Mõned koerad jäävad paraku pikemalt varjupaika pidama kui teised. Tavaliselt määrab selle, kui kiiresti koer kodu saab see, kui ruttu saavutatakse võõraga esmakontakt. Kes ikka aedikus külastajate peale kirglikult lõugab selle kohta edasi ei uurita ka. Väga määrav on ka koera vanus. Eelistatakse ikka kutsikaid ja noori koeri ’’sest neid saab ju oma käe järgi õpetada’’. Veel üks sage tegur millega koeri mõõdetakse on välimus. Eelistatud seisundis on ikka nood nunnud, väikest ja keskmist kasvu koerad, lihtsalt lähevad ka need üksikud tõukoerad, kes meile ühel või teisel põhjusel saabuvad. Hugo on praeguseks hetkeks viibinud varjupaigas umbes neli kuud. Ta saabus 2014 veebruar. See ei ole üldsegi mitte pikk aeg võrreldes kaheksa aastat varjupaigas olnud Sämmiga, kaks aastat varjupaigas olnud Sulli ja Liiga või näiteks ka Mäxiga, kes on juba aastajagu varjupaigas konutanud. Ajalugu näitab, et ka need koerad, kes kauem varjupaigas on saavad ikkagi mingi aeg uue kodu. Nii juhtus näiteks ka endiste asukate Haiti, Remuse, Bima ja minu lemmiku Cleidisega. Nende puhul on imetabane see, et tuldi otsima just neid koeri. Seega oldi endale eelnevalt selgeks tehtud, et kontakti saavutamine ühe korraga ei pruugi üldse õnnestuda. Selliste õnnelike lugude pärast on meil usku sellesse, et mingi hetk saavad endale kodu ka natuke probleemsemad. Muidugi meie jaoks nad probleemsed pole, sest meiega aega veetes on nad täpselt nemad ise – sa vaatad neid ja mõtled, et miks nii võrratu koer peab nii kaua kodutuna ootama. Kui Hugo meile saabus oli ta koheselt kõigiga igati sõbralik. Mina isiklikult küll arvasin, et Papsaarest, Audru vallast autode vahel seiklev koer on lihtsalt valel ajal vales kohas ja talle tullakse järgi, kuid nii ei läinud. Pärast 14 päeva varjupaigas saigi temast varjupaiga hunt Hugo. Selle nime panin talle mina inspireerituna sellest kuidas teised teda hundiks kutsusid. ’’Hunt’’ või ’’Hundu’’ pole aga minu meelest mingi nimi, sestap ongi Hugo just Hugo. Esimesena võtsin ta boksist välja ilmselt mina. Ta ei osanud üldse rihma otsas jalutada. Keeras end külili maha ja tegi vinguvaid hääli, jäi iga kolme meetri tagant seisma ja kordas tegevust. Kurjust selles kõiges polnud, lihtsalt oskamatus käituda. Kuidagi suutsin teda tagant utsitada ja kuigi esimene käik oli konarlik, siis see ei jäänud viimaseks ürituseks. Järgmisel korral oli siis kas keegi teda vahepeal jalutanud või käis tal lihtsalt klõks peas ära – vingerdamisest polnud juttugi, pigem oli probleem rõõmuhüplemisega. Rõõmuga kirjutasin Rekkurescuele, kelle tandemist tekkis talle ka huviline, et Hugo on sõbralik kõigi ja kõigega, sest proovisin teda koos Donnaga jooksuaedikus.. Alguses ma temaga suurt ei tegelenud. Ta tundus olenemata keskealisusest täpselt selline nunnu koer, kes kohe endale uue omaniku saab. Kui Hugo tagumistesse boksidesse koliti toimus aga tema käitumises muutus. Ilmselt hakkas ta varjupaika uueks koduks pidama ja tekkis kaitseinstinkt – nii sai igati armsast sabaliputajast uute külastajate saabudes Baskervillede koer. Kui juhataja esimesest sellisest juhtumist mulle teatas ei suutnud ma uskuda, kuid üsna pea sain oma silmaga näha kuidas ta võõraste saabudes käitus nagu põrgukoer. Koerte Luitekross 2014 liikus lähemale ja mul ei olnud partnerit. Eelmisel aastal polnud küsimustki – loomulikult mu parim sõber Cleidis, kuid sel aastal koerad tulid ja läksid, kes olid veel vabad olid käitumisprobleemidega või liiga arad et sellisesse keskkonda minna, mõned olid liiga noored – võistluse reglemendist sai välja lugeda, et alla aastaseid võistlema ei võeta. Tundus nagu minu jaoks polegi sel aastal koera, kuid siis loovutas juhataja mulle enda väljavalitu – Hugo. Hakkasin kohe kontakti kallal tegelema. Käisime jalutamas ja aedikus mängimas, üritasin talle õpetada käsklust ''istu'', aga ta ei viitsinud üldse vaeva näha. Algus nagu ikka on selline, et koer ei saa aru, et mina tema händler olen ja ta võtab kõiki keda teab võrdsena. Transport sinna ja tagasi toimus Hetty autos ja selleks, et see võimalik oleks pidid minu Hugo ja Hetty Tuusja omavahel teatud piirini ikka läbi saama, vähemalt tolereerima teineteise olemasolu. Käisime Hetty ja Tuusjaga koos jalutamas, kõik justkui laabus. Kuna Hetty ja Tuusja olid huvitatud sotsialiseerumise trennist, siis lõime me ka kampa. 27.03.2014 toimus esimene minek ja oi kui palju ma sealt ise õppisin. Kindlasti rohkem kui Hugo, kuigi tema käitumisel midagi viga polnudki. Ta oli küll üsna ärev ja ebakindel, kuid jättis oma rõõmuhüpped ukse taha ja kõndis kenasti kõrval nagu kord oli. Mõnel hetkel pistis ta vaikselt niuksuma, kuid treener selle peale soovitas mul teda rohkem tagant utsitada. Hugo läkski reipamaks. Põrusime ainult viimase harjutusega kui Hugo kutsumise peale minu juurde ei tulnud vaid tšillis rahulikult treenerile otsa vaadates suvalises suunas. See häiris mind väga, aga ma ei saanud ka midagi eeldada neljast eelnevast tegelemistunnist. Hakkasin veel intensiivsemalt meie kontakti üles ehitama. Selle käiguga selgus ka see, et Hugole autos ei meeldi. Ta vingus pagasiruumis nagu siga aia vahel ja seepärast vahetasid Tuusja ja Hugo autos kohad. Siis oli asi rahulik. Rohkem saab esimesest sotsialiseerumise trennist lugeda selles blogipostituses siin. Pärast trenni üritasin ma Hugoga veel rohkem tegeleda, võtsin appi kontaktharjutused kuulekuskoolituse päevilt ja samuti üritasime Tuusjat ja Hugot aedikusse koos jooksma lasta, sest rihma otsas neil kokkupuude klappis. Alguses oli kõik korras - klapitamine näeb ette, et kohe kui koer tuleb või vaatab su poole tuleb ära pöörata ja minema kõndida, sest muidu võib koer muutuda kaitsvaks omaniku suhtes. Esimesed minutid ei juhtunud midagi ja meil oli hea meel, kuid siis tegi Hetty vea, kõndis et kraavist palli tuua ja Hugo ei jätnud võimalust kasutamata, jooksisHetty poole ja kui Hugo Tuusjast Hetty poole joostes mööduma hakkas haaras Tuusja tal kratist kinni ja nahutas. Midagi hullu ei juhtunud, saime kohe koerad lahutatud ja pikka viha ei pidanud kumbki, sest rihma otsas taas kõik, ka lähim kontakt klappis ning kui me 10.04. uuesti sotsialiseeruma läksime, siis polnud autos ka pingeid. Lihtsalt rihmastamata kokku neid enam ei lasknud. Kahe trenni kokkuvõtteks võis öelda, et Hugo laseb end vabalt nuusutada ja huvitub teistest koertest ise ka, kuid see kas ja kellega ta klapib on valikuline. Näiteks hetkel ei salli ta pelglikku Arabellat, kuid Mäxi peale liputab saba ja tahab mängida.. Kaks sotsialiseerumise trenni olid toredad ja jäid meile viimasteks, sest ajad enam ei klappinud ja tasuta korrad tuli ära kasutada just teatud aja jooksul. Kontakt kahe kohtumise vahel oli veidi arenenud, sest Hugo tuli juba 70% vahemaast kutsumise peale üksi minu juurde. Õppisime tohutult ja rakendame teadmisi praegugi teiste hoolealuste peal. Edasi Luitekrossini polnudki muud teha kui kontakti tugevdada. Selleks käisime pikkadel jalutuskäikudel, möllasime koos jooksuaedikus ja võtsin Hugo kaasa ka näiteks siis kui sorteerisin kaelarihmasid. Natuke on tal kombeks küll vinguda, aga lamas rahulikult kuniks oma tegevused lõpetasin. Varsti saabuski Luitekrossi päev. Tundsin end Hugoga üsna kindlalt, kuid teadsin et võib üllatusi tulla ja et pean teda rohkem kontrollima kui möödunud aastal Cleidist. Mina seda ei näinud, sest me polnud nägudega kohakuti, kuid Hetty ja Sirje ütlesid, et Hugo näitas hambaid iga koera peale kes lähedale tuli. Tugevdasin kontrolli. Stardikoridoris ta korra lõugas ühe teise koera peale ja kui korrale kutsusin hakkas lolli mängima ja viskas vingudes pikali. Ülejäänud osa krossist laabus hästi, sest rajal me ei konkureerinud kellegagi ja saime kenasti jalutatud selle viis künkalist kilomeetrit. Alguses vedas tema mind, lõpus lükkasin teda lausa tagant. Pärast läbimist ei viitsinud ta enam aga kellegi peale reageerida ja varjupaika sõit möödus magades, pea mu süles. Pärast Luitekrossi avastasin et Hugo ongi mu südame võitnud ja igatahes töötan siiani tema kallal edasi. Hugole on iga varjupaiga käiguga broneeritud kindel aeg kus me siis kas jalutame, mängime ja õpime jooksuaedikus või ta lihtsalt istub mu kõrval ja vaatab kuidas ma midagi muud teen. Meie kontakt on tänaseks VÄGA tugev. Lausa selline et võin ta rahumeeli jalutuskäikude ajal varjupaiga taha tihnikusse rihmast lahti lasta, samuti ei kasuta ma tema puhul rihma kui teda boksist võtan. Hugo tuleb ise, ei lähe teisi koeri norima ja jookseb pärast mõngingat nuuskimist ise jooksuaedikusse. Mul jääb üle vaid värav kinni lükata. Ühe korra jalutuskäigu ajal nägi ta kas siis mingit looma või kassi (varjupaik asub prügimäe kõrval, millel on mõned kasskülastajad) ning põgenes varjupaika tagasi, kuid ülejäänud korrad on sujunud ja mul ei jäägi muud üle kui seda rada jätkata, teda kiita ja premeerida maiusega. Ta kuuletub ja peab minust lugu. Mina temast ka. Olen üritanud teda ka käsklustele alluma õpetada. Selge on käsklus istu! ja käsklus oota! on sellel maal, et ta saab aru, kuid üle viie sammu rahulikult ma hetkel kaugemale minna ei saa. Käsklus siia! on aga selge ja toimib eriti hästi kui käes on maius või jalutusrihm ;) Ta ei ole küll teab mis terava taibuga, kuid ta on püüdlik ja mina püüan seda enam. Pärast istu!, siia! ja oota! käskluste selgeks saamist tundub küll et aega läheb aga asja saab. Vana koer õpib trikke küll. Näiteks ka poomi ületamine pole Hugo jaoks mingi probleem. Maikuus hakkas Hugot kimbutama ta hullumeelne kasukas. Ta nägi sellega väga kole välja ja ma kammisin ta seljast iga kord hullumeelse koguse talvekarva ära. Maikuus jäi ka aega varjupaigas vähemaks, kuid kui õnnestus kuskilt näpistada, siis möödus see ikka ja jälle varjupaigas. Käisin näiteks Hugoga jõe ääres jalutamas. Samuti taas varjupaiga taga tihnikus, rihmastamata olekus ja koos Hettyga. Kõik mis ma Hugo kohta veel oskan öelda on see, et ta on suurepärane. Natuke tagasihoidlik uutes olukordades ja uute inimestega, kuid väljaspool boksi pole võõraste inimestega probleeme olnud. Ta armastab üle kõige inimkontakti. Koerte suhtes nagu mainitud on valiv. Tal on siiani vastik komme hüpelda, kuid ma keelan teda peaaegu iga kord. Takistus ongi see peaaegu, sest vahepeal ma kas enam ei jõua või vahepeal ta tuleb lihtsalt nii armsal hetkel et ma ei tihka keelata. Seda muidugi tegelikult lubada ei tohi ja ma tean seda. Võrreldes algusega on tal muidugi kordades paremad kombed. Rihma otsas jalutab ta ülihästi. Ei tiri ega tormle, rihma ei näri ja samastub inimese tempoga. Kui ma ta kontorisse erakorraliselt üksida jätsin umbes kümneks minutiks, siis arvasin et pärast ootab mind ees segasummasuvila, aga vastupidiselt minu arvamusele istus Hugo keset kontorit ja ootas rahulikult ära. Samamoodi siis kui ta aedikusse panen. Kui oma tiirud tehtud lamab ta värava ette maha ja jälgib mida mina või teised teevad. Minu meelest sobiks ta kõige paremini elama inimestega, kes on nii öelda elus maha rahunenud ja kes on piisava aja kodus. Ta sobiks hästi vahvaks talu- ja õuekoeraks. Hugole on teostatud kõik meditsiinilised protseduurid. Ta on kastreeritud, kiibitud, vaktsineeritud, kirbu ja ussivaba ning tal on pass. Nüüd ta ainult ootab, et tuleks keegi kes teda endale soovib. Keegi kes viitsib paar korda ikka kohal käia ka ja kontakti ehitada. Videod kus on näha ka Hugot: Kui keegi nüüd leiab, et soovib Hugole kodu pakkuda, siis ootame Teid Pärnu varjupaika külastusaegadel, mis on teisipäevast reedeni 12-17 ning nädalavahetustel 12-14. Kui on lisaküsimusi, siis ootame neid blogipostituse kommentaaridesse, 'Hetty ja Hanna Pärnu varjupaigas' Facebooki fännilehe postkasti ning samuti varjupaiga telefonil 5246705. Hugo ootab!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Alles oli see aeg kui postitasime esimese foto varjupaigas poeginud Elfriide pesakonnast. Tänaseks on maist saanud juuni ja seegi triivib kiirelt juba juuli poole. Nii endale hilisemaks kui teistele praeguseks lugemiseks kirjutan Elfriide ja tema kutsikate loo. Elfriide saabus varjupaika 15.04. Tori vallast, Muraka teelt koos noorema koeraga, kelle ristisime Noraks. Mõned päevad hiljem, 20.04. saabus samast kandist veel üpris sarnase välimusega emane koer, kes sai nimeks Mõmmi. Et kõik kolm koera said omavahel väga hästi läbi, olid samast kandist leitud ja hambakaardi järgi tundusid Nora ja Mõmmi olevat üsna samas eas on meil siiani arvamus, et nad pärinevad Elfriide eelmisest pesakonnast. Eelmisest sellepärast, et paar nädalat hiljem, täpsemalt ööl vastu kolmandat maid sündisid Elfriidel varjupaiga taastusravimajas kuus kutsikat. Enne veel kui jagan maailma armsamast E-pesakonnast pilte räägin mis Mõmmist ja Norast sai. Mõmmi oli tunduvalt pelglikum kui Nora. Siiski oli ta sotsiaalne ja sõbralik, pärast natukest paitamist läks ta juba julgemaks ja julges juurde tulla. Talle sooviti juba vaid nädal pärast varjupaigas olemist uut kodu pakkuda. Seadusejärgselt aga on vanal omanikul võimalik 14 päeva jooksul koerale järgi tulla. Seega ei saanud Mõmmile kohe loovutuslepingut vormistada, kuid ta läks ikkagi nende inimeste juurde hoiukodulepinguga, mis tähendab et koer viibis küll pere juures, kuid juhuse korral oleks vanal omanikul olnud õigus teda tagasi nõuda. Keda aga ei tulnud oli vana omanik ning alates 07.05.2014 sõlmiti loovutusleping. Umbes poole aastane Mõmmi saigi uude perre, kes temaga väga-väga rahul on. Nora pidi oma uut kodu ootama natukene kauem, kuid etteruttavalt võin öelda, et ka tema on tänaseks õnnelikult uues kodus. Juhtus see täpselt 04.06.2014. Kuu aega varjupaigas möödus tal Donna ja teistegi koertega mürades, ühe päeva veetis varjupaigal abiks kirbuturul. Tegemist oli äärmiselt sõbraliku ja malbe emase koeraga, kes oma kutsika ja pubekaeast hoolimata oli niivõrd rahulik ja heade kommetega. Polnud probleemi liigse rihmatirimisega ega hüpetega, nagu mainitud sai ta läbi ka teiste koertega. Noral oli vahepeal teisigi huvilisi, kuid et ta polnud steriliseeritud, siis päris võtmiseks ei läinud. Siis aga saabus talle unistuste pere: teine koer, lapsed, keda Nora väga armastab, hobused ja muu mõnus talupidamise juurdekäiv. Kuna pere oli nõus ka ise steriliseerimise eest tasuma siis oligi vaid loovutuslepingu vormistamise vaev. Mainin siinkohal ära ka, et üldiselt lahkuvad kõik kassid (välja arvatud mõned kassipojad, kelle vanus veel ei võimalda) Pärnu varjupaigast 100% steriliseeritult/kastreeritult, samuti ka isased koerad, kuid et emaseid koeri pole võimalik varjupaiga kliinikus lõigata, siis peame nende jaoks kuluva raha koguma annetustena. Operatsioonid on üsna kulukad - mida suurem koer seda kallim ning jäävad saja ja kolmesaja euro vahele. Saame steriliseerida täpselt nii palju koeri kui tuleb annetusi ning Pärnu varjupaik peab loomulikult arvestama ka teiste Varjupaikade MTÜ nelja varjupaiga neljajalgsetega. Äsja sai steriliseeritud Viola, hetkel ootab Pärnu varjupaigast sterilisatsiooniraha veebiperemehe programmi kaudu näiteks ka Elfriide (ehk lühemalt Friida). Kui soovite tema kodusaamise protsenti suurendada, siis mõni euro lisaks hetkel kogutud summale ei tee paha. Annetada saab siin: http://veebiperemees.varjupaik.ee/?go=loom&lid=230 Seega tuleb meil kodude osas teha valikuid. On loogiline et valituks osutub pere, kes soovib ja on võimeline tasuma steriliseerimise eest, sest see, et emane koer lahkub varjupaigast suguvõimelisena ongi võimalik vaid tingimusel et pere ta kindlasti steriliseerib. Selline on Varjupaikade MTÜ üks missioon ning seda ka kontrollitakse. Samal ajal kui Mõmmi uues kodus oli ja Nora varjupaigas ringi silkas oli Elfriidel tükk tegu oma kutsikatega, keda nagu juba öeldud sündis kokku kuus - viis poissi ja üks pisike plika. Esimesed nädalad nad muidugi ainult magasid. Elfriide polnud meie peale kunagi kuri. Ka mitte siis kui kutsikaid, kes niuksusid talle lähemale aitasime. Kui esimestel päevadel Elfriidega väljas käisin tegi ta oma hädad ära ja tõmbas kohe taastusravimaja poole tagasi. Emainstinkt lõi temas igal juhul välja. Kutsikad muidugi olid imearmsad ja on seda siiani. Kui nad said umbes kuusteks õppisime me Hettyga neid eristama. Jagasime nad selleks puhuks kaheks, ehk et mõlemad said kolm kutsikat. Hetty oli muidugi kaval ja haaras endale kutsikad, keda polnudki võimalik sassi ajada - tema kaks beeži olid erinevast soost ning no kes see ikka tiigrimustrilist kutsikat teistega sassi ajab. Minu kolm valgekest eristada tundusid alguses küll võimatu ülesanne, kuid loodus sättis ühele neist taha viis varvast, teisele valged täpid esikäppade padjandite alla ning see kes üle jäi - sellest saigi ülejäänu. Umbes sel ajal hakkasid nad kasutama ka koos Elfriidaga boksi õueaedikut. Alguses oli mure et kuidas nad kaldteelt üles saavad ning õhtul pistsime ikka kõik tuppa tagasi, kuid nad tõestasid meile oma visadust ja üsna pea said ise valida kas soovivad olla toas või õues. Uskumatult vapra ja hoolitseva ema Elfriide auks otsustasime neile kõigile mõelda välja E-tähega algavad nimed. Seega saigi neist varjupaiga E-pesakond. Kui nad 11.06 omale esimese vaktsiini ja kiibi said pidid nimed valmis olema. Seega said neist Elvis, Eduard, Ellias, Ervin, Ewert ja printsess Elli. Mida aeg edasi seda rohkem avaldusid nende iseloomujooned. Elvis on kõige sõbralikelavam, kuid teistest veidi pisem, Eduard seevastu natuke kogukam aga tõsisem ja rahulikum. Ellias on silmmärgatavalt suurem valgemapoolsetest, samuti on tema seljal natuke tugevama kontrastiga beež laik. Ta on umbes sama elav kui Elvis. Beeži värvi Ervin tavaliselt kas sööb või magab - ta ei viitsi väga mänguasjade pärast võidelda. Erwin on üks neist kes ehmub iga äkilise liigutuse peale, on natuke õrnahingeline, kuid kaaslaste seas domineeriv. Ja printsess Elli on muidu natuke pirtsakas ja samuti õrn, kuid vendadel end rahumeeli kiusata ei lase. Loovutusaeg on aga käes ja me ei jõudnud neid isegi varjupaiga kodulehele üles panna kui juba kõigil huvilised saabusid. Esimesena lahkus 16.06. Ellias, järgmisel päeval läks printsess Elli ning täna, 20.06. lahkus veel ka Elvis uude koju. Broneeritud on veel ka Eduard, Ewertil ning Ervinil on küll huvilised kuid nende kohta saab veel uurida Pärnu varjupaiga telefoninumbril 52 46 705. Need kutsikad on aga väga kuum 'kaup', seega olukord muutub minutitega ja võib-olla juba selle postituse ilmumise ajaks on huvilised kinnitanud broneeringut. Igal juhul soovin ma veel jagada üht videot mille klipid on filmitud 16.06, umbes pool tundi enne seda kui esimene kutsikas - Ellias - pesakonnaeluga hüvasti jättis. Mõnel hetkel näeb neid ka vahvasti kuuekesi. Video kvaliteet pole kiita, aga et see oleks enam-vähem talutav valige mutrimärgi pealt kõrgem kvaliteet. Ainuke kellel huvilisi pole on vapper emalõvi Elfriide, kes on hinnanguliselt umbes nelja aasta vanune emane koer. Kui keegi teda endale soovib võib juba varjupaika end sättima hakata. Tema igal juhul soovib kõiki inimesi oma olekuga rõõmustada. :)
Isegi kui see on natukene kurb, et meie jääkarubeebid pesast lahkuvad, siis loomulikult on hea meel, et need nunnud ei pea elama varjupaiga elu vaid saavad kohe heale elule. Kõigile E-pesakondlastele vahvat elu! Meile Hetty ja varjupaiga personaliga jäävad teist ainult kõige paremad ja armsamad mälestused. Järgmise postituseni! Hanna Ka sel aastal osalesime Pärnus toimuval Grillfestil. Võrreldes eelmise aastaga oli meie laua juures tegemist tibake rohkem. Eesmärk, miks me sinna üldse läksime, oli koguda Pärnu kodutute loomade varjupaiga uue koeramaja ehitamise jaoks raha, kuna vana on juba tõeliselt väsinud ja oma aja ära elanud. Mina olin mõlemad päevad kohal ja tegemist jagus hulgaliselt. Suureks seltsiliseks ja pilgupüüdjaks oli ka varjupaiga elanik pisike taks Brenda, kes juba täna oma uude koju sõidab. Kohapeal aga toimus heategevuslikloterii, kus oli võimalik võita huvitavaid auhindu. Lisaks tegi Purina meile vahva sudoku mängu. See nägi välja nagu tavaline sudoku, kuid numbrite asemel olid pildid varjupaiga kassidest ja koertest. Huvilisi oli palju ja inimesed võtsid hea meelega osa nii loteriist kui ka sudokust. Lisaks tunti huvi varjupaiga loomade ja üldse sealsete olude vastu. Kogu meie jutu ja olemise taustaks mängis vahva ja meeleolukas video osadest varjupaiga hoolealustest. Visake ka ise pilk peale! Arvan, et need kaks päeva võib lugeda täitsa edukaks. Kuid üritusi on tulemas veelgi. Nimelt toimub Port Artur II aatriumis 14. juunil heategevuslik kunstioksjon, kus toimub samuti erinevaid mänge ja muid tegevusi. Kõigil kellel on kasvõi natuke aega siis soovitan soojalt sealt samuti läbi hüpata, isegi siis kui eriline kunsti fänn ei ole. Rohkem infot leiate siit: https://www.facebook.com/events/784830058207558/?fref=ts Ja mis veel! Otsustasime Hannaga, kes kogu päeva oli veetnud loovkirjutamise õpitoas, et teeme toredale laupäevale veel toredama lõpu. Seadsime sammud varjupaiga poole ja haarasime endaga kaasa Hugo ja Mäxi. Natuke aega klapitasime varjupaiga ees suhteid ja siis tuli juba aeg autosse hüpata ja teele asuda. Minu suureks üllatuseks on Mäx ideaalne koer, kes autos sõidab. Ta hüppas vabatahtlikult autosse ja püsis seal ideaalselt. Pagasiruumis oli tal küllalt ruumi keerata ja pöörata. Nii ta sai kõigile mööduvatele autodele keelt näidata ja muidu muhe sell olla. Ka Hugo pidas enda tublisti üleval. Koos Hannaga tagaistmel laiutades veeres tee nii kiiresti, et silm ei jõudnud pilkudagi. Nii olimegi Reiu randa kenasti kohale jõudnud. Mäx oli energiat täis ja ta oleks hea meelega kogu ranna liivast tühjaks jooksnud ja veest kõik vetikad kinni püüdnud, kuid tema õnnetuseks ei jagunud minul nii palju energiat, kuid ehk mõni teine kord. Kuid Hugo käitus tõeliselt rahulikult ja jälgis igat Hanna liigutust, et ta millestki ometi ilma ei jääks. Kõige suurem üllatus üldse oli see, et kui Hugo tavaliselt kõikide koerte peale (v.a Tuusja ja Donna) on hambaid näitama hakanud, siis Mäx talle meeldis. Tegi seal mitmeid kordi Mäxi tuuride peale ka ise mängulisi samme. Peale jalutuskäiku ja vees sulistamist panime teki maha ja pidasime pisikese pikniku. Kui Hugo võttis sisse mõnusa puhke asendi, siis Mäx otsustas edasi tuuseldada ja oma märg ja niigi liivane kasukas veel liivasemaks püherdada. Ja ega ka siis veel rahu ei saanud, edasi tuli jälgida vees sulistavat taksikoera ja jooksvaid lapsi. Videoklipp Mäxist: Edasi jõudis meie teekond Pärnu jõe äärde, kus said koerad taas vees sulistada ja mõnusalt ringi rahmeldada. Peale jalutuskäiku tuligi sammud varjupaika seda, kuna varjupaiga juhataja helistas ja teatas, et taas on ta uute kassipoegadega teel varjupika ja tal läheb meile laenatud võtit vaja.
Selliste seiklustega kulges siis see nädalavahetus ja nüüd tuleb hakata valmistuma töiseks töönädalaks ja viimasteks eksamiteks. Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|