See kõik juhtus natuke enam kui aasta tagasi. Ühel suvisel päeval avastas loomade hooldaja varjupaiga värava tagant ühe veidra pappkasti koos kirjaga... Oh üllatust! Karbike veel liigutas ka. Kastis tuli välja neli väikest vaprat koerakutsikat koos ühe imeliku kirjaga, kus paluti loomad enda hoole alla võtta, sest nad on pärit kohast, kus neist ei hoolitud. Ei jäänudki muud üle kui koerad varjupaika vastu võtta ja uurida kellega täpselt tegu. Neli tegelast olid ääretult sõbralikud ja seltskondlikud. Oli näha, et tegemist on väikest kasvu koera kutsikatega. Kolm emast ja üks isane. Need neli tegelast seadsid end sisse varjupaiga kontoris ja elasid igapäeva toimetustele hoogsalt kaasa, kuid siiski ei saanud nad päriseks varjupaika elama jääda ja neile tuli hakata kodusid otsima. Kõik neli põngerjat leidsid endale suhteliselt ruttu kodud. Nagu väikest kasvu koerte kutsikate puhul ikka.Tänaseks oleme saanud kolme koera perekonnalt ka tagasisidet ja rõõm oli kuulda, et kõik plikad on õnnelikud, hoitud ja armastatud. Mis sai siis poisist? Kahjuks ei õnnestunud meil poisi perekonnaga ühendust saada ning siinkohal palumegi, et kui peremees või perenaine peaksid juhuslikult meie blogi lugema, siis võivad nad meile julgelt kirjutada, kuidas koerake elab. Meil, varjupaigas, sai poisi nimeks Peedu. Aga asume siis tüdrukute juurde! Pesakonnast kõige kõrgema jala ja hüplevama sammuga oli Pippa. Tema perenaine kirjutab: „Pippa tõime omale koju 30.08.2014 ja võttis ta koheselt oma uue kodu omaks. Omaette ei ole tema tahtnud kunagi olla ja ka magamine üksi ei tule tema puhul kõne allagi. Pippa on alati kaisus kõht taeva poole, pea padjal ja keha teki all. Kui palavaks kisub, siis vahest läheb voodi alla. Pippa teab väga hästi, et kell 9 õhtul on magama minek ja kui endal meelest läinud, siis tema tuletab meelde. Pippa hommikud algavad õues käiguga, kus peab tegema ennem 10 jooksutiiru, kui häda teeb ja siis hommikusöögiks peab olema räim. See tibuke võib meeletult kala süüa ükskõik mis kujul. Ta on ülihea uksekell. Kui Liisu (meie suur õuekoer) ei märka kedagi vahest, siis Pippa kuuleb kõik autod ära, kes maja ees peatuvad ja annab märku. Ükskõik kui kaua oled kodust ära olnud 10 min või 8 h, võtab ta nii rõõmsa tujuga vastu ja kukub kallistama ning lõpetab alles siis, kui temal isu täis. Abikaasa õpetas kallistama ja nüüd muudkui kallistab. Käsu peale ka ilusasti istub ja lamab. Pippa tunnetab ära väga hästi, et tema on meie pere pesamuna ja kasutab ka seda ära, eriti, kui me oma poissi ehk Kittyt (kassipoiss) hellitame, siis trügib nahaalselt vahele ja hakkab kassi sabast naksama. Mõõdult on nad kassiga enam vähem ühte mõõtu. Kohe kindlasti ei meeldi talle, kui me käime küüsi lõikamas, siis on ta eriline äpu. Sipleb kohutavalt, raske kinni hoida, iga lõike pealt piiksub. Kuna ta ei lase küüsi lõigata, siis käime seda tegemas loomaarsti juures, et mitte ise koerale liiga teha. Nüüdseks on ka autosõit meeldima hakanud. Iseloomult on ta ehtne linnapreili nagu need tibid, keda linnavahel liikumas näha. On ülimalt õrnakene, meeldib kohutavalt mürada ja üks suur sabarakk on, pidevalt sabas kaasas. Peame pidevalt jalge ette ja taha vaatama, et peale ei astuks. Karv on ülimalt pehme, siidine ja üliläikiv. Isegi arst ütleb, et ei ole veel nii ilusa kasukaga koera siinkandis näinud. Ta on meil üks pisike printsess. Toob palju rõõmu ja lohutab ka meie last väga hästi halva tuju korral. Saadame Pippale ja tema perekonnale palju rõõmu ja vahvaid seikluseid! ärgmine koeratüdruk on Stefi, kelle perenaine kirjutab: „Võtsin 2014 aastal augustis emase koerakutsika, kelle nimeks panime Stefi. Arvatavasti juunis sai ta 1 aastaseks. Stefi võttis meid esimesel päeval juba omaks. Talle meeldib väga inimeste lähedus. Omapärane on veel see, et ta ei haugu meil, kui siis lapsega mängides väga suures mänguhoos tuleb auh. Teine eripära on tal veel, nimelt on tal nina kaheks ja see teeb temast veel erilisema koera. Nii nagu arvati, ega ta väga suureks ei kasva, ma arvan, et Stefi kaalub ca 3-4 kg mitte rohkem. Ei ole pidanud teda väga palju õpetama, sest ta kuulab väga hästi sõna. Meie peres on veel jänes, kellega talle meeldib mängida, kui jänes puurist väljas on. Meie pere on igati rahul, et Stefi endale saime, ta on igas mõttes eriline.” Olgu ka Stefi ja tema perekonna päevad õnnelikud ja rõõmu täis! Lausa rõõm on lugeda perekondade tagasisidesid, kuidas neil varjupaigast võetud loomaga läheb ning kui hoitud ja armastatud ta ikka on! Ning kolmandaks tüdrukuks on Bibi. Tegelikult varjupaiga rahvas on Bibi seikluste ja tegemistega üldiselt kursis, sest Bibi käib osaliselt ka varjupaigas tööl. Kuid lubamatu on jätta sellise vahva koerakese lugu avalikustamata! Bibi perenaine kirjutab: „Bibi on meie juures elanud nüüd juba natuke üle aasta aja. Juba kutsikast saadik on ta meil elades kokku puutunud mitmete koerte-kasside ja ka muude elukatega ning tänaseks on saanud temast meeletult sõbralik ja seltskondlik koer. Bibi on kergelt pallihoolik ning ta võib palli tundide viisi taga ajada. Samuti on tal energiat mitme koera eest ning kulutame seda natuke ka agility radadel. Pea viimased pool aastat on Bibil seltsiks teine koerapreili, kellega koos mängida ja voodit jagada. Olenemata sellest, et uustulnuk on maja ja mänguasjade perenaine, saavad nad siiski väga hästi läbi. Oleme väga õnnelikud, et Bibi meiega on ning loodan, et ka tema arvab sama.” Palju jaksu ja õnnelikke hetki ka Bibi perele! Loodetavasti on kõik neli koer, kes pappkastis oma varjupaiga teekonda alustama pidid õnneliku, hoitud ja armastatud.
Aitäh headele ja südamlikele perekondadele kes hoolivad ja hoiavad ning annavad varjupaiga koerale võimaluse end tõestada! Aitäh Teile kõigile, et hoolite! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|