Tänaseks olen olnud varjupaigas natuke enam kui kaks aastat. Täpselt 14. oktoober 2012, astusin ma esimest korda varjupaiga värvast sisse, et jalutada koertega. Mul ei olnud õrna aimugi, mis varjupaigas toimub, kuidas sealsed süsteemid käivad ja muu selline. Esimesed koerad jalutatud ja võib öelda, et mul tekkis sõltuvus. Koeraga jalutamine annab võimaluse mõelda oma asjadele, tegeleda millegagi, mis eemaldab sind igapäeva elust. Juba järgmine nädalavahetus suundusin ma sinna tagasi, et taaskord jalutada, lihtsalt olla ja lasta ühel koerakesel tunda rõõmu, tunda, et temast hoolitakse ja temaga tegeletakse. Muidugi ei ole ainult koerad need, kes mind sinna tagasi kutsuvad. Nende aastate jooksul on olnud ka kasse, kes jätavad oma käitumise, välimuse või iseloomu tõttu endast kustumatu mulje. Meenutades näiteks vendasid Njuutonit ja Nikolast. Nad olid kaks hurmurist venda, kes pidasid võistlust, kumb suudab rohkem naiste südameid võluda. Võis siis minu esimest kassist hoolealust Brunot, kes oli nii habras, tagasihoidlik, hooliv ning südamlik. Ta oli esimene kass, kellele panin selga traksid ning viisin õue. Iga kord oli eriline, sest iga korraga oli õues midagi uut - pori, lehed, lumi, vesi, värske muru jne. Lisaks loomadele on varjupaigas uskumatult kihvt seltskond inimesi! Muidugi ma ei kujutaks ette varjupaika ilma Hannata. Koos temaga oleme me läbi teinud seikluseid, mis ei tundu üldse reaalsed. Alustades kuulekuskoolitusest, erinevatest äpardustest, mis juhtub minu autoga (Cleidis jäi autosse kinni, gaasi pedaal kadus ära ja meil tuli esimese käiguga veereda töökotta omajagu kilomeetreid), erinevad ürituste külastamised nii Tallinnas, Pärnus. Tallinnasse sõit ja sealt tulek oli omamoodi komöödia. Naljast meil puudu igal juhul ei jää. Nüüd oleme tublid agilitytrennilised ja õpetame iseseisvalt varjupaiga koertele kuulekust. Lisaks oli varjupaigas juhataja Anni, kes julgustas ja juhendas meid täpselt nii kuidas oskas ja sai. Tema soovitas meil käima hakata kuulekuskoolitusel ning sellest blogi pidama hakata. Lisaks oli tublisti toeks meie esimesel Luitekrossil. Peale tema lahkumist tuli Mari, kes kaasas meid erinevatesse üritustesse. Ning nüüd on tagasi Birjo, kes on süüdi selles, et käime Mäxiga agility trennis. :D Muidugi ei saa mainimata jätta ka hooldajaid Lilianit ja Sirjet, kelleta ei oleks koertel, kassidel kõhud täis, tervis korras ja kasukad säravad. Muidugi oli heaks kaaslaseks ja suurepäraseks toeks endine administraator Karin, kelle asemel on nüüd Kelly, kes on samuti alati usin ja abivalmis. Ilma sellise meeskonnata, ei oleks nii fantastilist koostööd ja suurepärast seltskonda. Ma ei usu, et ainult Pärnu varjupaigas selline kihvt seltskond koos on, kindlasti on ka teistes varjupaikades. Ja sellepärast julgustangi ma kõik noori, kes ei tea, mida täpselt oma vabal ajal teha, siis minge ja veetke aega koerte ning kassidega, kellel ei ole oma kodu, kuid kes vääriksid seda ilmtingimata.
Viimasel ajal on kogunenud tublisti uusi usinaid ja sõbralikke vabatahtlikke, kes on täis hoolivust, energiat ja pealehakkamist. Koertel ja kassidel ei ole varjupaigas häda midagi, sest kõik nad saavad seal jalutatud ja nunnutatud. Kuid varjupaik erineb siiski päris kodust väga. Iga loom unistab siiski kodusoojusest ning tundest, et oled kellegi juurde soovitud ja oodatud. Kutsun Teid kõiki üles külastama varjupaika, et leida sealt keegi, kes on just sinu perekonnast puudu - üks särasilmne ja rõõmsameelne karvapall! See paik võib tunduda täis kurbust, kuna sinna on kogunenud loomad, kes on jäänud ilma kodust või keda on väärkoheldad. Kuid, MEIE, töötajad, vabatahtlikud, külastajad, suudame tuua nendesse loomadesse taas usku hedesse inimestesse ning uue kodu lootuse. Vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|