Ega siis Hugo lahkumisega varjupaiga elu otsa ei lõpe, absoluutselt mitte. Korraks tunnen iga oma hoolealuse lahkumisega sellist teatud tunnetesegu - natuke kurb, natuke rõõmus, aga samas ka uhkust et minu töö ja vaev on viinud õnneliku lõpuni. Eile õhtul pärast seda kui sai pikalt igasugu varjupaiga pilte sirvitud, HettyHanna Facebooki fännilehe postitusi korrastatud, videoid vaadatud, tekkis selline tuline tuhin ja tahtmine uuesti taas alustada ja seda ma loomulikult ka teen. Uued hoolealused on välja valitud ja ilmselt saavad nendeks Simona, Rocco ja Rocky. Tunne mis nendega tegeledes valdas on täpselt selline nagu pärast Cleidist alustades - jälle nullist, peaaegu mitte mingisuguse kontaktita. Kui Cleidisega alustasin, siis ma ei teadnud ise tõesti mitte midagi. Üritasin kõigepealt talle end meeldivaks teha ja väga pikka aega ei õpetanud ma talle midagi. Kui saime headeks sõpradeks hakkasin teda istuma õpetama ning üsna pea lisandus käsklus lama!, varsti ka oota! ja siia!. Need käsklused on siiani mu põhivara, mille selgeksõpetamisega näen iga oma hoolealusega vaeva. Kui sealt tuleb ka kõrvalkõnd, kõrvale tulemine ja kohale saatmine, siis olen ma loomulikult täielikult õnnestunud. Cleiduga nii juhtus. Nojah, meil oli 2 aastat ja 2 kuud kah.. Lisaks oli tegu väga terase, koostööhimulise ja motiveeritava koeraga. Cleidise ajast on jäänud terminid nagu ''Cleidumägi'', mis märgistab üht kindlat küngast ja kui ma ütlen et jalutan Cleidumäe poole, siis vähemasti Hetty saab aru kuhu mind vajadusel otsima tulla kui mind vaja on ja mul telefoni kaasas pole või kui ma kahtlaselt pikka aega ära olen. Teine termin on ''Cleidusündroom'', mis tähistab kõiki neid koeri, kes oma boksis käituvad kui põrgukoerad ja lõugavad võõraste, kuid boksiväliselt on igati sõbralikud kõigi vastu. Muidugi kui Cleidisele inimene kes ta jalutama viis ei meeldinud, siis näris ta rihma lõhki ja jooksis varjupaika. Minuga ei teinud ta seda kunagi. Kuukese jõudsin tegeleda ka veel Dianaga, aga selle ajaga tekkis meil õrn kontakt ja kuu all mõtlen nelja nädalavahetust ehk kaheksat päeva ehk väga kokkupressituna kaheksat tundi. Ta oli selline malbe ja ta eelkõige kuuletus, sest tahtis mulle meele järele olla. Hugo oligi sisuliselt järgmine nii öelda põhikoer, sest saabus juba uus Luitejooks ja oli kedagi partneriks vaja. Alguses ei osanud Hugo rihma otsas jalutadagi, viskus väikesemagi tõmbamise peale maha ja praktiliselt roomas edasi. Sellest sai ta aga ruttu üle ja siis sai ka korralikult temaga kontaktharjutusi tehtud ning niisama koos aega veedetud. Käisime ka sotsialiseerumise trennis, kus õppisin jälle nii-nii palju. Hugot õpetasin korralikult käskluse peale istuma 5 päeva, umbes 15-minutiline seanss korraga. Tõesti oli korraks tunne, et ta ei saagi asja selgeks, aga jällegi vaja kannatust ja järjepidevust, ka vana koer õpib trikke - või noh ka keskealine. Hugo oli selline hästi hellitusi vajav koer. Küll tonksas peaga küll käpaga kui korraks sügamise järele jätsin.. Temast sai lõpuks väga mõnus jalutuspartner ja rahulik perekoer. Vahvasse tallu ta elama läkski. Nüüd on mul siis kolm uut koera ja nagu alati on üks neist nö põhikoer. Kuigi alguses soovisin et see oleks Rocco, siis ei kujunes selleks märkamatult Simona, kes on eelistatud seisundis peamiselt sellepärast, et ta saab Mäxiga läbi, et ta on noor ja seetõttu lihtsamini koolitavam ja Rocco on kannatamatu, tal on igale poole jube kiire. Kui miski tema jaoks liiga kaua aega võtab, siis ta hakkab haukuma. Käsklus istu oli tal juba selge. Teda motiveerib pigem mänguasi kui maius ja kohe kui ta tüdib blokeerib ta mind täiesti. Simona on selline väheke tita alles. Kepsutab alatasa Mäxiga kaasa ja on väga mõjutatav. Nagu minu koertel ikka on neil ka hüppamiskomme küljes. Kuigi Match Showl oli Simona minuga kaasas, siis näitusel me ei osalenud sest kontakt polnud selleks ajaks veel piisav. Päev enne showd saabus aga läbimurre ja ma tundsin et ta peab mind juba kergelt rohkem omaks. Siiski ei olnud asi nii kindel et näituseringi minna. Harjutame veel!
Nüüd aga tuleb varjupaigandusse väikene paus. Eeldatavasti on järgmine varjupaiga päev 27. september ehk alles kahe nädala pärast. Kurb, aga koolis peab ka käima. Hanna
0 Comments
193 päeva ootamist on läbi! Mu kallis HUGO sõitis täna ära uude koju! Selle aasta valentinipäeval Papsaarest leitud suur musta värvi koer, kelle varjupaigas hunt Hugoks ristisime oli nende päevade jooksul minu Luitejooks 2014 ja sadade teistegi jalutuskäikude partner. Loomulikult tekkis unustamatu kontakt, hea koostöö ja kiindumus, kuid mul on siiski superhea meel, et tal päris oma inimesed ja maalapike on. Kõike kõige paremat mu kullakallile Hugole ja tema uutele omanikele! Jääd mulle alatiseks meelde! vabatahtlik Hanna
(foto: Kristhel Vaht) Vähem kui nädal aega tagasi klappisid ajad nii minul, Hettyl kui meie vabatahtlikust fotograafil Kristhelil ning sõitsimegi viiekesi Valgeranda pildistama. Õhtu oli meie õnneks sekka vihmastele vägagi päikseline, kuid ei puudunud sõber tuul, mis tegi isegi silmade lahti hoidmise raskeks. Sellegipoolest võtsid pildid (eriti Hetty emotsioonist kriiskavad masterpiece'id) hingetuks, oleme Kristhelile tuhat tänu võlgu ja meie veebileht siin ja Facebookis on uuendatud fotodega. Et me pole kadedad jagame ilu ka siin blogis. Mõned jätame ainult endale vaatamiseks ka! Järgmiste kordadeni!
Hanna Mõned koerad jäävad paraku pikemalt varjupaika pidama kui teised. Tavaliselt määrab selle, kui kiiresti koer kodu saab see, kui ruttu saavutatakse võõraga esmakontakt. Kes ikka aedikus külastajate peale kirglikult lõugab selle kohta edasi ei uurita ka. Väga määrav on ka koera vanus. Eelistatakse ikka kutsikaid ja noori koeri ’’sest neid saab ju oma käe järgi õpetada’’. Veel üks sage tegur millega koeri mõõdetakse on välimus. Eelistatud seisundis on ikka nood nunnud, väikest ja keskmist kasvu koerad, lihtsalt lähevad ka need üksikud tõukoerad, kes meile ühel või teisel põhjusel saabuvad. Hugo on praeguseks hetkeks viibinud varjupaigas umbes neli kuud. Ta saabus 2014 veebruar. See ei ole üldsegi mitte pikk aeg võrreldes kaheksa aastat varjupaigas olnud Sämmiga, kaks aastat varjupaigas olnud Sulli ja Liiga või näiteks ka Mäxiga, kes on juba aastajagu varjupaigas konutanud. Ajalugu näitab, et ka need koerad, kes kauem varjupaigas on saavad ikkagi mingi aeg uue kodu. Nii juhtus näiteks ka endiste asukate Haiti, Remuse, Bima ja minu lemmiku Cleidisega. Nende puhul on imetabane see, et tuldi otsima just neid koeri. Seega oldi endale eelnevalt selgeks tehtud, et kontakti saavutamine ühe korraga ei pruugi üldse õnnestuda. Selliste õnnelike lugude pärast on meil usku sellesse, et mingi hetk saavad endale kodu ka natuke probleemsemad. Muidugi meie jaoks nad probleemsed pole, sest meiega aega veetes on nad täpselt nemad ise – sa vaatad neid ja mõtled, et miks nii võrratu koer peab nii kaua kodutuna ootama. Kui Hugo meile saabus oli ta koheselt kõigiga igati sõbralik. Mina isiklikult küll arvasin, et Papsaarest, Audru vallast autode vahel seiklev koer on lihtsalt valel ajal vales kohas ja talle tullakse järgi, kuid nii ei läinud. Pärast 14 päeva varjupaigas saigi temast varjupaiga hunt Hugo. Selle nime panin talle mina inspireerituna sellest kuidas teised teda hundiks kutsusid. ’’Hunt’’ või ’’Hundu’’ pole aga minu meelest mingi nimi, sestap ongi Hugo just Hugo. Esimesena võtsin ta boksist välja ilmselt mina. Ta ei osanud üldse rihma otsas jalutada. Keeras end külili maha ja tegi vinguvaid hääli, jäi iga kolme meetri tagant seisma ja kordas tegevust. Kurjust selles kõiges polnud, lihtsalt oskamatus käituda. Kuidagi suutsin teda tagant utsitada ja kuigi esimene käik oli konarlik, siis see ei jäänud viimaseks ürituseks. Järgmisel korral oli siis kas keegi teda vahepeal jalutanud või käis tal lihtsalt klõks peas ära – vingerdamisest polnud juttugi, pigem oli probleem rõõmuhüplemisega. Rõõmuga kirjutasin Rekkurescuele, kelle tandemist tekkis talle ka huviline, et Hugo on sõbralik kõigi ja kõigega, sest proovisin teda koos Donnaga jooksuaedikus.. Alguses ma temaga suurt ei tegelenud. Ta tundus olenemata keskealisusest täpselt selline nunnu koer, kes kohe endale uue omaniku saab. Kui Hugo tagumistesse boksidesse koliti toimus aga tema käitumises muutus. Ilmselt hakkas ta varjupaika uueks koduks pidama ja tekkis kaitseinstinkt – nii sai igati armsast sabaliputajast uute külastajate saabudes Baskervillede koer. Kui juhataja esimesest sellisest juhtumist mulle teatas ei suutnud ma uskuda, kuid üsna pea sain oma silmaga näha kuidas ta võõraste saabudes käitus nagu põrgukoer. Koerte Luitekross 2014 liikus lähemale ja mul ei olnud partnerit. Eelmisel aastal polnud küsimustki – loomulikult mu parim sõber Cleidis, kuid sel aastal koerad tulid ja läksid, kes olid veel vabad olid käitumisprobleemidega või liiga arad et sellisesse keskkonda minna, mõned olid liiga noored – võistluse reglemendist sai välja lugeda, et alla aastaseid võistlema ei võeta. Tundus nagu minu jaoks polegi sel aastal koera, kuid siis loovutas juhataja mulle enda väljavalitu – Hugo. Hakkasin kohe kontakti kallal tegelema. Käisime jalutamas ja aedikus mängimas, üritasin talle õpetada käsklust ''istu'', aga ta ei viitsinud üldse vaeva näha. Algus nagu ikka on selline, et koer ei saa aru, et mina tema händler olen ja ta võtab kõiki keda teab võrdsena. Transport sinna ja tagasi toimus Hetty autos ja selleks, et see võimalik oleks pidid minu Hugo ja Hetty Tuusja omavahel teatud piirini ikka läbi saama, vähemalt tolereerima teineteise olemasolu. Käisime Hetty ja Tuusjaga koos jalutamas, kõik justkui laabus. Kuna Hetty ja Tuusja olid huvitatud sotsialiseerumise trennist, siis lõime me ka kampa. 27.03.2014 toimus esimene minek ja oi kui palju ma sealt ise õppisin. Kindlasti rohkem kui Hugo, kuigi tema käitumisel midagi viga polnudki. Ta oli küll üsna ärev ja ebakindel, kuid jättis oma rõõmuhüpped ukse taha ja kõndis kenasti kõrval nagu kord oli. Mõnel hetkel pistis ta vaikselt niuksuma, kuid treener selle peale soovitas mul teda rohkem tagant utsitada. Hugo läkski reipamaks. Põrusime ainult viimase harjutusega kui Hugo kutsumise peale minu juurde ei tulnud vaid tšillis rahulikult treenerile otsa vaadates suvalises suunas. See häiris mind väga, aga ma ei saanud ka midagi eeldada neljast eelnevast tegelemistunnist. Hakkasin veel intensiivsemalt meie kontakti üles ehitama. Selle käiguga selgus ka see, et Hugole autos ei meeldi. Ta vingus pagasiruumis nagu siga aia vahel ja seepärast vahetasid Tuusja ja Hugo autos kohad. Siis oli asi rahulik. Rohkem saab esimesest sotsialiseerumise trennist lugeda selles blogipostituses siin. Pärast trenni üritasin ma Hugoga veel rohkem tegeleda, võtsin appi kontaktharjutused kuulekuskoolituse päevilt ja samuti üritasime Tuusjat ja Hugot aedikusse koos jooksma lasta, sest rihma otsas neil kokkupuude klappis. Alguses oli kõik korras - klapitamine näeb ette, et kohe kui koer tuleb või vaatab su poole tuleb ära pöörata ja minema kõndida, sest muidu võib koer muutuda kaitsvaks omaniku suhtes. Esimesed minutid ei juhtunud midagi ja meil oli hea meel, kuid siis tegi Hetty vea, kõndis et kraavist palli tuua ja Hugo ei jätnud võimalust kasutamata, jooksisHetty poole ja kui Hugo Tuusjast Hetty poole joostes mööduma hakkas haaras Tuusja tal kratist kinni ja nahutas. Midagi hullu ei juhtunud, saime kohe koerad lahutatud ja pikka viha ei pidanud kumbki, sest rihma otsas taas kõik, ka lähim kontakt klappis ning kui me 10.04. uuesti sotsialiseeruma läksime, siis polnud autos ka pingeid. Lihtsalt rihmastamata kokku neid enam ei lasknud. Kahe trenni kokkuvõtteks võis öelda, et Hugo laseb end vabalt nuusutada ja huvitub teistest koertest ise ka, kuid see kas ja kellega ta klapib on valikuline. Näiteks hetkel ei salli ta pelglikku Arabellat, kuid Mäxi peale liputab saba ja tahab mängida.. Kaks sotsialiseerumise trenni olid toredad ja jäid meile viimasteks, sest ajad enam ei klappinud ja tasuta korrad tuli ära kasutada just teatud aja jooksul. Kontakt kahe kohtumise vahel oli veidi arenenud, sest Hugo tuli juba 70% vahemaast kutsumise peale üksi minu juurde. Õppisime tohutult ja rakendame teadmisi praegugi teiste hoolealuste peal. Edasi Luitekrossini polnudki muud teha kui kontakti tugevdada. Selleks käisime pikkadel jalutuskäikudel, möllasime koos jooksuaedikus ja võtsin Hugo kaasa ka näiteks siis kui sorteerisin kaelarihmasid. Natuke on tal kombeks küll vinguda, aga lamas rahulikult kuniks oma tegevused lõpetasin. Varsti saabuski Luitekrossi päev. Tundsin end Hugoga üsna kindlalt, kuid teadsin et võib üllatusi tulla ja et pean teda rohkem kontrollima kui möödunud aastal Cleidist. Mina seda ei näinud, sest me polnud nägudega kohakuti, kuid Hetty ja Sirje ütlesid, et Hugo näitas hambaid iga koera peale kes lähedale tuli. Tugevdasin kontrolli. Stardikoridoris ta korra lõugas ühe teise koera peale ja kui korrale kutsusin hakkas lolli mängima ja viskas vingudes pikali. Ülejäänud osa krossist laabus hästi, sest rajal me ei konkureerinud kellegagi ja saime kenasti jalutatud selle viis künkalist kilomeetrit. Alguses vedas tema mind, lõpus lükkasin teda lausa tagant. Pärast läbimist ei viitsinud ta enam aga kellegi peale reageerida ja varjupaika sõit möödus magades, pea mu süles. Pärast Luitekrossi avastasin et Hugo ongi mu südame võitnud ja igatahes töötan siiani tema kallal edasi. Hugole on iga varjupaiga käiguga broneeritud kindel aeg kus me siis kas jalutame, mängime ja õpime jooksuaedikus või ta lihtsalt istub mu kõrval ja vaatab kuidas ma midagi muud teen. Meie kontakt on tänaseks VÄGA tugev. Lausa selline et võin ta rahumeeli jalutuskäikude ajal varjupaiga taha tihnikusse rihmast lahti lasta, samuti ei kasuta ma tema puhul rihma kui teda boksist võtan. Hugo tuleb ise, ei lähe teisi koeri norima ja jookseb pärast mõngingat nuuskimist ise jooksuaedikusse. Mul jääb üle vaid värav kinni lükata. Ühe korra jalutuskäigu ajal nägi ta kas siis mingit looma või kassi (varjupaik asub prügimäe kõrval, millel on mõned kasskülastajad) ning põgenes varjupaika tagasi, kuid ülejäänud korrad on sujunud ja mul ei jäägi muud üle kui seda rada jätkata, teda kiita ja premeerida maiusega. Ta kuuletub ja peab minust lugu. Mina temast ka. Olen üritanud teda ka käsklustele alluma õpetada. Selge on käsklus istu! ja käsklus oota! on sellel maal, et ta saab aru, kuid üle viie sammu rahulikult ma hetkel kaugemale minna ei saa. Käsklus siia! on aga selge ja toimib eriti hästi kui käes on maius või jalutusrihm ;) Ta ei ole küll teab mis terava taibuga, kuid ta on püüdlik ja mina püüan seda enam. Pärast istu!, siia! ja oota! käskluste selgeks saamist tundub küll et aega läheb aga asja saab. Vana koer õpib trikke küll. Näiteks ka poomi ületamine pole Hugo jaoks mingi probleem. Maikuus hakkas Hugot kimbutama ta hullumeelne kasukas. Ta nägi sellega väga kole välja ja ma kammisin ta seljast iga kord hullumeelse koguse talvekarva ära. Maikuus jäi ka aega varjupaigas vähemaks, kuid kui õnnestus kuskilt näpistada, siis möödus see ikka ja jälle varjupaigas. Käisin näiteks Hugoga jõe ääres jalutamas. Samuti taas varjupaiga taga tihnikus, rihmastamata olekus ja koos Hettyga. Kõik mis ma Hugo kohta veel oskan öelda on see, et ta on suurepärane. Natuke tagasihoidlik uutes olukordades ja uute inimestega, kuid väljaspool boksi pole võõraste inimestega probleeme olnud. Ta armastab üle kõige inimkontakti. Koerte suhtes nagu mainitud on valiv. Tal on siiani vastik komme hüpelda, kuid ma keelan teda peaaegu iga kord. Takistus ongi see peaaegu, sest vahepeal ma kas enam ei jõua või vahepeal ta tuleb lihtsalt nii armsal hetkel et ma ei tihka keelata. Seda muidugi tegelikult lubada ei tohi ja ma tean seda. Võrreldes algusega on tal muidugi kordades paremad kombed. Rihma otsas jalutab ta ülihästi. Ei tiri ega tormle, rihma ei näri ja samastub inimese tempoga. Kui ma ta kontorisse erakorraliselt üksida jätsin umbes kümneks minutiks, siis arvasin et pärast ootab mind ees segasummasuvila, aga vastupidiselt minu arvamusele istus Hugo keset kontorit ja ootas rahulikult ära. Samamoodi siis kui ta aedikusse panen. Kui oma tiirud tehtud lamab ta värava ette maha ja jälgib mida mina või teised teevad. Minu meelest sobiks ta kõige paremini elama inimestega, kes on nii öelda elus maha rahunenud ja kes on piisava aja kodus. Ta sobiks hästi vahvaks talu- ja õuekoeraks. Hugole on teostatud kõik meditsiinilised protseduurid. Ta on kastreeritud, kiibitud, vaktsineeritud, kirbu ja ussivaba ning tal on pass. Nüüd ta ainult ootab, et tuleks keegi kes teda endale soovib. Keegi kes viitsib paar korda ikka kohal käia ka ja kontakti ehitada. Videod kus on näha ka Hugot: Kui keegi nüüd leiab, et soovib Hugole kodu pakkuda, siis ootame Teid Pärnu varjupaika külastusaegadel, mis on teisipäevast reedeni 12-17 ning nädalavahetustel 12-14. Kui on lisaküsimusi, siis ootame neid blogipostituse kommentaaridesse, 'Hetty ja Hanna Pärnu varjupaigas' Facebooki fännilehe postkasti ning samuti varjupaiga telefonil 5246705. Hugo ootab!
vabatahtlik Hanna Ka sel aastal osalesime Pärnus toimuval Grillfestil. Võrreldes eelmise aastaga oli meie laua juures tegemist tibake rohkem. Eesmärk, miks me sinna üldse läksime, oli koguda Pärnu kodutute loomade varjupaiga uue koeramaja ehitamise jaoks raha, kuna vana on juba tõeliselt väsinud ja oma aja ära elanud. Mina olin mõlemad päevad kohal ja tegemist jagus hulgaliselt. Suureks seltsiliseks ja pilgupüüdjaks oli ka varjupaiga elanik pisike taks Brenda, kes juba täna oma uude koju sõidab. Kohapeal aga toimus heategevuslikloterii, kus oli võimalik võita huvitavaid auhindu. Lisaks tegi Purina meile vahva sudoku mängu. See nägi välja nagu tavaline sudoku, kuid numbrite asemel olid pildid varjupaiga kassidest ja koertest. Huvilisi oli palju ja inimesed võtsid hea meelega osa nii loteriist kui ka sudokust. Lisaks tunti huvi varjupaiga loomade ja üldse sealsete olude vastu. Kogu meie jutu ja olemise taustaks mängis vahva ja meeleolukas video osadest varjupaiga hoolealustest. Visake ka ise pilk peale! Arvan, et need kaks päeva võib lugeda täitsa edukaks. Kuid üritusi on tulemas veelgi. Nimelt toimub Port Artur II aatriumis 14. juunil heategevuslik kunstioksjon, kus toimub samuti erinevaid mänge ja muid tegevusi. Kõigil kellel on kasvõi natuke aega siis soovitan soojalt sealt samuti läbi hüpata, isegi siis kui eriline kunsti fänn ei ole. Rohkem infot leiate siit: https://www.facebook.com/events/784830058207558/?fref=ts Ja mis veel! Otsustasime Hannaga, kes kogu päeva oli veetnud loovkirjutamise õpitoas, et teeme toredale laupäevale veel toredama lõpu. Seadsime sammud varjupaiga poole ja haarasime endaga kaasa Hugo ja Mäxi. Natuke aega klapitasime varjupaiga ees suhteid ja siis tuli juba aeg autosse hüpata ja teele asuda. Minu suureks üllatuseks on Mäx ideaalne koer, kes autos sõidab. Ta hüppas vabatahtlikult autosse ja püsis seal ideaalselt. Pagasiruumis oli tal küllalt ruumi keerata ja pöörata. Nii ta sai kõigile mööduvatele autodele keelt näidata ja muidu muhe sell olla. Ka Hugo pidas enda tublisti üleval. Koos Hannaga tagaistmel laiutades veeres tee nii kiiresti, et silm ei jõudnud pilkudagi. Nii olimegi Reiu randa kenasti kohale jõudnud. Mäx oli energiat täis ja ta oleks hea meelega kogu ranna liivast tühjaks jooksnud ja veest kõik vetikad kinni püüdnud, kuid tema õnnetuseks ei jagunud minul nii palju energiat, kuid ehk mõni teine kord. Kuid Hugo käitus tõeliselt rahulikult ja jälgis igat Hanna liigutust, et ta millestki ometi ilma ei jääks. Kõige suurem üllatus üldse oli see, et kui Hugo tavaliselt kõikide koerte peale (v.a Tuusja ja Donna) on hambaid näitama hakanud, siis Mäx talle meeldis. Tegi seal mitmeid kordi Mäxi tuuride peale ka ise mängulisi samme. Peale jalutuskäiku ja vees sulistamist panime teki maha ja pidasime pisikese pikniku. Kui Hugo võttis sisse mõnusa puhke asendi, siis Mäx otsustas edasi tuuseldada ja oma märg ja niigi liivane kasukas veel liivasemaks püherdada. Ja ega ka siis veel rahu ei saanud, edasi tuli jälgida vees sulistavat taksikoera ja jooksvaid lapsi. Videoklipp Mäxist: Edasi jõudis meie teekond Pärnu jõe äärde, kus said koerad taas vees sulistada ja mõnusalt ringi rahmeldada. Peale jalutuskäiku tuligi sammud varjupaika seda, kuna varjupaiga juhataja helistas ja teatas, et taas on ta uute kassipoegadega teel varjupika ja tal läheb meile laenatud võtit vaja.
Selliste seiklustega kulges siis see nädalavahetus ja nüüd tuleb hakata valmistuma töiseks töönädalaks ja viimasteks eksamiteks. Hetty Ülikool! On kõige lihtsam vastus sellele küsimus, sest tõsimeeli kohusetunne pani meid mõlemat kodus eksamiteks õppima ning süütunne õppimise ees pitsitas ka siis kui mõned tunnid vahelduseks taas varjupaigas veetsime. Õnneks sai nüüd vähemalt minul kool peaaegu et läbi, mis tähendab alati rohkem varjupaiga aega, positused sagenevad ning meil on üks supermõte kuidas meie tegevust veel paremini jäädvustada ja teieni tuua. Sellest pikemalt siis kui otsa lahti saame. :) Piltide kaustadest on näha et üks 'suurem' käik oli meil Hettyga 12.05 kui sai korralik fotosessioon tehtud koos Tuusja ja Hugoga. Lisaks soovis Simona Hettyl ajud ära süüa: Eelmisel nädalavahetusel, 17 ja 18 mai olime Hettyga ka valves, mis tähendas et erilisi rännakuid ei saanud kumbki ette võtta, sest igal hetkel võis tulla väljakutse. Sellegipoolest tegelesin ma Hugoga, kes on tänaseks lihtsalt NII tubli ja kontaktne, et lasen ta rihmastamata boksist välja ja ta jookseb mulle järele. Teda ei huvita ei kõrvalboksi Hubert või territooriumil viibivad inimesed - teda huvitab ainult mina. Varjupaiga taga metsas jalutab ta samuti ilma rihmata, saabub kutsumise peale ja jälgib pidevalt kus ma olen ja ega ma taas talle vimkat ei viska ja teises suunas jookse. Mul on niiiii hea meel, et Hugo selline on! Temaga tegelemine on lust ja lillepidu (kui nüüd vaid ta metsiku kasuka 100% kammitud saaks). Jäime varjupaika ka pärast töötajate lahkumist, sest loomade paljususe tõttu on lihtsalt NII palju teha - kutsikaid nunnutada, kasse pildistada ja traksidega terroriseerida ning jalutada neid koeri kes päeval ei saanud. Mingil hetkel tuli väljakutse: Steffani pitsarestoranis on tuttpüti perekond, mis segab töötajaid ja kliente ning korvab paanikat. Keegi teine juhtumiga tegeleda ei soovi ja tungivalt palutakse meid sellega tegelema. CHALLENGE ACCEPTED! Pärast mõnesekundilist pihkuhirnumist tärkas meis mõlemis adrenaliinialge, võtsime enam-vähem kõik mis vaja võiks minna - transportboksist ja kahvast seemisnahksete kinnasteni. Meil polnud aimugi kuidas neid kinni püüda, aga see tegigi asja nii huvitavaks. Terve tee püsis ootusärevus. Kui olime kohale jõudnud selgus, et keegi oli juba kohal käinud, linnud karbiga kinni püüdnud ja minema toimetanud... Ausõna me olime nördinud, sest olime mõelnud autosõidu ajal juba nii palju teooriaid kuidas see olukord välja võiks näha ja lõppeda. Kokkuvõttes ja kaine inimese pilgu läbi läks ju ikkagi hästi, aga me oleks hea meelega seal ise käputanud. :) Pärnu Postimehest selgus hiljem, et tegu hoopis kosklaperega... Möödunud reede oli hullumeelne päev. Mõtlesin et võtan esimesena Hugo et jõuaks temaga tegeleda. Käisime siis varjupaiga taga 'metsas' rihmastamata jalutamas, Hetty oli ka. Hugo ei ole veel minu usaldust kuritarvitanud. Ta naaseb koheselt kui kutsun ja ma ei tohi ka laisaks kutsimisega/kiitmisega jääda. Vorst oli taas näpus ning iga juurde tulemise peale sai ta tükikese. Pärast võtsin ta meiega kaelarihmasid, trakse ja jalutusrihmasid sorteerima. Saime umbes viis minutit seal olla kui varjupaiga juhataja Mari meist kedagi kaasa kutsus väljakutsele Pärnu lähistele kus üks mees oma kassi kaikaga läbi peksnud oli. Läksin siis kaasa. Ees ootas väga jube vaatepilt. Mees oli purjus, tema ümber samasugused, konfliktsed inimesed. Kuidagi taris Mari ta oma 'korterisse' kus kiisu siis keset räpasust tugitoolis 'puhkas'. Kõik teised inimesed kes enne meid tiirutasid kadusid oma korteritesse 'peitu' sest tolle korteri inimesi üldiselt kardetakse. Jäi ainult naaber, kes meid välja kutsus ja kellest mul on siiamaani nii kahju, sest ilmselgelt terroriseeritakse teda kassiarmastamise pärast. Panime kiisu transportboksi, võtsime vastu 'kenad' tapmisähvardused ja tõmbasime kiiresti udu. Viisime kiisu kliinikusse, kus esmapilgul jäi veterinaarile silma vaid see et ta on pikka aega nälginud ning kannatanud veepuuduse all. Tehti valuvaigistav süst. Siis aga hakkas kass tegema imelikke häälitsusi ning veterinaar otsustas röntgeni teha. Sealt selgus, et kassil on umbes kolm nädalat tagasi olnud ulatuslik trauma, mille tagajärjel on vaagen nelja koha pealt katki, samuti selgroolüli vigastus ning füüsiliselt on võimatu kassil ise kakada, seega kõik mis ta söönud oli viimased kolm nädalat vedeles ta soolestikus ja oli ainuke põhjus miks kassil peale naha üldse midagi sisikonnas näis olevat. Olime nii vihased, kurvad ja nördinud. Kass ise oli kogu läbivaatuse vältel nii rahulik, nurrus ja nautis paisid, keris end läbivaatusruumis olevasse pessa kerra ja ootas.. Seekord ei midagi muud kui narkoosi ja eutanaasiasüsti, sest tollel noorel kassil poleks kunagi enam võimalik olnud ise endaga hakkama saada. Tuli võtta vastu otsus, mis vabastas Rootsu (kutsusime teda kliinikus nii) nendest kohutavatest piinadest. See oli nii kuradi (vabandust, aga ma lähen iga kord keema selle peale mõeldes) valus vaatepilt.. Pärast seda käisime veel Hettyga kolmes kohas. Ühest püüdsime kassipoja, teisest korjasime laiba ja kolmandast tõime imeilusa valget värvi kassi koos kolme umbes kahenädalase pojaga. Selline päev siis seekord. Kui tagasi jõudsime oli kell juba peaaegu viis ja aeg minna koju. Laupäeva hommikupooliku veetsime kirbuturul, kus müüsime varjupaiga nänni ja korjasime Norale fänne. :) Pühapäeval nunnutasime kutsikaid, käisime pikal-pikal kaugel väljakutsel ja vedelesime lõpuks lihtsalt Cramo kassitoa põrandal.. Järgmise postituseni! :)
Hanna. Üleeile, 20.04 toimus siis üks vägaaaa oodatud üritus - Koerte Luitekross. Oodatud sellepärast, et alati on vahva midagi tavapärasest teistsugust teha, panna end proovile ja vaadata kuidas koerad käituvad rahva- ja koerarohkes kohas. Selle aasta Luitekas erines eelmise aasta omast suurema osalejate arvu ning jooksupartnerite poolest. Me Hettyga leppisime kokku et kuna me mõlemad soovime oma mõtetest ja emotsioonidest seoses sellega kirjutada, siis teeme eraldi postitused - Hetty oma on oodata homme. Leppisime Hettyga eelmisel päeval kokku et tuleb mulle järgi 7.45. Kui ma umbes pool 8 märkasin et ta on mulle helistanud mõtlesin automaatselt et no nii, raudselt Hetty helistab sest auto jupsib ja me ei saagi minna. Tegelikult oli Hetty aga eriti varajane ja juba kohal.. Varjupaigas otsisime ammu valitud traksid välja ning jalutasime/jooksutasime/jootsime koeri. Täitsin veepudelid ja otsisin veenõu kaasa. Seal avastasime et kuigi vaktsiinid ja vajalikud vet.protseduurid on koertel tehtud, siis pole Hugo ja Huberti passides kleepse ja veterinaari templeid. Kuidagi saime selle joonde ning varsti võiski hakata minema. Hetty autos reisisime neljakesi: Hetty koos Tuusjaga auto esiosas ja meie Hugoga tagaistmel. Kokku oli osalemas meid varjupaiga koeri 5: Mina ja Hugo, Hetty ja Tuusja, Annely ja Bella, Sirje ja Hubert ning Marko ja Morris. Karin pidi koos Rokiga tulema, kuid päev enne sõitis too uude koju. Alguses oli küll veelgi rohkem planeeritud tulijaid, kuid koeri polnud jagada - kes liiga noor et osaleda, kes liiga asotsiaalne ja kontrollimatu, osadel polnud koertega saanud tekkida omavahelist kontakti. Nendel kes tulid oli kaela ümber selline punakas-roosakas-oraanžikas kaelasall kirjaga ''Olen varjupaigast ja otsin kodu'' Jäime silma küll! Kui kohale jõudsime jootsime taas koeri, kuid neid huvitas rohkem see uus ja huvitav ümbrus ning sagin. Hugo oli üldiselt parklaalal mu kontrolli all kenasti, kuid mõnel hetkel hakkas lampi, kui teine võõras koer oli umbes kümne meetri kaugusel tema peale hambaid näitama ja urisema. Siin tulid jälle vahvad õpetused sotsialiseerumise tundidest meelde ning sain ilusasti keelamisega hakkama. Parklas tuli ootamatult minu ja Hugo juurde meid kõnetama üks meie tegevuse jälgija, nimetagem teda siis meie fänniks, mis oli minu jaoks üllatav, sest ma ei teadnud et lausa nii pingeliselt meid jälgitakse. See oli muidugi väga südantsoojendav ja tore hetk. Hugo lasi end pildistada ja paitada, vahetasime mõned laused ja läksimegi sekretariaati. Too fänn tunneb end kindlasti praegu ära, seega tervitused sulle! Oli tore kohtuda! :) Edasine läks üliruttu. Äkitselt olime juba stardikoridoris ja Hugo näitas natuke oma kanget iseloomu. Kui talle siis käratasin viskas too end pikali ja hakkas lolli mängima. Õnneks varsti tuli hea hing ta sisse tagasi ja kuigi ta vahepeal urras seal veel mõnele, siis midagi katastroofilist ei juhtunud ja saime kenasti liikuma. Toredad sada meetrit sörki ja ootasime Sirjet ja Hubertit et vaiksemas tempos jätkata. Rada oli palav ja eriline, oli heinamaad ja ronimist, mägesid ning laskumisi. Alguses vedas Hugo mind tempokalt edasi, lõpus pidin ma teda tõusudest üles lükkama. Finishisse me vähemasti jõudsime, mis sest et viimastena - taas oli meie fänn meid tervitamas. Raja läbisin sel aastal kiiremini kui eelmisel, kuid loomulikult jooksjat minust ega Hugost polnud ega saa ka olema. Tuusja ja Hetty seevastu panid hullu ja jooksid raja läbi. Pärast jooksu ei viitsinud Hugo enam väga käre olla, kui keegi väga lähedale tuli, siis ikka ütles. Natuke häiris et samal ajal kui olin seljaga ja rääkisin näiteks Hetty või kellegagi või kui vaatasin autasustamist, siis lasid mitmed oma koeri Hugole lähedale nuusutama, ükskord täiesti julgelt kohe, et koer oli juba Hugole kaela hüppamas. Kui oleks madinaks läinud, siis ma poleks nii kiiresti reageerida suutnud kui siis kui oleksin algusest peale seda jälginud. Kuigi me kohale ei pretendeerinud viisime meiegi varjupaika 2 kotti koeratoitu viktoriiniküsimusele vastamise eest ning samuti annetas mu sugulane Marleen oma esimese koha võidud mulle - Hugo sai uue kärtsoraanži jalutusrihma ning veel koti toitu. :) Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Hugo käitus rahuldavalt, pidin teda lihtsalt kontrollima ja rohkem jälgima, mida ei pidanud tegema Cleidisega. Ta valib koeri kellega sõbrustab ning kellega on tõre. Autosse hüppas pärast retke juba ise ning varjupaigas käitus nii nagu oleks äsja boksist välja võetud - värske ja rõõmsana. Aitäh klubi Minu Sõber suurepärase korralduse eest! Väga vahva ja nauditava ürituse olete loonud. :) Lõppu imeväike video osadest klippidest siis kui mõikasin filmida. Kvaliteeti pole väga oodata, kõigest odava nutika kaamera. Kui üritust korratakse ka järgmisel aastal, siis ilmselt osalen ka siis!
Hanna. Laupäev andis meile ilusa päikesepaistelise ilma ja uskuge mind, seda nautisid varjupaigas absoluutselt kõik. Praktiliselt kõik kollase maja suure toa kassid püherdasid väliosas, koerad olid rõõmsad ning nii minul kui Hettyl oli energiat et toimetada. Varsti on tulemas Luitejooks ja meil on selleks käimas usinad ettevalmistused. Eelmisel nädalal valisin endale retkepartneri ja selleks saab koer Hugo, keda olen küll tundnud vähest aega, sest ta saabus veebruari alguses, kuid algus temaga on tehtud ning pealekauba paljutõotav. Hetty kinnitas oma partneriks Tuusja ning et tegemist ülienergilise ning jõulise koeraga, kes pole esmapilgul just kõige tolerantsem teiste koerte ja inimeste suhtes, siis hakkavad nad sotsialiseerumise trennis käima neljapäeva õhtuti. Esimene samm, koera valik oli võrreldes eelmise aastaga üpris keeruline, sest eelmisel aastal oli mul käepärast superkoer Cleidis, kellega selleks ajaks olin olnud tuttav ja tegev juba poolteist aastat. Samuti olime temaga juba kaks kuud käinud kuulekuses ning üleüldiselt parimad sõbrad. Teadsin täpselt kuidas ta käitub autosõidul ning meel oli igas olukorras temaga üsna rahulik, sest selle üsna pika aja jooksul olime teineteisega täielikult kohandunud. Hugol ma alles alustasin nurkade lihvimisega. Tegemist on ka veidi vanema, umbes 6-7 aastase koeraga, kuid samas esmakontakti on temaga lihtne luua, sest ta on kõigiga sõbralik, vähemalt siiani olnud. Küll aga on ta selles mõttes keeruline, et hüppab ja rahmeldab nagu kutsikas. Tunnen end temaga umbes nagu ühiselamu korrapidaja räpaka tudengiga, ainult et nii armsa olendi peale ei suuda eriti kuri olla. Teiseks sammuks sai trakside valimine. Tuusjale istusid kui valatult Cleidise eelmise aasta traksid, kuid Hugoga oli rohkem pusserdamist. Ta lasi endale neid ilusti peale panna, kuid mitmed traksid olid suured, siis väikesed ja järeleandmatud, kuid lõpuks leidsime kiftid punased traksid. Kolmandaks – koerte omavaheline läbisaamine. Vajalik minimaalne – et koer teise nägemisest segaseks ei läheks ning et taluks sellise piirini, et koos ühes autos sõita saaks, üks ees ja teine kuskil tagapool. Kuna Hugo isane ja Tuusja emane koer, siis nad on täiesti okei ja tolereerivad teineteist. Seega üks mure vähem. Neljandaks – käitumine liikluses. Koos käisime Ehitajate teel jalutamas. Tuusja läks veidi äksi täis kui suurem auto möödus, kuid Hugo oli pigem pelglik versioon endast. Mööduvatest inimestest ei teinud eriti välja kumbki. Läks oodatust paremini. Viiendaks – allumine händlerile, kontakt. Tegelikult kõige-kõige tähtsam selle protsessi juures. Kui ikka koeraga head kontakti pole, siis pole ka koostööst väga midagi oodata. Koer peab teadma kellele alluda ning arusaamine mida tohib ja mida kindlasti ei tohi peab minu arvates koerale olema selgeks tehtud. Sellega tegelesin just selle ülemäärase hüplemise ja rahmeldamise osas. Alustasin ’’EI’’ selgeks tegemisega, sest tol hetkel ta lihtsalt ei tajunud mitte midagi. Minu eesmärgiks on tema hüppamise kommet hüppeliselt vähendada, teha selgeks käsklus istu! ning et ta teaks mis tähendab käsklus siia!, vaata!, ning mingil määral ka oota!. Tahaksin nii väga et saaksin iga päev varjupaigas käia, et seda juba selgeks saanud osa pidevalt kinnistada. Vähemasti sel ajal kui varjukas olen annan endast parima ning tegelen sellega süvitsi. Kuuendaks - Hugot tuleb autosõiduga proovida. Kas tal hakkab halb või hakkab ta jällegi rahutult tõmblema või hoopis meeldib? Kas ta üldse nõustub autosse minema? Seda pole veel proovinud, kuid Hetty lubas mingi päev oma sõiduvahendiga kohale tulla et saaks sellegi kogemuse kätte. Pärast Luitejooksu teen sellest ka blogipostituse kuidas Hugo käitus ja kuidas mina temaga hakkama sain, mis riivas silma ning mis tegi ürituse nautitavaks just Hugo aspektist. Laupäeval tegelesin veel natuke ka Nupsuga, jalutasin uut koera Matildat ja mängisin päääris kaua sulepulga abil kassidega. Päikesepaisteline päev sai ruttu otsa! *** Pühapäeval jalutasin taas Hugoga ning alustasime käskluse siia! ja istu! Õppimisega. Ta on veidi kärsitu ja hetkel väga ei taju, kuid oli ka väga edukaid minuteid. Hugo on tegelikult väga võluv ja hea koer ning õnneks ka õppevõimeline olenemata vanusest – teame ju kõik, et vanus on lihtsalt number. Samuti kammisin tema metsikut kasukat, kuid ma ei jõudnud sellega poolepealegi - tal on lihtsalt liiga tihe kasukas. Kui Hugo tagasi viisin ei saanud ma lootusrikaste, kuid kurbade silmadega Gustav Kastan Coconutist ehk Kastanist mööda vaadata ja viisin ka tema jalutama pärast mida sai ta veel ka aedikus tšillida. Sama hetk kui Kastani rihmastasin vaatas mulle ka sügavalt silma Sämmi ning siis viisin ka tema pisikesele retkele müttama. Sämmi on teatavasti kõige staažikam varjupaiklane – jutud liiguvad, et varsti saavat tal täis juba 8 aastat seda elu. Selle ajaga on temast saanud väga mõnus jalutuspartner. Ei hooli ta sikutamisest ega muust rahmeldamisest. Lust ja lillepidu. Mängisin jälle ka kassidega. Nad on meil ikka nii lahedad. Nikolas ja Njuuton hämmastavad mind oma veidrusega. Kui Njuuton vihaseks saab siis ta mitte ei kähise või urise vaid konkreetselt vingub. Muust niipalju, et külastasin karantiini-Bauhofi, Audru-Bellat, jalutasin hoiul olevat koera Supsut ning tegin kerge visiidi ka Vioola tuppa. Samuti tšillisin Cramo kassitoa uute asunike ning Donna ja Lucyga aedikus. Kõige selle tegevuse juures on vaid üks nõme asi – aeg läheb nii ruttu, juba jälle esmaspäev ning see tähendab tavaliselt kõike muud kui varjupaika.
Õnneks lõppeb minu jaoks see nädal natuke varem. Juba reedel taas varjupaika! Elagu ülikooli-elu! Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|