Lihtsalt vastates on see varjupaiga loomale ajutise kodu pakkumine, senikaua kui ta uue kodu leiab.
Kuid olen arvamusel, et see palju enamat. Sõltuvalt loomast on kõik individuaalne ja iga protsess erinev. Kui mõni loom ei jõua hoiukodus olla enam kui nädal, siis mõni teine võib sinna jääda kuudeks või isegi aastateks (viimane on muidugi harv nähtus). See kõik on suur koostöö perekonna ja varjupaiga vahel. Kui loom peaks olema haige ja vajama regulaarselt ravimeid ja pidevat jälgimist, on see suur vastutus, kuid veel suurem heategu. Loomadega võib ette tulla nii palju erinevaid situatsioone ja olukordi mida tuleb lahendada. Kuid tulemus, mis kõige selle juures alles jääb võib olla imeline! Tänutunne ja uue kodu leidmine ühele eksinud loomakesele on lausa suurepärane vastus. Natuke enam, kui nädal tagasi avanes ka minul võimalus ühele kassipojale hoiukoduks olla. Tegemist oli igati triksis-traksis neiuga, kes ootas veel viimaseid protseduure ja uut kodu. Kuna Mäx ei ole paistnud silma erilise kassiarmastajana, siis ei ole olnud ka julgust midagi sarnast varem teha. Kuid kuna elu läheb edasi ja kõik me muutume leebemaks, siis arvas ka Mäx, et las see põnn siis olla. Rahulikus situatsioonis klapitamine ja üksteisega tutvumine ning probleeme ei ole. Neiu oli väga tubli ja tragi ning igati asjalik. Kui esialgu oli minu jaoks kõik uus ja pisut ka hirmutav, sest vastutus tundus olevat päris suur. Siiski väikene loom, kes loodab varsti uut kodu leida. Kõik ohud tuli juba eos läbi mõelda. Muidugi ka iga väikene piisake silmanurgas oli taaskord väga ärevust tekitav. Kuid kuna varjupaik on alati olemas ja nõus igas situatsioonis toeks ja abiks olema, siis ei pidanud kaua paanitsema. :) Mina võin öelda julgelt, et hoiukoduks olemine toob kaasa endaga palju positiivseid emotsioone ja iga heategu teeb südamele pai. Meie väikene preili ärkab täna hommikul üles juba oma uues pehmes voodis, uue perekonna kaisus. Võimaluse korral uuri kindlasti hoiukoduks olemise võimaluse kohta ja võta osa ühest imelisest protsessist! Vabatahtlik Hetty
0 Comments
Kui Hanna 2011 aasta augustis varjupaika vabatahtlikuks läks oli Cleidis seal juba mõned nädalad nukrutsenud. Ta oli siis umbes kahe aastane noor laikalaadne koer, kelle tõi varjupaika tema esimene perekond. Asi polnud sugugi koeras, pere kolis lihtsalt välismaale ning nelja käpaga pereliige sinna plaani ei mahtunud. Esimest korda sain Cleidist jalutada nii, et hooldaja võttis ta minu jaoks rihma otsa ning natuke hoiatas ka et ma teda eriti ei näpiks, pidavat koer üpris omaette hoidma. Boksis oli ta suhteliselt valjuhäälne, ei tahtnud mind endale ligi, kuid rihma otsas elas Cleidis täiesti oma elu, apaatselt ja omas rütmis. Mind ei olnud tema jaoks olemas. Mitte ühtegi inimest ei olnud siis tema jaoks olemas. Esimesest jalutuskäigust peale tekkis mul aga tunne, et mina soovin seda koera rõõmsamana näha. Võtsin abiks maiused ning pärast paari korda sain Cleidise juba ise aedikust kätte. Üsna pea hakkas ta tulist rõõmu minu saabumise peale välja näitama, varsti ruigas ja huilgas juba siis kui väravatest sisse astusin. Alguses ei olnud mina väga tark teda õpetama, kuid jalutamise rihma otsas saime kenasti selgeks. Et nägin kuidas Cleidisele meeldivad igasugu kraavid, mäed jms huvitavad pinnamoed, siis võtsime ette järjest huvitavamaid ja pikemaid marsruute. Läbi jalutuskäikude kasvasime kokku. Kui tundsin, et ta tõesti valib tempot minu järgi, vaatab jalutuskäikude ajal tagasi, et kas ma juba tulen, sain aru, et ta on mu omaks võtnud. Ja see oli nii-nii hea tunne! Hakkasin Cleidist oma tagasihoidlike teadmistega õpetama. Alguses käsklused istu! lama!, siis juba õpetasin ta ootama ja enda juurde tulema, kõrval kõndima.. Veebruaris 2013 tekkis meil võimalus osaleda päris koertekoolis koos Hetty ja Bimaga ning haarasime võimalusest kinni, saime mõlemad, kuid eelkõige ikkagi mina, targemaks ning kuulekuse trennid ning töö varjupaigas kohapeal arendas meie kontakti nii suureks, et ta tajus lõpuks juba pilgust ära mida ma temalt soovin. Kui Cleidis eksis, siis oli see ühekordne eksimus, rohkem ei teinud ta sama viga enam uuesti. Kuid Cleidis ei vedanud mind mitte iial alt. Temast sai läbi hoole, pühendumuse ja järjepidevuse täiesti ideaalne koer, mida nägid kaks aastat ja paar kuud peale vaid mina, teised vabatahtlikud ja varjupaiga töötajad. Taastasime koos Cleidise usu inimestesse, kuid komme haukuda möödakõndijate peale jäi alles ning see oli suur faktor miks Cleidis, täiesti võrratu, täiesti perfektne koer, keda mina läbi ja lõhki tundsin ja armastasin, nii pikalt varjupaigas konutas. Kui Cleidis 2013 oktoobris endale uue kodu leidis siis oli see minu jaoks imetore - selle nimel ju tööd tegingi, et Cleidis leiaks omale uue õnne. Samal ajal tajusin, et see tähendab ju seda, et ma ei näe koera, keda nägin muidu iganädalaselt enam praktiliselt mitte kunagi. Olime liiga palju aega koos veetnud, liiga harjunud teineteisega, et ma oleks saanud olla ainult õnnelik tema lahkumise üle, kuigi suures osas olin nii uhke, et mul oli võimalik Cleidis uue kodu jaoks ideaalseks vormida ja et see lõpuks juhtus. Cleidise lahkumine oli raske, kuid kogusin kiirelt endas kokku uue energia, et uusi hüljatud ja õnnetuid koeri sama headeks teha kui Cleidis. Elu on aga vahepeal uskumatult tore ning kuna Cleidis ei kolinud Pärnust eriti kaugemale, siis tekkis 2014 aasta lõpus võimalus Cleidist taaskord näha. Veelgi enam - samal päeval külastasime ka Hetty esimest varjupaiga-armastust, Bimat. Sellest valmis ka video: Sama tore võimalus tekkis mul ka nüüd, umbes nädal tagasi, kui Cleidise perenaine helistas ning sisuliselt külla kutsus. Natuke põdesin, et kas ta ikka ära mind tunneb, kuid natuke rumal oli põdeda, sest tal ei läinud millisekunditki. Juba kaugelt, sarnaste rõõmuhuilgetega tormas Cleidis oma ilmatusuurest aiast minu juurde, huilgas ja ruigas samamoodi nagu varjupaigaski ning näitas koos pereliikmega oma valdusi. Ta on endiselt mängulusti täis. Tundsin igal jalutatud meetril kui hästi ta end oma uues kodus tunneb. Katsetasime ka käsklusi mida talle kunagi selgeks õpetasin ja nagu ikka, ideaalselt kuuletuv koer! Minu süda rõkkas rõõmust ja ma arvan et tema oma ka. :) Tegime veidike ka pilte uues kohtumisest: Cleidis ei ole lihtsalt koer. Ta on ehtne näide sellest kuidas töö, vaev, järjepidevus, armastus ja lootus teevad imesid, parandavad murtud südameid ning viivad inimese ja varjupaiganduse kokku. Just seda Cleidis tegigi - kasvatas mind varjupaiga maailmaga kokku ning selle ja kõikide imeliste hetkede eest mis me koos veetsime, mida ta mulle koerte ja ka elu kohta õpetas olen ääretult tänulik. :)
vabatahtlik Hanna Reks on taaskord jõudnud sotsialiseerumise trenni. Meie teine trenn kulges esimesega võrreldes suurepäraselt. Kui võrdluseks tuua, siis esimene trenn olime me enamuse ajast põõsaste taga, et Reks rahuneda suudaks ning tähelepanu rohkem minule pööraks. Teises trennis aga õnnestus meil kogu trenn algusest lõpuni teiste läheduses olla ning kõike koos trennikaaslastega teha.
Kui olime platsile kohale jõudnud märkasin Reksis väheke ärevust ning teistesse koertesse ei suhtunud ta sugugi rahumeelselt. Koheselt haarasin maiuse ja mänguasja kaasa ning kutsusin Reksi teistest eemale, et mujal rahulikult olla. Reks kuuletus mulle väga hästi, jälgis ja tegi minust kordades rohkem välja, kui eelmine kord. Trenni alguses istusime kõik pinkidele ja jätsime üksteisega umbes meetrikese vahet – nii oli koertel mugavam ja kindlam. Peale mõne näpunäite ja nõuande kuulamist asusime tööle. Esimeseks ülesandeks oli koer jalutama viia. Hakkasime liikuma ükshaaval ning tegime paari sajameetrise ringi. Osad koerad liikusid meie taga, teised aga hoopis vastu. See tekitas olukorra, kus koer pidi mind jälgima ja mina pidin olukorda kontrollima – kas edasi liikuma ja koera tähelepanu püüdma või hoopis suunda muutma. Teiseks ülesandeks oli koeraga kontakti loomine ja tema tähelepanu võitmine balanseeritud rihma meetodi abil. Selleks oli väga huvitav võte: jalutusrihm oli mõlemas käes kindlalt fikseeritud, vask käsi oli rahulikult sirgena enda kõrval, koera poolne jalutsrihma ots peos. Rihm läks mööda koera rinna esist läbi ja jõudis paremasse kätte, parem käsi suunas koera. Vasakule pöörates oli suuna näitajaks keha ja paremale rihm/käsi. Esialgu tegime seda harjutust ringis käies, järgmisel korral üksteisele vastu liikudes ja kolmandal korral täiesti individuaalselt. Võin öelda, et jäin Reksi sooritusega rahule. Näpunäiteks sain selle, et järgmisel korral üritan temaga vähem rääkida ja lihtsalt suunata. Kui vastu tuleb koer, kelle vastu Reks liiga suurt huvi üles hakkab näitama, siis seisatan, püüan tema tähelepanu, korrigeerin rihma ja jätkan liikumist. Peale seda tuli mängupaus. Reks suutis teisi nii tublisti ignoreerida ja võttis minuga päris korraliku mängu üles. Kõige raskemaks ülesandeks oli eemalt mööduda väikesest taksist. Ka see, kui pisike koer silmapiirile ilmus, tekitas Reksis kahtlast ärevust. Siin tekkiski raske küsimus, milline on tema varasem kokkupuude teiste koertega olnud. Meile on teada, et Reks oli koer, kes elas kortermajadevahelisel alal ketis lagunenud kuuride juures, kuid tema perel oli toas elav väikene taks. Kuidas need koerad omavahel klappisid ja kui palju nad kokku puutusid on meile teadmata. Hetkel teeme Reksiga tublisti tööd, et ta suudaks lihtsalt teistest koertest rahulikult mööduda ja teisi aktsepteerida. Kui see eesmärk saavutatud, saame tulevikus edasi mõelda ja areneda. Tähtis on, et Reks tunneks end turvaliselt ja hästi ning teised ei põhjustaks temas liigset stressi. Varjupaika tagasi jõudes oli Reks nagu vana rahu ise ja oli kui väikene ingel, kes kuulas, jälgis ja tegi täpselt seda mida ma soovisin. Isegi teiste koerte boksidest möödumine kulges väga rahulikult. Reks on nii tubli poiss, kes väärib kiiremas korras endale uut võimalust ja rõõmu pakkuvat pereelu. Uskumatult kurb on mõelda, et tervelt poole aasta vältel on Reksi kohta uuritud ja huvi üles näidatud nii vähe. Kõik need korrad saame üles lugeda vabalt ühe käe sõrmedel. Kui tunned, et Reks on koer, kes on oma armsate silmadega Sulle hinge pugenud, siis tule ja tutvu temaga. Me ei tee saladust, et uute ja võõraste inimestega käitub ta esialgu pööraselt ja erinevatest käsklustest ja keeldudest ta välja ei tee. On vaja pisut tööd ja usalduse võitmist ning Reks on kui kuulekuse tšempion. Ta on nii tark ja asjalik ning suudab kindlasti veel üllatada, õppida ja areneda. Tule Reksile külla ja muuda tema päev natuke erilisemaks! Pärnu varjupaik ootab Sind T-R 12-17 ja L-P 12-14. Palun tule! Kui Reksi lugu läheb sulle natukenegi hinge, siis jaga tema käpakäiku ka oma sõpradega, võib-olla juhtub ime! Aitäh, et hoolid! Vabatahtlik Hetty Hetkel on varjupaigas alanud koer Kelly kümne kutsika loovutusaeg ning selle "tähistamiseks" klõpsisin neist mõned fotod. Ja et postitus ei põhineks vaid piltidel mõtisklesin natuke sel teemal ning tulid meelde mõned asjad, mis pea alati üles kerkivad kui kutsikatest juttu tuleb. Kuidas kutsikad varjupaika satuvad? a) tiine ema kõhus - kutsikad, kelle pildid postitust täna illustreerivad tulid koos minu hoolealuse, kodust loovutatud koer Kellyga kaasa nii, et varjupaik sellest algselt ei teadnudki. Selliseid juhtumeid on mitmeid olnud ja paraku suure tõenäosusega tuleb veel. Need kutsikad on õnneseened, sest pole midagi paremat kui päris oma emaga kasvada. Nii on suurem tõenäosus, et kutsikate immuunsus on tugevam emapiimast saaduga ning reeglina ning ei korja emaga varjupaigas kasvavad kutsikad nii kergesti varjupaigas levida võivaid haiguseid üles. b) loovutatuna kodust/emakoera omanik ei ole kutsikaid soovinud ning on jäänud jänni neile kodu leidmisega - on ka seesuguseid juhtumeid olnud. Päris nii see ikka ei käi, et oi mu koeral juhtus upsikas ning nüüd viin südamerahuga varjupaika nad ära - need juhtumid on keerulisemad ning võrrelda omavahel eriti ei saagi. c) leiulapsed ehk üksikutena või mitmekesi varjupaika tänavailt ja maapiirkondadest leitud koeralapsed, varjupaiga värava taha jäetud kutsikad - mõned korrad aastas juhtub ka selliseid lugusid. Mis varjupaigas kutsikatega tehakse? Mis neist saab? Sageli kohtan selliseid küsimusi, kui tuleb kuskil kutsikabuumi ajal juttu et meil varjupaigas kutsikad. Ma ei kujuta ette millist vastust küll küsija ootab, kuid tegelikult mis neist ikka saab - varjupaik poputab kutsikad üles, vabatahtlikud ja töötajad sotsialiseerivad ja tegelevad nendega niisamuti kui teiste varjupaigas olevate koertega ning neist saavad vahvad kaaslased kellegi kodudes, teisisõnu - varjupaik otsib kutsikatele sarnaselt täiskasvanud koertega uued kodud. Siiani on kutsikatele kodude leidmine olnud lihtsam kui täiskasvanud koertele, sest väga paljud inimesed leiavad, et tahavad kutsikat nn "oma käe järgi" kasvatada ja kutsikaga koos kasvada. Head ja vead varjupaigast kutsikate võtmisel: Hea on see, et kutsikas loovutatakse tervena, tal on kiip, vaktsiin ning muud vajalikud tõrjed ja protseduurid tehtud. Ta on reeglina sotsiaalne ja inimesega harjunud. Kõikide kutsikate puhul, kelle mõlemat vanemat ei ole teada on raske inimestele öelda, et kui suureks kutsu kasvada võib või millised loomupärased omadused tema päritolu arvestades võimendunud võivad olla. Lisaks tuleb uuel perel kutsikat ise treenida õues pissil-kakal käima ja režiim paika saada, sest sageli on suvisel ajal varjupaigas boksid ööläbi avatud ning seega on kutsikad harjunud igal ajal õues hädal käima. Kujutan ette kui paljud inimesed praegu ahhetavad, sest pildil olevad kutsikad on tõeliselt armsad tegelased, täiesti imelised hinged ja nad teevad varjupaiga töötajate ja vabatahtlike päevad rõõmsamaks. Siiski tuletan meelde, et kutsikas on suur vastutus, töö niisamuti kui tingimusteta armastus ning seda otsust ei tohi vastu võtta emotsiooni ajel. Kui kellelgi tekkis kutsikate vastu siiski huvi, siis loom24 leheküljelt on võimalik kutsikate profiile näha: http://loom24.ee/beta/category/varjupaiga-koerad, lisaks võib huvi korral kirjutada nii varjupaiga meilile ([email protected]) kui helistada varjupaiga telefonile (5246705).
vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|