Kuna kool lõppes möödunud nädalal juba neljapäeval, oli ilmselge, et reede möödub varjupaigas. See sai kuidagi eriti produktiivne - lisaks sellele, et tegelesin 'enda' koertega said viimne kui üks varjupaiga koer kas jalutada, aedikus möllata või mõlemat. Uskumatult tore päev! Järgnevalt kirjutan n-ö enda hoolealustega tegelemise tähelepanekutest.
Diana: Ta oli uskumatult kontaktialdis. Saime selgeks käskluse istu, proovisime käsklust lama! ja samuti alustasime käsklus oota! ja siia!ga. Tegelikult pole hetkel mu soov talle käsklusi õpetada, ma tahaks praegu võita tema täielik usaldus ning saavutada hea kontakt, mis saab ainult tulla jalutuskäikudest ning aedikus koos aega veetes. Üritan talle selgeks teha mida tohib ja millal tohib (kipub hüppama) ja olla praegu hästi hästi hea, innustav ja kiitev, kõik selleks, et ta hakkaks tajuma nende žestide ja sõnade tähendust, et me saaksime siis ka kuulekust süvendatult proovida. Laupäeval ei saanud me kahjuks midagi teha peale mõningase aedikus hängimise, sest mul ei olnud maiust ega tahtmist külma vihma käes pikalt passida. Härma: Tänu sellele, et Härma oli sageli minul ka Cleidisel jooksuaedikus seltsiline on tekkinud mingit sorti kontakt meie vahel. Näiteks kui lahkusin korraks aedikust, et kontorisse uut noosi tükeldatud viinereid tuua, jäi Härma aedikusse niuksuma ning vaatas ainiti minu poole, oli hullult õnnelik kui naasesin aedikusse. Tal on ka mingid kahtlased hetked, kus ta reaalselt käe tõstmise-lehvitamise-liigutamise peale silmad kinni surub ning maalähedale tardub - kurb tõdemus siit - ilmselt on teda tema varasemas elus löödud. Mängisime kahekesi palli - mina viskasin, tema tõi ja üritasin talle midagi muud ka peale istumise õpetada, aga tema on kahjuks hetkel veel liiga energiline ja liiga all over the place et midagi tajuda, kuigi ilmselt tol konkreetsel hetkel oli see sellest, et ma lihtsalt ei viitsinud temaga jamada. Minu paha. Laupäeval jäi Härma nukralt terveks päevaks aedikusse, sest kahjuks oli kohutav ilm ja ma ei viibinud varjupaigas siseruumides just kaua aega. Liisu: Käisime jalutamas ning silusin teda pikalt-pikalt enne kui boksi tagasi viisin. Mingit erilist kontakti hetkel pole, lihtsalt tolereerime teineteist ning naudime jalutuskäike. Nups: Läksin boksi sisse seekord ja pärast mõningast ümber minu tõmblemist või kramplikult võimalikult kaugel minust istumise vooru tuli Nups Roometi eeskujul mulle täpselt käe alla, et sain teda paitada ja temaga 'vestelda'. Batman: Ise ta juurde ei tulnud, kuid alustas nurrumisega kohe kui sülle võtsin. Sügasin teda kaua-kaua ja tõstsin siis õla peale, kus too alustas minu hõõrumisega ning nurus pai edasi. Laupäevasel päeval kolis Batman koos oma kolme sõbraga taastusravi majast kollasesse majja teiste kassipoegade juurde. Oli näha, et omasid tolereeris, teiste peale sisises, kuid ei läinud kallale. Minu süles tundis end jätkuvalt hästi ja kui tegelesin teistega, siis jälgis mind natuke varjatult kuskilt kaugemalt. :)
0 Comments
|
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|