Ka kõige kõvemat betooni on võimalik töödelda. Beton sattus varjupaika kevadel. Nii, nagu koerad ikka satuvad- tuli mees, kes kurtis, et tema aeda on tulnud või toodud keskmist kasvu võõras koer. Mis siis ikka, lubasime lahkelt koera vastu võtta. Meie kogenud hooldajad on harjunud igasuguste loomadega, võõrasse keskkonda sattunud koer on esialgu tihtipeale endast väljas ja agressiivne. Betoniga olid aga lood veidi keerulisemad. Ainult lingu abil ning ülimalt ettevaatlikult oli võimalik loom aedikusse saada, edasine aga hämmastas ka kogenumaid töötajaid- möödusid päevad, neist said nädalad, kuid koer ei leebunud. Tema joogikaussi täideti eemalt voolikuga, toidu lisamiseks tuli ühel hooldajal seista aediku ühes ääres, et koer teda agressiivselt ründaks, samal ajal üritas teine hooldaja läbi trellide tema toidukaussi toitu lisada. Tõelise shoki osaliseks said töötajad ühel päeval, kui hooldaja möödus aedikust rehaga. Nähes pikavarrelist reha, hullus koer täielikult- ta ulus, haukus ja niutsus üheaegselt kõige jubedama häälega, ta roomas mööda maad. Saime aru, et seda koera ongi „kasvatatud” valimatute esemetega füüsiliselt karistades. Edasine kinnitas meie kahtlusi- niipea, kui keegi lähenes aedikule, hoides käes kas puuhalgu, harjavart või midagi muud, läks koer täiesti endast välja. Varjupaigatöötajad võtsid seda kui väljakutset- ühel hetkel peab ju koer hakkama aru saama, et teda ei ähvarda miski, et siin on inimesed, kes teda toidavad ja temast hoolivad. Kahjuks aga muutust ei toimunud, isegi mitte kõige pisemat, mis oleks vähemalt lootustki andnud. Kuna varjupaiga töötajad ei näinud tal tulevikku, ei saanud loom endale ka nime. Tavaliselt „ristivad” töötajad või vabatahtlikud kõik loomad üsna pea peale varjupaika sattumist. Omavahelises vestluses nimetati teda „viimane betoon”, kuna ta oli paigutatud kõige uuemasse ja kindlamasse aedikusse, millel betoonpõrand, et närviline loom end aediku alt läbi kaevata ei suudaks ning tema boks oli reas kõige viimane, ja "kuri paha", kuna ta käitus väga agressiivselt ja ei leppinud mitte kellegagi ega millegagi Saabus aeg, kus tuli otsus teha- mis edasi? Koera varjupaika sattumisest oli selleks ajaks möödas juba üle kolme kuu ning lootus, mis teatavasti sureb viimasena, oli selle looma puhul surnud ja mahagi maetud. Eutaneerimisotsus ei ole lihtne, isegi agressiivse looma puhul. „Kui seda tuleb teha loomaga, kelle aeg ei ole ümber, siis... Siis tunned ängi“, ütleb veterinaar ja sellega nõustuvad kõik varjupaiga töötajad. Et aga mitte seda ebanormaalset olukorda (nii looma kui inimeste jaoks) pikendada, pandi kuupäev paika. Kurb, et loom peab oma elu andma inimese vastutustundetu käitumise pärast. Traagiline, et inimene suudab ühe looma psüühika nii ära rikkuda, et teist valikut ei ole... Valus, et ühe inimese vastutustundetu käitumise tõttu peavad teised inimesed võtma vastutuse ja tegema raske otsuse. Tol saatuslikul päeval aga käis varjupaigas oodatust suurem arv inimesi oma kodukasse seriliseerimas/kastreerimas ning narkoosiaine sai otsa. (Enne lõplikku eutanaasiasüsti viiakse loom sügavasse narkoosi). Saatus ise andis loomale paar lisapäeva, kuid ka need jäid kahjuks kasutamata, positiivseid muutusi polnud kusagilt näha. Saabus viimane päev, narkoosiaine oli valmis pandud, samuti mürgisüst.Läbi raskuste suutsid hooldajad koera fikseerida aediku trellide vastu ning arst tegi narkoosisüsti. Möödusid piinavad minutit, koer kõikus veidi jalgadel, kuid see oli ka kõik. Kogenud veterinaar suurendas doosi, jällegi ängistav ootus ja..... ei midagi! Koer seisis endiselt jalul. Elus juhtub tihti nii, et inimesele antakse märke- ole vaid tark, et neid ära tunda. Võtsimegi juhtunut kui saatuse märguannet, et selle looma aeg ei ole veel käes. Sellest päevast alates hakkasid sündmused arenema peadpööritava kiirusega- Beton suutis ilma ründamata taluda oma aedikust mööduvaid inimesi. Mingil hetkel julgesime juba oma käe aedikusse pista ning oh, mis ime! Seda ei rebitud otsast vaid koer nuusutas ettevaatlikult, mõne päeva pärast aga tõmbas keelega üle käe! Uskuge, me rõõmustasime pööraselt ja tänasime taevast, et keegi kõrgemalt poolt pani eutanaasiakatsetele käe vahele! Arvake ära, kes on praeguseks varjupaigas see koer, keda me julgeme igale vabatahtlikule kaasa jalutuskäigule anda? Arvake, kes rõõmustab iga inimese üle, kes ta aedikule läheneb? Arvake, kes on kõige mänguhimulisem koer ja samas kõige leebem teiste koerte vastu? Jah, see on meie Beton ning nüüd on ta valmis minema koju. Päriseks. PS Uskuge või mitte, aga kui Betonile tehti kastreerimisoperatsioon, siis piisas tavalisest narkoosikogusest ja see mõjus nii nagu kõikidele teistele loomadele. Pole vaja olla selgeltnägija selleks, et mõista toimuvat, eksole?
0 Comments
Tänaseks olen olnud varjupaigas natuke enam kui kaks aastat. Täpselt 14. oktoober 2012, astusin ma esimest korda varjupaiga värvast sisse, et jalutada koertega. Mul ei olnud õrna aimugi, mis varjupaigas toimub, kuidas sealsed süsteemid käivad ja muu selline. Esimesed koerad jalutatud ja võib öelda, et mul tekkis sõltuvus. Koeraga jalutamine annab võimaluse mõelda oma asjadele, tegeleda millegagi, mis eemaldab sind igapäeva elust. Juba järgmine nädalavahetus suundusin ma sinna tagasi, et taaskord jalutada, lihtsalt olla ja lasta ühel koerakesel tunda rõõmu, tunda, et temast hoolitakse ja temaga tegeletakse. Muidugi ei ole ainult koerad need, kes mind sinna tagasi kutsuvad. Nende aastate jooksul on olnud ka kasse, kes jätavad oma käitumise, välimuse või iseloomu tõttu endast kustumatu mulje. Meenutades näiteks vendasid Njuutonit ja Nikolast. Nad olid kaks hurmurist venda, kes pidasid võistlust, kumb suudab rohkem naiste südameid võluda. Võis siis minu esimest kassist hoolealust Brunot, kes oli nii habras, tagasihoidlik, hooliv ning südamlik. Ta oli esimene kass, kellele panin selga traksid ning viisin õue. Iga kord oli eriline, sest iga korraga oli õues midagi uut - pori, lehed, lumi, vesi, värske muru jne. Lisaks loomadele on varjupaigas uskumatult kihvt seltskond inimesi! Muidugi ma ei kujutaks ette varjupaika ilma Hannata. Koos temaga oleme me läbi teinud seikluseid, mis ei tundu üldse reaalsed. Alustades kuulekuskoolitusest, erinevatest äpardustest, mis juhtub minu autoga (Cleidis jäi autosse kinni, gaasi pedaal kadus ära ja meil tuli esimese käiguga veereda töökotta omajagu kilomeetreid), erinevad ürituste külastamised nii Tallinnas, Pärnus. Tallinnasse sõit ja sealt tulek oli omamoodi komöödia. Naljast meil puudu igal juhul ei jää. Nüüd oleme tublid agilitytrennilised ja õpetame iseseisvalt varjupaiga koertele kuulekust. Lisaks oli varjupaigas juhataja Anni, kes julgustas ja juhendas meid täpselt nii kuidas oskas ja sai. Tema soovitas meil käima hakata kuulekuskoolitusel ning sellest blogi pidama hakata. Lisaks oli tublisti toeks meie esimesel Luitekrossil. Peale tema lahkumist tuli Mari, kes kaasas meid erinevatesse üritustesse. Ning nüüd on tagasi Birjo, kes on süüdi selles, et käime Mäxiga agility trennis. :D Muidugi ei saa mainimata jätta ka hooldajaid Lilianit ja Sirjet, kelleta ei oleks koertel, kassidel kõhud täis, tervis korras ja kasukad säravad. Muidugi oli heaks kaaslaseks ja suurepäraseks toeks endine administraator Karin, kelle asemel on nüüd Kelly, kes on samuti alati usin ja abivalmis. Ilma sellise meeskonnata, ei oleks nii fantastilist koostööd ja suurepärast seltskonda. Ma ei usu, et ainult Pärnu varjupaigas selline kihvt seltskond koos on, kindlasti on ka teistes varjupaikades. Ja sellepärast julgustangi ma kõik noori, kes ei tea, mida täpselt oma vabal ajal teha, siis minge ja veetke aega koerte ning kassidega, kellel ei ole oma kodu, kuid kes vääriksid seda ilmtingimata.
Viimasel ajal on kogunenud tublisti uusi usinaid ja sõbralikke vabatahtlikke, kes on täis hoolivust, energiat ja pealehakkamist. Koertel ja kassidel ei ole varjupaigas häda midagi, sest kõik nad saavad seal jalutatud ja nunnutatud. Kuid varjupaik erineb siiski päris kodust väga. Iga loom unistab siiski kodusoojusest ning tundest, et oled kellegi juurde soovitud ja oodatud. Kutsun Teid kõiki üles külastama varjupaika, et leida sealt keegi, kes on just sinu perekonnast puudu - üks särasilmne ja rõõmsameelne karvapall! See paik võib tunduda täis kurbust, kuna sinna on kogunenud loomad, kes on jäänud ilma kodust või keda on väärkoheldad. Kuid, MEIE, töötajad, vabatahtlikud, külastajad, suudame tuua nendesse loomadesse taas usku hedesse inimestesse ning uue kodu lootuse. Vabatahtlik Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|