Tegemist on Pärnu kodutute loomade varjupaigas elava Pätuga. Ilmselt olete Te juba tema looga tuttavad ja teate täpselt, kuidas ta varjupaika sattus. Kuid neile, kes veel ei tea, siis lühike tutvustus: Pätu ei ole saanud elada tavalist lustliku ja armastust täis koera elu. Ei ole ta nautinud ka kutsikapõlves rõõmu ja muresid. Pätu elas aastaid, mis oleks pidanud olema tema elu parimad ja rõõmsamad, hoopis kurvalt lühikese keti otsas, keset hoolimatust ja halba kohtlemist. Kõige halvematel päevadel suunati õhupüssi toru ka tema suunas ning kõige valusamad ja kibedamad lasud suundusid otse Pätu poole. Kuniks selle ajani, mil ta saabus varjupaika. Kui Pätu aasta ja kolm kuud tagasi varjupaika saabus helistas mõni päev hiljem tema endine omanik, sooviga teada saada, kas kõik töötajad on ikka elus ja tundis muret kuidas sellise murdjaga hakkama saadakse. Kurb tõsiasi on see, et n-ö omanik ei tundnudki oma koera. Pätu ei ole varjupaiga personali ega tuttavate inimeste osas mitte kunagi agressiivsust üles näidanud. Tema esimene kokkupuude loomade hooldajaga oli väga lustlik ja sõbralik - ta tõmbas kohe keelega üle hooldaja näo ning seepärast on tal ka hüüdnimi - musikoer. Minevikus tulenevalt vajab ta rohkem aega meesterahvaste usaldama õppimisega, kuid viimasel ajal sujub uute tutvuste sobitamine väga lihtsalt. Kuna Pätu on vaatamata umbes seitsmele eluaastale energiline ja rõõmsameelne, siis eeldab ta, et tulevasel kodul on aega ja tahtmist temaga tegeleda. Pätu tahab näidata kui palju ta suudab jagada ja anda. Temas kiirgab ahastus, sest peagi täitub pooltest aastat varjupaigas ja mitte keegi ei vaata tema poole, mitte keegi ei oota teda, mitte keegi ei tunne huvi. Ja kui isegi vaatab, siis kaob kähku ning ei naase enam iial tagasi. Pätu ei ole tavaline koer. Tegemist on ääretult targa ja tähelepanelik koeraga. Ta teab täpselt kui inimene vajab lohutust, abikäppa või sõbralikku müksu. Lisaks on ta suurepärane kallistuste ja põsemuside jagaja. Ta armastab aidata ja tunda, et teda vajatakse. Pätu ei taha olla üksi, ta tahab olla koos inimesega, kes teda armastab, temast hoolib. Pätu naudib ka mängimist, eriti jumaldab ta piiksuvaid palle. Vahepeal unustab ta ennast nii pikalt mänguasjade keskele, et isegi söömine ja joomine ununevad ära. Lisaks saab ta läbi nii emaste kui ka isaste koertega, viimastega vajab natuke harjumist ja kohanemist. Veel on ta kohati ka tormakas ja jõuline, mis tähendab seda, et temaga peab olema kannatlik ja olema valmis õpetusi mida talle jagame ja kodus jätkama. Kohe kindlasti ei sobi Pätu perre, kus elab mõni kass, sest nendega ei klapi ta kohe üldse - juba kaugelt läheb karv turri. Pätu on selgeks õppinud põhilised kuulekuskäsklused ning korralikult külastanud veterinaari ning teostanud vajalikud protseduurid koju minemiseks. Ta on kastreeritud, vaktsineeritud, omab isiklikku passi ja kiipi, saanud ussitõrje ja on ka välisparasiitidest vaba. Pätu soovib koju! Ei saaks olla midagi paremat, kui veeta jõulud oma esimese tõelise kuusepuu juures, oma päris tõelise perekonnaga! Muudame meie džentelmeni jõulud eriti valgeks ja säravaks. Koos suudame me kõike, Pätu lugu jagades võime leida üles inimese, kelle jaoks on Pätu ideaalne sõber ning kaaslane. Videod Pätust: I video: Pätu käis jõeääres lustimas koos Hannaga! https://vimeo.com/146553835 II video: Pätu möllav varjupaiga aedikus Palun jagame ka Pätu koju! Sest meile tundub, et sellest on muidu saamas jälle üks igavesti pikk ootamine!
Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hetty!
1 Comment
Kogu kooli algus on veerenud meeletu kiirusega ja nii on ka varjupaigas oldud aega jäänud üpris napiks, kuna kolmas aasta kõrgkoolis ei ole ikka naljaasi. Nii ongi kogu aeg mõtted koolil ja jaks täielikult otsas. Kuid õnneks on juba õhus tunda sügise lõhna ja ootusärevus on suur, sest varsti varsti saabub maagiline talv, kus lendleb inspiratsiooni, värskust ja jõudu leiab lausa õhust! Ootan seda aega juba suure huviga. Kuid enne kui varjupaigas sügisesi ja talviseid tegemisi saab tegema hakata tuleb suvele ka kõigepealt head aega öelda. Terve septembri algus tõi meile suuri külmavärinaid ja rõõmupisaraid, sest koerad ja kassid, kes olid olnud meie sõbrad, meie silmarõõmud ja toredad mängukaaslased juba pikka aega leidsid endale kõik toredad kodud. Hanna Rocky, minu Beton, kass Bruno, vahva Rolf, imeilus Terri, kaunis Tšenni jne jne nad kõik veetsid varjupaigas piisava aja, et neid on raske unustada ja kiindumus oli kerge tulema. Kuidas saakski öelda, et kui sa oled loomaga tegelenud mõne nädala, kuu või isegi enam kui aasta aega ja sa ei tunne mitte midagi, kui teda enam ei ole.. Kuid jah, meie oleme õnnelikud ja siiralt tänulikud inimestele, kes ei ole varjupaiga loomi oma silmis maha kandnud ja usaldavad ning julgevad sõpra otsida just varjupaigast! Aitäh Teile kõigile!!! Nii ongi jäänud varjupaika 9 koera, kõik küll räägivad, et rõõmustada ei tohiks ning tegelikult vist ei tohigi. Kuid mõelda vaid, kui kurb oleks elu, kui oma emotsioone ei saagi väljendada, sest igal hetkel võib tulle kõne ja kogu su rõõm puruneb. Kuid loodetavasti aitavad ka teised inimesed oma pöidlaid hoida, et inimeste teadlikus tõuseks iga aastaga ning sügisel ei satuks varjupaika loomi, kes on juba liiga suureks ja tüütuks kasvanud või kevadel ei tuleks kuhjaga loomi, kes on kogemata siia maailma sündinud ja tegelikkuses ei ole neid keegi siia oodanudki.. Kas poleks tore unistus, et igal loomal oleks oma kodu, kus ta oleks hoitud ja oodatud, kus ta saab olla täisväärtuslik pereliige ja tunda rõõmu igast hetkest, mis ta saab valmistada oma enda perekonnale! Püüdleks üheskoos sellise unistuse poole? Kuid varjupaiga koertest siis lähemalt. Liisu on juba kõigile tuntud särtsakas umbes 10 aastane koera proua, kes vaatamata oma vanusele on päris kobe. Proual on väga hea maitse ja nii on ta saanud endale päris nägusaid noormehe seltsi sebida. Muidugi on talle viimaselajal hakanud meeldima ka lapsed, kes otseselt tal seljas ei ela ega ka sabast sikuta vaid lihtsalt rahulikult jalutuskäigule viivad. Kuid neljajalgsetest noormeestest on siiski kõige suurem lemmik hetkel Pätu, kes hakkab liginema juba 7 aasta staatusesse, kuid käitumisest seda küll mitte kuidagi ta välja peegelduda ei oska. Käib ja piiksutab oma mänguasju, uudistab ikka noori daame ja on muidu rõõmsameelne ja seltskondlik noormees. Blacky on aga seevastu päris kõva mutt, vanust tal samuti umbes 10, kuid iseloomu kordades rohkem. Kui tal vaid lubatakse, siis näitaks ta kõigile mõnuga, kuidas ta teeks sellele ulakale Pätule kohe tuule alla ja pikka juttu polekski. Tegelikkuses saab ta nii mõnegi koeraga hästi läbi, kuid ka see peab olema eriti hoolas, et oma kuningannat liiga pikalt imetlema ei jää, sest siis võib tulla päris karm ja kõva peapesu. Nii ja siis ongi taas jutt Kuusalu koeral Ronjal, kes on juba üpris julge 3 aastane tüdruk, kuid võõrad on siiski hetkel veel natukene liiga hirmsad, et nendega kohe jalutama minna. Enne oleks vaja sutsuke aega ja kannatust, et tüdrukuke saaks end koguda. Pisut veel ka kassidest, väga kaua on oma kodu oodanud juba kaunid tüdrukud nagu Luna, Tiku, Melody, Dirol, Ruby, Milvi… Miks? Ikka sellepärast, et tegu on nii-öelda “igavate” must-valgete või esmapilgul pisut arglikute kassidega. Kuid võin 100% kindlusega öelda, et tegemist on viisakate, kaunite, südamlikkude, head kommete ja siidiste kasukatega kassidega, kes on tegelikult väärt samamoodi leidmaks uut kodu ja uut inimest oma kõrvale. Nad väärivad seda kõike just täpselt samamoodi nagu kõik teisedki vähe julgemad ja värvilisemad karvapallid. Tegelikkuses teame me kõik, et need loomad leiavad omad kodud, kunagi kindlasti, lihtsalt tuleb varuda aega ja kannatust, et õige inimene kohale jõuaks. Kuid teadmine, et selle loomakese võib-olla parimad eluaastad tuleb veeta just varjupaigas, teeb sisimas nii palju haiget. Ei saa ega tohigi öelda, et varjupaiga elu on kohutav, kuid siiski oma kodu ja oma perekonda tahavad kõik, see annab loomale kindlustunde ja õnne, millest on ta kunagi ilma jäänud.
vabatahtlik Hetty Terri on üks lahe, siiras, ilus, sõbralik, sõnakuulelik ja vahva koer. Ta saabus varjupaika, kuna perekond kolis ja uude kohta ei olnud võimalik kaasa võtta koera, kes oli terve oma senise elu elanud õues, ketis. Alguses oli Terri väga alandlik ja arg. Temaga sõbrunemine ei olnud keeruline, kuid siiski aeganõudev. Miks on selline suur ilus isane koer nii alandlik? Põhjust ei pidanud kaugelt otsima, koer oli lihtsalt hirmul ja stressis, sest kodu ja kindlus oli kadunud, järgi oli jäänud vaid kari võõraid inimesi ja liiga palju haukuvaid koeri. Õnneks kadus stress ja alandlikkus õige varsti ja Terrist sai julge, sõbralik ja mänguhimuline koerapoiss. Siiani on küll võõras alguses hirmus, kuid kontakt on lihtne tekkima. Terri on 5 aastane ning pikk lustlik elu veel ees. Lisaks saab ta väga hästi läbi ka kõikide teiste koertega, nii emased kui ka isased sobivad. Varjupaigas on tal kaunis sõbranna Liisu, kes on seal elanud juba kolm aastat ning aitas lahkelt uuel poisil lihtsalt sisse elada. Sõpradel on nii hea läbisaamine, et isegi pea 10 aastane plika viitsib joosta ja kutsub Territ mängule. Terri sobib oma rahuliku iseloomu tõttu hästi ka laste ja kassidega. Kasside toast mööda minnes läheb Terri nägu särama ja poiss muutub väga elevaks, sooviks nii väga neile kõikidele karvastele ühe ilase musi anda :) Terri on kastreeritud. Saanud kiibi, vaktsiinid ja parasiiditõrjed, lisaks on tal uhke pass! Ta on igati valmis minema uude koju. Kui sul on kodus juba 3 kassi ja 5 koera ning Terri ei mahu enam kuidagi, siis võib-olla on sul toredad naabrid, lahedad sugulased, head tuttavad, kes sooviksid just Terrile kodu pakkuda? Räägi oma sõpradele ja tulge koos varjupaika koerapoisiga tutvuma, jalutama ja jutustama.
Poisike ootab Teid kõiki T-R 12:00 – 17:00 ja L-P 12:00 – 14:00 Pärnus, Raba 32! vabatahtlik Hetty Juba eelmisel suvel oli meie ühine suur soov minna koos koertega matkama sellisel viisil, et jääme ka ööseks. Sellepärast ikka, et huvitavam oleks! Eelmise suve töögraafikud olid aga mõlemil tihedad ning kuna teadsime et uus suvi tuleb praktiliselt viie sekundiga, sest aeg läheb väga kiiresti, siis lükkasimegi asja selle aasta suvesse. Veidi enam kui nädal tagasi sai pikalt planeeritud reis ka teoks! Ei teadnud me keegi kunagi eelmisel suvel veel, et Mäx Hetty päris oma koeraks saab ja kes tore parasjagu varjupaigas on, kes saaks teise koeraga läbi ning kellega mul oleks ka arvestatav kontakt. Mingid unistuste sihtkohad olid meil juba varem olemas, kuid planeerimise töiseim faas jäi juulikuu esimestele päevadele. Arvestades teineteise soove panime paika marsruudi, tellisime omast arust ka hea ilma, broneerisime aegsasti praamipiletid ja tegime koerkatseid Rockyga. Just selles suhtes, et kuidas nad Mäxiga läbi saavad, kuidas ta autosõitu suhtub ning erinevatesse olukordadesse, ümbritsevatesse inimestesse. Grillfest ja Hansapäevad olid head üritused kus teda jälgida. Ja Rocky üllatas mind mõlemal totaalselt. Lasi end kõigil katsuda, oli ise sealjuures täitsa stressivaba ja rahulik, klappis teiste koertega.. Samuti sai ta üritustele transporditud autoga ja selgeks sai et talub ka autosõitu. Ta polnud just maksimaalselt õnnelik nagu Mäx, aga selles polnud tema jaoks ka midagi hirmsat. Rockyst kirjutan pikemalt ka järgmises Läbi ja Lõhki postitustesarjas.. Igal juhul 16. juuli hommikul sai alustatud Viljandist ning lõpetasime 18. juuli pärastlõunal Mihkli laadaga. Viljandi seepärast, et Hanna õpib seal ning veel sest soovisime külastada ka Viljandi kodutute loomade varjupaika - huvi näha kuidas teised varjupaigad ja nende elanikud elavad oli mõlemal suur. Edasi põrutasime Raplasse, kus sõime mõnusasti pärastlõunat ning siis viis tee kauaoodatud Rummu karjääri, kus on nood kurikuulsad Rummu vangla varemed ja helesinine vesi. Mõlemad ülielevil, sõitsime kohale ja avastasime, et jeebus, koht on ikka tegelikult palju ulatuslikum kui piltide peal näinud oleme. Siis keeras ilm nii ära, küll ladises, küll välkis ja paugutas. Ilmselt me oleks tunniga selle õige koha üles leidnud, aga fun part is, et me lihtsalt ei leidnud seda üles.. Nägime helesinist vett ja kaugel tundus nagu oleks miskine müür, aga blondinkad ja muidu veidrad ja imselt vist ka karmavõlglased, ei pannud me kokku et seal võibki päris asi olla. Sõitsime siis läbimärgadena ööbimispaiga poole, meel mõru ja kui pöörasime suurele teele ei saanud kümmet sekunditki sõita kui paistis õige parkla, arusaadavalt vanglamüürid ja umbes viiskümmend autot. Ega sealjuures polnudki muud teha kui naerda, enda peale näpuga näidata ja äikesetormi eest minema sõita. Esimene öö möödus imekaunil RMK Nõva puhkeala Periküla telkimisalal. See oli tõeliselt kena, puhas ja üleüldse oli see niiiiivõrd mõnus valik! Inimesi oli seal teisigi, kuid ka meie leidsime enda jaoks kena kaetud lõkkeahjuga(?) privaatse koha. Kõrval oli liivaluide mille taga kohe meri - ääretult looduskaunis koht. Meil vedas ka ilmaga, oli ainult soe meretuul. Hommikul ärkasime jällegi kõuemürina peale. Mõtlesime küll, et päike paistab, küll üle läheb, Pärnus küll on suts ja valmis selle äikesega, kuid me ei teadnud siis veel kui visa on Läänemaa äike. Keerutas ja tiirutas, nii et telki arvatavast niiskusest säästa pakkisime juba seitsme ajal asjad ja läksime edasi Haapsallu. Sekund pärast seda kui autosse saime tuligi lauspadukas. Nii et aitäh me armsatele koertele, kes meid üles äratasid! Haapsalus oli meil plaanis pikem peatus teha, end tankida, jalutada ja nautida, aga selle asemel istusime suvalise kaubamaja parklas ja tukkusime selle aja ära, sest nagu ma ütlesin, Läänemaa äike oli vähemalt sel päeval kõvasti putru söönud. Kui aeg hakkas kaheteiskümnele lähenema läksime kokkulepitud visiidile Läänemaa kodutute loomade varjupaika, nägime meie vahvat endist Pärnu asukat Karu ning vestlesime imetoredate juhataja Kaja ja vabatahtlik Kaijaga. 15.15 praamiga suundusime Muhumaale, kus pärast veidi aega tiirutamist otsustasime hoopis Orissaares uut ööbimispaika otsida. Meil selleks päevaks polnudki midagi otsitud, sest Muhumaal RMK alasid pole ja lootsime et ju leiame midagi. Pärast mõnd ebaõnnestunud katset rannajoonele lähemale saada suundusimegi Orissaarde ja väga lihtsasti, ilma GPSita leidsime lihtsalt ideaaaalse koha kus ööbida. Hiljem selgus, et see oli Titeranna. Käisime ujumas, Rocky üritas mind veest muidugi päästa, see oli lihtsalt nii naljakas kuidas ta kaldal kiunus, siis vette hüppas, minuni ujus ja kohe tagasi, nagu et ''okei, sul on kõik okei, ma nüüd lähen siis.'' Viimane päev peitis endast Orissaare avastamist, ülesõitu mandrile, Koongasse Mihkli laadale sõitmist. Olime ise väsinud, sest koerte kommete kohaselt hilja voodi, vara üles polnud harjumuspärane, koerad veetsid praktiliselt iga minuti magades ja nii ta otsa saigi. Kahjuks. Aga ma usun, et järgmine reis pole ka teab mis kui kaugel! Oh ja meie koerad! Mäx on musterkoer, sellest pole mõtet rääkidagi. Aga Rocky... Seesama Rocky, kes oli varem arg ja alandlik kui nägi lähenevaid inimesi ja kes enne silmadega jahtis teisi lähenevaid koeri magas praktiliselt Mäxi kaisus, pooleldi tema peal, sõi Mäxiga ühest peost. Nad olid koos nagu armsamad vennakesed eales! Samuti oli Rocky igal pool lihtsalt nii hästi käituv koer, et mine hulluks! Ei mingit probleemi praamile minemisega (seal ju kitsad kõrged trepid), seal olemisega, ei mingit probleemi üldse mitte millegagi. Sattusin Rockyst täielikku vaimustusse, sest ta on nii viisakas, nii sõna otseses mõttes chill kõigega mis temaga ette võetakse ja oeh lihtsalt niiiivõrd armas koer! Temast tuleb veel eraldi postitus nagu ka ülal mainisin. See reis poleks olnud mitte midagi kui meil poleks koeri kaasas olnud! Ja loomulikult oli koerte kaasavõtmine esimene asi miks me üldse tahtsime minna. Kulgemist filmisin ka Varjupaikade MTÜle GPS Eesti poolt kingitud GoPro Hero seikluskaameraga. Esimesest päevast on päris põhjalikult, teisest vähem, aga midagi ikkagi on, sest ega eriti sellist totaalset lebotamist ei olnud, olime pidevalt asised. Sellegipoolest, 10-minuti jagu tegemisi ja looduskaadreid ja vaateid on nüüd avalikuks vaatamiseks! Mutrimärgist valige videole ikka kõrgeim võimalik kvaliteet! Kaunist suve jätku! Hetty & Hanna Täna täpselt aasta aega tagasi alustasime Hettyga seda lehekülge siin - hettyhanna.weebly.com, alguses tagasihoidliku ülevaatliku blogina, paar kuud hiljem liikusime edasi Facebooki ja me poleks arvanudki et meil võib olla nii palju fänne ja kaasaelajaid!
Kogu varjupaigas oldud aeg ulatub muidugi kaugemalegi, aga see on uskumatu kuidas alguses kaks lihtsat koerajalutajat ja kassipaitajat nagu me olime on nüüd lisaks koerakoolitajad, vabatahtlike ja külastajatega tegelejad, amatöörfotograafid, varjupaiga kodulehe uuendajad, loomapüüdjad, fundraisingutel käijad, jutukirjutajad, selle veebilehe ja Facebooki lehe pidajad ja ikka ja alati superhead sõbrannad. Oleme õnnelikud inimesed! Kõige suuremad tänud kõigile kaasaelajatele, varjupaiga personalile, teistele vabatahtlikele ja enim neile sadadele loomadele, keda me oma teel kohanud oleme ning kes kõik kokku moodustavad midagi mis teeb varjupaigast lahkumise täiesti võimatuks. Loobumismõtteid me ei mõtle, blogi ja Facebooki fännilehte jääme edasi pidama. Emotion overflow! Aitäh Hetty! Palju õnne meile! vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|