Mäxi peale liputab saba ja tahab mängida.. Kaks sotsialiseerumise trenni olid toredad ja jäid meile viimasteks, sest ajad enam ei klappinud ja tasuta korrad tuli ära kasutada just teatud aja jooksul. Kontakt kahe kohtumise vahel oli veidi arenenud, sest Hugo tuli juba 70% vahemaast kutsumise peale üksi minu juurde. Õppisime tohutult ja rakendame teadmisi praegugi teiste hoolealuste peal. Edasi Luitekrossini polnudki muud teha kui kontakti tugevdada. Selleks käisime pikkadel jalutuskäikudel, möllasime koos jooksuaedikus ja võtsin Hugo kaasa ka näiteks siis kui sorteerisin kaelarihmasid. Natuke on tal kombeks küll vinguda, aga lamas rahulikult kuniks oma tegevused lõpetasin. Varsti saabuski Luitekrossi päev. Tundsin end Hugoga üsna kindlalt, kuid teadsin et võib üllatusi tulla ja et pean teda rohkem kontrollima kui möödunud aastal Cleidist. Mina seda ei näinud, sest me polnud nägudega kohakuti, kuid Hetty ja Sirje ütlesid, et Hugo näitas hambaid iga koera peale kes lähedale tuli. Tugevdasin kontrolli. Stardikoridoris ta korra lõugas ühe teise koera peale ja kui korrale kutsusin hakkas lolli mängima ja viskas vingudes pikali. Ülejäänud osa krossist laabus hästi, sest rajal me ei konkureerinud kellegagi ja saime kenasti jalutatud selle viis künkalist kilomeetrit. Alguses vedas tema mind, lõpus lükkasin teda lausa tagant. Pärast läbimist ei viitsinud ta enam aga kellegi peale reageerida ja varjupaika sõit möödus magades, pea mu süles. Pärast Luitekrossi avastasin et Hugo ongi mu südame võitnud ja igatahes töötan siiani tema kallal edasi. Hugole on iga varjupaiga käiguga broneeritud kindel aeg kus me siis kas jalutame, mängime ja õpime jooksuaedikus või ta lihtsalt istub mu kõrval ja vaatab kuidas ma midagi muud teen. Meie kontakt on tänaseks VÄGA tugev. Lausa selline et võin ta rahumeeli jalutuskäikude ajal varjupaiga taha tihnikusse rihmast lahti lasta, samuti ei kasuta ma tema puhul rihma kui teda boksist võtan. Hugo tuleb ise, ei lähe teisi koeri norima ja jookseb pärast mõngingat nuuskimist ise jooksuaedikusse. Mul jääb üle vaid värav kinni lükata. Ühe korra jalutuskäigu ajal nägi ta kas siis mingit looma või kassi (varjupaik asub prügimäe kõrval, millel on mõned kasskülastajad) ning põgenes varjupaika tagasi, kuid ülejäänud korrad on sujunud ja mul ei jäägi muud üle kui seda rada jätkata, teda kiita ja premeerida maiusega. Ta kuuletub ja peab minust lugu. Mina temast ka. Olen üritanud teda ka käsklustele alluma õpetada. Selge on käsklus istu! ja käsklus oota! on sellel maal, et ta saab aru, kuid üle viie sammu rahulikult ma hetkel kaugemale minna ei saa. Käsklus siia! on aga selge ja toimib eriti hästi kui käes on maius või jalutusrihm ;) Ta ei ole küll teab mis terava taibuga, kuid ta on püüdlik ja mina püüan seda enam. Pärast istu!, siia! ja oota! käskluste selgeks saamist tundub küll et aega läheb aga asja saab. Vana koer õpib trikke küll. Näiteks ka poomi ületamine pole Hugo jaoks mingi probleem. Maikuus hakkas Hugot kimbutama ta hullumeelne kasukas. Ta nägi sellega väga kole välja ja ma kammisin ta seljast iga kord hullumeelse koguse talvekarva ära. Maikuus jäi ka aega varjupaigas vähemaks, kuid kui õnnestus kuskilt näpistada, siis möödus see ikka ja jälle varjupaigas. Käisin näiteks Hugoga jõe ääres jalutamas. Samuti taas varjupaiga taga tihnikus, rihmastamata olekus ja koos Hettyga. Kõik mis ma Hugo kohta veel oskan öelda on see, et ta on suurepärane. Natuke tagasihoidlik uutes olukordades ja uute inimestega, kuid väljaspool boksi pole võõraste inimestega probleeme olnud. Ta armastab üle kõige inimkontakti. Koerte suhtes nagu mainitud on valiv. Tal on siiani vastik komme hüpelda, kuid ma keelan teda peaaegu iga kord. Takistus ongi see peaaegu, sest vahepeal ma kas enam ei jõua või vahepeal ta tuleb lihtsalt nii armsal hetkel et ma ei tihka keelata. Seda muidugi tegelikult lubada ei tohi ja ma tean seda. Võrreldes algusega on tal muidugi kordades paremad kombed. Rihma otsas jalutab ta ülihästi. Ei tiri ega tormle, rihma ei näri ja samastub inimese tempoga. Kui ma ta kontorisse erakorraliselt üksida jätsin umbes kümneks minutiks, siis arvasin et pärast ootab mind ees segasummasuvila, aga vastupidiselt minu arvamusele istus Hugo keset kontorit ja ootas rahulikult ära. Samamoodi siis kui ta aedikusse panen. Kui oma tiirud tehtud lamab ta värava ette maha ja jälgib mida mina või teised teevad. Minu meelest sobiks ta kõige paremini elama inimestega, kes on nii öelda elus maha rahunenud ja kes on piisava aja kodus. Ta sobiks hästi vahvaks talu- ja õuekoeraks. Hugole on teostatud kõik meditsiinilised protseduurid. Ta on kastreeritud, kiibitud, vaktsineeritud, kirbu ja ussivaba ning tal on pass. Nüüd ta ainult ootab, et tuleks keegi kes teda endale soovib. Keegi kes viitsib paar korda ikka kohal käia ka ja kontakti ehitada. Videod kus on näha ka Hugot: Kui keegi nüüd leiab, et soovib Hugole kodu pakkuda, siis ootame Teid Pärnu varjupaika külastusaegadel, mis on teisipäevast reedeni 12-17 ning nädalavahetustel 12-14. Kui on lisaküsimusi, siis ootame neid blogipostituse kommentaaridesse, 'Hetty ja Hanna Pärnu varjupaigas' Facebooki fännilehe postkasti ning samuti varjupaiga telefonil 5246705. Hugo ootab!
vabatahtlik Hanna Nagu lubatud, siis kirjutan täna Tuusjast natuke pikemalt. Selline vahva koer, nagu seda on Tuusja, on jäänud imelikult kombel tõsiselt kaua oma uut kodu ootama. Eelmine aasta juuli kuus saabus Tuusja varjupaika. Ta loovutati omanike poolt, kes ei soovinud teda enam, kuna tal sündis kuus kutsikat. Tuusja oli äärmiselt tige ega lubanud kedagi enda lähedale. Ta näitas hambaid ja lõrises iga mööduva inimese peale. Kuid kui ta jäi üksi, ilma kutsikateta, muutus temas midagi. Ta suhtus kõigesse pisut vabamalt ja ei olnud enam seda pidevat kaitsja rolli. Tuusja sai paigutatud koeramajast õue aedikusse, seal ta haukus hirmsasti ja soovis kõik kätte saada, mis liigub. Algselt ei julgenud ma tema poole vaadatagi, kuna tegemist oli suure ja lärmaka koeraga. Saabus murdehetk ja ma võtsin sammud just tema poole, eelnevalt olin paar päeva korralikult läbi mõelnud, et kas saan hakkama ja mis võib juhtuda. Kui temani jõudsin oli mul sees päris suur ärevus ja hirm. Kui rihm kaelas ja värava uks avatud tormas sealt välja tõeline tiiger. Temas oli nii palju jõudu, et ta tõmbas mu koheselt pikali ja paarkümmend sentimeetrit sain kohe kindlasti ilusat liugu. Territooriumilt väljudes ei muutunud ta sugugi vaid oli samasugune rahmeldis edasi. Meil puudus igasugune kontakt ja tal oli minust täiesti suva. Aeg möödus ja iga nädalavahetus proovisin ma uuesti. Varsti kadus ka hirm ja mul oli täielikult ununenud kui kuri ta tegelikult olla suudab. Tasapisi alustasime ka kuulekusega ja hetkese seisuga on selgeks õpitud käsklused istu, lama, siia, oota, jäta, käppa. Temast on saanud minu suur-suur lemmik, kuna ta on täielikult muutunud ja meil on imeline kontakt. Korra oleme käinud ka autoga sõitmas ja plaanis on veel minna. Ta suhtub sõitu täiesti rahulikult kui keegi tema kõrval on, üksi pagasiruumis tal eri see sõitmine ei sobinud. Jalutuskäigud on muutunud täielikult. Ta kuuletub ja allub mu käsklustele ideaalselt ning rihma ta enam ei sikuta. Korra oli situatsioon kui rihm minu käest ära libises ja ta jooksis edasi, andsin käskluses siia ja ta jäi seisma, see oli lihtsalt nii imeline hetk! Ka teiste koertega saab ta väga ilusasti läbi. Tõesti hiljuti oli juhtum kui ta läks kallale Hugole. Pean tunnistama, et selles loos oli ka minul natuke süüd. Koerad jooksid rahulikult ja paistis, et kõik klapib. Oli näha, et Tuusja üritab mind kaitsta ega taha, et Hugo mulle läheneks. Aga siis otsustasin ma kraavist ära tuua ühe palli, millega nad mängida saaksid ja kui Hugo mulle järgneda soovis võttis Tuusja tal kratist kinni ja kaitses mind. Oli õnnelik õnnetus, kuna viga ei saanud keegi. Õnneks ei olnud Tuusja ka väga raske ja ma sain tal sabast kinni ja koerad ilusasti lahutatud. Eelnevalt on ta suurepäraselt läbi saanud kunagise varjupaiga elaniku Härmaga, neil kahel ei tekkinud iial mingit probleemi. Hetkel paistab tal kõik klappivat ka Rokiga, kuid hetkel ei ole nad veel koos aedikus jooksnud. Tuusjal ei ole kunagi tahtmist inimest rünnata ja inimesse suhtub ta väga austavalt ja oma inimest kaitseb ta kohe kindlasti väga truult. Pigem on probleem teiste loomadega. Näiteks ei salli ta üldse kasse. Varjupaigas olevast kassimajast möödudes soovib ta kohe sinna joosta ja kassidega pisut õiendada. Kuid koeri ta valib, osad sobivad osad mitte. Igal juhul pean tunnistama, et Tuusja on imeline koer. Ta oskab olla tõeline hellik, kuid ka tõsine murdja. Varem võisin ma vaid unistada sellest, et ma ta sülle võtaks. Aga nüüd ei ole tal midagi selle vastu, kui keegi teda tugevalt kallistada tahab või ümbert kinni võttes tõsta üritab. Talle lausa meeldib süles, kuna vaatamata oma suurele kehale, siis ta isegi vahel üritab sülle pugeda! Tuusja lemmiktegevusteks on jooksmine. Ta lihtsalt armastab joosta ja ta võiks teha seda tunde ja tunde. Ka ei ütle ta ära mänguasjadest, talle sobib kõik, mis kaugele lendab ja talle hambusse mahub. Muidugi on suureks lemmikuks ka varesed, kuna need lendavad ju just nii viimasel minutil eest, et jääb tunne, et kohe kohe ongi ta käes. Ja veel põnevam, on neid jälgida siis kui nad puude otsas istuvad! Tuusja on lihtsalt imeline koer! Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|