Täna on aeg jutustada ühe Hanna endise hoolealuse Emma õnneliku lõpuga lugu, kes saabus varjupaika täpselt aasta tagasi - septembris 2014. Tema endine pere ei hoolitsenud koera eest ning koos kahe vastsündinud kutsikaga ta sealt varjupaika koliski. Tegelikult olevat kutsikaid olnud kümme, kuid selleks ajaks kui varjupaik koerale järele jõudis ütles omanik, et olla juba vastsündinud kutsikatele uued pered leidnud.. Nojah. Igal juhul ei olnud Emma alguses eriti sõbralik. Oli see ju arusaadav - keskkonna vahetus, täiesti võõrad inimesed, ümber palju siginat-saginat ja teisi koeri ja loomulikult oli vast kõige suurem faktor see, et emalõvil lõi kaitseinstinkt välja.. Sellise üsna tõrksana püsis ta ehk nädalakese, siis hakkasid hooldajad läbi maiusega meelitamise temaga läbi saama. Peagi liputas Emma ka minu peale saba. Hakkasin temaga jalutamas käima, kuid kohe kui vajalik tehtud tiris Emma alati oma pojukeste juurde tagasi nii et pikalt temaga juttu polnud. Detsembri lõpus leidsid kutsikad endale lühikeste vahedega kodud ja Emma otsis mitu päeva oma kutsikaid taga, kuid peagi sai ta uued sõbrad Betoni ja Mäxi näol. Kuskil aprillis 2015 saime teada, et üks Soome pere on Emmast huvitatud. Peagi sai määratud ka lahkumiskuupäev mis oli 15. mai 2015. Päev enne käisime Hetty ja Mäxiga pildistamas, et oleks mis mälestuseks jääks. Üks neist piltidest on all. Lahkumispäeval olin kohal ja Emma uus perenaine osutus olema ammu Soome kolinud eestlane, mis tähendas seda, et saime hästi suheldud eesti keeles. Kui koerad kolivad Soome tähendab see tavaliselt meie jaoks, et me ei näe neid enam kunagi arusaadavatel põhjustel - nad elavad meist selleks liiga kaugel. Saame küsida nende kohta Rekkurescue kontaktisikutelt ning palju on ka saadetud pilte, kuid tavaliselt piirdubki asi sellega. Emma, uue nimega Enna tuli aga juba juulis koos perega Eestisse ning perenaine kirjutas mulle, et kas ma tahaksin temaga kohtuda. Muidugi soovisin! Ning kolmanda juuli hommikul saimegi kokku. Loomulikult tundis Ennaa mu ära ning loomulikult oli meil mõlemal väga hea meel! Kohtumine kestis võib-olla pool tundi ja tunne jäi hea - olin juba saanud perelt tema käekäigu kohta teada nii tekstis kui pildis. Pilte Emmast/Ennast uues kodus:Kuigi minu süda oli rahul juba ühest kohtumisest - teadsin, et Emmaga on kõik kõige paremas korras ja tal on pere, kes jumaldab teda, siis kui käisime Soomes Victoria Stilwelli showl leppisime uue kohtumise kokku Helsingis, koertepargis. Video Emma reaktsioonist on ka siin. Sellised lood siis Emmaga/Ennaga! Pool aastat varjupaiga elu on seljataga ja mõnus elu uues armastavas kodus - mida paremat oskab üks loom tahta!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Ega siis Hugo lahkumisega varjupaiga elu otsa ei lõpe, absoluutselt mitte. Korraks tunnen iga oma hoolealuse lahkumisega sellist teatud tunnetesegu - natuke kurb, natuke rõõmus, aga samas ka uhkust et minu töö ja vaev on viinud õnneliku lõpuni. Eile õhtul pärast seda kui sai pikalt igasugu varjupaiga pilte sirvitud, HettyHanna Facebooki fännilehe postitusi korrastatud, videoid vaadatud, tekkis selline tuline tuhin ja tahtmine uuesti taas alustada ja seda ma loomulikult ka teen. Uued hoolealused on välja valitud ja ilmselt saavad nendeks Simona, Rocco ja Rocky. Tunne mis nendega tegeledes valdas on täpselt selline nagu pärast Cleidist alustades - jälle nullist, peaaegu mitte mingisuguse kontaktita. Kui Cleidisega alustasin, siis ma ei teadnud ise tõesti mitte midagi. Üritasin kõigepealt talle end meeldivaks teha ja väga pikka aega ei õpetanud ma talle midagi. Kui saime headeks sõpradeks hakkasin teda istuma õpetama ning üsna pea lisandus käsklus lama!, varsti ka oota! ja siia!. Need käsklused on siiani mu põhivara, mille selgeksõpetamisega näen iga oma hoolealusega vaeva. Kui sealt tuleb ka kõrvalkõnd, kõrvale tulemine ja kohale saatmine, siis olen ma loomulikult täielikult õnnestunud. Cleiduga nii juhtus. Nojah, meil oli 2 aastat ja 2 kuud kah.. Lisaks oli tegu väga terase, koostööhimulise ja motiveeritava koeraga. Cleidise ajast on jäänud terminid nagu ''Cleidumägi'', mis märgistab üht kindlat küngast ja kui ma ütlen et jalutan Cleidumäe poole, siis vähemasti Hetty saab aru kuhu mind vajadusel otsima tulla kui mind vaja on ja mul telefoni kaasas pole või kui ma kahtlaselt pikka aega ära olen. Teine termin on ''Cleidusündroom'', mis tähistab kõiki neid koeri, kes oma boksis käituvad kui põrgukoerad ja lõugavad võõraste, kuid boksiväliselt on igati sõbralikud kõigi vastu. Muidugi kui Cleidisele inimene kes ta jalutama viis ei meeldinud, siis näris ta rihma lõhki ja jooksis varjupaika. Minuga ei teinud ta seda kunagi. Kuukese jõudsin tegeleda ka veel Dianaga, aga selle ajaga tekkis meil õrn kontakt ja kuu all mõtlen nelja nädalavahetust ehk kaheksat päeva ehk väga kokkupressituna kaheksat tundi. Ta oli selline malbe ja ta eelkõige kuuletus, sest tahtis mulle meele järele olla. Hugo oligi sisuliselt järgmine nii öelda põhikoer, sest saabus juba uus Luitejooks ja oli kedagi partneriks vaja. Alguses ei osanud Hugo rihma otsas jalutadagi, viskus väikesemagi tõmbamise peale maha ja praktiliselt roomas edasi. Sellest sai ta aga ruttu üle ja siis sai ka korralikult temaga kontaktharjutusi tehtud ning niisama koos aega veedetud. Käisime ka sotsialiseerumise trennis, kus õppisin jälle nii-nii palju. Hugot õpetasin korralikult käskluse peale istuma 5 päeva, umbes 15-minutiline seanss korraga. Tõesti oli korraks tunne, et ta ei saagi asja selgeks, aga jällegi vaja kannatust ja järjepidevust, ka vana koer õpib trikke - või noh ka keskealine. Hugo oli selline hästi hellitusi vajav koer. Küll tonksas peaga küll käpaga kui korraks sügamise järele jätsin.. Temast sai lõpuks väga mõnus jalutuspartner ja rahulik perekoer. Vahvasse tallu ta elama läkski. Nüüd on mul siis kolm uut koera ja nagu alati on üks neist nö põhikoer. Kuigi alguses soovisin et see oleks Rocco, siis ei kujunes selleks märkamatult Simona, kes on eelistatud seisundis peamiselt sellepärast, et ta saab Mäxiga läbi, et ta on noor ja seetõttu lihtsamini koolitavam ja Rocco on kannatamatu, tal on igale poole jube kiire. Kui miski tema jaoks liiga kaua aega võtab, siis ta hakkab haukuma. Käsklus istu oli tal juba selge. Teda motiveerib pigem mänguasi kui maius ja kohe kui ta tüdib blokeerib ta mind täiesti. Simona on selline väheke tita alles. Kepsutab alatasa Mäxiga kaasa ja on väga mõjutatav. Nagu minu koertel ikka on neil ka hüppamiskomme küljes. Kuigi Match Showl oli Simona minuga kaasas, siis näitusel me ei osalenud sest kontakt polnud selleks ajaks veel piisav. Päev enne showd saabus aga läbimurre ja ma tundsin et ta peab mind juba kergelt rohkem omaks. Siiski ei olnud asi nii kindel et näituseringi minna. Harjutame veel!
Nüüd aga tuleb varjupaigandusse väikene paus. Eeldatavasti on järgmine varjupaiga päev 27. september ehk alles kahe nädala pärast. Kurb, aga koolis peab ka käima. Hanna 193 päeva ootamist on läbi! Mu kallis HUGO sõitis täna ära uude koju! Selle aasta valentinipäeval Papsaarest leitud suur musta värvi koer, kelle varjupaigas hunt Hugoks ristisime oli nende päevade jooksul minu Luitejooks 2014 ja sadade teistegi jalutuskäikude partner. Loomulikult tekkis unustamatu kontakt, hea koostöö ja kiindumus, kuid mul on siiski superhea meel, et tal päris oma inimesed ja maalapike on. Kõike kõige paremat mu kullakallile Hugole ja tema uutele omanikele! Jääd mulle alatiseks meelde! vabatahtlik Hanna
(foto: Kristhel Vaht) Vähem kui nädal aega tagasi klappisid ajad nii minul, Hettyl kui meie vabatahtlikust fotograafil Kristhelil ning sõitsimegi viiekesi Valgeranda pildistama. Õhtu oli meie õnneks sekka vihmastele vägagi päikseline, kuid ei puudunud sõber tuul, mis tegi isegi silmade lahti hoidmise raskeks. Sellegipoolest võtsid pildid (eriti Hetty emotsioonist kriiskavad masterpiece'id) hingetuks, oleme Kristhelile tuhat tänu võlgu ja meie veebileht siin ja Facebookis on uuendatud fotodega. Et me pole kadedad jagame ilu ka siin blogis. Mõned jätame ainult endale vaatamiseks ka! Järgmiste kordadeni!
Hanna Alles oli see aeg kui postitasime esimese foto varjupaigas poeginud Elfriide pesakonnast. Tänaseks on maist saanud juuni ja seegi triivib kiirelt juba juuli poole. Nii endale hilisemaks kui teistele praeguseks lugemiseks kirjutan Elfriide ja tema kutsikate loo. Elfriide saabus varjupaika 15.04. Tori vallast, Muraka teelt koos noorema koeraga, kelle ristisime Noraks. Mõned päevad hiljem, 20.04. saabus samast kandist veel üpris sarnase välimusega emane koer, kes sai nimeks Mõmmi. Et kõik kolm koera said omavahel väga hästi läbi, olid samast kandist leitud ja hambakaardi järgi tundusid Nora ja Mõmmi olevat üsna samas eas on meil siiani arvamus, et nad pärinevad Elfriide eelmisest pesakonnast. Eelmisest sellepärast, et paar nädalat hiljem, täpsemalt ööl vastu kolmandat maid sündisid Elfriidel varjupaiga taastusravimajas kuus kutsikat. Enne veel kui jagan maailma armsamast E-pesakonnast pilte räägin mis Mõmmist ja Norast sai. Mõmmi oli tunduvalt pelglikum kui Nora. Siiski oli ta sotsiaalne ja sõbralik, pärast natukest paitamist läks ta juba julgemaks ja julges juurde tulla. Talle sooviti juba vaid nädal pärast varjupaigas olemist uut kodu pakkuda. Seadusejärgselt aga on vanal omanikul võimalik 14 päeva jooksul koerale järgi tulla. Seega ei saanud Mõmmile kohe loovutuslepingut vormistada, kuid ta läks ikkagi nende inimeste juurde hoiukodulepinguga, mis tähendab et koer viibis küll pere juures, kuid juhuse korral oleks vanal omanikul olnud õigus teda tagasi nõuda. Keda aga ei tulnud oli vana omanik ning alates 07.05.2014 sõlmiti loovutusleping. Umbes poole aastane Mõmmi saigi uude perre, kes temaga väga-väga rahul on. Nora pidi oma uut kodu ootama natukene kauem, kuid etteruttavalt võin öelda, et ka tema on tänaseks õnnelikult uues kodus. Juhtus see täpselt 04.06.2014. Kuu aega varjupaigas möödus tal Donna ja teistegi koertega mürades, ühe päeva veetis varjupaigal abiks kirbuturul. Tegemist oli äärmiselt sõbraliku ja malbe emase koeraga, kes oma kutsika ja pubekaeast hoolimata oli niivõrd rahulik ja heade kommetega. Polnud probleemi liigse rihmatirimisega ega hüpetega, nagu mainitud sai ta läbi ka teiste koertega. Noral oli vahepeal teisigi huvilisi, kuid et ta polnud steriliseeritud, siis päris võtmiseks ei läinud. Siis aga saabus talle unistuste pere: teine koer, lapsed, keda Nora väga armastab, hobused ja muu mõnus talupidamise juurdekäiv. Kuna pere oli nõus ka ise steriliseerimise eest tasuma siis oligi vaid loovutuslepingu vormistamise vaev. Mainin siinkohal ära ka, et üldiselt lahkuvad kõik kassid (välja arvatud mõned kassipojad, kelle vanus veel ei võimalda) Pärnu varjupaigast 100% steriliseeritult/kastreeritult, samuti ka isased koerad, kuid et emaseid koeri pole võimalik varjupaiga kliinikus lõigata, siis peame nende jaoks kuluva raha koguma annetustena. Operatsioonid on üsna kulukad - mida suurem koer seda kallim ning jäävad saja ja kolmesaja euro vahele. Saame steriliseerida täpselt nii palju koeri kui tuleb annetusi ning Pärnu varjupaik peab loomulikult arvestama ka teiste Varjupaikade MTÜ nelja varjupaiga neljajalgsetega. Äsja sai steriliseeritud Viola, hetkel ootab Pärnu varjupaigast sterilisatsiooniraha veebiperemehe programmi kaudu näiteks ka Elfriide (ehk lühemalt Friida). Kui soovite tema kodusaamise protsenti suurendada, siis mõni euro lisaks hetkel kogutud summale ei tee paha. Annetada saab siin: http://veebiperemees.varjupaik.ee/?go=loom&lid=230 Seega tuleb meil kodude osas teha valikuid. On loogiline et valituks osutub pere, kes soovib ja on võimeline tasuma steriliseerimise eest, sest see, et emane koer lahkub varjupaigast suguvõimelisena ongi võimalik vaid tingimusel et pere ta kindlasti steriliseerib. Selline on Varjupaikade MTÜ üks missioon ning seda ka kontrollitakse. Samal ajal kui Mõmmi uues kodus oli ja Nora varjupaigas ringi silkas oli Elfriidel tükk tegu oma kutsikatega, keda nagu juba öeldud sündis kokku kuus - viis poissi ja üks pisike plika. Esimesed nädalad nad muidugi ainult magasid. Elfriide polnud meie peale kunagi kuri. Ka mitte siis kui kutsikaid, kes niuksusid talle lähemale aitasime. Kui esimestel päevadel Elfriidega väljas käisin tegi ta oma hädad ära ja tõmbas kohe taastusravimaja poole tagasi. Emainstinkt lõi temas igal juhul välja. Kutsikad muidugi olid imearmsad ja on seda siiani. Kui nad said umbes kuusteks õppisime me Hettyga neid eristama. Jagasime nad selleks puhuks kaheks, ehk et mõlemad said kolm kutsikat. Hetty oli muidugi kaval ja haaras endale kutsikad, keda polnudki võimalik sassi ajada - tema kaks beeži olid erinevast soost ning no kes see ikka tiigrimustrilist kutsikat teistega sassi ajab. Minu kolm valgekest eristada tundusid alguses küll võimatu ülesanne, kuid loodus sättis ühele neist taha viis varvast, teisele valged täpid esikäppade padjandite alla ning see kes üle jäi - sellest saigi ülejäänu. Umbes sel ajal hakkasid nad kasutama ka koos Elfriidaga boksi õueaedikut. Alguses oli mure et kuidas nad kaldteelt üles saavad ning õhtul pistsime ikka kõik tuppa tagasi, kuid nad tõestasid meile oma visadust ja üsna pea said ise valida kas soovivad olla toas või õues. Uskumatult vapra ja hoolitseva ema Elfriide auks otsustasime neile kõigile mõelda välja E-tähega algavad nimed. Seega saigi neist varjupaiga E-pesakond. Kui nad 11.06 omale esimese vaktsiini ja kiibi said pidid nimed valmis olema. Seega said neist Elvis, Eduard, Ellias, Ervin, Ewert ja printsess Elli. Mida aeg edasi seda rohkem avaldusid nende iseloomujooned. Elvis on kõige sõbralikelavam, kuid teistest veidi pisem, Eduard seevastu natuke kogukam aga tõsisem ja rahulikum. Ellias on silmmärgatavalt suurem valgemapoolsetest, samuti on tema seljal natuke tugevama kontrastiga beež laik. Ta on umbes sama elav kui Elvis. Beeži värvi Ervin tavaliselt kas sööb või magab - ta ei viitsi väga mänguasjade pärast võidelda. Erwin on üks neist kes ehmub iga äkilise liigutuse peale, on natuke õrnahingeline, kuid kaaslaste seas domineeriv. Ja printsess Elli on muidu natuke pirtsakas ja samuti õrn, kuid vendadel end rahumeeli kiusata ei lase. Loovutusaeg on aga käes ja me ei jõudnud neid isegi varjupaiga kodulehele üles panna kui juba kõigil huvilised saabusid. Esimesena lahkus 16.06. Ellias, järgmisel päeval läks printsess Elli ning täna, 20.06. lahkus veel ka Elvis uude koju. Broneeritud on veel ka Eduard, Ewertil ning Ervinil on küll huvilised kuid nende kohta saab veel uurida Pärnu varjupaiga telefoninumbril 52 46 705. Need kutsikad on aga väga kuum 'kaup', seega olukord muutub minutitega ja võib-olla juba selle postituse ilmumise ajaks on huvilised kinnitanud broneeringut. Igal juhul soovin ma veel jagada üht videot mille klipid on filmitud 16.06, umbes pool tundi enne seda kui esimene kutsikas - Ellias - pesakonnaeluga hüvasti jättis. Mõnel hetkel näeb neid ka vahvasti kuuekesi. Video kvaliteet pole kiita, aga et see oleks enam-vähem talutav valige mutrimärgi pealt kõrgem kvaliteet. Ainuke kellel huvilisi pole on vapper emalõvi Elfriide, kes on hinnanguliselt umbes nelja aasta vanune emane koer. Kui keegi teda endale soovib võib juba varjupaika end sättima hakata. Tema igal juhul soovib kõiki inimesi oma olekuga rõõmustada. :)
Isegi kui see on natukene kurb, et meie jääkarubeebid pesast lahkuvad, siis loomulikult on hea meel, et need nunnud ei pea elama varjupaiga elu vaid saavad kohe heale elule. Kõigile E-pesakondlastele vahvat elu! Meile Hetty ja varjupaiga personaliga jäävad teist ainult kõige paremad ja armsamad mälestused. Järgmise postituseni! Hanna Ülikool! On kõige lihtsam vastus sellele küsimus, sest tõsimeeli kohusetunne pani meid mõlemat kodus eksamiteks õppima ning süütunne õppimise ees pitsitas ka siis kui mõned tunnid vahelduseks taas varjupaigas veetsime. Õnneks sai nüüd vähemalt minul kool peaaegu et läbi, mis tähendab alati rohkem varjupaiga aega, positused sagenevad ning meil on üks supermõte kuidas meie tegevust veel paremini jäädvustada ja teieni tuua. Sellest pikemalt siis kui otsa lahti saame. :) Piltide kaustadest on näha et üks 'suurem' käik oli meil Hettyga 12.05 kui sai korralik fotosessioon tehtud koos Tuusja ja Hugoga. Lisaks soovis Simona Hettyl ajud ära süüa: Eelmisel nädalavahetusel, 17 ja 18 mai olime Hettyga ka valves, mis tähendas et erilisi rännakuid ei saanud kumbki ette võtta, sest igal hetkel võis tulla väljakutse. Sellegipoolest tegelesin ma Hugoga, kes on tänaseks lihtsalt NII tubli ja kontaktne, et lasen ta rihmastamata boksist välja ja ta jookseb mulle järele. Teda ei huvita ei kõrvalboksi Hubert või territooriumil viibivad inimesed - teda huvitab ainult mina. Varjupaiga taga metsas jalutab ta samuti ilma rihmata, saabub kutsumise peale ja jälgib pidevalt kus ma olen ja ega ma taas talle vimkat ei viska ja teises suunas jookse. Mul on niiiii hea meel, et Hugo selline on! Temaga tegelemine on lust ja lillepidu (kui nüüd vaid ta metsiku kasuka 100% kammitud saaks). Jäime varjupaika ka pärast töötajate lahkumist, sest loomade paljususe tõttu on lihtsalt NII palju teha - kutsikaid nunnutada, kasse pildistada ja traksidega terroriseerida ning jalutada neid koeri kes päeval ei saanud. Mingil hetkel tuli väljakutse: Steffani pitsarestoranis on tuttpüti perekond, mis segab töötajaid ja kliente ning korvab paanikat. Keegi teine juhtumiga tegeleda ei soovi ja tungivalt palutakse meid sellega tegelema. CHALLENGE ACCEPTED! Pärast mõnesekundilist pihkuhirnumist tärkas meis mõlemis adrenaliinialge, võtsime enam-vähem kõik mis vaja võiks minna - transportboksist ja kahvast seemisnahksete kinnasteni. Meil polnud aimugi kuidas neid kinni püüda, aga see tegigi asja nii huvitavaks. Terve tee püsis ootusärevus. Kui olime kohale jõudnud selgus, et keegi oli juba kohal käinud, linnud karbiga kinni püüdnud ja minema toimetanud... Ausõna me olime nördinud, sest olime mõelnud autosõidu ajal juba nii palju teooriaid kuidas see olukord välja võiks näha ja lõppeda. Kokkuvõttes ja kaine inimese pilgu läbi läks ju ikkagi hästi, aga me oleks hea meelega seal ise käputanud. :) Pärnu Postimehest selgus hiljem, et tegu hoopis kosklaperega... Möödunud reede oli hullumeelne päev. Mõtlesin et võtan esimesena Hugo et jõuaks temaga tegeleda. Käisime siis varjupaiga taga 'metsas' rihmastamata jalutamas, Hetty oli ka. Hugo ei ole veel minu usaldust kuritarvitanud. Ta naaseb koheselt kui kutsun ja ma ei tohi ka laisaks kutsimisega/kiitmisega jääda. Vorst oli taas näpus ning iga juurde tulemise peale sai ta tükikese. Pärast võtsin ta meiega kaelarihmasid, trakse ja jalutusrihmasid sorteerima. Saime umbes viis minutit seal olla kui varjupaiga juhataja Mari meist kedagi kaasa kutsus väljakutsele Pärnu lähistele kus üks mees oma kassi kaikaga läbi peksnud oli. Läksin siis kaasa. Ees ootas väga jube vaatepilt. Mees oli purjus, tema ümber samasugused, konfliktsed inimesed. Kuidagi taris Mari ta oma 'korterisse' kus kiisu siis keset räpasust tugitoolis 'puhkas'. Kõik teised inimesed kes enne meid tiirutasid kadusid oma korteritesse 'peitu' sest tolle korteri inimesi üldiselt kardetakse. Jäi ainult naaber, kes meid välja kutsus ja kellest mul on siiamaani nii kahju, sest ilmselgelt terroriseeritakse teda kassiarmastamise pärast. Panime kiisu transportboksi, võtsime vastu 'kenad' tapmisähvardused ja tõmbasime kiiresti udu. Viisime kiisu kliinikusse, kus esmapilgul jäi veterinaarile silma vaid see et ta on pikka aega nälginud ning kannatanud veepuuduse all. Tehti valuvaigistav süst. Siis aga hakkas kass tegema imelikke häälitsusi ning veterinaar otsustas röntgeni teha. Sealt selgus, et kassil on umbes kolm nädalat tagasi olnud ulatuslik trauma, mille tagajärjel on vaagen nelja koha pealt katki, samuti selgroolüli vigastus ning füüsiliselt on võimatu kassil ise kakada, seega kõik mis ta söönud oli viimased kolm nädalat vedeles ta soolestikus ja oli ainuke põhjus miks kassil peale naha üldse midagi sisikonnas näis olevat. Olime nii vihased, kurvad ja nördinud. Kass ise oli kogu läbivaatuse vältel nii rahulik, nurrus ja nautis paisid, keris end läbivaatusruumis olevasse pessa kerra ja ootas.. Seekord ei midagi muud kui narkoosi ja eutanaasiasüsti, sest tollel noorel kassil poleks kunagi enam võimalik olnud ise endaga hakkama saada. Tuli võtta vastu otsus, mis vabastas Rootsu (kutsusime teda kliinikus nii) nendest kohutavatest piinadest. See oli nii kuradi (vabandust, aga ma lähen iga kord keema selle peale mõeldes) valus vaatepilt.. Pärast seda käisime veel Hettyga kolmes kohas. Ühest püüdsime kassipoja, teisest korjasime laiba ja kolmandast tõime imeilusa valget värvi kassi koos kolme umbes kahenädalase pojaga. Selline päev siis seekord. Kui tagasi jõudsime oli kell juba peaaegu viis ja aeg minna koju. Laupäeva hommikupooliku veetsime kirbuturul, kus müüsime varjupaiga nänni ja korjasime Norale fänne. :) Pühapäeval nunnutasime kutsikaid, käisime pikal-pikal kaugel väljakutsel ja vedelesime lõpuks lihtsalt Cramo kassitoa põrandal.. Järgmise postituseni! :)
Hanna. Tänase päeva saame lõpetada suurepäraste uudistega. Minu hoolealune Tuusja, kui ka Hanna hoolealune Gromm leidsid endale uue kodu! Tuusja sai endale suure hoovi ja mega toredate pereliikmetega kodu! Ka minul oli au ja rõõm kohtuda osade Tuusja uute pereliikmetega ja emotsioonid olid täiega laes, kuna rõõm oli tohutu! Juba on saabunud ka pilte Tuusjast uues kodus: Ka Gromm sai endale vahva peremehe, kellega käidi koos jalutamas ja saadi suhteliselt kiiresti ka omavaheline kontakt. Pilt Hanna ja Grommi ühistest viimastest minutitest! Suured tänud kõigile kodupakkujatele ja pikka ja imeilusat kooselu!
Hetty Blogipostitusi meie päevastest käikudest varjupaika on jäänud märgatavalt vähemaks. Selles pole süüdi ei miski muu kui see, et alanud on eksamiperiood. Kuna minu koolis on võimalik eksamite aegu sättida nii kohe pärast aine lõppemist kui ka nö sessile, siis hetkel olen paigutanud kõik eksamid nii et tuleks vaba juunikuu. Selleks peabki praegu tubli olema, et suvel saaks end taas varjupaika unustada. Nõme selle asja juures on see, et praegu on nii-nii ilusad ilmad ja varjupaika on uusi vahvaid tegelasi juurde tulnud. Kui ma siis üle pika aja neljapäeval, 01.05. varjupaika jõudsin oli esimene küsimus Lillult (Lillu ehk Lilian on üks kahest loomade hooldajast Pärnu varjupaigas), et kas ma oleme Hettyga riius et me koos enam varjupaigas ei käi. :D Ma hakkasin südamest naerma. Kahjuks või rõõmuks saame me Hettyga omavahel sama hästi läbi nagu alati ja isegi õnnetud et meil on niivõrd erinevad kooli-ja eksamiajad, et samal ajal Pärnu ja varjupaika pole ammu sattunud. See eest räägime me igal õhtul pikalt ja laialt varjupaigas toimunust, uutest koertest ja sellest kui palju mõtteid meil on seoses suve ja varjupaigaga (näiteks plaanime me koertega matkama minna). Kui jõudsin olid aedikus Donna ja Nora ja Mõmmi - ma vist polegi maininud, et 5.04 saabusid varjupaika kaks emast koera (uute nimedega Nora ja Elfriida) ning 20.04 veel üks emane koer (uue nimega Mõmmi) samast kohast - Tori vallast. Et Nora on selline nooreke ja leebeke klapib ta dominantse Donnaga ja samuti ka tagasihoidliku/pelgliku Mõmmiga. Näost oli näha et aedikus olid nad müranud juba mõnda aega, kuid ma läksin neile seltsi ning ühtlasi viskasin Donnale kümneid kordi Frisbeed - pooled korrad püüab kinni ja teise poole kordadest kas kukub Frisbee maha või ta lihtsalt ei jõua/hindab vahemaad valesti. See on nüüd ka kindlaks tehtud, et Donnal on lõputu energia! Ta jooksis aedikus 3 tundi, ma käisin temaga veel jalutamas ja ta oli ikka sellise näoga nagu jookseks veel ühe maratoni. Elfriide aga läks otsejoones taastusravimajja ootele, sest tema suur ümar kõht lasi meil arvata, et ta on tiine. Mis ma veel peale paari väljakutse maipühal teha jõudsin.. Jagasin koertele maiuseid, käisin Liisuga ja Morrisega jalutamas. Tutvusin oma uue hoolealuse Fannyga ja teistegi uutega. Käisin kassimajas ja valisin oma uueks kasshoolealuseks Neemo (Neemo ja Fanny lehed on samuti valmis! mine menüüribale-hoolealused-hanna-olevik-). Viimasena käisin oma armsa Hugoga jalutamas ja aedikus möllamas. Samuti sai poiss umbes kolmandikust oma uhkest kasukast lahti, sest ta ajab lihtsalt pööraselt oma karva! Lisaks tegin kohapeal ühe väikese klipi. Kvaliteeti sööb Youtube ikka ka jõhkralt, kui väheki saate, keerake mutrimärgilt kvaliteeti natuke kõrgemaks. Reedel, 02.05 õnnestus mul olla varjupaigas veelgi kauem ja seegi päev läks väga väga ruttu. Mäletan et jalutasin Repsu, Ricoga, möllasin aedikus Donna, Mõmmi ja Noraga. Samuti jalutasin Fannyt, tegelesin jällegi Hugoga.. Täna, 04.05. algas uute kutsikate ülekaemisega. Nimelt tõi Elfriide ilmale 6 imearmast kutsikat - 5 poissi ja ühe plika. Istusin natuke nende juures ning samal ajal kui Elfriide tittesid söötis andsin mina talle peo pealt süüa ja juua. Ta polnud hetkekski kuri kui mõne tite, kes löögile ei saanud ja seepärast niuksus, lähemale tõstsin, ta vaid lakkus mu kätt ja liputas saba. Ta on vapustav noor ema oma kutsikatele, sest kohe kui väikesel jalutuskäigul oma hädad ära sai tehtud tõmbas taastusravimaja poole - kutsikate juurde - tagasi. Lisaks käisin Hugoga jalutamas, aitasin vabatahtlik Markoga varjupaiga autot seest ja väljast pesta, käisin Neemot traksidega narrimas ja möllasin taas Donna ja Noraga aedikus - Mõmmi on praegu hoiukodus pere juures, kes teda väga endale tahab, kuid et Mõmmil pole 14 päeva veel täis ja vanal omanikul on õigus koerale järele tulla, siis loovutuslepingust on veel asi kaugel. Sellegipoolest on Mõmmil oma pelgliku loomu pärast kindlasti peres, inimeste keskel parem sotsialiseeruda. Samuti sõlmisin sõpruse uue isendiga varjupaigas - jahimehest peremehe surma tõttu varjupaika sattunud vene hagijas Gromm on hetkel veel suures segaduses, sest ta ei saa aru mis temast täpselt tahetakse, kus ta peremees on ja miks ei ole talle ühtegi tuttavat inimest, vaid ainult võõrad. Kui üleeile Gromm lõugas mu peale üsna otsustuskindlalt, siis täna läksin ma jultunult ta boksi sisse ja siis oli selge - tegemist on üliarmsa õnnetu koeraga, kellele tuleb kiiremas korras uus kodu leida. Loen juba päevi järgmise käiguni varjupaigas, sest sel nädalal on mul sünnipäev, mis vajab pidamist järgmisel nädalavahetusel ja siis juba jälle paar vinget eksamit, milleks tuleb kõvasti valmistuda.
Seniks aga jälgige meid Facebookis! Selle nädala loomad ilmuvad nagu tavaks saanud teisipäeval ja neljapäeval ning kui vahel toimub veel midagi märkimisväärset, siis kindlasti postitame seal ka seda. Hanna. Üleeile, 20.04 toimus siis üks vägaaaa oodatud üritus - Koerte Luitekross. Oodatud sellepärast, et alati on vahva midagi tavapärasest teistsugust teha, panna end proovile ja vaadata kuidas koerad käituvad rahva- ja koerarohkes kohas. Selle aasta Luitekas erines eelmise aasta omast suurema osalejate arvu ning jooksupartnerite poolest. Me Hettyga leppisime kokku et kuna me mõlemad soovime oma mõtetest ja emotsioonidest seoses sellega kirjutada, siis teeme eraldi postitused - Hetty oma on oodata homme. Leppisime Hettyga eelmisel päeval kokku et tuleb mulle järgi 7.45. Kui ma umbes pool 8 märkasin et ta on mulle helistanud mõtlesin automaatselt et no nii, raudselt Hetty helistab sest auto jupsib ja me ei saagi minna. Tegelikult oli Hetty aga eriti varajane ja juba kohal.. Varjupaigas otsisime ammu valitud traksid välja ning jalutasime/jooksutasime/jootsime koeri. Täitsin veepudelid ja otsisin veenõu kaasa. Seal avastasime et kuigi vaktsiinid ja vajalikud vet.protseduurid on koertel tehtud, siis pole Hugo ja Huberti passides kleepse ja veterinaari templeid. Kuidagi saime selle joonde ning varsti võiski hakata minema. Hetty autos reisisime neljakesi: Hetty koos Tuusjaga auto esiosas ja meie Hugoga tagaistmel. Kokku oli osalemas meid varjupaiga koeri 5: Mina ja Hugo, Hetty ja Tuusja, Annely ja Bella, Sirje ja Hubert ning Marko ja Morris. Karin pidi koos Rokiga tulema, kuid päev enne sõitis too uude koju. Alguses oli küll veelgi rohkem planeeritud tulijaid, kuid koeri polnud jagada - kes liiga noor et osaleda, kes liiga asotsiaalne ja kontrollimatu, osadel polnud koertega saanud tekkida omavahelist kontakti. Nendel kes tulid oli kaela ümber selline punakas-roosakas-oraanžikas kaelasall kirjaga ''Olen varjupaigast ja otsin kodu'' Jäime silma küll! Kui kohale jõudsime jootsime taas koeri, kuid neid huvitas rohkem see uus ja huvitav ümbrus ning sagin. Hugo oli üldiselt parklaalal mu kontrolli all kenasti, kuid mõnel hetkel hakkas lampi, kui teine võõras koer oli umbes kümne meetri kaugusel tema peale hambaid näitama ja urisema. Siin tulid jälle vahvad õpetused sotsialiseerumise tundidest meelde ning sain ilusasti keelamisega hakkama. Parklas tuli ootamatult minu ja Hugo juurde meid kõnetama üks meie tegevuse jälgija, nimetagem teda siis meie fänniks, mis oli minu jaoks üllatav, sest ma ei teadnud et lausa nii pingeliselt meid jälgitakse. See oli muidugi väga südantsoojendav ja tore hetk. Hugo lasi end pildistada ja paitada, vahetasime mõned laused ja läksimegi sekretariaati. Too fänn tunneb end kindlasti praegu ära, seega tervitused sulle! Oli tore kohtuda! :) Edasine läks üliruttu. Äkitselt olime juba stardikoridoris ja Hugo näitas natuke oma kanget iseloomu. Kui talle siis käratasin viskas too end pikali ja hakkas lolli mängima. Õnneks varsti tuli hea hing ta sisse tagasi ja kuigi ta vahepeal urras seal veel mõnele, siis midagi katastroofilist ei juhtunud ja saime kenasti liikuma. Toredad sada meetrit sörki ja ootasime Sirjet ja Hubertit et vaiksemas tempos jätkata. Rada oli palav ja eriline, oli heinamaad ja ronimist, mägesid ning laskumisi. Alguses vedas Hugo mind tempokalt edasi, lõpus pidin ma teda tõusudest üles lükkama. Finishisse me vähemasti jõudsime, mis sest et viimastena - taas oli meie fänn meid tervitamas. Raja läbisin sel aastal kiiremini kui eelmisel, kuid loomulikult jooksjat minust ega Hugost polnud ega saa ka olema. Tuusja ja Hetty seevastu panid hullu ja jooksid raja läbi. Pärast jooksu ei viitsinud Hugo enam väga käre olla, kui keegi väga lähedale tuli, siis ikka ütles. Natuke häiris et samal ajal kui olin seljaga ja rääkisin näiteks Hetty või kellegagi või kui vaatasin autasustamist, siis lasid mitmed oma koeri Hugole lähedale nuusutama, ükskord täiesti julgelt kohe, et koer oli juba Hugole kaela hüppamas. Kui oleks madinaks läinud, siis ma poleks nii kiiresti reageerida suutnud kui siis kui oleksin algusest peale seda jälginud. Kuigi me kohale ei pretendeerinud viisime meiegi varjupaika 2 kotti koeratoitu viktoriiniküsimusele vastamise eest ning samuti annetas mu sugulane Marleen oma esimese koha võidud mulle - Hugo sai uue kärtsoraanži jalutusrihma ning veel koti toitu. :) Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Hugo käitus rahuldavalt, pidin teda lihtsalt kontrollima ja rohkem jälgima, mida ei pidanud tegema Cleidisega. Ta valib koeri kellega sõbrustab ning kellega on tõre. Autosse hüppas pärast retke juba ise ning varjupaigas käitus nii nagu oleks äsja boksist välja võetud - värske ja rõõmsana. Aitäh klubi Minu Sõber suurepärase korralduse eest! Väga vahva ja nauditava ürituse olete loonud. :) Lõppu imeväike video osadest klippidest siis kui mõikasin filmida. Kvaliteeti pole väga oodata, kõigest odava nutika kaamera. Kui üritust korratakse ka järgmisel aastal, siis ilmselt osalen ka siis!
Hanna. Endalegi üllatuseks leidsin end täna kell pool 11 autost, mis viis Pärnu poole. Planeeritud see algselt nii polnud, aga praegusel tunnil on mul küll hea meel, et nii juhtus. Päeva veetsin varjupaigas, kus keskendusin enim Hugoga kontakti loomisele. Tegelikult polegi otseselt inimkontakti probleemi temaga olnud - Hugo ainult inimese tähelepanu all olemisest mõtlebki, aga on vaja, et ta peaks mind enda inimeseks, sest ainult nii saan teda ka sellisel üritusel nagu Luitejooks kontrollida. Veel avastasin enda jaoks sellise koera nagu Donna, kes on lihtsalt üks imepärane nähtus. Alguses tundus ta mulle üks käitumisraskustega ja suurt tööd vajav koer, kes ei ole harjunud alluma käsklustele, kuid kui temaga individuaalselt täna platsi peal tegelesin, siis vajus mul suu lahti selle peale kui kiiresti ta õpib ja kui väga ta tahab koostööd teha. Võib vabalt väita et tolle tunnikesega saime selgeks istu! oota!, erinevalt teistest tõi ta mulle pärast viskamist palli vabatahtlikult tagasi et ma uuesti viskaks ja lisaks ületas ta kohe poomi, A-d ja tõkkeid! Ma olin tõeliselt rabatud! Pärast tundi aega agilitytakistuste läbi võtmist, frisbeed ja teiste asjade loopimist sai selgeks, et Donnast saab minu hoolealune number 3 Nupsu ja Hugo kõrval. Pärast väga aktiivset tundi siirdusime aedikuvälisele õuealale ja muidu energilisest-hüplevast koerast sai mõnus ja kuulekas jalutuspartner - samuti kui istusin, istus too rahulikult minu kõrval ja ei olnud tal enam kuskile vaja tormata. Seega Donna kui ''kasvatamatu'' koera ainus probleem on suur hulk energiat, millele tuleb leida õiget rakendust. Mingil hetkel levis ''müüt'' et Donna on võib-olla kuulmispuudega, kuid täna reageeris ta isegi kõige väikesematele krabinatele, loomulikult ka nimega kutsumisele ja teistele häälitusstele. Seega sai ka see müüt murtud. Nüüd siis aga sotsialiseerumise trennist. Sel korral jätsid Karin ja Roki meid maha ning asusid ümber vabatahtlik Annely autosse koos Bellaga. Meie jäime Hettyga kahekesi ja kuna mõlemad koerad meil kergelt öeldes memmekad, siis ei tahtnud neid enam piinata ja paigutasime nad enda kõrvale istuma. Seega istus Tuusja juhi kõrvalistmel ja mina Hugoga taga. Kõik olid rahul, sõit kulges edukalt. Toon trennis toimunu punktidena:
*Trenn algas taas treeneriga kätlemisest. Hugo tundis treeneri vastu vaid sõbralikku huvi. Treeneri enda koer, kes oli ka juhuslikult kõige häälekam, sai kõiki koeri nuusutada ja rahunes mõõduka tasemeni. Saime loa minna ringi liikuma. Probleeme Hugoga ei tekkinud. *Lisaks tavapärasele ringis liikumisele sai iga händler endale vahelduseks teise kätte treeneri koera, et vaadata kuidas koerad selliselt reageerivad. Kõik osalejad said hakkama. *Mis esimesest trennist erines oli see, et üheks ''harjutuseks'' oli koera püsilamama jätmine. Tulime ilusti toime, kuid et käsklust eraldi Hugole õpetanud pole, siis ta ei taibanud väga mis temalt oodatakse. Samamoodi tuli koer suunata küliliasendisse ja ta sinna jätta. Sellega oli Hugo igati nõus. 5+! *Tegime ka grupiliikumist. See tähendas, et grupp liigub koos ühes suunas, keerab ümber postide koos ja iga paar üritab säilitada koeraga vajaliku kontakti. Hugo on võrrrrraaattuuuu kontaktiga! Ta on nii rõõmus ja teotahteline, mul jääb üle vaid kiita! *Siia! harjutus tunni lõppu. Hugo seekord tuli 70% üksi - wuuhuuuuu! See tuli kordades parem välja kui eelmisel korral. Mu pingutused hakkavad vaikselt-vaikselt paistma! Siiski on Hugoga veel pikk tee minna. Ta on teadupärast juba nii mõnedki hullud aastad siin ilmas veetnud ja tal ei ole seda taipu nii teravalt. See ei tähenda sugugi et talle ei saa käsklusi õpetada - saab muidugi ja seda ma teengi, aga tema puhul võtab kõik lihtsalt kauem aega. Samuti ei soovi ta hetkegi inimesest kaugemal olla, mis tekitab püsivusprobleemi ja isegi liikumisel käib täpselt mu vasaku jala vastas.. Üritan edaspidi nende punktidega maadelda. Hetty räägib: Kuna mina saabusin Pärnusse täna kell 17.00, siis enne trenni teiste koerte ja kassidega tegeleda ei jõudnudki. Kuid Tuusjaga sai tehtud mõnus jalutuskäik ja isegi natuke maad joostud. Autosse sisenemine ei olnud ka täna mingi probleem ja nii saigi tänane trenni ilusa alguse. Tuusjaga sujus trenn ideaalselt. Ta kuuletus mulle ilusasti ja probleeme ei tekkinud. Ka meie sooritasime kõik need samad harjutused, mis Hugo ja Hanna ning mina jäin Tuusjaga täitsa rahule. *Kõrval kõndis ta tõeliselt rahulikult ja mul ei olnud muud midagi teha kui temaga kaasa kõndida ja lihtsalt teda vahepeal kiita, kuna ta oli lihtsalt nii tubli. *Ka lamamine on muutunud aina paremuse poole. Täna suutis ta täitsa pikalt lamada, varem võis juhtuda nii, et kui mina kükitan ja ta lamama panen ning seejärel püsti tõusen, siis tõuseb ka tema, aga täna oli kõik sootuks teine. Sain rahus vähemalt 5 minutit seista ja teda aeg-ajalt premeerida. Tema ainult vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja lamas. *Kuid kui koer tuli külili pöörata tekkis meil natuke raskusi. Nimelt oli Tuusja jaoks kõik nii uus ja põnev, et pea ei tahtnud kohe üldse põranda vastas olla. Kuid kätt tema turjal hoides, saime ka sellega hakkama. *Käskluse siia täitmine tuli meil suurepäraselt välja. Temast eemaldudes oli juba näha, et ta sooviks mulle kohe järgneda ning kui tuligi käsklus, siia, siis tormas ta nagu pöörane. Tal oli nii suur hoog ja nii palju jõudu, et minuni jõudes viis ta mu lausa tasakaalust välja. Kuid kõik lõppes hästi ja Tuusja sai ainult preemiat ja hulgaliselt kiitust! Meile mõlemale, minule ja Hannale, oli tänane trenn väga meelt mööda ja kõik sujus fantastiliselt. Kuna trennis hakkasime me käimagi just sellepärast, et koeri sotsialiseerida ja valmistada ette luitekrossiks, kus tuleb neil kohaneda erinevate olukordade ja koertega, siis võime me nüüd öelda, et me saame oma hoolealuseid usaldada ja võime julgelt astuda sammu väravast välja, kartmata, et midagi juhtub! Küsimuste korral võite julgelt pöörduda meie poole ja üheskoos leiame ka vastused! Hanna ja Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|