Kuna tervis ei ole viimastel päevadel eriti kiita, siis otsustasin laupäeval mitte varjupaika külastada vaid kodus enda rahulikult ravida. Kuid kuna pühapäeval ärgates oli enesetunne juba nii hea, siis otsustasin siiski sealt enne Tallinnasse minekut läbi hüpata. Kuna ilm oli lihtsalt nii võrratult ilus, siis kasutasin aega maksimaalselt väljas olemiseks. Esmalt võtsin ette taastusravi koristamise. Hetkel elavad seal Viola koos oma kolme kutsikaga, varjupaigas hoiul olev pisike koer Supsu, Audrust pärist koer Arabella ja siis ikka uude koju sõitmist ootav kass Bauhof. Õnneks ei pea ta enam seda kaua ootama, kuna just täna, esmaspäeval, algas tema teekond Soome. Pühapäeval toodi talle ka üks seltsiline, Valgast, kes samuti uude koju Soome sõita soovis. Tegemist oli väga kauni ja rahuliku kiisuga, igal juhul Bauhof oli temast väga huvitatud. Siiski ei pannud me neid mõlemaid lahtiselt tuppa ringi jooksama, kuna mine sa tea mis juhtuda võib, äkki uuele kiisule ei meeldi liigne pealetükkivus ja soovib pisut privaatsust. Nii siis sai uus kiisu Bauhofi tuppa endale suure puuri, üle sai visatud ka väike tekike, et kõik küljed lahti ei oleks, ja ta end ikka turvaliselt uues kohas tunneks. Naljaks oli see, et kui ma neid tunnikese pärast taas vaatama läksin, siis oli Bauhof teki pealt maha visanud ja mõlemad kiisud magasid külg külje kõrval mõnusalt päikese käes, ainult puuri sein lahutas neid :) Igal juhul soovin ma neile kahele pikka ja mõnusat elu uutes ja hoolivates peredes! Kui taastusravi majas toad korda said ja ravimid ära jagatud, läksin jalutama ma Bellaga. Ta on juba päris julgeks muutunud ja soovib jubedalt tähelepanu. Aias joostes selgus, et tegemist on krutskeid täis kutsaga. Küll ta oli vaimustuses erinevatest pallidest ja mänguasjadest ning kepsutas ja jooksis mööda aeda ringi nagu üliarmas plikake. Hetkel oleme harjutanud käsklust siia ja istu. Tema õpetamine on oodatust raskem, kuna ta on nii alandlik ning minuni jõudes tahab ta kohe lamada ja roomata. Kuid siiski läheb tal juba päris hästi. Kui Bellaga said põhilised asjad üle korratud, siis tõin talle seltsi ka Roki. Koos said nad väga ilusasti mängitud. Vahel kippus Roki pisut ülemeelikuks muutuma ja tahtis Bella tähelepanu äratada jalast näksates, kuid ega see tal ei õnnestunud. Rokiga sai ka tehtud kuulekust. Käsklused istu, lama, siia ja oota tulevad juba päris hästi välja. Vahest kipub ta liiga hoogu minema ja ei viitsi oodata, kuid kui asja rahulikult teha ja mitu korda korrata siis hakkab talle ka tasakesi kohale jõudma, mida ma temalt soovin. Natuke ka kassidest. Pärlike oli taas pisut tõbine ja kuni reedeni sai ta jälle rohtu, kuid nüüd paistab, et kõik läheb jälle ülesmäge. Päikese käes mõnuledes ei tundnud ta erilist huvi ka inimeste vastu. Kui pai tegin siis korraks piilus, et kes teda nüüd jälle katsuma tuli ja magas rahus edasi. :) Vennad Nikolas ja Njuuton on ikka sama vahvad nagu alati. Korra käisime ka jalutamas, kuid ega me kaugele ei jõudnud, kuna nad leidsid endale kohe kassimaja läheduses mõnusa koha kus pikali visata ja sooja ilma nautida! :)
Lisaks käisin jalutamas ja aedikus mängimas Tuusjaga. Siiani on sujunud kõik päris hästi ja iga päevaga üllatab ta mind aina rohkem. Ükspäev kirjutan ma temast natuke pikemalt! :) Kellel vähegi aega on, siis ma soovitan soojalt seda varjupaigas veeta, mis saab olla veel parem, kui koertega jalutamine ja kasside nunnutamine! :D Päikselist kevadet teile kõigile! Hetty
0 Comments
Nagu ennegi mainitud on mõned varjupaiga koerad minemas 20. aprillil Rannametsas toimuvale Luitekrossile. Et minu partner Hugo, Hetty Tuusja ja Karini kaasa Roki pole varem ilmselt nii rahva ja koerarohkes kohas viibinud (noh, varjupaik välja arvata) hakkasid just Tuusja ja Hetty algselt kõige enam huvi tundma sotsialiseerumise trenni vastu, sest tal kombeks ärevaks ning ülierksaks minna. Kui võimalus anti ning neljapäeva õhtu parajasti vaba ka, siis otsustasin ka Hugoga head võimalust ära kasutada ning liitus ka Karin koos Rokiga. Seega sõitsime me kolm Vana-Pärnusse ja saime ühtlasi trenni minemisega proovida ära ka autosõidu. Alustan nagu ikka algusest. Varjupaigas läks natuke sehkendamiseks. Otsisin Hugole uue, poova kaelarihma, mida treener soovitas, et tagada kontrolli. Ärge palun endale ette kujutage suurte ogadega metallrihma, sest see pole seda. Rihm on nahkne ja lihtsalt nii öelda väikseks jooksev, et juhul kui koer tirib aitaks see säilitada kontrolli koera üle. Koerainimesed nagunii teavad. Lisaks üritasin leida Hugole meeldivat mänguasja. Proovisin köiemoodi ollust, tennisepalli, Frisbee't, kummimänguasja, piiksuvat mänguasja ja karvast mänguasja, kuid Hugo vaatas mulle selle peale sellise näoga otsa nagu ma oleks veidi peast põrunud. Teda ei huvitanud absoluutselt minu vibutused, piiksud, visked. Ainus millest ta hoolis oli minu tähelepanu ja silitused. Seega mänguasjad jätsime vähemalt me Hugoga maha. Tuusjale vastupidiselt Hugole meeldis kõik. Kõik koerad said kerged jalutuskäigud ning tuuri aedikus, tegime enne trenni mõned pildid ja hakkasimegi end autosse pakkima. Hugo sai endale pagasiruumi koha, kuid sinna ta mängleva kergusega ei läinud. Pidin ikka mitu viinerit viskama, et ta esikäppadegagi end autosse viitsiks upitada. Lõpuks ma lihtsalt tõstsin ta autosse mille vastu tal midagi ei olnud. Tuusja paiknes tagaistmel minu kõrval ja oli sellega superrahul, Roki ja Karin mahtusid ette. Pärast esimesi sõiduminuteid sai selgeks, et Hugole kohe üldse kiirus ei meeldi. Küll ta oigas ja ähkis seal taga, kui oma käega teda sügasin (samal ajal vajas seda ka Tuusja), siis veidikeseks rahunes aga hakkas jälle oma ooperit laulma. Ekslesime kohale ja kõik tundus nii põnev. Erinevalt kuulekuse trennist oli seal palju rohkem koeri, kümme kindlasti pluss siis meie. Kõik varjupaiklased käitusid üllatavalt hästi. Ei mingit klähvimist või urinat kellegi peale. Uhke tunne kui samal ajal on kõrval olev taks täiesti endast väljas ning teisedki näevad koerte rahustamisega vaeva. Treener tervitas meid kui uusi, kompis korraks koeri, küsis vanuse ning ''probleemi'' kohta. Silmasime kohe, et trennis on ka varjupaigast 2013 aastal kutsikana võetud koerapliks Tessa. Esimene nii öelda harjutus oligi see, et treener tuli ja surus omanikel kätt. Pärast seda läksime ringi liikuma ja meie kui händlerite ülesandeks oli koera oma kontrolli all hoida. Kõik meie koerad käitusid nagu pailapsed. Hugo sai kiita oma kohanemisvõime pärast ja ega teisedki halvemad polnud. Vahepeal juhtus, et Hugo hakkas ukse poole tirima, aga kui teda kiitva häälega ergutama hakkasin, siis vaatas ta mulle rõõmsa näoga otsa, liputas saba ja kepsutas kõrval edasi. Poov rihm mängis suurt rolli. Et suurendada kontrolli tuli see tõmmata kõrvade tagant ja kurgu alt. Nii me seal tegime mitu raundi liikumist, üht ja teistpidi, ühed ja teised koerad ees. Samuti said kõik koerad kõigi teiste poolt nuusutatud ning ise teisi nuusutada. Konflikte meie koertel kellegagi ei tekkinud, Hugo läks ühe koera puhul natukene uudishimulikuks ja pidin ta lõpuks sealt ära tirima kuid muidu oli pigem arglikult lähenev. Vahepeal jälle ringis liikumist, treener rääkis Luitejooksust koeraga ehk cani-krossist. Iga nö harjutuse vahepeal tuli koeri kiita ja neid ergutada. Kiitmine polnud lihtsalt silitus või maius, vaid just täpselt koera kallistamine, ümbert kinni võtmine. Üks viimaseid harjutusi oli veel 'siia!' ehk et treener hoidis koera sama ajal kui omanik eemale liikus ning lasi lahti kui koer hakkas kutsuva omaniku poole liikuma. Tuusja ning Roki läksid oma händlerite juurde kohe, kuid Hugo vaatas ringi, tšillis treeneriga ja liputas talle saba, keerutas ja vingerdas ja ei saanud arugi et mina minema läksin. Seega ta sisuliselt ei saanudki ise mu juurde tulla, sest Hugo-nimi pole talle veel omane ning samuti pole minu-tema kontakt veel selline, et ta peaks mind päris omaks - ma olen talle küll tuttav ja sõber, aga tee hää kontaktini on veel käimata. See on ka see mille kallal tuleb meil kõige rohkem vaeva näha, et Luitekrossil edukalt 'esineda'. Tuusja sai teise koeraga mängida lahtiselt, kuid et koer oli emane, siis läks asi veidi konfliktseks ja tuli hoopis Roki kord. Roki sai trennikaaslase Terriga imehästi läbi! Roki ootas terve tund seda et saaks kellegagi mängida ja lõpuks täitus ta soov - neid oli nii hea vaadata. Mõlematel ainult head kavatsused. Hugo sai seal ka aega rihmastamata olla, kuid selle asemel et Roki või Terriga ühineda kasutas ta aega urineerimiseks. Autosõiduga sai tagasiteel korda, sest Hugo ja Tuusja vahetasid kohad. Viimane küll rahmeldas seal, aga kui käsi kurgu alt sügamas, siis rahunes temagi. Küll me hakkama saame, sest midagi katastroofilist ei toimunud. Lõppkokkuvõttes saab öelda, et meie koerad panid meid kõiki üllatuma. Nad olid lihtsalt nii tublid! Kõik käitusid suurepäraselt, suuri probleeme ei tekkinud ning me händlerid saime nendega kenasti hakkama. Võib öelda, et meil on üsna sotsiaalsed loomad! Tunnen et trenn andis kõvasti juurde nii mulle kui Hugole. Kinnitus ka teadmine et Hugo on üks ütlemata lahe koer! Loomulikult ka Tuusja ning Roki, lihtsalt nende käitumise kohta oskavad võib-olla Hetty ja Karin ise rohkem kirjutada. Mul jätkus silmi peaaegu ainult Hugo jaoks. :) Mida panin kõrvataha:
*Koera NIME ei tohi keelamise/karistamise ajal kasutada!!! See tekitab negatiivse emotsiooni tagasiulatuvalt ka siis kui kutsud koera näiteks mängima või lihtsalt enda juurde. Mõelda tuleb mõni teine operatiivnimi/käsusõna. Näiteks EI (kasutan nt ka mina) või JÄTA (kasutab nt ka Hetty). *Rihm peab olema käes noh kuidas seda nüüd kirjutada.. Nii et käeselg oleks üleval pool. *Kui koer nö keeb üle või teeb midagi väga lubamatut (nt näksab teist koera) ning ei allu nö äkktirimisele ehk psühholoogiliselt võttes nende hetkeks rivist välja löömisele, siis tuleb ta suruda küllili maha, oma põlv kaelale. Lahti lasta alles siis kui koer on rahunenud. Kui kohe läheb uueks madinaks tuleb uuesti maha suruda ning kui see ka ei aita siis kahekümneks minutiks eraldada tühja ruumi. Kui see ka ei aita siis eraldus tunniks ajaks. (Eraldamiseni treener ise pole jõudnud ühegi koeraga, see väga ekstreemne) *Et koerad ja kassid ja muudki loomad saavad infot üksteise kohta tagumikke nuuskides, siis sellel hetkel tuleb kontrollida koera pead ning hoida rihm lõtv et ei tekiks pingeid. *Käsi, mis hoiab rihma peab olema küünarnukist sirge, rihm lõtv. Kui vaja teha korrektuure ehk et koer hakkab tirima, siis tuleb korraks rihm äkitselt liigutusega enda poole tirida ja kohe jälle lõdvaks. *Koerad peegeldavad teise koera olekut. St kui üks ruumis urr, siis on seda ka teised. Näiteks kui ruumi tuli uus koer, kes hakkas urrama hakkasid kohe ka teised, kui järele jättis rahunesid ka teised. *Samamoodi tuleb ise jääda võimalikult rahulikuks (ka keelamisel) ja seda toonitas treener pidevalt. Samuti see peegeldamisteema. *Kiita tuleb kõrge heleda häälega (teadsin ja tegin muidugi nii ka varem, aga lihtsalt las need kõik olla siin samas kohas) *Koera saab kiita ka patsutuste ja silitustega, kuid need peavad mitte toimuma pea peal, vaid suunurgast alates külgedel, rinnakul, patsutustena. *Enne Luitekrossi või ükskõik mis jooksu/pikka läbitavat maad tuleb koerale anda rohkelt juua. Isegi kui ta ei taha tuleb leida võimalus talle seda meeldivamaks teha. Näiteks poetada vee sisse maiust või lasta käe pealt lakkuda. Eriti kehtib see pikakarvaliste koerte kohta, kellel läheb joostes praktiliselt kohe väga palavaks. Kui koer sörgi ajal tõmbab nt muruliblesid sööma, siis on tal ilmselt tekkinud janu ja janu tekkimine tähendab juba veepuudust kehas, nagu inimeselgi. Seega jootke oma lemmikuid ja jooge ise ka hoolega! *Kui käite lemmikuga pidevalt asfalti peal jooksmas oleks tark osta lemmikule käpavaha. Rohkem hetkel ei meenu, kuid kui midagi tuleb meelde, siis kindlasti lisan. Ilusat nädalavahetust! Hanna Lisaks väga positiivsele ja meeleolukale nädalavahetusele lisandus minule veel ka vaba esmaspäev ja teisipäev! See tähendas veel kahte päeva varjupaigas. Kuna Hanna tegi juba väga põhjaliku ülevaate nädalavahetusest, siis sellest mina enam ei kirjuta, vaid räägin hoopis tõsiselt lahedast esmaspäevast! Mul on tõsiselt häid uudiseid, nimelt võtavad osa KÕIK minu kolm hoolealust, Bella, Roki, Tuusja, osa luitekrossist. Õnneks või kahjuks ei jookse ma nendega üksi vaid, Bellaga jookseb väga meeldiv uus vabatahtlik Annely, kes on alustanud juba Bellaga kontakti loomisega ja vaikselt teevad ka juba trenni. Rokiga võtab osa meie suur abiline ja tõsiselt tore varjupaiga administraator Karin. Ja mina osalen ikka Tuusjaga. Esmaspäeval alustasime ka meie Kariniga trenni. Otsisime ka väga sobivad traksid Rokile ja leidsime mõnusa raja, mida mööda kulgeda. Tuusja ja Roki said fantastiliselt hästi läbi! Mitte kordagi ei olnud ebameeldivaid olukordi või ohtu, et nüüd äkki juhtub midagi. Tuusja oli lihtsalt nii tubli! Roki otsis ikka Tuusjaga kontakti ja soovis tema tähelepanu ja kui plika otsustas talle mitte reageerida, siis üritas ta teda tasakesi näksata, kuid see oli lihtsalt mäng, mille üle oli mõlemal hea meel ja kõik klappis ideaalselt. Olen tõsiselt õnnelik Tuusja üle, kuna on märgata juba imelisi edusamme. Ta kuuletub juba lihtsalt nii hästi. Jalutuskäigud on meeletult toredad, kuna ta on õppinud minuga juba arvestama. Tõsi ta on, et aedikust pääsedes on tal nii palju energiat ja tal lihtsalt ununeb, et saab ka aeglasemalt. Kuid varjupaiga väravast väljudes on ta just kui teine koer. Nii rahulik ja kuulekas. Käsklusele siia reageeris ta ka siis kui üht suurt kraavi ületades pääses ta mult käest, alguses võttis küll suure jooksutuuri sisse, kui käsklus siia kuulates jäi ilusasti teeäärde ootama. Lihtsalt super! Oleme juurde õppinud käskluse vaata ja see mulle meeldib kõige enam. Kuna see on lihtsalt nii võrratu, kui ta mulle oma kaunite pruunide silmadega täpselt otsa vaatab ja mõistab, mida ma temalt ootan! Oh seda rõõmu! :) Ka Rokist on ainult häid uudiseid rääkida. Ka temaga alustasime trenni ja hetkel sujub kõik väga hästi. Hetkel on õppimisjärgus käsklused istu, lama, oota, siia. Kui ikka hea preemija käes on siis ei ole kahtlustki, et midagi võib sassi minna. :) Lisaks on Roki tõeline pugeja. Kui talle väheke tähelepanu pöörata siis ta tuleb ja poeb lihtsalt sülle. Karin ja Roki Neljapäeva õhtul osaleme me ka trennis, kus saame vaadata kuidas varjupaiga koerad käituvad võõras keskkonnas ning milline on nende suhtumine võrastesse koertesse ja inimestesse. Meiega (minu ja Tuusjaga) otsustasid liituda ka Hanna ja Hugo ning Karin ja Roki. Tulemustest saate kuulda ilmselt reedel! Ise ootan juba suure põnevusega, kuidas möödub autosõit ja milline on koerte suhtumine väljaspool varjupaika! Ei ole ma ära unustanud ka oma kolme kassi, kellega aktiivselt tegelen. Vennad Nikolas ja Njuuton on tõsiselt muhedad sellid. Taas käisime me jalutamas ning pärast pisikest tiiru tänaval võtsime sammud kontorisse, kus otsustati vallutada kõik kapid ja lauad. Njuutonil on tõsiselt suur huvi lillede ja veega täidetud vaaside vastu. Kahjuks ei jõudnud ma jäädvustada seda hetke kuidas poiss oma pisikese ninaga lilledevahel uurib, kuna kartsin, et see vaas lihtsalt lendab maha. :) Muidugi meeldib kõigil olla soojal kevadisel päeval õues ja nii näitasid oma pahameelt ka need poisid, kui said aru, et jälle tuleb tagasi tuppa minna. Njuuton keeldus lausa trepist alla tulemast ja tegi näo, et tal mingi tähtis asi pooleli. Nikolas ei olnud rõõmus kui nägi enda ees kassimaja ust ja soovis otsa ümber pöörata, kui ma olin temast pisut kiirem ja sain ta ilusast sülle krabada. :) Lisaks poistele, teeb ka pisike Pärlike hiiglaslikke edusamme! Juba on ta kolinud kassimajja ja on kõige sõbralikum plikake, pisikeses toas. Hetkel on ta küll natukene kõhna, kuid küll ta kosub ja jõudu kogub. Tähtis on see, et ta on taas terve! Ja mis veel! Suurepäraseid uudiseid kuulsime me ka Reedest, mis tegi meele veel kohe eriti rõõmaska. Nimelt oli poiss alguses paar päeva olnud segaduses ja stressis, kuid nüüd on juba kõik korras. Talle pidi meeletult meeldima magada diivanil ja voodis! :D Lisaks saab ta suurepäraselt läbi ka pere pojaga! Seda kõike kuuldes tekkis lihtsalt meeletult hea meel! Loodetavasti näeb varsti ka pilte või videosid! Ootan suure huviga!!
Kuna see nädal on mul pisut rohke vaba aega, siis neljapäevani! Hetty Laupäev andis meile ilusa päikesepaistelise ilma ja uskuge mind, seda nautisid varjupaigas absoluutselt kõik. Praktiliselt kõik kollase maja suure toa kassid püherdasid väliosas, koerad olid rõõmsad ning nii minul kui Hettyl oli energiat et toimetada. Varsti on tulemas Luitejooks ja meil on selleks käimas usinad ettevalmistused. Eelmisel nädalal valisin endale retkepartneri ja selleks saab koer Hugo, keda olen küll tundnud vähest aega, sest ta saabus veebruari alguses, kuid algus temaga on tehtud ning pealekauba paljutõotav. Hetty kinnitas oma partneriks Tuusja ning et tegemist ülienergilise ning jõulise koeraga, kes pole esmapilgul just kõige tolerantsem teiste koerte ja inimeste suhtes, siis hakkavad nad sotsialiseerumise trennis käima neljapäeva õhtuti. Esimene samm, koera valik oli võrreldes eelmise aastaga üpris keeruline, sest eelmisel aastal oli mul käepärast superkoer Cleidis, kellega selleks ajaks olin olnud tuttav ja tegev juba poolteist aastat. Samuti olime temaga juba kaks kuud käinud kuulekuses ning üleüldiselt parimad sõbrad. Teadsin täpselt kuidas ta käitub autosõidul ning meel oli igas olukorras temaga üsna rahulik, sest selle üsna pika aja jooksul olime teineteisega täielikult kohandunud. Hugol ma alles alustasin nurkade lihvimisega. Tegemist on ka veidi vanema, umbes 6-7 aastase koeraga, kuid samas esmakontakti on temaga lihtne luua, sest ta on kõigiga sõbralik, vähemalt siiani olnud. Küll aga on ta selles mõttes keeruline, et hüppab ja rahmeldab nagu kutsikas. Tunnen end temaga umbes nagu ühiselamu korrapidaja räpaka tudengiga, ainult et nii armsa olendi peale ei suuda eriti kuri olla. Teiseks sammuks sai trakside valimine. Tuusjale istusid kui valatult Cleidise eelmise aasta traksid, kuid Hugoga oli rohkem pusserdamist. Ta lasi endale neid ilusti peale panna, kuid mitmed traksid olid suured, siis väikesed ja järeleandmatud, kuid lõpuks leidsime kiftid punased traksid. Kolmandaks – koerte omavaheline läbisaamine. Vajalik minimaalne – et koer teise nägemisest segaseks ei läheks ning et taluks sellise piirini, et koos ühes autos sõita saaks, üks ees ja teine kuskil tagapool. Kuna Hugo isane ja Tuusja emane koer, siis nad on täiesti okei ja tolereerivad teineteist. Seega üks mure vähem. Neljandaks – käitumine liikluses. Koos käisime Ehitajate teel jalutamas. Tuusja läks veidi äksi täis kui suurem auto möödus, kuid Hugo oli pigem pelglik versioon endast. Mööduvatest inimestest ei teinud eriti välja kumbki. Läks oodatust paremini. Viiendaks – allumine händlerile, kontakt. Tegelikult kõige-kõige tähtsam selle protsessi juures. Kui ikka koeraga head kontakti pole, siis pole ka koostööst väga midagi oodata. Koer peab teadma kellele alluda ning arusaamine mida tohib ja mida kindlasti ei tohi peab minu arvates koerale olema selgeks tehtud. Sellega tegelesin just selle ülemäärase hüplemise ja rahmeldamise osas. Alustasin ’’EI’’ selgeks tegemisega, sest tol hetkel ta lihtsalt ei tajunud mitte midagi. Minu eesmärgiks on tema hüppamise kommet hüppeliselt vähendada, teha selgeks käsklus istu! ning et ta teaks mis tähendab käsklus siia!, vaata!, ning mingil määral ka oota!. Tahaksin nii väga et saaksin iga päev varjupaigas käia, et seda juba selgeks saanud osa pidevalt kinnistada. Vähemasti sel ajal kui varjukas olen annan endast parima ning tegelen sellega süvitsi. Kuuendaks - Hugot tuleb autosõiduga proovida. Kas tal hakkab halb või hakkab ta jällegi rahutult tõmblema või hoopis meeldib? Kas ta üldse nõustub autosse minema? Seda pole veel proovinud, kuid Hetty lubas mingi päev oma sõiduvahendiga kohale tulla et saaks sellegi kogemuse kätte. Pärast Luitejooksu teen sellest ka blogipostituse kuidas Hugo käitus ja kuidas mina temaga hakkama sain, mis riivas silma ning mis tegi ürituse nautitavaks just Hugo aspektist. Laupäeval tegelesin veel natuke ka Nupsuga, jalutasin uut koera Matildat ja mängisin päääris kaua sulepulga abil kassidega. Päikesepaisteline päev sai ruttu otsa! *** Pühapäeval jalutasin taas Hugoga ning alustasime käskluse siia! ja istu! Õppimisega. Ta on veidi kärsitu ja hetkel väga ei taju, kuid oli ka väga edukaid minuteid. Hugo on tegelikult väga võluv ja hea koer ning õnneks ka õppevõimeline olenemata vanusest – teame ju kõik, et vanus on lihtsalt number. Samuti kammisin tema metsikut kasukat, kuid ma ei jõudnud sellega poolepealegi - tal on lihtsalt liiga tihe kasukas. Kui Hugo tagasi viisin ei saanud ma lootusrikaste, kuid kurbade silmadega Gustav Kastan Coconutist ehk Kastanist mööda vaadata ja viisin ka tema jalutama pärast mida sai ta veel ka aedikus tšillida. Sama hetk kui Kastani rihmastasin vaatas mulle ka sügavalt silma Sämmi ning siis viisin ka tema pisikesele retkele müttama. Sämmi on teatavasti kõige staažikam varjupaiklane – jutud liiguvad, et varsti saavat tal täis juba 8 aastat seda elu. Selle ajaga on temast saanud väga mõnus jalutuspartner. Ei hooli ta sikutamisest ega muust rahmeldamisest. Lust ja lillepidu. Mängisin jälle ka kassidega. Nad on meil ikka nii lahedad. Nikolas ja Njuuton hämmastavad mind oma veidrusega. Kui Njuuton vihaseks saab siis ta mitte ei kähise või urise vaid konkreetselt vingub. Muust niipalju, et külastasin karantiini-Bauhofi, Audru-Bellat, jalutasin hoiul olevat koera Supsut ning tegin kerge visiidi ka Vioola tuppa. Samuti tšillisin Cramo kassitoa uute asunike ning Donna ja Lucyga aedikus. Kõige selle tegevuse juures on vaid üks nõme asi – aeg läheb nii ruttu, juba jälle esmaspäev ning see tähendab tavaliselt kõike muud kui varjupaika.
Õnneks lõppeb minu jaoks see nädal natuke varem. Juba reedel taas varjupaika! Elagu ülikooli-elu! Hanna Järjekordne mõnus nädalavahetus pooleldi varjupaigas mööda saadetud. Laupäevane Ilm oli natuke kõle ja vahepeal sadas mingit.. ee.. asja(?) taevast alla ning siis oli kõik korraga hästi sopane, siis päike ja jälle mingi niiskuselaviin.. Hetty hakkas kohe taastusravimaja kallal lammutama ja mina vaatasin kähku üle kutsikad ning lohutasin kass Bauhofi, kes peab Soome saamiseks veidi aega eraldi karantiinis viibima, et tagada tema tervislik valmisolek reisiks üle lahe. Ta oli nii rõõmus et keegi tuli teda sügama, et ronis kohe kui ta korraks maha panin mööda jalgu üles tagasi. Kindlasti on see ohverdusaeg seda väärt ning Bauhof saab selle kuhjaga päris oma kodus tagasi igavese hellitamise näol uute pereliikmete poolt. J Viivuks vaatasin ka Vioola kutsikad üle. Kõigil olid just kui minu auks silmad lahti tulnud. Nad on sellised armsad tuduvad vorstikesed, kuid ilmselt nädala pärast vudivad juba veidi rohkem ja siis lähevad nunnumeetrid kohe eriti põhja, sest enda jäsemete otsa koperdavad kutsikad on lihtsalt nii siiralt armsad totukesed. J Nupsuga ma sel nädalavahetusel tegeleda ei jõudnudki. Ma ütlen see varjupaik on nagu must auk – aeg kaob käest ära. Joosta ta teiste koertega igatahes sai, lihtsalt minu-tema kontakti jäi olematuks. Osa laupäevasest ajast veetsin kas kassimajas kasside juures või jagasin koertele maiuseid, mida taaskord kogunenud oli. Koos Hettyga käisime Thori ja Bellaga jalutamas. Nende vahel tekkis lühikese ajaga pingevaba klapp. :) . Käisid ka mõned külastajad, kellele tuli tuure teha ning siis tulid inimesed, kelle sooviks oli leida omale kaitseinstinktiga õuekoera maale omadele sõbraks aga võõrastele veidigi hirmuäratavaks, sest elatakse maal metsatukas. Pärast iga boksi juures peatumist jõudsime tiiruga Rommi boksi juurde, kes neile silma hakkas. Võtsin Rommi rihma otsa, sest boksis lõugas ja märatses ta võõraste peale nagu tal kombeks, sest noh ikkagi tema territoorium kuhu ’teised’ tulid. Kõndisime kontori poole, et ta natuke rahuneda saaks. Alguses polnud tutvus väga lubav, sest minulegi imestuseks käitus Rommi rihma otsas samamoodi nagu aedikus – klähvis ähvardavalt. See oli just seepärast imelik, et kui varemgi on võhivõõrad temaga jalutamas käinud siis pole probleemi olnud. Kuna Rommi ei lõpetanud kiuslikku käitumist, siis viisin ta aedikusse jooksma ja rahunema, kui samal ajal läksid inimesed Rokit ’’proovima’’. Et kuts oli nende jaoks liiga rahulik ning et nad tulid otsima natuke suuremat ning hirmuäratavamat kuju, siis proovisime uuesti. Sel hetkel lõi mul pirn veidike hõõguma – et äkki oli Rommi minu suhtes kaitsev ja hakkasin märke lugema. Ilmselt nii see oligi, sest kui hakkasin koos temaga inimeste poole uuesti kõndima, siis astus ta mulle ette, mida ta pole varem teinud. Nad tahtsid veelkord proovida ning seekord soovis meesterahvas, kelle peale Rommi kuri oli tema rihma enda kätte võtta, et kaugemale jalutada. Ma ütlesin, et olen nõus kaasa jalutama Rommiga, et vältida võimalikku uut halba kokkupuudet, kuid et mees oli endas kindel ka pärast seda kui ütlesin et üksnes omal vastutusel, siis jäi mul üle ainult kaugelt valmisolevalt vaadata. Üsna pea kadus paarike Rommiga võsa vahele ning mina jäin ootama. Umbes kümne minuti pärast astusid mees ja naine rõõmsalt võpsikust välja, Rommi läks mehe juurde kutsumise peale sabaliputades pai nuruma ning naine teatas mulle rõõmsalt, et just sellist sütikut neil vaja ongi. Et eelnevalt olid nad juhatajaga telefonitsi tingimuste osas vestelnud täideti paberid, vahetati rihmad ning Rommi läks rõõmsalt tagaistmele, et alustada pikka autosõitu Järvamaale. Selline ilus lõpp siis Rommile. Mulle vägagi ootamatu, kuid mul on tema üle superhea meel – poiss hakkaski veidi närviliseks minema varjupaiga õhkkonnas. Laupäev sai eduka lõpu ning pühapäev algas samamoodi nagu eelpool kirjeldatud – taastusravimaja, Bauhof, Viola kutsikad.. Siis jalutasin Liisuga ning lisasime tema kuuti uut põhku, sest ta ikkagi lühikarvaline koer ning kuudis oli põhk ära lamatud – või noh mina tõstsin katust ja Hetty sebis kiirelt põhuhunniku sinna kus vaja. Sealt edasi said asjad aga veidi keerulisema käigu. Viisin jalutama ja mängima uue asuka – laika moodi koera, kelle ristisin Thoriks ning kes leiti kolmandal märtsil Pärnu linnast, Mai rajoonist Olerexi tankla juurest uitamas. Kiipi tal tol hetkel ei tuvastatud ning homme oleks saanud 14 päeva täis ehk ametlikult Varjupaikade MTÜ asukaks, kui poleks juhtunud kõige hullemat juhuste kokkulangemiste sarja. Esiteks, et kuna Rommi sõitis laupäeval koju, siis pühapäeval mõtlesin, et kuna Thori aediku kuut on vana ja vilets ning üpris väike võrreldes uute kuutidega, mis saime eelmisel aastal, kuid mida täpselt kolme aedikboksi ei jagunud, siis liigutan ta kõrvalaedikusse, mis kuulus ennist Rommile. Kraamisin aediku ära ning panime koos Hettyga tallegi põhku juurde. Kõik sai korda ja läksin midagi muud tegema, endal mõtteis, et kuna Rommi aediku ukse kohal olev ava oli katmata ja vabatahtlik Marko käepärast, siis peaks tal laskma selle kinni võretada. Olin ära maksimaalselt 15 minutit kui äkki kõik teised koerad lõugavad külaliste peale, aga keda pole on Thor. Läksime siis Hettyga aedikusse sisse, et ehk mõnnab kuiva põhuga kuudis, aga seal polnud teda. Paanika! Et aega oli tõesti nii vähe möödas, siis võtmed, autosse ja otsima. Jõudsime Raba tänava keskele kui äkki märkasin tuttavat beežikat selli. Pidasime auto kinni ja mul tarvitses vaid häält teha kui Thor tuli veidi alandlikult minu juurde. Mul oli nii hea meel, et me ta kätte saime ja ma lihtsalt kiitsin ja paitasin teda. Hops autosse ja ots ringi. Marko parajasti parandas aedikut ja ma ei julgenud teda üksi jooksuaedikusse ka enam jätta. Ise ei tahtnud ka seal olla, sest just sellel hetkel hakkas tulema väga visalt kõige ehtsamaid lumelärakaid. Olime siis kontoris ja sügasin teda kui äkitselt mõtlesin et o kiibilugeja siin ja võiks ju lihtsalt kontrollida nii pulli pärast. Lugeja tegi vajaliku piiksu ja äkki oli seal kirjas kiibinumber! Lemmikloomaregister andis kellegi telefoninumbri, kes olevat selle koera vana omanik, jändasime umbes tunnikese, et leida õige kontakt ja lõpuks saime kätte! Thori pärisnimi on Jacky ning tegemist Lääne-Siberi laikaga. Imelik on see, et nii hooldajad kui juhataja kontrollisid mitmeid kordi kiipi ja tol hetkel ei leitud midagi. Samamoodi pärast minu leidu uuesti kontrollides ei andnud kiibilugeja enam vastust. Soovitasime omanikul kliinikusse kiipi kontrollima minna, et äkki juhuslikult on tegemist praagiga ning tagastasime looma. Veidi uskumatu lugu, aga ometi on seegi võimalik.
Pärast ThorJacky juhtumit oli minul toss väljas ja oli ka aeg koju minema hakata. Viis tundi varjupaigas olid läinud nagu pool tundi. Kes soovib värskes õhus aega veeta nii et ise ka aru ei saa kui ruttu tunnid mööduvad, siis soovitan! Uue nädalavahetuseni! Hanna Neljapäev ja reede rõõmustas kõiki varjupaiga nelja- ja kahejalgseid oma soojade ja mõnusate ilmadega. Neljapäev jääb meelde koertele väga pikaks ajaks, kuna just sellel päeval said jalutad ja aedikus joosta kõik varjupaiga koerad! No loomulikult mitte kolm pisikest kutsikat, kes alles aru hakkavad saama, mis asjad need silmad ja jalad on! :) Aga siiski said tähelepanu kõik koerad ja kassid. Hetkel minu kõige pikaajalisema hoolealuse Tuusjaga, tegime pika jalutuskäigu. Püüdsin teda õpetada, kuidas normaalse koera moodi jalutada võiks. Asi areneb ja ta võtab kiiresti õppust. Hetkel on ta seisus, kus ta saab aru, et sikutada ei tohi, kuid siiski vahel üritab, kuna nii suur soov on kiiremini edasi jõuda. Lisaks on suured edusammud ka käskluse, lama, juures. Kui ikka käsklus tuleb, siis ei jää muud üle kui seda täita, harva ta siiski üritab ikka istuda ja käppa anda, kuid kui ta näeb, et sellest abi ei ole, siis ei jää muud üle, kui lamada. Käsklus oota on samuti aina paremaks läinud. Kui puuduksid segavad faktorid, varesed, siis võikski ta mind vist ootama jääda :) Minu uus hoolealune koer Roki, on tõsiselt võrratu! Tema leebe, kuid samas mänguhimuline iseloom on lihtsalt nii ideaalne, et temaga on lausa lust koostööd teha. Olema harjutanud käsklust istu ja see sujub meil väga hästi. Roki saab ka suurepäraselt läbi teiste koertega, hetkel tema suurimad sõbrannad on Donna, Lucy ja Bella! Bella on koer, kes tuli kodust, kuna omanikud kolisid Soome ja neil puudus võimalus oma neljajalgne pereliige kaasa võtta. Nii ma siis otsustasingi Bella ka oma hoolealla võtta. Ta on väga leebe ja rahulik koer, sobib suurepäraselt laste ja teiste koerte/kassidega. Hetkel oleme käinud vaid jalutamas ja tõsist trenni veel ei tee, kuna on näha, et Bella on segaduses ja ei mõista, miks ta nüüd siis varjupaigas on. Kassid Njuuton ja Nikolas on tõsiselt paras paar. Koos jõuavad nad korraldada nii palju, et tekkib lausa raskusi nende jälgimisegagi. Poisid võtavad kõik külalised vastu sooja kallistuse ja lõbusa nurrumisega. Loomulikult tuleb neil ka esineda ja minema saata oma teised konkurendid. Nii nad siis möllavadki kahekesi ja üritavad võimu enda kätte saada, kuid ega see lihtne neil ei ole :) Eks aeg näitab ja küll nad varsti maha rahunevad ja mõistavad, et üks päev tuleb see õige inimene, kellele nemad meeldivad ja kes neile meeldib on ju täiesti mõistetav, et kõikidele ei saagi meeldida. Ja veel. Kass Pärlike on samuti minu uus ja armas hoolealune. Kiisu on selline õrn ja habras. Hetkel näeb ta suurt vaeva enda tervisega ja selle parandamisega. Nimelt on ta külge saanud endale tõsise nohu, kuid ravi käib ja eelmise nädalaga võrreldes on kiisu teinud suuri edusamme - käib tos ringi, mjäub ja nurrub, tuleb uksele vastu ja ootab suurt ja pehmet paid ning mis peamine, ta sööb! Eelmine nädal võisin ma vaid unistada sellest, et näha teda söömas, kui nüüd juba lähevad nii krõbinad ja konserv, küll ükshaaval ja väikestes kogustes, kuid siiski. Varjupaigas sai valmis ka aiamööbel, kus saavad töötajad vahel jalga puhkamas käia. Ning mis võiks olla veel parem, kui soojal päeval istuda õues päikese käes kass süles ja koer kõrval lamamas! :) Lisaks on kätte jõudnud kutsikate tuleku/leiu aeg! Viola kutsikatest olen juba varem juttu teinud ja tänaseks on kõigil kolmed silmad avanenud ja pisikesed tutvuvad oma ümbrusega. Lisaks toodi reedel varjupaika pisike emane kutsikas, kes oli kuskile oma kahe kaaslasega poetatud ja head leidjad toimetasid nad varjupaika. Õnneks leiti enne sinna jõudmist kahele kutsikale hooliv kodu ja nii jõudiski ainult see üks pisike varjupaika ja hakkab nüüd otsib oma uut ja õiget kodu Pärnu varjupaigas. Uued seiklused nädalavahetusel!
Hetty Laupäev algas väga ärevalt ja ootusrikkalt, kuna kuulsime hommikul, et üks perekond on huvitatud Mäxsist ja nad tulevad teda vaatama. Kui see aeg kätte jõudis oli päris hea tunne sees. Perekond läks jalutama ja tagasitulles leidsid nad, et Mäx on neile just see õige koer. Nii siis reisiski Mäx kaunil naistepäeval oma uude koju!!! Nädalavahetus oli õnnelik ka Hugole, kuna ta leidsi endale uued sõbrad ja mängukaaslased. Nimelt kaks noort plikat Lucy ja Donna on suurest Hugost väga vaimustatud ja koos mängimine sujub kolmel sellil väga lustakalt.
Lisaks sai tegeletud ka uue hoolealuse Rokiga. Alustasime käskluse istu õppimisega ja esimese korra kohta võib öelda, et täitsa tubli poiss! Tuusjast niipalju, et tema suutis olla meil nii tubli, et valiti isegi selle nädala loomaks! Eks ta on ikka tublisti vaeva ka näinud ja hoolega õppinud. Nädalavahetus oli lausa nii kasulik, et ta õppis natuke korralikumalt jalutama. Nimelt, kui muidu oli meie jalutuskäik väga hoogne ja ta kippus ära unustama, et mina ka tal järgi jooksen, siis nüüd käsklust, ei, kuuldes võtab ta tuure väheke maha! Ja veel! Homme (teisipäeval) algab meie facebooki lehel Pärnu varjupaiga loomade lugude jutustamine. Kellel huvi siis kindlasti kiigake ka sinna! Nagu ikka siis esimestena juttustavad oma loo need, kes varjupaigas kõige kauem elanud ja teavad asja paremini! Iga nädal saab sõna üks koer ja üks kass. :) Hetty Kuna ma polnud ammu varjupaigas käinud, siis ei olnud ka midagi postitada. Kuid nüüd olen seal juba kaks päeva mütanud, kuna oli lühika kooli nädal. Tegemist on olnud mõlemal päeval päris palju. Neljapäeval oli vahva päeva, kus said enamus meie koeri ja kasse mängida modelle. Mäx sai endale väga vinge Harley-Davidsoni särgi selga, Sull leidis enda garderoobist šiki kikilipsu ja ega ka Hugo oma lipsuga Sullile alla ei jäänud. Morris võttis pildile kaasa oma lemmik mänguasjad jne jne..Kõiki pilte näete täpsemalt kodulehel ja varsti jõuavad need ka siia üles, kuid hetk kannatust! :) Muidugi poseerisid uhkelt ka meie kaunid kiisud, küll patjadega, siis jälle mänguasjadega ja lõpuks ei jäänud pildilt välja ka peen vihmavari. Kuna Reede on nüüd oma uues kodus mõnusalt mõnulemas, siis jäi mul neljapäeval päris palju vaba aega üle :) Selle võrra said Mäx ja Tuusja kauem ringi möllata. Tuusjaga tegime me päris pika jalutuskäigu ja harjutasime korralikku kõndimist. Tagasi tulles hakkas ta asjast juba tasapisi aru saama ja enam nii ei sikutanud, ühesõnagu lootust on. Paar meetrit lonkis ta mul isegi kõrval. :) Varjupaigas jooksis ta aedikus natuke ringi ja siis hakkasime taas trenni tegema. Meelde said tuletatud käsklused istu, käppa, lama, oota. Kõik sujust fantastiliselt. Ka Tuusja ei jäänud pildistamisest ilma ning ka tema sai endale uhke kaunistus elemendi külge. Selleks oli imeilus punane kaelarätik. Mäx alustas oma päeva riiete valimisega, küll ta mõtles üht ja siis teist, kuni lõpuks leidis ta endale just selle õige. Riided seljas ja jooksuga pildile. Küll ta istus, hüppas jooksis ja ületas erinevaid tõkkeid. Jäi mulje, et ta lausa nautis poseerimist. Kuna tal on ka kõik käsklused selged, siis oli teda lausa lust pildistada. Mäxiga sai siis meelde tuletatud käsklused, istu, lama, oota, käppa, kohale, hopp (üle tõkke ja poomi). Päev aina veeres ja veeres, kuni tuli aeg lahkuda. Reedel sai korraldatud päris palju. Hommikut alustasin taastusravi koristamisega. Taas on igas toas keegi. Ühes toas elab Ron, kes ootab ikka veel seda aega, kui lõpuks ta uhke kasukas tagasi kasvab. Kuid ilmselt järgmisel nädalal läheb ta hoiukoju, mis mõjub talle kindlasti väga hästi. Teises Toas on Bauhof, kes on teistest kassidest eraldatud, kuna ta mõtles soome kolida ning seetõttu peab ta igaks juhuks teistest hoiduma, et mitte haigeks jääda. Kolmandas toas oli hommikul viis kassipoega ja õhtuks jäi neid alles kolm, kuna kaks neist rändasid koos hoiukoju. Ning viimases, neljandas, toas on pelglik koer Viola, koos oma kolme kutsikaga. Kui taastusravi korras, siis tuli aeg suunduda kontorisse, kuna seal oli täna hulgaliselt abikäsi tarvis. Nimelt vahetati sealne mööbel välja ja toodi uus sisse. Kellel huvi, milline kontor nüüd välja näeb, siis tulge aga varjupaika ja varuge aega, et ka mõnele kiisule pai teha või mõne koeraga jalutada! :) Ahjaa! Täna oli ka päev, kui valisin endale uue hoolealuse. Nimelt toodi eile varjupaika 1,5 aastane koer Roki, keda omanik enam ei soovinud, kuna koer olevat liiga suureks kasvanud. Täna temaga jalutades oli ta lihtsalt nii võrratu, et patt oleks teda mitte koolitada ja temaga mitte tegeleda. Rokist saab täpsemalt lugeda tema enda lehelt. Neljapäevast ja Reedest nüüd siis kõik, nüüd jääme laupäeva ja pühapäeva ootele. :) Hetty Piltidel - Tuusja, Mäx, Viola ja kutsikad, kutsikad, Sull, Hugo.
Kõlab uskumatuna, aga just sel nädalavahetusel, kui Rekkurescue meid Reedest ja Roometist ''vabastamas'' on, pole mind ja Hettyt varjupaigas. Paraku läks sel nädalal nii, et mõlemad oleme kinni oma ülikoolilinnades - mina Viljandis, Hetty Tallinnas. See eest jätsime oma armsatega eelmisel nädalavahetusel hüvasti. Vähemalt on lootus neist edaspidi pilte ja sõnumeid saada. Mõlemad koerad on vapustavad hinged. Reede natuke julgem, Roomet arglikum, kuid omadega on mõlemad erakordselt vinged. Reede leiti teadupärast lihtsalt ühel suvalisel 2013 kevade reedesel päeval Pärnu linnast hulkumas. Inimsõbraliku ja heas toitumuses koerale peale vaadates oli suhteliselt kindel, et ju keegi ikka talle järgi tuleb. Pärast 14-päevast perioodi, millekohaselt on vanal omanikul õigus ja võimalus loomale järgi tulla saigi Reede ametlikult Pärnu varjupaiga koeraks, sest mitte keegi ei tundnud tema vastu huvi. Nii sai poiss kastreeritud ning talle teostati ka vet.protseduurid. Kuigi alguses elas Reede sarnaselt teistele suurtele nii öelda õuekoertele taga õueboksis, siis seal talle ei meeldinud ning pärast paarikuist boksi puitosade peenestamist paigutati ta ketiga kuudi külge, kus kõigi üllatuseks meeldiski talle palju rohkem - ei mingit kuudi purustamist või üleliigset rahmeldamist. Nii jäigi Reede varjupaiga ainsaks vabatahtlikuks ketikoeraks. Mõned teisedki on küll suvisel ajal ning ruumipuuduse tõttu samuti ketikoerad olnud, kuid seda pigem siiski lühiajaliselt ja samuti vaid siis kui nad seal õnnelikumad. Mingil hetkel, pärast seda kui Hetty tolleaegne number 1 koer Bima uue kodu sai hakkas ta tasapisi Reedest huvituma. Koos käidi jalutuskäikudel ning aedikus mängimas. Kohutavalt tugev ning energiline koer osutus maailma kõige ohutumaks kaaslaseks inimesele, sest teda võib tõepoolest tõsta või temaga mürada ja ta ei tee selle peale midagi muud kui mängib kaasa. Viimasel ajal olin minagi Reedesse nagu armunud, sest ta lihtsalt on selline võrratu härra hurmur, kellel on niiiiii suured ja ilusad silmad, poisiklutilik mänglev olek ja ta on ja oli alati nii rõõmus ning teotahteline. Võiiiimatuuu tema peale vihaseks saada. Talveks oli Reede täitsa taltsutatud poiss. Hettyga koos käisid nad rihmastamata metsas möllamas ning samuti nägi Reedega tegelemise esimene faas välja selline, et Hetty lasi ta ketist vabaks ja siis ta lihtsalt jooksiski varjupaiga territooriumil, soojakute vahel kuniks Hetty otsustas, et nüüd võiks minna kas jalutama või aedikusse. Oeh Reedest võiksin isegi mina, kes ma temaga otseselt ei tegelenud rääkima jääda, imeline, kõigisõber, rõõmurull. Nüüd aga minu enda hoolealuse Roometi juurde. Tema varjupaigale eelnev elu oli üsna nukker. Jumal tänatud, et ühel hetkel (2013 suvi) tema eelmise omaniku surm ilmsiks tuli ning politsei varjupaiga koerte väljaviimiseks kohale kutsus. Vaatepilt oli jahmatav ja väga inetu. Ühes väikeses toas, koeralaipade vahelt leiti siis kaks hingevaakuvat olendit - valget värvi isane koer, kelle ristisime Roometiks ja temaga veel üks emane koer, kes sai nimeks Roosi. Nad olid ülimalt nõrgad, närvilised ning arad. Esimestel päevadel nad lihtsalt värisesid ning näitasid kergelt ka hambaid. Kui nad natuke juba olid kosunud jõudis neile ilmselt kohale, et siin neile liiga ei tehta. Tasa ja targu, iga päevaga üha enam hakkasid mõlemad meid usaldama, Roomet isegi veidi enam kui Roosi. Siiski olid nad veel väga arad ning nendega tuli ümber käia äärmise rahu ning sujuvate liigutustega. Umbes kaks kuud hiljem sõitis Roosi Rekkurescue vahendusel Soome hoiukoju et areng oleks kiirem. Kahjuks lisakohta Roometi jaoks polnud ning seetõttu jäi tema meile siia. Roosi aga on siiani hoiukodus, täielikult taastunud ning üsna reibas plika. :) Roometi võtsin ma nii öelda enda peale siis kui minu hoolealune Cleidis uue kodu sai ning mul polnud enam seda üht ja ainust. Sel hetkel hakkas meil Hettyga peas keerlema idee uuest, meie toimetusi kajastava blogi/lehekülje loomisest ning samuti arvasime, et pole aus kui vaid üksikud koerad meie poolt kajastatud saavad. Laiendasime hoolealuste arvu ning Roomet rändas minu nimistusse. Selle üle on mul siiamaani väga hea meel, sest ta on lihtsalt nii armas. Ta on küll veidike närviline ja uutes olukordades kohmetu, kuid see teebki temast väikese putukRoometi, kes kaob lume taustal täiesti ära. Roometki osutus rõõmsaks ning omapäraselt vahvaks koeraks ning üsna pea sai hoopis temast ''liider'', sest varjupaika saabus veel arglikum koer Nupsu. Need kaks said lahutamatuteks kaaslasteks. Koos võisid nad aedikus tunde ja tunde hullata ning et neil oli omavahel nii lõbus ja hea siis oli nende uuesti rihma otsa saamine omamoodi lugu. Vahepeal kutsun ma neid põrgukoeradeks, seda ainult heas mõttes, sest nii mõnigi kord andsin ma alla ja lasin neil ise tagasi koeramajja joosta, mida nad ka otsejoones ja kibekiirelt ka tegid senini, kui ükskord avastasid, et lisaks koeramajale ja aedikule on varjupaiga territooriumil ka muud nii palju huvitavat teha, et oma boksi otsejoones enam minna ei tahtnud.
Roometist polnud kojusaamiseni saanud ideaalset koera ning samuti ei õppinud ta ära ühtegi käsklust, kuigi ma alustasin mitmeid kordi, siis tema ja minu kärsitus kokku andsid summaks nulli. Sellegipoolest muutus Roomet palju-palju sõbralikumaks, rõõmsameelsemaks ning armastusväärsemaks koeraks kui ta saabudes oli. Nii nagu teistel on ka temal minu südames üks kindel ja eriline koht. Oh seda pisikest Roometit.. Mul on niiiii hea meel, et te mõlemad saite endale vapustavad uued kodud ja päris oma inimesed Soomes, sest jätkuv varjupaiga elu oleks teie suhtes niiii ebaõiglane. Pikki elupäevi suurepärased Roomet ja Reede! Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|