Laupäev andis meile ilusa päikesepaistelise ilma ja uskuge mind, seda nautisid varjupaigas absoluutselt kõik. Praktiliselt kõik kollase maja suure toa kassid püherdasid väliosas, koerad olid rõõmsad ning nii minul kui Hettyl oli energiat et toimetada. Varsti on tulemas Luitejooks ja meil on selleks käimas usinad ettevalmistused. Eelmisel nädalal valisin endale retkepartneri ja selleks saab koer Hugo, keda olen küll tundnud vähest aega, sest ta saabus veebruari alguses, kuid algus temaga on tehtud ning pealekauba paljutõotav. Hetty kinnitas oma partneriks Tuusja ning et tegemist ülienergilise ning jõulise koeraga, kes pole esmapilgul just kõige tolerantsem teiste koerte ja inimeste suhtes, siis hakkavad nad sotsialiseerumise trennis käima neljapäeva õhtuti. Esimene samm, koera valik oli võrreldes eelmise aastaga üpris keeruline, sest eelmisel aastal oli mul käepärast superkoer Cleidis, kellega selleks ajaks olin olnud tuttav ja tegev juba poolteist aastat. Samuti olime temaga juba kaks kuud käinud kuulekuses ning üleüldiselt parimad sõbrad. Teadsin täpselt kuidas ta käitub autosõidul ning meel oli igas olukorras temaga üsna rahulik, sest selle üsna pika aja jooksul olime teineteisega täielikult kohandunud. Hugol ma alles alustasin nurkade lihvimisega. Tegemist on ka veidi vanema, umbes 6-7 aastase koeraga, kuid samas esmakontakti on temaga lihtne luua, sest ta on kõigiga sõbralik, vähemalt siiani olnud. Küll aga on ta selles mõttes keeruline, et hüppab ja rahmeldab nagu kutsikas. Tunnen end temaga umbes nagu ühiselamu korrapidaja räpaka tudengiga, ainult et nii armsa olendi peale ei suuda eriti kuri olla. Teiseks sammuks sai trakside valimine. Tuusjale istusid kui valatult Cleidise eelmise aasta traksid, kuid Hugoga oli rohkem pusserdamist. Ta lasi endale neid ilusti peale panna, kuid mitmed traksid olid suured, siis väikesed ja järeleandmatud, kuid lõpuks leidsime kiftid punased traksid. Kolmandaks – koerte omavaheline läbisaamine. Vajalik minimaalne – et koer teise nägemisest segaseks ei läheks ning et taluks sellise piirini, et koos ühes autos sõita saaks, üks ees ja teine kuskil tagapool. Kuna Hugo isane ja Tuusja emane koer, siis nad on täiesti okei ja tolereerivad teineteist. Seega üks mure vähem. Neljandaks – käitumine liikluses. Koos käisime Ehitajate teel jalutamas. Tuusja läks veidi äksi täis kui suurem auto möödus, kuid Hugo oli pigem pelglik versioon endast. Mööduvatest inimestest ei teinud eriti välja kumbki. Läks oodatust paremini. Viiendaks – allumine händlerile, kontakt. Tegelikult kõige-kõige tähtsam selle protsessi juures. Kui ikka koeraga head kontakti pole, siis pole ka koostööst väga midagi oodata. Koer peab teadma kellele alluda ning arusaamine mida tohib ja mida kindlasti ei tohi peab minu arvates koerale olema selgeks tehtud. Sellega tegelesin just selle ülemäärase hüplemise ja rahmeldamise osas. Alustasin ’’EI’’ selgeks tegemisega, sest tol hetkel ta lihtsalt ei tajunud mitte midagi. Minu eesmärgiks on tema hüppamise kommet hüppeliselt vähendada, teha selgeks käsklus istu! ning et ta teaks mis tähendab käsklus siia!, vaata!, ning mingil määral ka oota!. Tahaksin nii väga et saaksin iga päev varjupaigas käia, et seda juba selgeks saanud osa pidevalt kinnistada. Vähemasti sel ajal kui varjukas olen annan endast parima ning tegelen sellega süvitsi. Kuuendaks - Hugot tuleb autosõiduga proovida. Kas tal hakkab halb või hakkab ta jällegi rahutult tõmblema või hoopis meeldib? Kas ta üldse nõustub autosse minema? Seda pole veel proovinud, kuid Hetty lubas mingi päev oma sõiduvahendiga kohale tulla et saaks sellegi kogemuse kätte. Pärast Luitejooksu teen sellest ka blogipostituse kuidas Hugo käitus ja kuidas mina temaga hakkama sain, mis riivas silma ning mis tegi ürituse nautitavaks just Hugo aspektist. Laupäeval tegelesin veel natuke ka Nupsuga, jalutasin uut koera Matildat ja mängisin päääris kaua sulepulga abil kassidega. Päikesepaisteline päev sai ruttu otsa! *** Pühapäeval jalutasin taas Hugoga ning alustasime käskluse siia! ja istu! Õppimisega. Ta on veidi kärsitu ja hetkel väga ei taju, kuid oli ka väga edukaid minuteid. Hugo on tegelikult väga võluv ja hea koer ning õnneks ka õppevõimeline olenemata vanusest – teame ju kõik, et vanus on lihtsalt number. Samuti kammisin tema metsikut kasukat, kuid ma ei jõudnud sellega poolepealegi - tal on lihtsalt liiga tihe kasukas. Kui Hugo tagasi viisin ei saanud ma lootusrikaste, kuid kurbade silmadega Gustav Kastan Coconutist ehk Kastanist mööda vaadata ja viisin ka tema jalutama pärast mida sai ta veel ka aedikus tšillida. Sama hetk kui Kastani rihmastasin vaatas mulle ka sügavalt silma Sämmi ning siis viisin ka tema pisikesele retkele müttama. Sämmi on teatavasti kõige staažikam varjupaiklane – jutud liiguvad, et varsti saavat tal täis juba 8 aastat seda elu. Selle ajaga on temast saanud väga mõnus jalutuspartner. Ei hooli ta sikutamisest ega muust rahmeldamisest. Lust ja lillepidu. Mängisin jälle ka kassidega. Nad on meil ikka nii lahedad. Nikolas ja Njuuton hämmastavad mind oma veidrusega. Kui Njuuton vihaseks saab siis ta mitte ei kähise või urise vaid konkreetselt vingub. Muust niipalju, et külastasin karantiini-Bauhofi, Audru-Bellat, jalutasin hoiul olevat koera Supsut ning tegin kerge visiidi ka Vioola tuppa. Samuti tšillisin Cramo kassitoa uute asunike ning Donna ja Lucyga aedikus. Kõige selle tegevuse juures on vaid üks nõme asi – aeg läheb nii ruttu, juba jälle esmaspäev ning see tähendab tavaliselt kõike muud kui varjupaika.
Õnneks lõppeb minu jaoks see nädal natuke varem. Juba reedel taas varjupaika! Elagu ülikooli-elu! Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|