Kui Hanna 2011 aasta augustis varjupaika vabatahtlikuks läks oli Cleidis seal juba mõned nädalad nukrutsenud. Ta oli siis umbes kahe aastane noor laikalaadne koer, kelle tõi varjupaika tema esimene perekond. Asi polnud sugugi koeras, pere kolis lihtsalt välismaale ning nelja käpaga pereliige sinna plaani ei mahtunud. Esimest korda sain Cleidist jalutada nii, et hooldaja võttis ta minu jaoks rihma otsa ning natuke hoiatas ka et ma teda eriti ei näpiks, pidavat koer üpris omaette hoidma. Boksis oli ta suhteliselt valjuhäälne, ei tahtnud mind endale ligi, kuid rihma otsas elas Cleidis täiesti oma elu, apaatselt ja omas rütmis. Mind ei olnud tema jaoks olemas. Mitte ühtegi inimest ei olnud siis tema jaoks olemas. Esimesest jalutuskäigust peale tekkis mul aga tunne, et mina soovin seda koera rõõmsamana näha. Võtsin abiks maiused ning pärast paari korda sain Cleidise juba ise aedikust kätte. Üsna pea hakkas ta tulist rõõmu minu saabumise peale välja näitama, varsti ruigas ja huilgas juba siis kui väravatest sisse astusin. Alguses ei olnud mina väga tark teda õpetama, kuid jalutamise rihma otsas saime kenasti selgeks. Et nägin kuidas Cleidisele meeldivad igasugu kraavid, mäed jms huvitavad pinnamoed, siis võtsime ette järjest huvitavamaid ja pikemaid marsruute. Läbi jalutuskäikude kasvasime kokku. Kui tundsin, et ta tõesti valib tempot minu järgi, vaatab jalutuskäikude ajal tagasi, et kas ma juba tulen, sain aru, et ta on mu omaks võtnud. Ja see oli nii-nii hea tunne! Hakkasin Cleidist oma tagasihoidlike teadmistega õpetama. Alguses käsklused istu! lama!, siis juba õpetasin ta ootama ja enda juurde tulema, kõrval kõndima.. Veebruaris 2013 tekkis meil võimalus osaleda päris koertekoolis koos Hetty ja Bimaga ning haarasime võimalusest kinni, saime mõlemad, kuid eelkõige ikkagi mina, targemaks ning kuulekuse trennid ning töö varjupaigas kohapeal arendas meie kontakti nii suureks, et ta tajus lõpuks juba pilgust ära mida ma temalt soovin. Kui Cleidis eksis, siis oli see ühekordne eksimus, rohkem ei teinud ta sama viga enam uuesti. Kuid Cleidis ei vedanud mind mitte iial alt. Temast sai läbi hoole, pühendumuse ja järjepidevuse täiesti ideaalne koer, mida nägid kaks aastat ja paar kuud peale vaid mina, teised vabatahtlikud ja varjupaiga töötajad. Taastasime koos Cleidise usu inimestesse, kuid komme haukuda möödakõndijate peale jäi alles ning see oli suur faktor miks Cleidis, täiesti võrratu, täiesti perfektne koer, keda mina läbi ja lõhki tundsin ja armastasin, nii pikalt varjupaigas konutas. Kui Cleidis 2013 oktoobris endale uue kodu leidis siis oli see minu jaoks imetore - selle nimel ju tööd tegingi, et Cleidis leiaks omale uue õnne. Samal ajal tajusin, et see tähendab ju seda, et ma ei näe koera, keda nägin muidu iganädalaselt enam praktiliselt mitte kunagi. Olime liiga palju aega koos veetnud, liiga harjunud teineteisega, et ma oleks saanud olla ainult õnnelik tema lahkumise üle, kuigi suures osas olin nii uhke, et mul oli võimalik Cleidis uue kodu jaoks ideaalseks vormida ja et see lõpuks juhtus. Cleidise lahkumine oli raske, kuid kogusin kiirelt endas kokku uue energia, et uusi hüljatud ja õnnetuid koeri sama headeks teha kui Cleidis. Elu on aga vahepeal uskumatult tore ning kuna Cleidis ei kolinud Pärnust eriti kaugemale, siis tekkis 2014 aasta lõpus võimalus Cleidist taaskord näha. Veelgi enam - samal päeval külastasime ka Hetty esimest varjupaiga-armastust, Bimat. Sellest valmis ka video: Sama tore võimalus tekkis mul ka nüüd, umbes nädal tagasi, kui Cleidise perenaine helistas ning sisuliselt külla kutsus. Natuke põdesin, et kas ta ikka ära mind tunneb, kuid natuke rumal oli põdeda, sest tal ei läinud millisekunditki. Juba kaugelt, sarnaste rõõmuhuilgetega tormas Cleidis oma ilmatusuurest aiast minu juurde, huilgas ja ruigas samamoodi nagu varjupaigaski ning näitas koos pereliikmega oma valdusi. Ta on endiselt mängulusti täis. Tundsin igal jalutatud meetril kui hästi ta end oma uues kodus tunneb. Katsetasime ka käsklusi mida talle kunagi selgeks õpetasin ja nagu ikka, ideaalselt kuuletuv koer! Minu süda rõkkas rõõmust ja ma arvan et tema oma ka. :) Tegime veidike ka pilte uues kohtumisest: Cleidis ei ole lihtsalt koer. Ta on ehtne näide sellest kuidas töö, vaev, järjepidevus, armastus ja lootus teevad imesid, parandavad murtud südameid ning viivad inimese ja varjupaiganduse kokku. Just seda Cleidis tegigi - kasvatas mind varjupaiga maailmaga kokku ning selle ja kõikide imeliste hetkede eest mis me koos veetsime, mida ta mulle koerte ja ka elu kohta õpetas olen ääretult tänulik. :)
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|