Alles oli see aeg kui postitasime esimese foto varjupaigas poeginud Elfriide pesakonnast. Tänaseks on maist saanud juuni ja seegi triivib kiirelt juba juuli poole. Nii endale hilisemaks kui teistele praeguseks lugemiseks kirjutan Elfriide ja tema kutsikate loo. Elfriide saabus varjupaika 15.04. Tori vallast, Muraka teelt koos noorema koeraga, kelle ristisime Noraks. Mõned päevad hiljem, 20.04. saabus samast kandist veel üpris sarnase välimusega emane koer, kes sai nimeks Mõmmi. Et kõik kolm koera said omavahel väga hästi läbi, olid samast kandist leitud ja hambakaardi järgi tundusid Nora ja Mõmmi olevat üsna samas eas on meil siiani arvamus, et nad pärinevad Elfriide eelmisest pesakonnast. Eelmisest sellepärast, et paar nädalat hiljem, täpsemalt ööl vastu kolmandat maid sündisid Elfriidel varjupaiga taastusravimajas kuus kutsikat. Enne veel kui jagan maailma armsamast E-pesakonnast pilte räägin mis Mõmmist ja Norast sai. Mõmmi oli tunduvalt pelglikum kui Nora. Siiski oli ta sotsiaalne ja sõbralik, pärast natukest paitamist läks ta juba julgemaks ja julges juurde tulla. Talle sooviti juba vaid nädal pärast varjupaigas olemist uut kodu pakkuda. Seadusejärgselt aga on vanal omanikul võimalik 14 päeva jooksul koerale järgi tulla. Seega ei saanud Mõmmile kohe loovutuslepingut vormistada, kuid ta läks ikkagi nende inimeste juurde hoiukodulepinguga, mis tähendab et koer viibis küll pere juures, kuid juhuse korral oleks vanal omanikul olnud õigus teda tagasi nõuda. Keda aga ei tulnud oli vana omanik ning alates 07.05.2014 sõlmiti loovutusleping. Umbes poole aastane Mõmmi saigi uude perre, kes temaga väga-väga rahul on. Nora pidi oma uut kodu ootama natukene kauem, kuid etteruttavalt võin öelda, et ka tema on tänaseks õnnelikult uues kodus. Juhtus see täpselt 04.06.2014. Kuu aega varjupaigas möödus tal Donna ja teistegi koertega mürades, ühe päeva veetis varjupaigal abiks kirbuturul. Tegemist oli äärmiselt sõbraliku ja malbe emase koeraga, kes oma kutsika ja pubekaeast hoolimata oli niivõrd rahulik ja heade kommetega. Polnud probleemi liigse rihmatirimisega ega hüpetega, nagu mainitud sai ta läbi ka teiste koertega. Noral oli vahepeal teisigi huvilisi, kuid et ta polnud steriliseeritud, siis päris võtmiseks ei läinud. Siis aga saabus talle unistuste pere: teine koer, lapsed, keda Nora väga armastab, hobused ja muu mõnus talupidamise juurdekäiv. Kuna pere oli nõus ka ise steriliseerimise eest tasuma siis oligi vaid loovutuslepingu vormistamise vaev. Mainin siinkohal ära ka, et üldiselt lahkuvad kõik kassid (välja arvatud mõned kassipojad, kelle vanus veel ei võimalda) Pärnu varjupaigast 100% steriliseeritult/kastreeritult, samuti ka isased koerad, kuid et emaseid koeri pole võimalik varjupaiga kliinikus lõigata, siis peame nende jaoks kuluva raha koguma annetustena. Operatsioonid on üsna kulukad - mida suurem koer seda kallim ning jäävad saja ja kolmesaja euro vahele. Saame steriliseerida täpselt nii palju koeri kui tuleb annetusi ning Pärnu varjupaik peab loomulikult arvestama ka teiste Varjupaikade MTÜ nelja varjupaiga neljajalgsetega. Äsja sai steriliseeritud Viola, hetkel ootab Pärnu varjupaigast sterilisatsiooniraha veebiperemehe programmi kaudu näiteks ka Elfriide (ehk lühemalt Friida). Kui soovite tema kodusaamise protsenti suurendada, siis mõni euro lisaks hetkel kogutud summale ei tee paha. Annetada saab siin: http://veebiperemees.varjupaik.ee/?go=loom&lid=230 Seega tuleb meil kodude osas teha valikuid. On loogiline et valituks osutub pere, kes soovib ja on võimeline tasuma steriliseerimise eest, sest see, et emane koer lahkub varjupaigast suguvõimelisena ongi võimalik vaid tingimusel et pere ta kindlasti steriliseerib. Selline on Varjupaikade MTÜ üks missioon ning seda ka kontrollitakse. Samal ajal kui Mõmmi uues kodus oli ja Nora varjupaigas ringi silkas oli Elfriidel tükk tegu oma kutsikatega, keda nagu juba öeldud sündis kokku kuus - viis poissi ja üks pisike plika. Esimesed nädalad nad muidugi ainult magasid. Elfriide polnud meie peale kunagi kuri. Ka mitte siis kui kutsikaid, kes niuksusid talle lähemale aitasime. Kui esimestel päevadel Elfriidega väljas käisin tegi ta oma hädad ära ja tõmbas kohe taastusravimaja poole tagasi. Emainstinkt lõi temas igal juhul välja. Kutsikad muidugi olid imearmsad ja on seda siiani. Kui nad said umbes kuusteks õppisime me Hettyga neid eristama. Jagasime nad selleks puhuks kaheks, ehk et mõlemad said kolm kutsikat. Hetty oli muidugi kaval ja haaras endale kutsikad, keda polnudki võimalik sassi ajada - tema kaks beeži olid erinevast soost ning no kes see ikka tiigrimustrilist kutsikat teistega sassi ajab. Minu kolm valgekest eristada tundusid alguses küll võimatu ülesanne, kuid loodus sättis ühele neist taha viis varvast, teisele valged täpid esikäppade padjandite alla ning see kes üle jäi - sellest saigi ülejäänu. Umbes sel ajal hakkasid nad kasutama ka koos Elfriidaga boksi õueaedikut. Alguses oli mure et kuidas nad kaldteelt üles saavad ning õhtul pistsime ikka kõik tuppa tagasi, kuid nad tõestasid meile oma visadust ja üsna pea said ise valida kas soovivad olla toas või õues. Uskumatult vapra ja hoolitseva ema Elfriide auks otsustasime neile kõigile mõelda välja E-tähega algavad nimed. Seega saigi neist varjupaiga E-pesakond. Kui nad 11.06 omale esimese vaktsiini ja kiibi said pidid nimed valmis olema. Seega said neist Elvis, Eduard, Ellias, Ervin, Ewert ja printsess Elli. Mida aeg edasi seda rohkem avaldusid nende iseloomujooned. Elvis on kõige sõbralikelavam, kuid teistest veidi pisem, Eduard seevastu natuke kogukam aga tõsisem ja rahulikum. Ellias on silmmärgatavalt suurem valgemapoolsetest, samuti on tema seljal natuke tugevama kontrastiga beež laik. Ta on umbes sama elav kui Elvis. Beeži värvi Ervin tavaliselt kas sööb või magab - ta ei viitsi väga mänguasjade pärast võidelda. Erwin on üks neist kes ehmub iga äkilise liigutuse peale, on natuke õrnahingeline, kuid kaaslaste seas domineeriv. Ja printsess Elli on muidu natuke pirtsakas ja samuti õrn, kuid vendadel end rahumeeli kiusata ei lase. Loovutusaeg on aga käes ja me ei jõudnud neid isegi varjupaiga kodulehele üles panna kui juba kõigil huvilised saabusid. Esimesena lahkus 16.06. Ellias, järgmisel päeval läks printsess Elli ning täna, 20.06. lahkus veel ka Elvis uude koju. Broneeritud on veel ka Eduard, Ewertil ning Ervinil on küll huvilised kuid nende kohta saab veel uurida Pärnu varjupaiga telefoninumbril 52 46 705. Need kutsikad on aga väga kuum 'kaup', seega olukord muutub minutitega ja võib-olla juba selle postituse ilmumise ajaks on huvilised kinnitanud broneeringut. Igal juhul soovin ma veel jagada üht videot mille klipid on filmitud 16.06, umbes pool tundi enne seda kui esimene kutsikas - Ellias - pesakonnaeluga hüvasti jättis. Mõnel hetkel näeb neid ka vahvasti kuuekesi. Video kvaliteet pole kiita, aga et see oleks enam-vähem talutav valige mutrimärgi pealt kõrgem kvaliteet. Ainuke kellel huvilisi pole on vapper emalõvi Elfriide, kes on hinnanguliselt umbes nelja aasta vanune emane koer. Kui keegi teda endale soovib võib juba varjupaika end sättima hakata. Tema igal juhul soovib kõiki inimesi oma olekuga rõõmustada. :)
Isegi kui see on natukene kurb, et meie jääkarubeebid pesast lahkuvad, siis loomulikult on hea meel, et need nunnud ei pea elama varjupaiga elu vaid saavad kohe heale elule. Kõigile E-pesakondlastele vahvat elu! Meile Hetty ja varjupaiga personaliga jäävad teist ainult kõige paremad ja armsamad mälestused. Järgmise postituseni! Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|