Meie esimeseks külastatavaks toitlustusasutuseks osutus Aleksandri Pubi Pärnus, sest teadsime mõlemad, et sinna on koerad kindlapeale lubatud. Väga pikki ettevalmistusi pole meil võimalik selles osas teha, seda näitas ka seekordne külastus enne mida sai koer Fredy, keda soovisime esialgu kaasa võtta, omale uue kodu. Uus kodu on kahtlemata rõõmus sündmus siinkohal! Siiski tuli meil kiirelt leida asendus, sest ei tahtnud enam rohkem külastust edasi lükata. Mõned nädalapäevad tagasi asus varjupaika elama koer Kelly, kes saabus varjupaika omaniku haigestumise tõttu. Meie mõlema esimesed kokkupuuted Kellyga möödusid positiivselt, eks tal energiat ja jõudu jagub, kuid ta on väga koostööaldis ja inimkontakti otsiv. Pikalt ei kaalunud, kuiva 'trenni' ei teinud. Pakkisime end koos Kellyga autosse ja mõtlesime, et jalutame veidi, et ta oleks söögikohas veidi rahulikum. Esimene ohukoht tekkis juba varjupaiga väravatest välja astudes. Nimelt oli samal ajal Reks jooksuaedikus ning Kelly hakkas juba kaugelt rihma otsas tema peale klähvima. Liikusin kiirelt Reksist mööda ja asusime autosse. Sõitsime Aleksandri Pubi parklasse ära, ise võtsime suuna jõe äärde. Kelly oli veidike ähmi täis - autosõit, võõras koht, liiklusemüra, kuid reageeris pidevalt oma nimele ning patsutuste ja kiituse abil rahunes ruttu maha. Küll aga reageeris ta igale möödakõndivale koerale taas klähvides - ja see polnud mänguline, vaid pinges olek stiilis tule-siia-ma-murran-su-maha. See pani muretsema - juhul kui pubis oleks olnud teine koer poleks me saanud ilmselt ka minna. Õnneks sattus sobiv kuupäev esmaspäevale ning pärastlõunale. Lootsime, et tööinimesed ehk pole veel õhtustama jõudnud ning et sellisel päeval pole ka see koht nii populaarne kui nädalavahetustel. Õnneks nii läkski! Natuke nagu Kelly kiusamiseks valisime koha, mis oli küll meie ümbert tühi (meie kõrval oli üks tühi laud), kuid kust käib mööda inimesi, kes oma tellimusi edastada soovivad. Koera nägemisel ei teinud personal teist nägugi, sest koertega on nad ilmselt harjunud. Kellyt pubis olemine tundus et ei häirinud, sest ta küll oli selline veidike ähmis, kuid rahunes üsna ruttu maha ja kohe kindlasti ei tundnud ta end ebamugavalt - kordagi kogu külastuse ajal ei kihelenud ta ukse poole, alguses seisis ja jälgis ümbritsevat. Kelly ei jäänud ka hooleta. Me ei jõudnud ise veel seepeale mõeldagi, rääkimata küsimisest kui juba tõi rõõmsameelne teenindaja Kellyle vett, märkimisväärne oli ka see, et tegu oli koerakausiga pubi enese poolt - kui varem neljajalgsega kuskil käidud on, siis ikka leitakse mõni käepärane anum, kuid see oli tore üllatus, mida tähele panime. Kellyle läks vesi väga asja ette, tunne oli selline nagu poleks päevi juua saanud. :) Et mitte lihtsalt sisse-välja käia ja saada selline tõeline kogemus, selline tavaline tunnine visiit väljas söömisel, tegid ka kahejalgsed oma tellimused ning kontaktne nagu Kelly on, tuli tal tuju patsutusteks ning seda me talle ka jagasime. Tundub, et sel hetkel tööl olnud teenindajale Kelly väga meeldis (või võib-olla ongi Aleksandri Pubil selline komme), sest meie tellimuste lauda jõudmisel sai ka Kelly taldriku peal tükkideks lõigatud viinereid. Viisakalt küsis ka enne taldriku Kellyle ette panemist, et kas talle ikka tohib viinereid anda ja tundub, et Kellyle väga maitsesid, sest mul oli kaamera parasjagu käes, kuid jõudsin jaole siis kui taldrik oli juba tühjaks söödud ja ka üle limpsitud. :) Lauakombed on Kellyl olemas, kuid neid tuleb veidi treenida. Kohe kindlasti ei surunud ta hullumeelselt end peale, kuid andis teada, et ta teab ikka väga hästi et taldrikutel on maitsev toit ning et ka tema soovib sellest osa saada. Mingi hetk ta veidike vist pettus meis ja võttis põrandal lamamisasendis koha sisse. Tõusis püsti kui uus inimene pubisse saabus ja oli neist väga huvitatud, kuid kuulas kenasti sõna kui me teda piirasime. Lahkusime väga hea tujuga, minul mõtteid kohe kuidas Kellyt teiste koertega klappima saada. Kuna mõlemal aega oli, võttis Hetty kodust Mäxi ning katsetamine võis alata. Nagu ikka, siis esimene kokkupõrge oli hirmus vali ja alfaemane. Kuid pärast teineteise nuusutamist lõppes klähvimine täielikult ning saime mõnusalt ühist jalutuskäiku pidada. Paar korda vahetusid Mäxi ja Kelly vahel pingelised pilgud, kuid ei olnud mingit liigtirimist või pidevat närvisolekut, aksepteeris hästi seda, et Mäx on ka läheduses ja jalutab meiega kaasa. Otsisin Kellyga ühel hetkel prügikasti ja Mäx ja Hetty liikusid teises suunas edasi, tagasi kõndides silmas Kelly Mäxi justkui esimest korda ja hakkas korraks taas haukuma. Lähenedes sai aru, et oot, see tuttav poiss ja jalutuskäik läks rahus edasi. Päris kokku lasta me neid ei julgenud, st varjupaiga jooksuaedikus - selleks kindlasti veel vara, Kelly peab taastama oma enesekindluse ning peame veel distantsilt Mäxiga harjuma, kuid õnneks läks kokkuvõttes selle tutvumisega paremini kui olin lootnud - ka teistest koertest möödudes suutsin Kelly tähelepanu endale võita ning kuna ta väga naudib kiitust ja inimtähelepanu, siis oli täiesti võimalik temaga koertega aedadest nii mööduda, et mina patsutasin, Kelly liputas saba ja nautis. Kindlasti on see miski, mille kallal peame töötama, sest see on midagi veidi muud kui tavapärane klähvimine - see rünnakustiil paneb mind lihtsalt veidi muretsema, sest enamus hoolealuseid on tavaliselt ikka alguses huvitatud nuusutamisest ja siis kui miski on mõru läheb kismaks, kuid tema reageerib kohe teatud tungiga. Õnneks on näha, et see on parandatav ja õnneks on olemas selline superkoer Mäx, kelle abil on seda hea teha - Mäx saab väga paljude koertega läbi ja seoses agility ning varjupaigas käimisega on tal paljude erinevate koertega läbisaamise kogemus juba olemas. Mäx suhtuski Kellysse nii nagu aaah jälle mõni naga mulle õpetada toodud. :) Kokkuvõte:
Pubi koerasõbralikkus väga kõrgel tasemel, tõesti, muljetavaldav! Suhtumine meisse oli hea, rõõmsal meelel tervitati meid kõiki. Väga tore oli et kiirelt organiseeriti koerale veekauss ning üllatusena pakuti ka viinereid. Pubides on tavapäraselt ikka veidi valjem ja rajuma sisuga muusika, kuid väga mõistlik helivaljus saatis meie külastust. Õhkkond oli mõnus, ohtlikke olukordi ei tekkinud. Kelly on kahtlemata sotsiaalne koer, kellega võib täiesti selliseid asutusi ka edaspidi külastada lootes et seal ei ole teisi koeri või suuri masse - ta on lihtsalt väga uudishimulik ning me alles hakkame, saanud alles teada, tema koertele agressiivselt reageerimist parandama. Meil on hea meel, et meie esimene kohvikukülastus niivõrd positiivse mulje jättis! Hinnang koerasõbralikkusele ja külastusele 10/10! Siiski soovitame oma koertega lugejatel valida külastuseks sobilik aeg - nädalalõpud ja ilmselt ka hilisemad ajad võib Aleksandris olla palju rohkem möllu ja seepärast ei ole ehk te kogemus nii hea kui meie oma oli. :) Aleksandri Pubi asub Pärnus, aadressil Vana-Rääma 8. Uudistada saate: http://www.aleksandripub.ee/ ning Facebookis: https://www.facebook.com/aleksandripub/?fref=ts Küsimus ka meie lugejatele: milliseid kohvikuid/toitlustuskohti soovite, et me Pärnus koertega külastaksime? :) vabatahtlikud Hetty ja Hanna
0 Comments
|
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|