Ega siis Hugo lahkumisega varjupaiga elu otsa ei lõpe, absoluutselt mitte. Korraks tunnen iga oma hoolealuse lahkumisega sellist teatud tunnetesegu - natuke kurb, natuke rõõmus, aga samas ka uhkust et minu töö ja vaev on viinud õnneliku lõpuni. Eile õhtul pärast seda kui sai pikalt igasugu varjupaiga pilte sirvitud, HettyHanna Facebooki fännilehe postitusi korrastatud, videoid vaadatud, tekkis selline tuline tuhin ja tahtmine uuesti taas alustada ja seda ma loomulikult ka teen. Uued hoolealused on välja valitud ja ilmselt saavad nendeks Simona, Rocco ja Rocky. Tunne mis nendega tegeledes valdas on täpselt selline nagu pärast Cleidist alustades - jälle nullist, peaaegu mitte mingisuguse kontaktita. Kui Cleidisega alustasin, siis ma ei teadnud ise tõesti mitte midagi. Üritasin kõigepealt talle end meeldivaks teha ja väga pikka aega ei õpetanud ma talle midagi. Kui saime headeks sõpradeks hakkasin teda istuma õpetama ning üsna pea lisandus käsklus lama!, varsti ka oota! ja siia!. Need käsklused on siiani mu põhivara, mille selgeksõpetamisega näen iga oma hoolealusega vaeva. Kui sealt tuleb ka kõrvalkõnd, kõrvale tulemine ja kohale saatmine, siis olen ma loomulikult täielikult õnnestunud. Cleiduga nii juhtus. Nojah, meil oli 2 aastat ja 2 kuud kah.. Lisaks oli tegu väga terase, koostööhimulise ja motiveeritava koeraga. Cleidise ajast on jäänud terminid nagu ''Cleidumägi'', mis märgistab üht kindlat küngast ja kui ma ütlen et jalutan Cleidumäe poole, siis vähemasti Hetty saab aru kuhu mind vajadusel otsima tulla kui mind vaja on ja mul telefoni kaasas pole või kui ma kahtlaselt pikka aega ära olen. Teine termin on ''Cleidusündroom'', mis tähistab kõiki neid koeri, kes oma boksis käituvad kui põrgukoerad ja lõugavad võõraste, kuid boksiväliselt on igati sõbralikud kõigi vastu. Muidugi kui Cleidisele inimene kes ta jalutama viis ei meeldinud, siis näris ta rihma lõhki ja jooksis varjupaika. Minuga ei teinud ta seda kunagi. Kuukese jõudsin tegeleda ka veel Dianaga, aga selle ajaga tekkis meil õrn kontakt ja kuu all mõtlen nelja nädalavahetust ehk kaheksat päeva ehk väga kokkupressituna kaheksat tundi. Ta oli selline malbe ja ta eelkõige kuuletus, sest tahtis mulle meele järele olla. Hugo oligi sisuliselt järgmine nii öelda põhikoer, sest saabus juba uus Luitejooks ja oli kedagi partneriks vaja. Alguses ei osanud Hugo rihma otsas jalutadagi, viskus väikesemagi tõmbamise peale maha ja praktiliselt roomas edasi. Sellest sai ta aga ruttu üle ja siis sai ka korralikult temaga kontaktharjutusi tehtud ning niisama koos aega veedetud. Käisime ka sotsialiseerumise trennis, kus õppisin jälle nii-nii palju. Hugot õpetasin korralikult käskluse peale istuma 5 päeva, umbes 15-minutiline seanss korraga. Tõesti oli korraks tunne, et ta ei saagi asja selgeks, aga jällegi vaja kannatust ja järjepidevust, ka vana koer õpib trikke - või noh ka keskealine. Hugo oli selline hästi hellitusi vajav koer. Küll tonksas peaga küll käpaga kui korraks sügamise järele jätsin.. Temast sai lõpuks väga mõnus jalutuspartner ja rahulik perekoer. Vahvasse tallu ta elama läkski. Nüüd on mul siis kolm uut koera ja nagu alati on üks neist nö põhikoer. Kuigi alguses soovisin et see oleks Rocco, siis ei kujunes selleks märkamatult Simona, kes on eelistatud seisundis peamiselt sellepärast, et ta saab Mäxiga läbi, et ta on noor ja seetõttu lihtsamini koolitavam ja Rocco on kannatamatu, tal on igale poole jube kiire. Kui miski tema jaoks liiga kaua aega võtab, siis ta hakkab haukuma. Käsklus istu oli tal juba selge. Teda motiveerib pigem mänguasi kui maius ja kohe kui ta tüdib blokeerib ta mind täiesti. Simona on selline väheke tita alles. Kepsutab alatasa Mäxiga kaasa ja on väga mõjutatav. Nagu minu koertel ikka on neil ka hüppamiskomme küljes. Kuigi Match Showl oli Simona minuga kaasas, siis näitusel me ei osalenud sest kontakt polnud selleks ajaks veel piisav. Päev enne showd saabus aga läbimurre ja ma tundsin et ta peab mind juba kergelt rohkem omaks. Siiski ei olnud asi nii kindel et näituseringi minna. Harjutame veel!
Nüüd aga tuleb varjupaigandusse väikene paus. Eeldatavasti on järgmine varjupaiga päev 27. september ehk alles kahe nädala pärast. Kurb, aga koolis peab ka käima. Hanna
0 Comments
Vahva koer Roki jäi meile meelde kui noor energiline ning alati särtsu täis rõõmurull. Ta oli üks minu paljudest hoolealustest kellega õppisime erinevaid püsivus harjutusi ja üleüldse veetsime palju aega mänguplatsil. Varjupaigas oli Rokil üheks toredaks sõbrannaks ja mängukaaslaseks koer Bella. Koos võeti ette ulakaid mänge ja seltskondlikke jalutuskäike. Varjupaiga administraator Karin käis Rokiga ka sotsialiseerumistrennis, kus arenes neil tugev kontakt ning Roki sai kulutada palju energiat ja mängida paljude teiste koertega. Neil oli koos plaanis osaleda ka Luitekrossil, kuid Roki läks enne seda õnnelikult uude koju! Roki uus pere teatas, et nad on temaga väga rahul ning veedetakse palju aega koos lisaks käiakse ka kuulekuskoolitusel. Rokil on aias palju ruumi, kus valvata, mängida ja muidu perega koos aega veeta. Roki perenaine on temaga väga rahul ja lubas nimetada teda lausa ideaalseks koeraks. Rõõmu ja südamlikkust neil piltidel jagub ning kõigi meie rõõmuks saatis Roki pere meile ka ühe vahva video! Mõnusat vaatamist :) Hetty
Kas mäletate seda imepisikest kutsikat, Martat, kes kiirelt endale kodu otsis! Just täpselt see nunnuke.. Nüüd on aeg Marta, kelle uueks nimeks Lotta, kodu uudisteks! Tõsi ta on, et Marta-Lotta ei saanud varjupaigas väga pikalt olla, kuna sealt rändas ta kohe hoiukodusse ja juba varsti leidiski oma päris kodu! Muidu pealtnähe leebe ja nunnu koerake suutis vahest endast välja võluda suure koera tugeva hääle ja tõsiselt hirmuäratava urina, kuid seda vaid siis kui ta arvas, et selleks on põhjust. :) Selle aja jooksul mis ta meiega veetis, jõudis ta võita kõigi meie südamed ja jätta endast maha ilusad mälestused. Kiri Marta-Lotta perenaiselt: „Võtsin 2014.a märtsis Pärnu varjupaigast pisikese kassipoja-suuruse koera nimega Marta. Kodus sai ta nimeks Lotta. Alguses oli ta nii pisike, et tekkis hirm, kas ta jääbki nii väikseks, et ei saa temaga pikemaid metsatiire ja rabamatku teha, kuid nüüd, u 5 kuud hiljem, on temast kasvanud täpselt paraja suurusega väga energiline terjeri-laadne tegelane, kes eelistakski ainult õues ringi joosta. Kohe esimestest päevadest sai selgeks, et tegemist on väga-väga ägeda tegelasega, kes ei karda mitte midagi - autosid, tolmuimejat, teisi koeri-kasse jne. Samamoodi oli kohe selge, et tegemist on äärmiselt nutika ja kiirelt õppiva koeraga - piisas poolest tunnist ja istumine, lamamine ja käpa andmine olid juba selged. Iseloomult on ta tõeline nunnukas - vaatab oma armsate rosinasilmadega nii sügavalt otsa ja ainult musitaks ja kallistaks nii oma pererahvast kui ka võõraid. Seetõttu sulatab ta ka kõikjal palju südameid. Kodus oskab pahandust teha küll, aga tema peale on võimatu pahane olla. Saadan mõned pildid temast väiksena ja ühe juba suurena.“ Marta imeline muutumine ja tõsiselt vahva kirjake perenaiselt tegi kogu varjupaiga rahva südame soojaks ja meele heaks.
Suured tänud Marta-Lotta perele kodu pakkumise eest ning palju õnne ja rõõmu edaspidiseks! Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|