See kõik juhtus natuke enam kui aasta tagasi. Ühel suvisel päeval avastas loomade hooldaja varjupaiga värava tagant ühe veidra pappkasti koos kirjaga... Oh üllatust! Karbike veel liigutas ka. Kastis tuli välja neli väikest vaprat koerakutsikat koos ühe imeliku kirjaga, kus paluti loomad enda hoole alla võtta, sest nad on pärit kohast, kus neist ei hoolitud. Ei jäänudki muud üle kui koerad varjupaika vastu võtta ja uurida kellega täpselt tegu. Neli tegelast olid ääretult sõbralikud ja seltskondlikud. Oli näha, et tegemist on väikest kasvu koera kutsikatega. Kolm emast ja üks isane. Need neli tegelast seadsid end sisse varjupaiga kontoris ja elasid igapäeva toimetustele hoogsalt kaasa, kuid siiski ei saanud nad päriseks varjupaika elama jääda ja neile tuli hakata kodusid otsima. Kõik neli põngerjat leidsid endale suhteliselt ruttu kodud. Nagu väikest kasvu koerte kutsikate puhul ikka.Tänaseks oleme saanud kolme koera perekonnalt ka tagasisidet ja rõõm oli kuulda, et kõik plikad on õnnelikud, hoitud ja armastatud. Mis sai siis poisist? Kahjuks ei õnnestunud meil poisi perekonnaga ühendust saada ning siinkohal palumegi, et kui peremees või perenaine peaksid juhuslikult meie blogi lugema, siis võivad nad meile julgelt kirjutada, kuidas koerake elab. Meil, varjupaigas, sai poisi nimeks Peedu. Aga asume siis tüdrukute juurde! Pesakonnast kõige kõrgema jala ja hüplevama sammuga oli Pippa. Tema perenaine kirjutab: „Pippa tõime omale koju 30.08.2014 ja võttis ta koheselt oma uue kodu omaks. Omaette ei ole tema tahtnud kunagi olla ja ka magamine üksi ei tule tema puhul kõne allagi. Pippa on alati kaisus kõht taeva poole, pea padjal ja keha teki all. Kui palavaks kisub, siis vahest läheb voodi alla. Pippa teab väga hästi, et kell 9 õhtul on magama minek ja kui endal meelest läinud, siis tema tuletab meelde. Pippa hommikud algavad õues käiguga, kus peab tegema ennem 10 jooksutiiru, kui häda teeb ja siis hommikusöögiks peab olema räim. See tibuke võib meeletult kala süüa ükskõik mis kujul. Ta on ülihea uksekell. Kui Liisu (meie suur õuekoer) ei märka kedagi vahest, siis Pippa kuuleb kõik autod ära, kes maja ees peatuvad ja annab märku. Ükskõik kui kaua oled kodust ära olnud 10 min või 8 h, võtab ta nii rõõmsa tujuga vastu ja kukub kallistama ning lõpetab alles siis, kui temal isu täis. Abikaasa õpetas kallistama ja nüüd muudkui kallistab. Käsu peale ka ilusasti istub ja lamab. Pippa tunnetab ära väga hästi, et tema on meie pere pesamuna ja kasutab ka seda ära, eriti, kui me oma poissi ehk Kittyt (kassipoiss) hellitame, siis trügib nahaalselt vahele ja hakkab kassi sabast naksama. Mõõdult on nad kassiga enam vähem ühte mõõtu. Kohe kindlasti ei meeldi talle, kui me käime küüsi lõikamas, siis on ta eriline äpu. Sipleb kohutavalt, raske kinni hoida, iga lõike pealt piiksub. Kuna ta ei lase küüsi lõigata, siis käime seda tegemas loomaarsti juures, et mitte ise koerale liiga teha. Nüüdseks on ka autosõit meeldima hakanud. Iseloomult on ta ehtne linnapreili nagu need tibid, keda linnavahel liikumas näha. On ülimalt õrnakene, meeldib kohutavalt mürada ja üks suur sabarakk on, pidevalt sabas kaasas. Peame pidevalt jalge ette ja taha vaatama, et peale ei astuks. Karv on ülimalt pehme, siidine ja üliläikiv. Isegi arst ütleb, et ei ole veel nii ilusa kasukaga koera siinkandis näinud. Ta on meil üks pisike printsess. Toob palju rõõmu ja lohutab ka meie last väga hästi halva tuju korral. Saadame Pippale ja tema perekonnale palju rõõmu ja vahvaid seikluseid! ärgmine koeratüdruk on Stefi, kelle perenaine kirjutab: „Võtsin 2014 aastal augustis emase koerakutsika, kelle nimeks panime Stefi. Arvatavasti juunis sai ta 1 aastaseks. Stefi võttis meid esimesel päeval juba omaks. Talle meeldib väga inimeste lähedus. Omapärane on veel see, et ta ei haugu meil, kui siis lapsega mängides väga suures mänguhoos tuleb auh. Teine eripära on tal veel, nimelt on tal nina kaheks ja see teeb temast veel erilisema koera. Nii nagu arvati, ega ta väga suureks ei kasva, ma arvan, et Stefi kaalub ca 3-4 kg mitte rohkem. Ei ole pidanud teda väga palju õpetama, sest ta kuulab väga hästi sõna. Meie peres on veel jänes, kellega talle meeldib mängida, kui jänes puurist väljas on. Meie pere on igati rahul, et Stefi endale saime, ta on igas mõttes eriline.” Olgu ka Stefi ja tema perekonna päevad õnnelikud ja rõõmu täis! Lausa rõõm on lugeda perekondade tagasisidesid, kuidas neil varjupaigast võetud loomaga läheb ning kui hoitud ja armastatud ta ikka on! Ning kolmandaks tüdrukuks on Bibi. Tegelikult varjupaiga rahvas on Bibi seikluste ja tegemistega üldiselt kursis, sest Bibi käib osaliselt ka varjupaigas tööl. Kuid lubamatu on jätta sellise vahva koerakese lugu avalikustamata! Bibi perenaine kirjutab: „Bibi on meie juures elanud nüüd juba natuke üle aasta aja. Juba kutsikast saadik on ta meil elades kokku puutunud mitmete koerte-kasside ja ka muude elukatega ning tänaseks on saanud temast meeletult sõbralik ja seltskondlik koer. Bibi on kergelt pallihoolik ning ta võib palli tundide viisi taga ajada. Samuti on tal energiat mitme koera eest ning kulutame seda natuke ka agility radadel. Pea viimased pool aastat on Bibil seltsiks teine koerapreili, kellega koos mängida ja voodit jagada. Olenemata sellest, et uustulnuk on maja ja mänguasjade perenaine, saavad nad siiski väga hästi läbi. Oleme väga õnnelikud, et Bibi meiega on ning loodan, et ka tema arvab sama.” Palju jaksu ja õnnelikke hetki ka Bibi perele! Loodetavasti on kõik neli koer, kes pappkastis oma varjupaiga teekonda alustama pidid õnneliku, hoitud ja armastatud.
Aitäh headele ja südamlikele perekondadele kes hoolivad ja hoiavad ning annavad varjupaiga koerale võimaluse end tõestada! Aitäh Teile kõigile, et hoolite! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Ronja ei ole tavaline koer, tegemist on ääretult siira ja õnneliku koeraga, kelle minevik ei ole olnud sugugi lihtne. Me keegi ei tea, kui palju pesakondi on ta pidanud oma lühikese elu jooksul ilmale tooma, sest ta on pärit just Kuusalu õudusteloomavabrikust, mille kohta saate lähemalt lugeda siit:
Ronja eesmärk oli selles jubedas paigas toota saksalambakoera laadseid kutsikaid, ei olnud tal elamisväärseid tingimusi, rääkimata toitvast söögist ja puhtast joogiveest, kuid mis sellest enam... see kõik on minevik, sellega on nüüd lõpp ja meie, vabatahtlikud, kui ka varjupaiga personal annab endast kõik, et Ronja ei peaks iial enam meenutama oma minevikku. Koeratüdruk on tubli õppija, kuigi võõrad inimesed on hetkel veel pisut hirmutavad, siis omadega koos aegaveetes tulevad juba suured mängutuurid väga lihtsalt üles. Ronja usalduse võitmine ei ole just kõige raskem ja aeganõudev töö, kuid vajab lihtsalt natuke kannatust. Ronja oskab jalutada väga ilusasti jalutusihmaga, lisaks on ta hakanud ka teisi koeri usaldama. Hetkel on suureks sõbraks tal Pätu, kuigi algus oli küllaltki okkaline, sest Ronja ei tahtnud mitte kuidagi seda suurt plähmerdist enada lähedale lubada. Aga jutud said selgeks räägitud ja nüüd on nad sõbrad, mis sõbrad! Kuulekuskäskluste õppimine on hetkel veel erinevatel põhjustel täitsa alguses, kuid selgeks on saadud käsklus istu. Lisaks ei oska Ronja väga veel mänguasjadega mängida, eelistab ikka elusolendiga tagaajamist või murul püherdamist mängida. :D
Tänaseks on Ronja saanud endale kiibi, vaktsiinid, parasiidi tõrjed, passi ja mis kõige olulisem, nüüd on ta ka steriliseeritud, ei iial enam kutsikaid, ärakasutamist, vabrikuid tema elus. Ta on vaba ja valmis minema uude koju. Roja soovib oma ellu inimest, kellega koos minna vastu talvele, kellega koos vaadata esimest lund hoopis teise pilguga, kellega koos alustada algusest ja tõmmata kriips minevikule. Ronja on umbes kolme aastane koer, kes on kannatanud juba liiga palju, tema soov on olla täisväärtuslik perekonnaliige ja tunda, et ta on armastatud. Kuid sinu kodu on juba neljakäpaliste poolt valutatud ja Ronja ei mahu sinna mitte kuidagi, siis palume me sind, et aitaksid meil Ronja lugu levitada ja leiame talle üheskoos kodu! Kuid kui sinu kodus on ruumi veel küllalt, siis tule Ronjale külla ja vaata, võib-olla on tema just see õige silmarõõm. Aitäh sulle, et aitad! Vabatahtlik Hetty Möödunud suve lõpul saime tänu toredatele fännidele Soomest võimaluse minna nautima Victoria Stilwelli showd Helsingis. Nüüd aga toon ka kõigi teieni kõik nipid ja tarkused, mis showlt kaasa tulid.
Kuid kes Victoria üldse on? Kõige lihtsamalt öeldult: Ühendkuningriigist pärit koeratreener, kes pälvis au ja kuulsuse oma telesarjaga ''Nurjatud koerad'', kus nõustab peresid, kelle koertel on käitumisprobleeme. Sari jooksis ka Eestis Kanal11nes. Tema meetod on positiivse käitumise tunnustamine, mis tähendab, et kui koer teeb mingi sammu või käitub nii kuidas on õige saab ta selle eest palju talle meelepärast kiitust (mängimine, maius, kiitus, mänguasi) ning suure tõenäosusega hakkab koer peagi mõistma, et kui ta teeb seda mida temalt küsid järgneb sellele midagi tema jaoks ülimalt positiivset. Teekond koera treenimiseni positiivselt: Uuri: Selgita välja miks koer teeb seda mida ta teeb. Ei ole võimalik efektiivselt tegeleda koera käitumise parendamise kallal kui ei tea selle põhjuseid. Mõista: Niipea kui saad teada miks, küsi endalt kuidas käitumist saaks parendada? Mida koer vajab selleks et paremini käituda. Selle jaoks on eluliselt oluline oma koera mõista! Õpi: Nuputa kuidas koeraga selgelt suhelda. Kuidas pälvida tema tähelepanu kõige paremini? Motiveeri: Leia see, mida motiveerib Sinu koera ja kasuta seda õpetamise ajal! Motiveerivaks võib olla maius (ikka hea maius, mitte kuiv krõbin), mänguasi, kiitus või mängimine, kuid iga koer on erinev nii et selgita välja mis kõige rohkem koera motiveerib! Ole hea!: Ära löö, karju ega hirmuta koera. Ära toida hirmu veel enama hirmuga. Märka oma koera käitumises seda, mis talle muret valmistab ning aita teda sellest õrnalt ning aega andvalt üle. Vali aeglane tempo: Juhul kui töötad ärevuses loomaga võta tempo kohe hästi aeglaseks. Ole konsentreeritud: Kõik Sinu koera elus peavad olema samal leheküljel ning kasutama samu taktikaid. Kui üks inimene perest lubab koera diivanile ja teine mitte, siis tekib sellest ainult segadust. Ole kannatlik!: Nii nagu ka inimestega, mida suurem probleem, seda kauem võib minna aega, et välja arendada lahendus. Ole järjepidev ning ära anna alla. *Et olla positiivne treener pea silmas, et kiitus järgneb heale/positiivsele käitumisviisile ja kõik mis läheb sinu silmis lörri jääb tähelepanuta - ei mingit halba tagasisisidet koerale, lihtsalt tuim ignoreerimine ja peatselt proovige uuesti. *Kui koeral on hüppamise komme, siis tuleb keerata talle vaikselt lihtsalt selg. Sõnu ega fustratsiooni ära koera peal välja ela. Lihtsalt, keera selg nii pea kui tekib üritus ja ignoreeri. Kiida, kui koer on nelja jalaga maa peal ning tunneb Su vastu rahulikku huvi. *Kui koer on ülimalt elav ja õnnelik kui Sind näeb, siis lihtsalt ära toida seda samasuguse eufooriaga. Ole rahulik ning ignoreeri. Koerad on targad ja nad saavad üsna pea pihta. Seda kuidas käituma peab ütle aga ka külla tulevatele külalistele, sest progress on täpselt nii kiire mida kaugem on tema viimane ülienergiline tervituskogemus. *Koer ei taha Su juurde tulla kui jalutate ilma rihmata? Tee oma käest kiituse etalon! Alusta nii, et pane oma labakäsi koera nina ette. Kui ta seda nuusutab ja koonuga kätt puudutab (koerad on loomupoolest uudishimulikud ja tavaliselt teevad seda), siis kiida ja anna maius. Korda mitmeid kordi ja lisa juurde käsklus puutu! või touch(tatš)! Kui koer hakkab aru saama, et see on alati hea asi, siis muuda positsioone, liiguta labakätt alla ja lase puutuda, siis üles, kõrvale - koer saab maiust siis kui ta labakätt puutub. Siis muuda vahemaid, muuda olustikku. Oluline on, et maius tuleb teisest käest, mitte labakäest mida koeral puutuda tuli. Pärast harjutusperioodi on kasvanud nii Sinu ja koera vaheline kontakt, lisanduvalt teab ta nüüd, et touch! tähendab hiiglama head asja! (Kiitust, mängu, maiust või muud motivaatorit). *Pea meeles, et koerad liputavad saba siis kui nad on õnnelikud, kuid vahel ka siis kui neil on ebamugav! Õpi tundma millal on mis! *Koera jaoks on inimese tempo liiga aeglane! Nii et esimene asi kui küsid, et miks koer normaalselt tirimata ei jaluta võib olla just see! *Koera maha surumine on üks levinumaid võtteid koera nii öelda maha rahustamiseks. Kuid ei, nad tegelikult ei rahune maha. Nad lihtsalt sulguvad enesesse. *Kui koeral on komme näiteks tänaval olevat jalgratturit, koera vms nö jahtiva pilguga vahtida, siis tuleb lihtsalt edasi kõndida. Väga palju näen tänavapildis seda, kuidas koeraga tõmmatakse äärde ja jäädakse seisma. Sellisel juhul Sa lihtsalt ei anna koerale muud tegevust kui oma tundeid koguda ja suunata liikuva või mis tahes objekti vastu. Liikumine lõdvestab koera, annab talle tegevust. Nii et ära jää seisma, vaid möödu häirijast tempokalt ning säilita sisemine rahu. *Koera rahustamisel jälgi, et liigutused mis paitamisel kasutad ei käiks helikiirusel. Muidu kütad koera lihtsalt üles.. *Koer võib ühest kiitusest aga väsida nii et kui kaks päeva järjest on kiituseks olnud juba sama vorst, siis võta kolmandal küpsetatud maks. Või hoopis mänguasi. Või anna maiust, vahepeal mängi ja siis vaid kiitus. Nii ei tea koer kunagi mis teda ees ootab, nii ei tüdine loom koostööst ära - alati on huvitav teada saada mis sealt siis seekord tuleb. Soovitan meetodiga katsetada! On aeganõudvam, aga see kui õnnelikud koerad meetodi katsetamise ajal on olnud teeb kõik sessioonid väga nauditavaks! Show oli meie jaoks hariv ja oleme nüüd taas selles vallas natuke valgustatumad. Märkmeid täiendatud Victoria Stilwelli kodulehe abil. ( http://www.positively.com ) vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|