Kõlab uskumatuna, aga just sel nädalavahetusel, kui Rekkurescue meid Reedest ja Roometist ''vabastamas'' on, pole mind ja Hettyt varjupaigas. Paraku läks sel nädalal nii, et mõlemad oleme kinni oma ülikoolilinnades - mina Viljandis, Hetty Tallinnas. See eest jätsime oma armsatega eelmisel nädalavahetusel hüvasti. Vähemalt on lootus neist edaspidi pilte ja sõnumeid saada. Mõlemad koerad on vapustavad hinged. Reede natuke julgem, Roomet arglikum, kuid omadega on mõlemad erakordselt vinged. Reede leiti teadupärast lihtsalt ühel suvalisel 2013 kevade reedesel päeval Pärnu linnast hulkumas. Inimsõbraliku ja heas toitumuses koerale peale vaadates oli suhteliselt kindel, et ju keegi ikka talle järgi tuleb. Pärast 14-päevast perioodi, millekohaselt on vanal omanikul õigus ja võimalus loomale järgi tulla saigi Reede ametlikult Pärnu varjupaiga koeraks, sest mitte keegi ei tundnud tema vastu huvi. Nii sai poiss kastreeritud ning talle teostati ka vet.protseduurid. Kuigi alguses elas Reede sarnaselt teistele suurtele nii öelda õuekoertele taga õueboksis, siis seal talle ei meeldinud ning pärast paarikuist boksi puitosade peenestamist paigutati ta ketiga kuudi külge, kus kõigi üllatuseks meeldiski talle palju rohkem - ei mingit kuudi purustamist või üleliigset rahmeldamist. Nii jäigi Reede varjupaiga ainsaks vabatahtlikuks ketikoeraks. Mõned teisedki on küll suvisel ajal ning ruumipuuduse tõttu samuti ketikoerad olnud, kuid seda pigem siiski lühiajaliselt ja samuti vaid siis kui nad seal õnnelikumad. Mingil hetkel, pärast seda kui Hetty tolleaegne number 1 koer Bima uue kodu sai hakkas ta tasapisi Reedest huvituma. Koos käidi jalutuskäikudel ning aedikus mängimas. Kohutavalt tugev ning energiline koer osutus maailma kõige ohutumaks kaaslaseks inimesele, sest teda võib tõepoolest tõsta või temaga mürada ja ta ei tee selle peale midagi muud kui mängib kaasa. Viimasel ajal olin minagi Reedesse nagu armunud, sest ta lihtsalt on selline võrratu härra hurmur, kellel on niiiiii suured ja ilusad silmad, poisiklutilik mänglev olek ja ta on ja oli alati nii rõõmus ning teotahteline. Võiiiimatuuu tema peale vihaseks saada. Talveks oli Reede täitsa taltsutatud poiss. Hettyga koos käisid nad rihmastamata metsas möllamas ning samuti nägi Reedega tegelemise esimene faas välja selline, et Hetty lasi ta ketist vabaks ja siis ta lihtsalt jooksiski varjupaiga territooriumil, soojakute vahel kuniks Hetty otsustas, et nüüd võiks minna kas jalutama või aedikusse. Oeh Reedest võiksin isegi mina, kes ma temaga otseselt ei tegelenud rääkima jääda, imeline, kõigisõber, rõõmurull. Nüüd aga minu enda hoolealuse Roometi juurde. Tema varjupaigale eelnev elu oli üsna nukker. Jumal tänatud, et ühel hetkel (2013 suvi) tema eelmise omaniku surm ilmsiks tuli ning politsei varjupaiga koerte väljaviimiseks kohale kutsus. Vaatepilt oli jahmatav ja väga inetu. Ühes väikeses toas, koeralaipade vahelt leiti siis kaks hingevaakuvat olendit - valget värvi isane koer, kelle ristisime Roometiks ja temaga veel üks emane koer, kes sai nimeks Roosi. Nad olid ülimalt nõrgad, närvilised ning arad. Esimestel päevadel nad lihtsalt värisesid ning näitasid kergelt ka hambaid. Kui nad natuke juba olid kosunud jõudis neile ilmselt kohale, et siin neile liiga ei tehta. Tasa ja targu, iga päevaga üha enam hakkasid mõlemad meid usaldama, Roomet isegi veidi enam kui Roosi. Siiski olid nad veel väga arad ning nendega tuli ümber käia äärmise rahu ning sujuvate liigutustega. Umbes kaks kuud hiljem sõitis Roosi Rekkurescue vahendusel Soome hoiukoju et areng oleks kiirem. Kahjuks lisakohta Roometi jaoks polnud ning seetõttu jäi tema meile siia. Roosi aga on siiani hoiukodus, täielikult taastunud ning üsna reibas plika. :) Roometi võtsin ma nii öelda enda peale siis kui minu hoolealune Cleidis uue kodu sai ning mul polnud enam seda üht ja ainust. Sel hetkel hakkas meil Hettyga peas keerlema idee uuest, meie toimetusi kajastava blogi/lehekülje loomisest ning samuti arvasime, et pole aus kui vaid üksikud koerad meie poolt kajastatud saavad. Laiendasime hoolealuste arvu ning Roomet rändas minu nimistusse. Selle üle on mul siiamaani väga hea meel, sest ta on lihtsalt nii armas. Ta on küll veidike närviline ja uutes olukordades kohmetu, kuid see teebki temast väikese putukRoometi, kes kaob lume taustal täiesti ära. Roometki osutus rõõmsaks ning omapäraselt vahvaks koeraks ning üsna pea sai hoopis temast ''liider'', sest varjupaika saabus veel arglikum koer Nupsu. Need kaks said lahutamatuteks kaaslasteks. Koos võisid nad aedikus tunde ja tunde hullata ning et neil oli omavahel nii lõbus ja hea siis oli nende uuesti rihma otsa saamine omamoodi lugu. Vahepeal kutsun ma neid põrgukoeradeks, seda ainult heas mõttes, sest nii mõnigi kord andsin ma alla ja lasin neil ise tagasi koeramajja joosta, mida nad ka otsejoones ja kibekiirelt ka tegid senini, kui ükskord avastasid, et lisaks koeramajale ja aedikule on varjupaiga territooriumil ka muud nii palju huvitavat teha, et oma boksi otsejoones enam minna ei tahtnud.
Roometist polnud kojusaamiseni saanud ideaalset koera ning samuti ei õppinud ta ära ühtegi käsklust, kuigi ma alustasin mitmeid kordi, siis tema ja minu kärsitus kokku andsid summaks nulli. Sellegipoolest muutus Roomet palju-palju sõbralikumaks, rõõmsameelsemaks ning armastusväärsemaks koeraks kui ta saabudes oli. Nii nagu teistel on ka temal minu südames üks kindel ja eriline koht. Oh seda pisikest Roometit.. Mul on niiiii hea meel, et te mõlemad saite endale vapustavad uued kodud ja päris oma inimesed Soomes, sest jätkuv varjupaiga elu oleks teie suhtes niiii ebaõiglane. Pikki elupäevi suurepärased Roomet ja Reede! Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|