Kuigi me mõlemad meeleheitlikult püüame varjupaigas olla ja töö-ja varjupaigavälisel ajal uusi ideid leiutada kuidas meie kodulehte ehk seda siin ja Facebooki fännilehte paremaks/aktiivsemaks muuta, siis peame tunnistama, et blogimiseks aega ülearu ei jää. Päevad lähevad lihtsalt liiga kiiresti. Sellepärast pole siia ilmunud ühtki mahukat tegevuse-postitust, mis olid sügisest kevadeni kõige sagedasemad postitused. Suure mahu tõttu võtavad nad kõige rohkem aega, vahel oleme mõlemad justkui kirjutama hakanud, kuid siis on mööda läinud juba veel viis päeva ja hästi ei mäleta ka enam mis sellel ja sellel päeval siis tehtud sai.
Mis me siis teinud oleme? Noh näiteks uuendame mõlemad Hettyga Pärnu varjupaiga kodulehte, mille tulemusena on hetkel kõikidel varjupaigas olevatel koertel kirjeldused. Meie jõhkrat tööd saab kaeda siin, klikkida võib ükskõik millise koera pildil. http://parnu.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=koerad_koduootel Tulevikus ilmuvad sellised kirjeldused kindlasti ka kõikidele kassidele. Samuti täitsin oma lubaduse soetada endale parem jäädvustamisaparaat. Selleks saigi kena kompaktkaamera, mis teeb palju paremaid pilte kui 2007 aastast pärinev endine masin. Sattusin sellest nii õhinasse, et hakkasin varjupaigas ka filmima üles meie toimetusi. Lausa nii et otsustasin teha nö katsetusVLOGI ehk videoblogi. Hakkasin siis materjali filmima ja juba esimesel päeval olin väga rahul kõigega. Ja siis juhtus väga hannamailik asi.. Et uus kaamera tekitas mälukaardile mitmed uued kaustad ja need ajasid mind segadusse/närvi, siis kustutasin kõik ühe korraga ära. Alles siis kui ainult pildifaile nägin mõistsin et olin ühe klikiga kustutanud terve päeva jagu väärt materjali. Kuna kustutasin nad otse kaardilt, siis ei läinud nad ka mitte prügikasti vaid otse manala teed.. Pärast sadat ma-ei-saa-aru-miks-midagi-alati-peab-juhtuma heietust panin kaamera laadima, tühjendasin mälukaardi ja võtsin uue materjali filmimiseks kaasa. Kui eelmises materjalis olid videod koerte pesemisest ja Kurena koerte sotsialiseerimisest, siis nüüd jäi kogutud materjal kuidagi kuiv ja seepärast pole ma seda veel lõpuni monteerinud ja postitanud. Aga ma luban et tuleb see päev ka! Kuigi blogi on olnud väljasuremisohus pole tegelikult see leht välja suremas, sest uuendame iga hoolealuse olekut iganädalaselt, vahel harvemini, vahel tihedamini. Seega tasub hoolealuste lehtedelt huvi korral uurida. Veel ootavad minu poolt lõpetamist sellised postitused nagu ''Kurena kummituskoertest'' ja ''Kes on minu arvates vabatahtlik?'' Materjali on kogunenud ka ühe koera õnneliku lõpuga loo kirjutamiseks. Mõni aeg tagasi lisasime minivälja ka blogi paremasse serva et saaksite näha millised postitused on planeeritud. Uus asi on meie kodulehel ka kategooriad. Nüüd saab vaid ühe klikiga lugeda näiteks kas ainult ülevaate postitusi, uues kodus olevate koerte õnneliku lõpuga lugusid või näiteks Hetty hoolealustest. Kuidas meil siis muidu läheb? Käime mõlemad tööl, vabadel päevadel varjupaigas ning juhtus maailma kõige nõmedam asi: Hetty jäi suvel haigeks ja mitte niisama, aga ikka täie rauaga, mis on ilmselt ka üks põhjus miks VLOG veel ilmunud pole - üksi uut materjali filmida pole üldse lõbus ja ka mitte selline nagu seda ilmumas ette kujutasin - et blogi ja Facebooki leht on HettyHanna, siis ei taha üksi ka kogu aeg muliseda. Vahepeal olid ka Varjupaikade MTÜ suvepäevad, kus kohtusid viie organisatsiooni kuuluva varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud. Olime ühel päeval kahest ka meie Hettyga, vabatahtlikud Marko, Katrin, Marten. Varjupaiga mõttes on tohutult palav nii koertel, kassidel kui neil kes nendega tegelevad, tohutult palju kassipoegi ning väga palju tegemist, sest on 'tekkinud' uusi vabatahtlikke, kel tuleb silm peal hoida ja keda tuleb juhendada, koolitada ja üritada neidki teha varjupaiga-usku inimesteks nagu me endasuguseid Pärnus kutsume. :) Hanna
0 Comments
Täna tuleb pikemalt jutt minu ühes hoolealusest, Mäxsist. Ta on isepäine kuid väga hea koer. Mäxil on vaja kindla käega pererahvast, kuna muidu hakkab ta ise peremeheks ja see üldjuhul head ei teota. Mäx saabus varjupaika 2013 aasta septembris, kuna tema endisel peremehel ei olnud võimalik teda enam pidada. Varjupaigas sai ta läbi teiste koertega ja koos harjutasime korralikult rihma otsas jalutama ja õppisime erinevaid kuulekus käskluseid. Meie koostöö sujus ideaalselt ja lõpuks leidus ka kodu, kes soovis just Mäxi endale. Nii rändaski Mäx 8. märts 2014 oma uude koju. Kuid natuke enam kui kuu aja pärast (19. aprill) tuli ta tagasi varjupaika, kuna uus perekond leidis, et Mäx ei ole siiski see koer, kes neile sobiks. Mäx on stressis ja pisut närviline, kuid oma kodus, kus ta saaks piisavalt tähelepanu, rahuneks ta kindlasti. Mäx tahab, et tal oleks kogu aeg tegemist ja keegi temaga tegeleks. Üks hoovis joostes või niisama aega surnuks lüüa talle ei meeldi. Endale ise tegevust otsides võib ta jõude toiminguteni, mis inimestele kohe üldse ei sobi ja nii kipubki ta igavusest pahandusi tegema. Mäxil on selged käsklused istu, lama, oota, siia, kohale, hopp üle tõkke, jooksmine üle poomi ja a-tõkke. Kui Mäxil on kindel kaaslane iga päev olemas, siis on ta lausa ideaalne koer. Lisaks kõigele on tal ka kiirust, mis teeb iga harjutuse väga lustakaks ja hoogsaks. Lisaks on Mäx ka ideaalne koer kaaslaseks autosõidul. Ta läheb vabalt autosse ja kogu sõidu aja on ta rahulikult oma kohal. Mäxil on tehtud kõik vajalikud protseduurid ning ta on igati valmis minema oma uude ja sellesse õigesse koju. Ta eelistab, et kodus ootaks teda vaid kahejalgsed, kuna need karvased kassid talle väga ei meeldi, kuid koertega läbi saamine oleneb sellest milline on teine koer, vahel sobib ja vahel mitte. Nüüd ka väike video Mäxsist! NB! Kruttige kindlasti ka kvaliteeti mutrikese märgistuse alt! Hetty
Vähem kui nädal aega tagasi klappisid ajad nii minul, Hettyl kui meie vabatahtlikust fotograafil Kristhelil ning sõitsimegi viiekesi Valgeranda pildistama. Õhtu oli meie õnneks sekka vihmastele vägagi päikseline, kuid ei puudunud sõber tuul, mis tegi isegi silmade lahti hoidmise raskeks. Sellegipoolest võtsid pildid (eriti Hetty emotsioonist kriiskavad masterpiece'id) hingetuks, oleme Kristhelile tuhat tänu võlgu ja meie veebileht siin ja Facebookis on uuendatud fotodega. Et me pole kadedad jagame ilu ka siin blogis. Mõned jätame ainult endale vaatamiseks ka! Järgmiste kordadeni!
Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|