Nagu ennegi mainitud on mõned varjupaiga koerad minemas 20. aprillil Rannametsas toimuvale Luitekrossile. Et minu partner Hugo, Hetty Tuusja ja Karini kaasa Roki pole varem ilmselt nii rahva ja koerarohkes kohas viibinud (noh, varjupaik välja arvata) hakkasid just Tuusja ja Hetty algselt kõige enam huvi tundma sotsialiseerumise trenni vastu, sest tal kombeks ärevaks ning ülierksaks minna. Kui võimalus anti ning neljapäeva õhtu parajasti vaba ka, siis otsustasin ka Hugoga head võimalust ära kasutada ning liitus ka Karin koos Rokiga. Seega sõitsime me kolm Vana-Pärnusse ja saime ühtlasi trenni minemisega proovida ära ka autosõidu. Alustan nagu ikka algusest. Varjupaigas läks natuke sehkendamiseks. Otsisin Hugole uue, poova kaelarihma, mida treener soovitas, et tagada kontrolli. Ärge palun endale ette kujutage suurte ogadega metallrihma, sest see pole seda. Rihm on nahkne ja lihtsalt nii öelda väikseks jooksev, et juhul kui koer tirib aitaks see säilitada kontrolli koera üle. Koerainimesed nagunii teavad. Lisaks üritasin leida Hugole meeldivat mänguasja. Proovisin köiemoodi ollust, tennisepalli, Frisbee't, kummimänguasja, piiksuvat mänguasja ja karvast mänguasja, kuid Hugo vaatas mulle selle peale sellise näoga otsa nagu ma oleks veidi peast põrunud. Teda ei huvitanud absoluutselt minu vibutused, piiksud, visked. Ainus millest ta hoolis oli minu tähelepanu ja silitused. Seega mänguasjad jätsime vähemalt me Hugoga maha. Tuusjale vastupidiselt Hugole meeldis kõik. Kõik koerad said kerged jalutuskäigud ning tuuri aedikus, tegime enne trenni mõned pildid ja hakkasimegi end autosse pakkima. Hugo sai endale pagasiruumi koha, kuid sinna ta mängleva kergusega ei läinud. Pidin ikka mitu viinerit viskama, et ta esikäppadegagi end autosse viitsiks upitada. Lõpuks ma lihtsalt tõstsin ta autosse mille vastu tal midagi ei olnud. Tuusja paiknes tagaistmel minu kõrval ja oli sellega superrahul, Roki ja Karin mahtusid ette. Pärast esimesi sõiduminuteid sai selgeks, et Hugole kohe üldse kiirus ei meeldi. Küll ta oigas ja ähkis seal taga, kui oma käega teda sügasin (samal ajal vajas seda ka Tuusja), siis veidikeseks rahunes aga hakkas jälle oma ooperit laulma. Ekslesime kohale ja kõik tundus nii põnev. Erinevalt kuulekuse trennist oli seal palju rohkem koeri, kümme kindlasti pluss siis meie. Kõik varjupaiklased käitusid üllatavalt hästi. Ei mingit klähvimist või urinat kellegi peale. Uhke tunne kui samal ajal on kõrval olev taks täiesti endast väljas ning teisedki näevad koerte rahustamisega vaeva. Treener tervitas meid kui uusi, kompis korraks koeri, küsis vanuse ning ''probleemi'' kohta. Silmasime kohe, et trennis on ka varjupaigast 2013 aastal kutsikana võetud koerapliks Tessa. Esimene nii öelda harjutus oligi see, et treener tuli ja surus omanikel kätt. Pärast seda läksime ringi liikuma ja meie kui händlerite ülesandeks oli koera oma kontrolli all hoida. Kõik meie koerad käitusid nagu pailapsed. Hugo sai kiita oma kohanemisvõime pärast ja ega teisedki halvemad polnud. Vahepeal juhtus, et Hugo hakkas ukse poole tirima, aga kui teda kiitva häälega ergutama hakkasin, siis vaatas ta mulle rõõmsa näoga otsa, liputas saba ja kepsutas kõrval edasi. Poov rihm mängis suurt rolli. Et suurendada kontrolli tuli see tõmmata kõrvade tagant ja kurgu alt. Nii me seal tegime mitu raundi liikumist, üht ja teistpidi, ühed ja teised koerad ees. Samuti said kõik koerad kõigi teiste poolt nuusutatud ning ise teisi nuusutada. Konflikte meie koertel kellegagi ei tekkinud, Hugo läks ühe koera puhul natukene uudishimulikuks ja pidin ta lõpuks sealt ära tirima kuid muidu oli pigem arglikult lähenev. Vahepeal jälle ringis liikumist, treener rääkis Luitejooksust koeraga ehk cani-krossist. Iga nö harjutuse vahepeal tuli koeri kiita ja neid ergutada. Kiitmine polnud lihtsalt silitus või maius, vaid just täpselt koera kallistamine, ümbert kinni võtmine. Üks viimaseid harjutusi oli veel 'siia!' ehk et treener hoidis koera sama ajal kui omanik eemale liikus ning lasi lahti kui koer hakkas kutsuva omaniku poole liikuma. Tuusja ning Roki läksid oma händlerite juurde kohe, kuid Hugo vaatas ringi, tšillis treeneriga ja liputas talle saba, keerutas ja vingerdas ja ei saanud arugi et mina minema läksin. Seega ta sisuliselt ei saanudki ise mu juurde tulla, sest Hugo-nimi pole talle veel omane ning samuti pole minu-tema kontakt veel selline, et ta peaks mind päris omaks - ma olen talle küll tuttav ja sõber, aga tee hää kontaktini on veel käimata. See on ka see mille kallal tuleb meil kõige rohkem vaeva näha, et Luitekrossil edukalt 'esineda'. Tuusja sai teise koeraga mängida lahtiselt, kuid et koer oli emane, siis läks asi veidi konfliktseks ja tuli hoopis Roki kord. Roki sai trennikaaslase Terriga imehästi läbi! Roki ootas terve tund seda et saaks kellegagi mängida ja lõpuks täitus ta soov - neid oli nii hea vaadata. Mõlematel ainult head kavatsused. Hugo sai seal ka aega rihmastamata olla, kuid selle asemel et Roki või Terriga ühineda kasutas ta aega urineerimiseks. Autosõiduga sai tagasiteel korda, sest Hugo ja Tuusja vahetasid kohad. Viimane küll rahmeldas seal, aga kui käsi kurgu alt sügamas, siis rahunes temagi. Küll me hakkama saame, sest midagi katastroofilist ei toimunud. Lõppkokkuvõttes saab öelda, et meie koerad panid meid kõiki üllatuma. Nad olid lihtsalt nii tublid! Kõik käitusid suurepäraselt, suuri probleeme ei tekkinud ning me händlerid saime nendega kenasti hakkama. Võib öelda, et meil on üsna sotsiaalsed loomad! Tunnen et trenn andis kõvasti juurde nii mulle kui Hugole. Kinnitus ka teadmine et Hugo on üks ütlemata lahe koer! Loomulikult ka Tuusja ning Roki, lihtsalt nende käitumise kohta oskavad võib-olla Hetty ja Karin ise rohkem kirjutada. Mul jätkus silmi peaaegu ainult Hugo jaoks. :) Mida panin kõrvataha:
*Koera NIME ei tohi keelamise/karistamise ajal kasutada!!! See tekitab negatiivse emotsiooni tagasiulatuvalt ka siis kui kutsud koera näiteks mängima või lihtsalt enda juurde. Mõelda tuleb mõni teine operatiivnimi/käsusõna. Näiteks EI (kasutan nt ka mina) või JÄTA (kasutab nt ka Hetty). *Rihm peab olema käes noh kuidas seda nüüd kirjutada.. Nii et käeselg oleks üleval pool. *Kui koer nö keeb üle või teeb midagi väga lubamatut (nt näksab teist koera) ning ei allu nö äkktirimisele ehk psühholoogiliselt võttes nende hetkeks rivist välja löömisele, siis tuleb ta suruda küllili maha, oma põlv kaelale. Lahti lasta alles siis kui koer on rahunenud. Kui kohe läheb uueks madinaks tuleb uuesti maha suruda ning kui see ka ei aita siis kahekümneks minutiks eraldada tühja ruumi. Kui see ka ei aita siis eraldus tunniks ajaks. (Eraldamiseni treener ise pole jõudnud ühegi koeraga, see väga ekstreemne) *Et koerad ja kassid ja muudki loomad saavad infot üksteise kohta tagumikke nuuskides, siis sellel hetkel tuleb kontrollida koera pead ning hoida rihm lõtv et ei tekiks pingeid. *Käsi, mis hoiab rihma peab olema küünarnukist sirge, rihm lõtv. Kui vaja teha korrektuure ehk et koer hakkab tirima, siis tuleb korraks rihm äkitselt liigutusega enda poole tirida ja kohe jälle lõdvaks. *Koerad peegeldavad teise koera olekut. St kui üks ruumis urr, siis on seda ka teised. Näiteks kui ruumi tuli uus koer, kes hakkas urrama hakkasid kohe ka teised, kui järele jättis rahunesid ka teised. *Samamoodi tuleb ise jääda võimalikult rahulikuks (ka keelamisel) ja seda toonitas treener pidevalt. Samuti see peegeldamisteema. *Kiita tuleb kõrge heleda häälega (teadsin ja tegin muidugi nii ka varem, aga lihtsalt las need kõik olla siin samas kohas) *Koera saab kiita ka patsutuste ja silitustega, kuid need peavad mitte toimuma pea peal, vaid suunurgast alates külgedel, rinnakul, patsutustena. *Enne Luitekrossi või ükskõik mis jooksu/pikka läbitavat maad tuleb koerale anda rohkelt juua. Isegi kui ta ei taha tuleb leida võimalus talle seda meeldivamaks teha. Näiteks poetada vee sisse maiust või lasta käe pealt lakkuda. Eriti kehtib see pikakarvaliste koerte kohta, kellel läheb joostes praktiliselt kohe väga palavaks. Kui koer sörgi ajal tõmbab nt muruliblesid sööma, siis on tal ilmselt tekkinud janu ja janu tekkimine tähendab juba veepuudust kehas, nagu inimeselgi. Seega jootke oma lemmikuid ja jooge ise ka hoolega! *Kui käite lemmikuga pidevalt asfalti peal jooksmas oleks tark osta lemmikule käpavaha. Rohkem hetkel ei meenu, kuid kui midagi tuleb meelde, siis kindlasti lisan. Ilusat nädalavahetust! Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|