Pühapäeval varjupaika saabudes kalpsasid jooksuaedikus meile vastu üliõnnelikud Beton ja Rebella, kes saavad omavahel suurepäraselt läbi. Kui Beton peaks vahepeal liiga ülemeelikuks muutuma, eemaldub Rebella temast ja läheb istub lihtsalt värava juures ning ootab kuni ta selle hulumeelse poisikese käest päästetakse. Tõeline printsess! :) Pätule mõjust maha sadanud lumi ainult hästi. Oma aedikus ringe joostes suutis ta pinnase nii ära tallata, et seal valitses täielik mudala. :D Pätu ise üleni sopaga koos ja ääretult õnnelik. Teda jalutam viies ei olnud ta sugugi kade ka seda soppa minuga jagamast. Jooksuaedikus leidis ta taas üles oma piiksuva kondi ning sellega ringi joostes tundis ta end vist nagu kuningas, sest nina oli tal küll nii püsti aetud, kui vähegi suutis. Oh seda Pätut! Mäx leidis endale uue sõbranna! Tegemist on väga väikese preili Bibiga. Bibi on varjupaiga administraatori koer ning käib tihti tööl kaasas. Reedel liitus selle kentsaka grupiga ka pisike kutsikas, Vika, kes oli kodust plehku pannud, kuid õnneks laupäeval leidis peremees ta varjupaigast üles. Nii siis jäidgi Bibi ja Mäx taas teineteise seltskonda nautima. :) Järgmiste seiklusteni!
vabatahtlik Hetty
1 Comment
Aeg jutustada uus õnneliku lõpuga lugu. Sedapuhku on tegu perega, kelle juures elab lausa kaks endist, erinevatel aegadel varjupaigast võetud koer Jansa ja kass Piraat. Esiti võeti perre koer Jansa, kes saabus varjupaika Pärnu tänavailt varakevad 2012. Suur kollane koer meenutas mulle kangesti mingist lasteraamatust pärit tuletõrje koera, kelle nimi ei meenu, aga Jansa välimusega seostasin seda kohe. Kui teised kutsusid teda Jansaks, siis mina Jõmmuks. Kiri Jansa perelt: Jansa tuli meie perre 2012.aasta septembris. Varjupaigas jäi ta meile kohe silma, sest kui teised seal haukusid, siis tema oli vait. Vanaema muretses, et ka kodus koer häält ei tee-mis majavalvur ta selline on. Aga see oli vaid algus... Nüüd on te meie suur sõber ja koduhoidja.Poolehektariline aiaga piiratud õu on tema valvata ja möödakäijad kuulevad kõik, missugune tugev hääl tal on. Tuttavad külaelanikud teavad juba, et kui Jansat nime pidi kaugelt hüüda, siis sõber on aia taga saba liputamas. Sellegi poolest on algusest peale meie pere komme, et teeme Jansaga igaõhtuse jalutuskäigu. Jansa ootab seda väga ning on ääretult kurb, kui keegi ei viitsi seda teha. Kartsime alguses väga oma vana kassi pärast- kuidas Jansa temasse suhtub. Õnneks on ta väga mõistlik, liputab saba ja jääb rahulikuks ega aja teda taga. Sama on meie suvel perre lisandunud uue kassi Piraadiga (Pätiga), kellega saavad õues rahulikult oma asju ajada. Igal aastal käib peremees korra Jansaga arsti juures kontrollis ning seegi kord sai koer kiitvaid sõnu kuulda: tore, terve ja tugev koer. Me oleme kõik väga rahul ja õnnelikud, et Jansa meie ellu tuli. Piraat saabus meile 2014 varakevadel. Teistest kassipoegadest eristas teda see, et tal puudus üks silm. Hoolimata sellest oli Piraat kohe väga sõbralik ja meelitas paitama, kuid teised, palju asotsiaalsemad said uued kodud, aga Piraat jäi.. Kuni tuli juba meilt Jansa võtnud pere, kes soovis omale uut kassi, kuna vana veetis päevad tavaliselt magade. Piraat oli just täpselt selline keda neil vaja! Uue nime sai ka: on nüüd Pätt. Kiri perelt: Suve algul 2014 tuli ootamatu mõte, et võtaks ühe kassi moodi kassi ka endale. Et meil on kodus vanake Miisu, keda ei huvita suurt enam miski, siis näis see õige olevat. Kui varjuapaika jõudsime, siis esimene, kes meile silma jäi, oli ühesilmne Piraat- kuigi nagu natuke vigane, siiski kõige aktiivsem. Ja meie tunne taas meid ei petnud. Aktiivne, kange iseloomuga, mänguhimuline. Kiiresti võttis meid omaks, harjus ja tutvus ümbruskonnaga. Ainuke, kes siiani Pätti eriti ei armasta, on vana kass Miisu. Vanaema on hädas, sest väga tihti tuleb Pätt õuest, hiir hambus, ja tahab sellega tuppa tulla. Igal hommikul on meil nüüd kassi-kell, sest poole seitsme paiku toimub äratus, sest kala söömise aeg on käes. Seega koos Pätiga on meie päevaplaan ja elukorraldus veidi muutunud.Ka Jansaga saavad nad läbi. Vahel Jansa ajab teda mängulustis taga, siis põgeneb Pätt õunapuu otsa või inimese sülle. Piraat uues kodus: Ja ongi peaaegu kõik. Lisan lõppu veel ühe pildi kus vahvad loomad koos figureerivad. vabatahtlik Hanna
Carrot saabus varjupaika 2014 esimestel kuudel Sindi linnast. Ta oli kohe vahva, kuulekas, sõbralik, sai teiste koertega läbi ning suur oligi meie imestus kui mitte keegi teda ei 14 päeva jooksul ega kunagi otsima ei tulnud. Ta veetis varjupaigas kaks kuud, mis möödusid ilmselgelt ülilõbusalt, sest need olid ajad, kus väikeseid koeri oli palju ning loomult kõik tolerantsed - tippajal jooksis jooksuaedikus korraga 7 koera, nende seas ka Carrot. Kiri Carroti ehk uue nimega Beltoni perelt. Tere,saadan teile pilte porgandpoisist :) Kuna ta nimele Carrot üleliia ei reageerinud, viskasime õhku suvalisi nimesi ja vaatasime, kas reageerib pisutki mõnele. Reageeris Eltonile, millest sai kiiresti Belton. Hiljem selgus, et see reageerimine "eltonile" oli muidugi üsna juhuslik ja ühekordne :) Nüüdseks on ta oma päris nimega harjunud ja lisaks ka sellega, et iga nädal saab ta uue hüüdnime. Viiruste perioodil on porgandpoiss Dogtor. :) Belton on hästi tore koer. Leplik, nutikas, seiklushimuline ja üsna julge - ronib linnuvaatlustornide metallvõrest treppidest vudinal üles omal algatusel ja jääb alla vaatama, et noh, kas tulete ka. Allatulemisel üritab muidugi sülle ronida :) Suvel sõitsime palju rattaga, koer rihmaga kõrval, päris mitu korda ka 25-kilomeetrist "maale-vanaema-juurde" matka. Tore on näha, kuidas vastutulevad inimesed autodes laialt naeratavad, vaadates tuules loperdavate kõrvadega porgandivärvi peni tõsise töökoera näoga ratta kõrval sinkimas. Vett ta ei karda, suvel sai ujumise ka selgeks. Alguses üritas joosta tagumised jalad vees, esimestega mööda vett padistades, aga kui jalad enam põhja ei läinud, siis sai ujumise ideele pihta. Sõpru on Belton leidnud nii inimeste kui loomade hulgas. Külalisi meeldib talle vastu võtta, esimesel võimalusel üritab ta neile ette hoiatamata sülle hüpata ja siis sirge selja ja näoga sinna istuma jääda nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Pahanduste peale ta meister ei ole, lõhkunud on ta siiamaani ainult oma mänguasju. Aga neid ikka nii, et terve tuba on mänguasja laipa täis :) Lemmiktoiduasi maailmas - sardell :D Pilte Carrotist/Beltonist seiklustega uuest kodust: Aitäh Carroti adopteerimise eest perele ja vahvaid uusi seiklusi kogu Pärnu varjupaiga töötajatelt ja vabatahtlikelt. :)
vabatahtlik Hanna Esimene lumi varjupaigas valmistas rõõmu nii meile kui koertele. Varjupaiga töötajad olid ametis nii lume rookimisega betoonboksidest kui teede lahti lükkamisega. Simona ja Rocco olid aga eriti energilised ja kui nad tavaliselt tulevad probleemideta kutsumise peale, siis täna ei tahtnud lihtsalt mäng lõppeda. Rocco kahjuks kuid Simona rõõmuks on sel nädalavahetusel neil viimased võimalused koos möllata, sest Simona broneerinud pere peaks talle järgmise nädala esimestel päevadel järele tulema. :) Seega jääb minule algselt vaid Rocco ja Rocky tegeleda, kuid peagi tutvustan teilegi oma uut lemmikut Emmat. Pikka juttu polegi! Üritasime saada veel pilte minust koos Simona ja Roccoga korrada, aga selle asemel ei tulnud ühtegi millega oleks päris rahul olnud: vabatahtlik Hanna
Eile oli varjupaigas üks lustlik päev. Peaaegu kõik koerad said jalutatud ning tegemist jagus küllaga. Palju tähelepanu said ka kassid, keda käidi usinalt külastamas ja paitamas.
Teiste hoolealuste kõrvalt sai hulgaliselt tähelepanu ka siiras koer Stella, kes on tõsiselt hooliv ja armas koer. Veel toodi meile usinalt tekke, patju, linu, mis kuluvad alati ära ning on on suureks kasuks kõigile neljakäpalistele. Suur aitäh kõigile abi pakkujatele ning külastajatele! Järgmiste seiklusteni! vabatahtlik Hetty Pärnu varjupaiga taga on tõeliselt ilus ja mõnus ise loodud matkarada, mida me Simona ja Mäxiga koos armastame läbida ja aina uusi radu avastada. Reedel, 14.11 klappisid minu ja Hetty ajad ning saimegi neljakesi jälle retke ette võtta. Rada on huvitav - pidevalt tuleb ületada erineva tasemega kraave - kui natuke libised, võid vette vajuda. Pärast sajameetrist kitsast rada avaneb imeeeeline vaade rabale, kuhu loodame kindlasti pigem talvel sammud seada, sest nagu rabale kombeks võib sinna täitsa sisse vajuda. Vaatepilt on aga tõesti miljonit väärt! Ja kui tuleb veel sätendav lumi, sügavsinine taevas ja päikeseline päev... Mmmmm.. Võrratu masside poolt avastamata kohakese oleme ikka leidnud! Meie kindla pinnasega rada kulges ka seekord erinevate laugaste vahelt, veel üle mitmete kraavide kuniks tundsime Hettyga, et vot siia võiks laotada maha piknikuteki, võtta välja termosega tee ning hommikul ise küpsetatud saiakesed. Koerad, need olid muidugi terve selle aja rihmastamata olekus, mis me neist ikka piiname, kui pidevalt takerduvad ennastunustavalt tuhnides jalutusrihmaga puudesse ja põõsastesse. Kontakt, mille kallal mina Simonaga ja Hetty Mäxi puhul töötanud on tasub ennast sellistel hetkedel just ära. Metsas on nad maailma kõige sõnakuulelikumad koerad - kaugele ei lähe, kenasti jälgivad meid ning kutsumise peale leiab igaüks jälle oma. See on üks ilusamaid vaatepilte - kaks koera, vabad kui linnud üksteist taga ajamas, mängimas ja samal ajal pilke oma händleritel peal hoidmas. Kui piknik sai peetud mängisime veel koertega puutoigastega - Simona õppis minutitega pulka tagasi tooma, sest sai aru et siis ma ju viskan talle uuesti ning Mäx tõestas ennast sellega, et langetas ühe puukese ning mängis selle pilbasteks. :) Tahaks juba jälle metsa möllama!
vabatahtlik Hanna Täna täpselt aasta aega tagasi alustasime Hettyga seda lehekülge siin - hettyhanna.weebly.com, alguses tagasihoidliku ülevaatliku blogina, paar kuud hiljem liikusime edasi Facebooki ja me poleks arvanudki et meil võib olla nii palju fänne ja kaasaelajaid!
Kogu varjupaigas oldud aeg ulatub muidugi kaugemalegi, aga see on uskumatu kuidas alguses kaks lihtsat koerajalutajat ja kassipaitajat nagu me olime on nüüd lisaks koerakoolitajad, vabatahtlike ja külastajatega tegelejad, amatöörfotograafid, varjupaiga kodulehe uuendajad, loomapüüdjad, fundraisingutel käijad, jutukirjutajad, selle veebilehe ja Facebooki lehe pidajad ja ikka ja alati superhead sõbrannad. Oleme õnnelikud inimesed! Kõige suuremad tänud kõigile kaasaelajatele, varjupaiga personalile, teistele vabatahtlikele ja enim neile sadadele loomadele, keda me oma teel kohanud oleme ning kes kõik kokku moodustavad midagi mis teeb varjupaigast lahkumise täiesti võimatuks. Loobumismõtteid me ei mõtle, blogi ja Facebooki fännilehte jääme edasi pidama. Emotion overflow! Aitäh Hetty! Palju õnne meile! vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|