Kogu kooli algus on veerenud meeletu kiirusega ja nii on ka varjupaigas oldud aega jäänud üpris napiks, kuna kolmas aasta kõrgkoolis ei ole ikka naljaasi. Nii ongi kogu aeg mõtted koolil ja jaks täielikult otsas. Kuid õnneks on juba õhus tunda sügise lõhna ja ootusärevus on suur, sest varsti varsti saabub maagiline talv, kus lendleb inspiratsiooni, värskust ja jõudu leiab lausa õhust! Ootan seda aega juba suure huviga. Kuid enne kui varjupaigas sügisesi ja talviseid tegemisi saab tegema hakata tuleb suvele ka kõigepealt head aega öelda. Terve septembri algus tõi meile suuri külmavärinaid ja rõõmupisaraid, sest koerad ja kassid, kes olid olnud meie sõbrad, meie silmarõõmud ja toredad mängukaaslased juba pikka aega leidsid endale kõik toredad kodud. Hanna Rocky, minu Beton, kass Bruno, vahva Rolf, imeilus Terri, kaunis Tšenni jne jne nad kõik veetsid varjupaigas piisava aja, et neid on raske unustada ja kiindumus oli kerge tulema. Kuidas saakski öelda, et kui sa oled loomaga tegelenud mõne nädala, kuu või isegi enam kui aasta aega ja sa ei tunne mitte midagi, kui teda enam ei ole.. Kuid jah, meie oleme õnnelikud ja siiralt tänulikud inimestele, kes ei ole varjupaiga loomi oma silmis maha kandnud ja usaldavad ning julgevad sõpra otsida just varjupaigast! Aitäh Teile kõigile!!! Nii ongi jäänud varjupaika 9 koera, kõik küll räägivad, et rõõmustada ei tohiks ning tegelikult vist ei tohigi. Kuid mõelda vaid, kui kurb oleks elu, kui oma emotsioone ei saagi väljendada, sest igal hetkel võib tulle kõne ja kogu su rõõm puruneb. Kuid loodetavasti aitavad ka teised inimesed oma pöidlaid hoida, et inimeste teadlikus tõuseks iga aastaga ning sügisel ei satuks varjupaika loomi, kes on juba liiga suureks ja tüütuks kasvanud või kevadel ei tuleks kuhjaga loomi, kes on kogemata siia maailma sündinud ja tegelikkuses ei ole neid keegi siia oodanudki.. Kas poleks tore unistus, et igal loomal oleks oma kodu, kus ta oleks hoitud ja oodatud, kus ta saab olla täisväärtuslik pereliige ja tunda rõõmu igast hetkest, mis ta saab valmistada oma enda perekonnale! Püüdleks üheskoos sellise unistuse poole? Kuid varjupaiga koertest siis lähemalt. Liisu on juba kõigile tuntud särtsakas umbes 10 aastane koera proua, kes vaatamata oma vanusele on päris kobe. Proual on väga hea maitse ja nii on ta saanud endale päris nägusaid noormehe seltsi sebida. Muidugi on talle viimaselajal hakanud meeldima ka lapsed, kes otseselt tal seljas ei ela ega ka sabast sikuta vaid lihtsalt rahulikult jalutuskäigule viivad. Kuid neljajalgsetest noormeestest on siiski kõige suurem lemmik hetkel Pätu, kes hakkab liginema juba 7 aasta staatusesse, kuid käitumisest seda küll mitte kuidagi ta välja peegelduda ei oska. Käib ja piiksutab oma mänguasju, uudistab ikka noori daame ja on muidu rõõmsameelne ja seltskondlik noormees. Blacky on aga seevastu päris kõva mutt, vanust tal samuti umbes 10, kuid iseloomu kordades rohkem. Kui tal vaid lubatakse, siis näitaks ta kõigile mõnuga, kuidas ta teeks sellele ulakale Pätule kohe tuule alla ja pikka juttu polekski. Tegelikkuses saab ta nii mõnegi koeraga hästi läbi, kuid ka see peab olema eriti hoolas, et oma kuningannat liiga pikalt imetlema ei jää, sest siis võib tulla päris karm ja kõva peapesu. Nii ja siis ongi taas jutt Kuusalu koeral Ronjal, kes on juba üpris julge 3 aastane tüdruk, kuid võõrad on siiski hetkel veel natukene liiga hirmsad, et nendega kohe jalutama minna. Enne oleks vaja sutsuke aega ja kannatust, et tüdrukuke saaks end koguda. Pisut veel ka kassidest, väga kaua on oma kodu oodanud juba kaunid tüdrukud nagu Luna, Tiku, Melody, Dirol, Ruby, Milvi… Miks? Ikka sellepärast, et tegu on nii-öelda “igavate” must-valgete või esmapilgul pisut arglikute kassidega. Kuid võin 100% kindlusega öelda, et tegemist on viisakate, kaunite, südamlikkude, head kommete ja siidiste kasukatega kassidega, kes on tegelikult väärt samamoodi leidmaks uut kodu ja uut inimest oma kõrvale. Nad väärivad seda kõike just täpselt samamoodi nagu kõik teisedki vähe julgemad ja värvilisemad karvapallid. Tegelikkuses teame me kõik, et need loomad leiavad omad kodud, kunagi kindlasti, lihtsalt tuleb varuda aega ja kannatust, et õige inimene kohale jõuaks. Kuid teadmine, et selle loomakese võib-olla parimad eluaastad tuleb veeta just varjupaigas, teeb sisimas nii palju haiget. Ei saa ega tohigi öelda, et varjupaiga elu on kohutav, kuid siiski oma kodu ja oma perekonda tahavad kõik, see annab loomale kindlustunde ja õnne, millest on ta kunagi ilma jäänud.
vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|